Teema: Väikelapse sooidentiteet

Selline jama peaks keelatud olema, aga tänapäeva maailm on mõne koha pealt hullumaja. Ma oma vana aja mõtlemisega kujutan ette, et võiks ikka oodata vähemalt põhikooli lõpuni, enne kui sugu vahetama tormata. Ei saa valimistel osaleda- ei saa sugu vahetada- võiks olla põhimõte. Ma ei ole muidugi kunagi tundnud vales kehas elamise piinu, aga laps võiks saada olla laps. Lapse meel on muutlik ja mõjutatav, ta ei oska veel kõiki tagajärgi ette näha. Samuti on arusaamatu, miks nendest progressiivsetest vanematest siis äkki tagurlased said, kui enne olid lapse soomuutusega nõus, miks siis enam pole. Pealegi sugu on ikka rohkem kui täht ja number passis ja riietus, suguelund ja kromosooom määrab soo mu arust, need on looduslikud eripärad, mis tõeliselt üht sugu teisest eristavad. Kui keegi tunneb, et ta vajab tõesti püsivalt teistsugust suguelundit, kui loodus on talle andnud, alles siis saab üldse rääkida sellest, et inimene tahab olla teisest soost. Kui tahad meessoost isikuna lihtsalt kleiti ja juukseklambreid kanda, nukkudega mängida, siis see pole veel mingi põhjus sugu vahetada ju.

Mina tahtsin ka poiss olla, kuna mul on oli 2 venda ja majas ainult poisid. Käisingi vendade riietega, sünnipäevaks tahtsin autosid jne. Esimene sõbranna tuli alles koolis. Vanemad lasid mul omasoodu toimetada, kleidi panin selga vaid pidulikel puhkudel. Koolis sain poistega alati paremini läbi, aga kuskil 14-15 hakkasin muutuma tütarlapselikumaks ja tegelikult oli pikk periood, kus käisin väga naiselikult, hoolitsetult ringi.

huvitav on see, et minu meelest 3 aastaselt ongi lastel tihti periood kus nad tetavad, et nad on vastas soost – see on minumeelest pigem seotud sellega, et alles sellises vanuses hakkavad nad aru saama midagigi sugudest ja siis katsetavad erinevaid sõnu ja piire jms.
Mina ise olen selline poislikum tüdruk sellegipoolest mulle meeldib naine olla ja ennast üles lüüa.

Mu üks tüdrukutest on sünnipäraselt selline väga tüdrukulik, roosa ja printsessilik ja täiesti tütarlaps.
Teine väiksem tüdruk on aga täielik kaak – kes ükspäev taha roosat kanda ja printsessi mängida teinepäev tetab, et tema on metsamees ja ma pean talle traksipüksid jalga panema ja sinise särgi selga. Seejuures kui talle hakkasime nö. sugusi tutvustama siis ta pikalt käis ringi jutuga, et tema on poiss. Samas ta on ka kass 😀 ja seda juba viimased poolaastat vb peaks hoopis kassiks ta riietama ja viimasel ajal on tulnud juurde ka see, et ta on lendav hobune…., nali naljaks tegelikult miumeelest tegu lihtsalt elava kujutlusvõimega lapsega.

Minu meelest 3 aastane ei saa küll veel mingit sooidentideeti kriisi omada kuidas??? Keegi peab teda mõjutama sest tema ei tea ise veel sugudest ööd ega mütsi ja vavalt ta ennast ka identifitseerida oskab. Küll aga kui ta teatab vahest et ta on poiss ja vanemad nt. terve aasta seda juttu kaasa räägivad siis ta jääbki uskuma, et ta on poiss sest sellises vanuses lapsed usuvad kõike mida nende vanemad rääivad…

Soovahetusel ja identiteedi määramisel peaks olema ikkagi mingi vanuse piir 10 + mitte väiksemad sest et laste kujutlusvõime on piiritu ja laste mõjutatavus on suur mida väiksem laps on. See selline hell teema aga see peak ikkagi häirekellad lööma panema kui ühes peres on mitu nö. valesoolist last.

Kusjuures olen sattunud lugema ka mingit artiklit kus lapseeas sugu muutnud inimesed teismeeas siiski avastavad et nad on ikka need kellena sündisid ja langevad samuti depresiooni jne…