Tere!
Soovin leida kirjandust teemal, kus on juttu väikelapse turvalisest kasvamisest. Kas on migeid raamatuid või artikleid, kus räägitakse sellest, et kui oluline on lapse jaoks üks turvaline kodu ja kodused rutiinid? Mõju lapse psüholoogiale.
Mõtlen vastupidiselt sellele tänapäeva populaarsele teemale, kus väidetakse, et laps peab olema mõlema vanema juures teatud kindlaks määratud aja.
Laps vajabki aega mõlema vanemaga. Ja ometi ju tore kui kaks lahku kasvanud vanemat suudavad last viisakalt jagada?? Ära peida end kuskile välja mõeldud kirjanduse faktide taha ja vaata olukorda laiemalt.. kui laps kn harjunud mōlema vanemaga aega veetma siis milleks seda muuta? Turvalise kodukeskkonna saad sina ise luua.
Defineeri “väikelaps”. Rinnalapse kohta veel ehk leiab, edasi kahtlane. Lapse huvides on, et vanemad saaksid läbi ja jagaksid nii, et lapsel säilib side mõlema vanemaga (v.a tõesti, kui teine vanem on lapsele ohtlik vms).
Jälle keegi, kes tahab last isata ja isa lapseta jätta.
Misasi see turvaline on?
Tänapäeval on paljudel nii linnakodu kui suvila. Mõlemad on kodud.
Artiklid, mida sa leiad, kinnitavad, et lapsele on oluline side mõlema vanemaga. Ja et tal oleks nii ema kui isa juures mõnus koht kus olla, ruumi, tegevusi, tähelepanu.
Kõige halvem lapse psüühikale on see, kui ühest saab pühapäevavanem. Ära ürita oma last isast võõrutada ja teda lapse elust välja tõrjuda. Sellega ainult kahjustad oma last.
Ja veel- lapsel peavad mõlema vanema juures olema kõik mugavused- oma tuba, riided, mänguasjad, raamatud. Et ta ei pea kohvreid pakkima, iga kord kui liigub teise koju või kusagil diivanil magama.
No aga miks see laps liikuma peab siis? Laps elagu ikka oma kodus ja kumbki vanem las käib tema juures nädala kaupa elamas. Pole ju vaja mingeid kohvreid pakkida, las vanematel olla mõlemal lapse juures kõik mugavused, riided, raamatud jm igapäevaelu asjad. Nii mõnus elustiil ju, psüühikale täiega tervistav, huvitav, miks need vanemad küll sedasi elada ei taha?
P. S. Praegu sa ilmselt oma soovitud kirjandust ei leia, sest moodsa solgutatud põlvkonna vaimse tervise kohta ülejäänud elu jooksul pole veel piisavalt uuringuid tehtud. Küll järgmiste kümnendite jooksul hakkab tulema.
Kumb vanem seda kinnitust üldse soovib saada? Ema, kes ei soovi last isaga jagada? Või isa, kes üritab kohustusi vaiba alla pühkida “mõeldes lapse psüühikale”?
No aga miks see laps liikuma peab siis? Laps elagu ikka oma kodus ja kumbki vanem las käib tema juures nädala kaupa elamas. Pole ju vaja mingeid kohvreid pakkida, las vanematel olla mõlemal lapse juures kõik mugavused, riided, raamatud jm igapäevaelu asjad. Nii mõnus elustiil ju, psüühikale täiega tervistav, huvitav, miks need vanemad küll sedasi elada ei taha?
P. S. Praegu sa ilmselt oma soovitud kirjandust ei leia, sest moodsa solgutatud põlvkonna vaimse tervise kohta ülejäänud elu jooksul pole veel piisavalt uuringuid tehtud. Küll järgmiste kümnendite jooksul hakkab tulema.
Jah, ka see oleks hea variant.
Kui naine mu venna maha jättis, tegi vend ettepaneku, et laps jääb oma senisesse koju st mu venna majja elama ja vanemad elavad seal vaheldumisi. Naisele see ei sobinud, sest talle oli tekkinud uus mees ja ei saa ju kallast nädala eemal olla. Nii suuremeelne mu vend polnud, et lubada ka naise uuel mehel 2 nädalat kuus oma majas tasuta elada.
Nüüd on lapse turvaline koht isa kodus, kus on mänguasjad, oma tuba ja tuttav ümbrus. Emme on 2 aasta jooksul elanud kolmes üürikas. Ilmselt on lapsele suurem trauma see ühest üürikast teise kolimine, kui nädalaks isa juurde tulemine, kus kõik on tuttav ja oma.
No aga miks see laps liikuma peab siis? Laps elagu ikka oma kodus ja kumbki vanem las käib tema juures nädala kaupa elamas. Pole ju vaja mingeid kohvreid pakkida, las vanematel olla mõlemal lapse juures kõik mugavused, riided, raamatud jm igapäevaelu asjad. Nii mõnus elustiil ju, psüühikale täiega tervistav, huvitav, miks need vanemad küll sedasi elada ei taha?
Milleks nii lolli juttu ajada? Kuidas sa seda reaalselt ette kujutad? Ema-isa üksteist enam välja ei kannata. Laps jääb ema korterisse. Ja kui on isa nädal, kolib ema välja? Kuhu? Kus see koht peaks olema, kus on ka temal kõik vajalikud asjad olemas? Kui mõlemad leiavad uue elukaaslase, loovad uue pere – kas isa kolib siis koos uue naise ja lapsega nädalaks kohale ja ema koos oma uue lapse ja abikaasaga kolib nädalaks välja? Või isa tuleb üksi, jätab maha oma järgmised lapsed? Ja ema oma 3 järgmise lapse ja abikaasaga lähevad selleks ajaks hotelli? Või eeldad, et kõik uued pered elavad sõbralikult esimese lapsukese kodus koos, ühes neile eraldatud toas? Ja solgutatakse kõiki järgmisi lapsi ühest kodust teise?
No aga miks see laps liikuma peab siis? Laps elagu ikka oma kodus ja kumbki vanem las käib tema juures nädala kaupa elamas. Pole ju vaja mingeid kohvreid pakkida, las vanematel olla mõlemal lapse juures kõik mugavused, riided, raamatud jm igapäevaelu asjad. Nii mõnus elustiil ju, psüühikale täiega tervistav, huvitav, miks need vanemad küll sedasi elada ei taha?
Milleks nii lolli juttu ajada? Kuidas sa seda reaalselt ette kujutad? Ema-isa üksteist enam välja ei kannata. Laps jääb ema korterisse. Ja kui on isa nädal, kolib ema välja? Kuhu? Kus see koht peaks olema, kus on ka temal kõik vajalikud asjad olemas? Kui mõlemad leiavad uue elukaaslase, loovad uue pere – kas isa kolib siis koos uue naise ja lapsega nädalaks kohale ja ema koos oma uue lapse ja abikaasaga kolib nädalaks välja? Või isa tuleb üksi, jätab maha oma järgmised lapsed? Ja ema oma 3 järgmise lapse ja abikaasaga lähevad selleks ajaks hotelli? Või eeldad, et kõik uued pered elavad sõbralikult esimese lapsukese kodus koos, ühes neile eraldatud toas? Ja solgutatakse kõiki järgmisi lapsi ühest kodust teise?
Oiiiiii, uuuups, mis nüüd juhtus? Kas tuli välja, et ühest kohast teise solgutamine ei olegi nii mõnus ja tore lahendus? Täiskasvanule kohe üldse ei sobi, aga laps peaks küll tahtma?
Aga muidu jah, sinu kirjeldatu oleks tõepoolest kõigi osapoolte suhtes aus variant. Kõiki lapsi tuleb ju ikka vanemate poolt võrdselt kohelda või kuidas? Seega, miks peaks ainult see “eelmine” laps külakorda käima ja uued mitte? Kui on selline elustill perele valitud, siis tuleb ikka kõigil osapooltel osaleda. Või sinu arvates on see rändav laps ikkagi kuidagi natuke vähem ja natuke teistmoodi pereliige? Ja pealegi, see pidi ju lapse psüühikale täiega parim lahendus olema, nii et milles probleem, miks need uuemad lapsed ringi kolida ei võiks siis? Kõik mugavused saab ju igal pool luua.
Ja viimase lausega näitad ise ilusti ära, kui kahepalgeline sa oled. Oioi, hoidku selle eest, et kõiki järgmisi lapsi ühest kohast teise solgutama peaks! Aga vaat seda esimest, seda võib küll, see on ju tema psüühikale parim lahendus. Muig…
Oiiiiii, uuuups, mis nüüd juhtus? Kas tuli välja, et ühest kohast teise solgutamine ei olegi nii mõnus ja tore lahendus? Täiskasvanule kohe üldse ei sobi, aga laps peaks küll tahtma?
Aga muidu jah, sinu kirjeldatu oleks tõepoolest kõigi osapoolte suhtes aus variant. Kõiki lapsi tuleb ju ikka vanemate poolt võrdselt kohelda või kuidas? Seega, miks peaks ainult see “eelmine” laps külakorda käima ja uued mitte? Kui on selline elustill perele valitud, siis tuleb ikka kõigil osapooltel osaleda. Või sinu arvates on see rändav laps ikkagi kuidagi natuke vähem ja natuke teistmoodi pereliige? Ja pealegi, see pidi ju lapse psüühikale täiega parim lahendus olema, nii et milles probleem, miks need uuemad lapsed ringi kolida ei võiks siis? Kõik mugavused saab ju igal pool luua.
Ja viimase lausega näitad ise ilusti ära, kui kahepalgeline sa oled. Oioi, hoidku selle eest, et kõiki järgmisi lapsi ühest kohast teise solgutama peaks! Aga vaat seda esimest, seda võib küll, see on ju tema psüühikale parim lahendus. Muig…
Muidugi pole parim lahendus. Parim lahendus on kaks teineteist armastavat vanemat, kes elavad lapse eluaja rõõmsalt ja sõbralikult koos.
Nii. Aga edasi tulevadki ainult halvad valikud, mille vahel vanemad peavad suutma oma tingimusi arvestades leida kõige sobivama. Ei olegi ükski neist valikutest enam hea, loomulikult pole, keegi kannatab igatahes, aga oluline on püüda nii, et kannatajaid oleks kõige vähem ja kannatused kõige väiksemad. Kindlasti ei sobi kõigile lahutatud peredele 50:50 variant, aga kindlasti ei sobi ka kõigile lahutatud peredele (sh lastele) jälle ühe vanema pühapäevavanemaks taandamine. Inimesed, nende suhted ja olukorrad on niivõrd mitmekihilised ja erinevad! Nii et ära lahmi!
Väga alatu hakata mingite raamatute abil lapsele teist vanemat keelama. Ka teine vanem on lapsele turvatundeks vajalik. Aga eelkõige, et kumbki vanem ei õõnesta teise vanema autoriteeti, ei viska kodaraid rataste vahele jne.
hetkel kardan, et sina oled see, kes tekitab ebaturvalist keskkonda.
Saa aru – turvaline keskkond ei tähenda seinu, vaid tähendab rahumeelset keskkonda.
No aga miks see laps liikuma peab siis? Laps elagu ikka oma kodus ja kumbki vanem las käib tema juures nädala kaupa elamas. Pole ju vaja mingeid kohvreid pakkida, las vanematel olla mõlemal lapse juures kõik mugavused, riided, raamatud jm igapäevaelu asjad. Nii mõnus elustiil ju, psüühikale täiega tervistav, huvitav, miks need vanemad küll sedasi elada ei taha?
P. S. Praegu sa ilmselt oma soovitud kirjandust ei leia, sest moodsa solgutatud põlvkonna vaimse tervise kohta ülejäänud elu jooksul pole veel piisavalt uuringuid tehtud. Küll järgmiste kümnendite jooksul hakkab tulema.
Et siis peaksid vanemad jaksama ülal pidada 3 kodu? Ja kui emmale-kummale vanemale tekib uus kaaslane, veel soov lapsi saada? Kõik ülejäänud lapsed hakkavad ka kolima, et ühel lapsel oleks turvaline? varem või hiljem see mull ju ikka puruneb, milleks üldse tekitada sellist farssi? Minuarust see vanemate kolimine on ainult üks näitemäng ja kummi venitamine – kui on lahutatud, siis midagi pole parata, lapse seisukohast on olukord küll kurb, aga ka laps peab leppima, et elu on nüüd teistsugune.
Ja kui emmale-kummale vanemale tekib uus kaaslane, veel soov lapsi saada? Kõik ülejäänud lapsed hakkavad ka kolima, et ühel lapsel oleks turvaline?
Nooh, aga perekoolis ju kogu aeg õpetatakse, pole tarvis rohkem lapsi saada, kui suudad ülal pidada. Sinu loogika järgi peab siis laps pendeldama, sest emmel-issil on tarvis uusi lapsi ülal pidada. Üle ühe küsitakse siin naistelt, et miks on vaja iga uue mehega titt teha. Miks see kõik nüüd siin teemas ei kehti? Nüüd peab olema vanematel õigus muudkui lapsi juurde teha, kui soov tekib, sest nemad ju tahavad.
Ja küsin veelkord, miks need ülejäänud lapsed siis kolida ei võiks, kui see on spetsialistide arvates psüühikale hea lahendus.
Lõpetage nüüd lolli mängimine. Kõik teavad, et ringi solgutamine EI OLE kuidagi lapse heaolu soodustav. Täiskasvanud ise seda teha ei tahaks ega ilmselt ka eriti pikalt välja ei kannataks. Koos elavad vanemad ei oleks iialgi nõus töllerdama lastega nädalast nädalasse mitme elupaiga vahel. Aga lahku läinud vanemate laps muutub üleöö järsku mingiks imeloomaks, kes peab sellist elustiili harrastama ja kuulama lisaks veel ka gaslightimist, et see on ju sulle parim lahendus. Laps pole kuidagi vanemate lahkuminekus süüdi, aga rändamise peab just tema enda kanda võtma. Emmed-issid elavad kõik mõnusasti oma kodudes ja teevad juurde uusi lapsi, kes ka mõnusasti oma kodudes elavad.
Ja kui emmale-kummale vanemale tekib uus kaaslane, veel soov lapsi saada? Kõik ülejäänud lapsed hakkavad ka kolima, et ühel lapsel oleks turvaline?
Nooh, aga perekoolis ju kogu aeg õpetatakse, pole tarvis rohkem lapsi saada, kui suudad ülal pidada. Sinu loogika järgi peab siis laps pendeldama, sest emmel-issil on tarvis uusi lapsi ülal pidada. Üle ühe küsitakse siin naistelt, et miks on vaja iga uue mehega titt teha. Miks see kõik nüüd siin teemas ei kehti? Nüüd peab olema vanematel õigus muudkui lapsi juurde teha, kui soov tekib, sest nemad ju tahavad.
Ja küsin veelkord, miks need ülejäänud lapsed siis kolida ei võiks, kui see on spetsialistide arvates psüühikale hea lahendus.
Lõpetage nüüd lolli mängimine. Kõik teavad, et ringi solgutamine EI OLE kuidagi lapse heaolu soodustav. Täiskasvanud ise seda teha ei tahaks ega ilmselt ka eriti pikalt välja ei kannataks. Koos elavad vanemad ei oleks iialgi nõus töllerdama lastega nädalast nädalasse mitme elupaiga vahel. Aga lahku läinud vanemate laps muutub üleöö järsku mingiks imeloomaks, kes peab sellist elustiili harrastama ja kuulama lisaks veel ka gaslightimist, et see on ju sulle parim lahendus. Laps pole kuidagi vanemate lahkuminekus süüdi, aga rändamise peab just tema enda kanda võtma. Emmed-issid elavad kõik mõnusasti oma kodudes ja teevad juurde uusi lapsi, kes ka mõnusasti oma kodudes elavad.
Rahune maha. Loomulikult pole heaolu soodustav, aga mis teha. Veel halvem on laps vanemast võõrutada, nii lapsele kui vanemale.
Kui see sinu arust nii hea mõte on, siis äkki võtame sinu lapse ära ja anname isale? Kas sobib? Oi, ups, ei sobi? Mis nüüd juhtus?
Kui see sinu arust nii hea mõte on, siis äkki võtame sinu lapse ära ja anname isale? Kas sobib? Oi, ups, ei sobi? Mis nüüd juhtus?
Tänan pakkumast, minu laps ongi praegu isa juures, siinsamas meie elutoas, vaatavad jalgpalli.
Mõelge ise – kas te suudaksite iga nädala tagant vahet elukohta. Lapse jaoks ei ole see mitte ainult elukoha, vaid ka keskkonna vahetus – ema juures on ühed nõudmised, isa juures teised. Kas ei kasvata me sellest suurest võrdsuse tahtest pidetuid, kodutuid lapsi üles, kes lõpuks ei teagi, kus on tema kodu. Ning siis vajavad lapsed psühholoogi abi, on depressioonis.
Ja kui emmale-kummale vanemale tekib uus kaaslane, veel soov lapsi saada? Kõik ülejäänud lapsed hakkavad ka kolima, et ühel lapsel oleks turvaline?
Nooh, aga perekoolis ju kogu aeg õpetatakse, pole tarvis rohkem lapsi saada, kui suudad ülal pidada. Sinu loogika järgi peab siis laps pendeldama, sest emmel-issil on tarvis uusi lapsi ülal pidada. Üle ühe küsitakse siin naistelt, et miks on vaja iga uue mehega titt teha. Miks see kõik nüüd siin teemas ei kehti? Nüüd peab olema vanematel õigus muudkui lapsi juurde teha, kui soov tekib, sest nemad ju tahavad.
Ja küsin veelkord, miks need ülejäänud lapsed siis kolida ei võiks, kui see on spetsialistide arvates psüühikale hea lahendus.
Lõpetage nüüd lolli mängimine. Kõik teavad, et ringi solgutamine EI OLE kuidagi lapse heaolu soodustav. Täiskasvanud ise seda teha ei tahaks ega ilmselt ka eriti pikalt välja ei kannataks. Koos elavad vanemad ei oleks iialgi nõus töllerdama lastega nädalast nädalasse mitme elupaiga vahel. Aga lahku läinud vanemate laps muutub üleöö järsku mingiks imeloomaks, kes peab sellist elustiili harrastama ja kuulama lisaks veel ka gaslightimist, et see on ju sulle parim lahendus. Laps pole kuidagi vanemate lahkuminekus süüdi, aga rändamise peab just tema enda kanda võtma. Emmed-issid elavad kõik mõnusasti oma kodudes ja teevad juurde uusi lapsi, kes ka mõnusasti oma kodudes elavad.
Veel kord – palun loe aeglaselt ja mõttega – selle “solgutamise” eesmärk EI OLEGI lapse heaolu edendada võrreldes tervete peredega. See “solgutamine” on hädaabi ja võib olla kõige parem lahendus osa perede jaoks, kes on lahku läinud. Saad aru? Juhtub väga halb ja traumeeriv sündmus, isa ja ema lähevad lahku. Ja kui see juhtub, siis tuleb leida kõige parem lahendus kõigile osapooltele, k-a lapsele.
Osa arvates kaalub “solgutamiega” kaasneva ebamugavuse üles fakt, et lapsele jäävad igapäevaelus alles nii ema kui isa, kes teda kasvatavad, mitte ei tule kord nädalas pühapäeviti kingitustega külla. Teise osa jaoks jälle on “solgutamisega” kaasnev kahe kodukeskkonna vahet käimine lapse jaoks talumatu ja sellise lapse jaoks oleks pks stabiilne elukoht + vahel külastav teine vanem tõenäoliselt parem lahendus.
Kordan ka küsimust – mis oleks siis sinu meelest universaalne lahendus, mis lapse heaolu tagaks? Kui see kõige kurvem, lahkuminek, on juhtunud ja seega ideaalseid variante enam laual pole?
Väga alatu hakata mingite raamatute abil lapsele teist vanemat keelama. Ka teine vanem on lapsele turvatundeks vajalik. Aga eelkõige, et kumbki vanem ei õõnesta teise vanema autoriteeti, ei viska kodaraid rataste vahele jne.
hetkel kardan, et sina oled see, kes tekitab ebaturvalist keskkonda.
Saa aru – turvaline keskkond ei tähenda seinu, vaid tähendab rahumeelset keskkonda.
Just, kodu on 4 seina õigete inimeste ümber.
Parin variant oleks, et laps jääb oma koju, kus ta on varem kasvanud, kus on temal turvatunne ning hakkab teise vanemaga suhtlema maksimaalselt võimaliku aja – näiteks reedel peale lasteaeda kuni esmaspäevani, lisaks on võimalik lapsega kohtuda nädala sees, pühade ajal jne. Lapsi on poolitatud lausa nii, et laps elab jahes riigis, käib kahes lasteaias – kas see on normalane vaid sel põhjusel, et vanemad peavad saama pool ja pool. Igaüks, kes praeguse kohtusüsteemiga on kokkupuutunud – näeb, kuidas see süsteem lapsi lõhub – laps peab rääkima lastekaitsetöötajaga, oma advokaadiga, ka kohtunikuga s.o. kolme võõra inimesega oma vanematest. Lööge mind risti või laske maha – aga võrdsete õiguste eest võitlejad ei pruugi käituda lapse huvides.
Lööge mind risti või laske maha – aga võrdsete õiguste eest võitlejad ei pruugi käituda lapse huvides.
See on see Saalomoni ja lapse pooleks raiumise lugu, jah…
Inimene on paikne olnud lühikest aega, enamuse oma ajaloost oleme olnud poolrändava eluviisiga ja kodu on olnud seal, kus mammutikari ja värskemate marjadega põõsad.
Lapsel pole turvaline kui vanem on hoolimatu, vägivaldne, sõltuvuses.
See “solgutamine” on hädaabi ja võib olla kõige parem lahendus osa perede jaoks, kes on lahku läinud. Saad aru? Juhtub väga halb ja traumeeriv sündmus, isa ja ema lähevad lahku. Ja kui see juhtub, siis tuleb leida kõige parem lahendus kõigile osapooltele, k-a lapsele.
Seda arvavad lahutatud ema ja isa. Mitte ühestki otsast ei ole kaks kodu lapsele hea. On kodu ja on suhtlus teise vanemaga, mitte kaks elukohta.
Nii suuremeelne mu vend polnud, et lubada ka naise uuel mehel 2 nädalat kuus oma majas tasuta elada.
Nüüd on lapse turvaline koht isa kodus, kus on mänguasjad, oma tuba ja tuttav ümbrus. Emme on 2 aasta jooksul elanud kolmes üürikas. Ilmselt on lapsele suurem trauma see ühest üürikast teise kolimine, kui nädalaks isa juurde tulemine, kus kõik on tuttav ja oma.
Kahju, et su vend polnud nõus lapsele hea lahendusega viisil, mis oleks ka lapse emal võimaldanud samas oma eluga edasi minna
Midagi nii rumalat pole ammu lugenud
See “solgutamine” on hädaabi ja võib olla kõige parem lahendus osa perede jaoks, kes on lahku läinud. Saad aru? Juhtub väga halb ja traumeeriv sündmus, isa ja ema lähevad lahku. Ja kui see juhtub, siis tuleb leida kõige parem lahendus kõigile osapooltele, k-a lapsele.
Seda arvavad lahutatud ema ja isa. Mitte ühestki otsast ei ole kaks kodu lapsele hea. On kodu ja on suhtlus teise vanemaga, mitte kaks elukohta.
Tahtsin siia kirjutada, et midagi nii rumalat pole ammu lugenud
Häid lahendusi polegi, igatpidi võib trauma tekkida.
See 2 elukoha pidamine, et last külastada, on keskmise inimese jaoks lihtsalt muinasjutt.
Nii suuremeelne mu vend polnud, et lubada ka naise uuel mehel 2 nädalat kuus oma majas tasuta elada.
Nüüd on lapse turvaline koht isa kodus, kus on mänguasjad, oma tuba ja tuttav ümbrus. Emme on 2 aasta jooksul elanud kolmes üürikas. Ilmselt on lapsele suurem trauma see ühest üürikast teise kolimine, kui nädalaks isa juurde tulemine, kus kõik on tuttav ja oma.
Kahju, et su vend polnud nõus lapsele hea lahendusega viisil, mis oleks ka lapse emal võimaldanud samas oma eluga edasi minna
Et isa peaks kinni maksma ka uue mehe kulud? Sest loomulikult tasub kodu eest selle omanik, uuel mehel puudus igasugune huvi panustada.
Natuke ahneks ei lähe osad naised? Ehk ostaks ise endale kodu ja looks siis pere, mitte ei oleks puuk teise seljas. Siis pole ka ohtu, et peab mööda üürikaid rändama või vaatama, kas mõni mees ulualust pakub.
Lapsel on hea lahendus olemas, tänan muretsemast. Laps veedab rohkem aega isa kui ema juures, kodus kus ta on sündinud ja kasvanud.
See “solgutamine” on hädaabi ja võib olla kõige parem lahendus osa perede jaoks, kes on lahku läinud. Saad aru? Juhtub väga halb ja traumeeriv sündmus, isa ja ema lähevad lahku. Ja kui see juhtub, siis tuleb leida kõige parem lahendus kõigile osapooltele, k-a lapsele.
Seda arvavad lahutatud ema ja isa. Mitte ühestki otsast ei ole kaks kodu lapsele hea. On kodu ja on suhtlus teise vanemaga, mitte kaks elukohta.
Tahtsin siia kirjutada, et midagi nii rumalat pole ammu lugenud
Kui see sind sisemuses lohutab ja õigustab, olgu nii.
