Mul küsimus väikelapse nö vabandama suunamise kohta. Kui laps käitub teise suhtes halvasti nt lööb, ja sõnadega vabandada ei oska (ei räägi veel), siis kas on õige nt öelda, et tee teisele kalli? Ma lasin lapsel vanaemale nii kalli teha. Laps kuulas, mõtles hetke ja tegi kalli. Aga see tundub mulle endale nüüd nii vale. See on tema keha ja ta ei pea ju tegema seda. Kuidas sellist olukorda õigesti lahendada? Vastavateemalist kirjandust?
Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )
Teema: Väikelapse vabandama suunamine?!?
23.07.2020 22:36
To report this post you need to login first.
23.07.2020 22:55
Muidugi, see on tema keha ja ta ei pea seda tegema. Parem ulata talle lihakirves, las läheneb selle abil vanaemale. See on ju ainult vanaema keha, mitte lapse oma.
To report this post you need to login first.
23.07.2020 23:35
Minu lapsele näiteks ei meeldinud väikesena üldse kui mõni teine laps, eriti veel võõras, kallistama tuli. Ise kallistas oma pereliikmeid meeleldi. Seega kui keegi oleks teda mänguväljakul löönud ja seejärel veel kallistama tulnud, oleks need suhteliselt sama kategooria negatiivsed teod olnud. Seega- kallistama suunaks vaid oma väga lähedasi inimesi. Ülejäänute puhul võiks võibolla pai tegemine kõne alla tulla, ei ole nii “isiklikku ruumi” tungiv.
To report this post you need to login first.
24.07.2020 07:37
Mis keha? ja mis kirjandust? Kui laps käitub halvasti, peab ta saama kohe signaali, et see on vale ja tuleb vabandada – teeb kalli või pai – vahet ei ole. Muidu ta ju ikka vanaema kallistab? Mis vahet siis on – teeb seda rõõmu pärast ja patukahetusena.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.07 07:37; 28.07 08:01;
To report this post you need to login first.
24.07.2020 10:03
Kui laps on ikka nii väike, et üldse ei räägi, siis ma pole ei kallistama ega paitama suunanud, vaid tema eest vabandust palunud. Täitsa mõttetu sundida talle peale selliseid asju, mille põhjusest ta isegi aru ei saa.
To report this post you need to login first.
24.07.2020 12:02
Ma arvan ka, et mitte rääkiva lapse jaoks on vabandamine liiga abstraktne mõiste, ta ei seosta kallistamist sellega, et tal on kahju löömise pärast. Selgitada tuleb muidugi, et nii ei tohi ja teisel on valus, et ta rohkem ei teeks. Ma arvan, et see kallistama suunamine võib pigem sellise seose luua, et kui löön ja pärast kallistan või teen pai, siis on löömine ok.
To report this post you need to login first.
24.07.2020 13:57
Soovitaks neid raamatuid näiteks:
https://pegasus.ee/raamat/vaikesed-kuradikesed
http://www.koolibri.ee/book.php?nid=4073
To report this post you need to login first.
25.07.2020 09:52
Selgitada tuleb muidugi, et nii ei tohi ja teisel on valus, et ta rohkem ei teeks.
See.
Nii väikse lapse puhul peab esmalt kinnistama arusaamist, et nii ei tohi.
Ta ei saa vabandamisest aru ju veel.
To report this post you need to login first.
25.07.2020 15:43
Mina saan küll aru, mida teemaalgataja mõtles – laps tõesti ei peaks olema sunnitud kedagi kallistama, kui ta ei soovi. Samas vanaema on enamasti nii lähedane inimene, et tema puhul ma ennast ka survestamise puhul siiski nii halvasti ei tunneks. Küll aga peab lapsele õpetama oma tegude tagajärgi – mina näiteks pigem suunasin last kaasa tundma, ütlesin nt “Oi, aga vanaemal on nüüd valus, nii ei tohi teha! Vaata, vanaema sai haiget ja on nüüd kurb!” ja sageli laps läks selle peale ise lohutama. Vägisi vabandamist ma vihkasin lapsena, st kui teisi sunniti nt minu ees vägisi vabandama. See oli nii piinlik ja vastik kuidagi. Arvan, et inimesel peab küll olema oskus vabandada, aga seda ei pea treenima tingimata avalikult “noh, palu vabandust, enne me siit ei liigu!” viisil, vaid kuidagi tasapisi, empaatiat ja oma tunnete väljendamist õpetades.
To report this post you need to login first.
25.07.2020 21:29
sõltub vanusest. Ka 2aastane võib mitte rääkida. Lidaks võib laps juba rääkida, aga sõnavara piiratud ja ei suuda välja öelda just neid sõnu. Kuid arusaamine on. Mina lasin pai teha, kui need sõnad olid veel liiga keerulised. Alla 1,5sel mitte, aga 2aastaselt kindlasti. Noorem laps hakkas 2 sõna kaupa alles üle 2aastaselt rääkima, nii et “palun vabandust” oli ilmselgelt keeruline, kuid nö lepituse otsimisest sai aru küll.
To report this post you need to login first.
25.07.2020 21:54
Lasteaias on sama komme. Täiesti jabur minu arust, panevad üksteisele tou kirja ja seejärel nutavad mõlemad, seejärel kallistavad kuni järgmise touni. Tundub teater selline kallistamine rohkem kui midagi muud. Suhteid see küll ei silu.
Ise olen oma lapsele öelnud, et teisi lüüa muidu ei tohi, aga kui liiga tehakse siis ennast kaitsta ikka võib. Lisaks ka seda, et sõber ei löö ja kui lööb, siis ära mängi temaga lihtsalt. Minu laps ei ole lööja, kuid hämmastavalt palju on löömist juba väga väikeste laste seas. Kust see tuleb, seda ma ei tea aga mitte-lööjad lapsed igatahes kannatavad lööjate laste pärast lasteaias päris palju. Kusjuures ei ütleks, et löövad kuna ei oska rääkida. Pigem on lööjad keeleliselt paremini arenenud kui need, keda lüüakse.
To report this post you need to login first.
26.07.2020 19:20
Nii väikesele lapsele, kes veel rääkidagi ei oska, öeldakse võimalikult lühidalt ja selgelt, näiteks, et “ei tohi lüüa”. Ta ei suuda veel pikemat seletust jälgida ja ka lühikese unustab kiiresti ära, sest tema aju ei suuda seda efektiivselt salvestada. Sellepärast peabki paljusid asju sada korda üle rääkima. Pisikene inimene alles õpib.
Kui ta näiteks vanaema peale pahaseks saab ja talle äigab, siis sellest, et sa neid kahte kallistama sunnid, ei teki lapsel seost, et lüüa ei tohi.
To report this post you need to login first.
28.07.2020 08:01
Mina saan küll aru, mida teemaalgataja mõtles – laps tõesti ei peaks olema sunnitud kedagi kallistama, kui ta ei soovi. Samas vanaema on enamasti nii lähedane inimene, et tema puhul ma ennast ka survestamise puhul siiski nii halvasti ei tunneks. Küll aga peab lapsele õpetama oma tegude tagajärgi – mina näiteks pigem suunasin last kaasa tundma, ütlesin nt “Oi, aga vanaemal on nüüd valus, nii ei tohi teha! Vaata, vanaema sai haiget ja on nüüd kurb!” ja sageli laps läks selle peale ise lohutama. Vägisi vabandamist ma vihkasin lapsena, st kui teisi sunniti nt minu ees vägisi vabandama. See oli nii piinlik ja vastik kuidagi. Arvan, et inimesel peab küll olema oskus vabandada, aga seda ei pea treenima tingimata avalikult “noh, palu vabandust, enne me siit ei liigu!” viisil, vaid kuidagi tasapisi, empaatiat ja oma tunnete väljendamist õpetades.
Vabandamine ei tohi olla alandmine, kui laps peab suunama selleni, et ta ise saaks aru, et teine sai haiget – on see kallistus, pai, haigele kohale peale puhumine jne. Edaspidiselt on lihtsam lapsel oma tegude eest vabandada või vastutust võtta.
Minu meest karistati lapsena väga palju, tulemuseks on see, et inimesel on paaniline hirm, et ta teeb midagi valesti, raskusi on oma vigade tunnistamisel. Me oleme pikalt rääkinud, ta saab aru, et on täiskasvanud inimene ja keegi karista teda – aga lapsena üleelatu on ikka väga tugevalt hinges.
Oma lastele oleme selgeks teinud – kui süüd tunnistab, kahetseb – siis karitama ei hakka, peab vaid jama likvideerima.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.07 07:37; 28.07 08:01;
To report this post you need to login first.
Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
