Kes töötavad perega kodukontorist (ja päriselt töötavad 6-8h päevi ja kellast kellani), rääkige, millised on teie päevad lasteaiaealiste laste, pere, kodutööde ja töö-töö-ga.
Viimati käisin tööl enne koroonat, nüüd läheb laps sõime ja mina pean hakkama tööle kodukontorist. Mees töötab ka kodukontorist. Tugigrupist igapäevast abi pole tulemas.
Praegu ma ausalt päev läbi koristan ja teen süüa, õhtud on vaba aeg. Saame käia trennis korda mööda, koos külas, võtta külalisi vastu, lugeda jne. Saan aru, et sellest õhtusest ajast peab loobuma aga ka sellest tundub väheks jäävat. Kui kõik söögikorrad kodus süüa, kulub toitu palju. Teen kõik nullist, aedviljadest, see on ajakulukas aga maitsev ja tervislik. Peres on karvane koer, juba enne last oli vaja igapäevaselt põrandaid imeda ja ülepäeviti pesta, väike laps ja päev läbi kodus olemine on suurendanud vajadust – imen mitu korda päevas ja pesen iga päev. Lisaks pesu masinasse, kuivama, õigetesse tubadesse kokku lappida. Ostukorvi kokkupanek, nädalamenüü, koeraga trenn ja jooksuring.
Olen proovinud teha nädalavahetustel mitu korda süüa ja suuri koguseid – laupäeval ja pühapäeval 2x päevas 10l potiga (panen poole kohe sügavkülma) ja kolmapäeva õhtuks on jälle kõik otsas. Ette koristada ei saa. Trennist loobumine võtab eluisu ära. Hakata toiduks rohkem riisi ja makarone tegema? Neid ei pea pesema, koorima ja tükeldama, aga toidust rõõm jälle väheneb. Mees hakkab last aeda viima-tooma, see võtab vähemalt tunni päevas, õhtune koristus on ka tema peal sel ajal kui mina last magama panen (ennetamaks ludri mees kommentaare).
Hakkan hindama kontoris käimise mugavust, seal keegi teine koristas ja tegi süüa. Õhtul kodus toitu ei kulunud eriti ja kodus olev segadus segas ka vähem kui vähem aega kodus olla.