Teema: väikelaps+kodukontor+kodutööd+?elu?

1,5a kõrvalt ongi kodukontorit väga raske teha, eriti, kui pead-kellast kellani siiski tööd tegema ja süvenema, mitte et tegelikult töötad ainult siis, kui laps magab. Nii väike laps vajab siiski väga palju tähelepanu, kasvõi turvalisuse mõtteski. Kodukontorit tehakse praegu palju, aga oma elu pead siiski endaga sobitama. Minul on palju rahulikum ja pingevaba kontoris käia, saab rahulikult töösse süveneda ja keegi ei eelda, et tööga paralleelselt koristan või lapsi valvan jne.

Ööpäev ei muutu pikemaks, kui tööle lähed. Pead millestki loobuma, või mõne teenuse sisse ostma.

Mu ema ostab lõunasöögibistroost iga nädal suures koguses suppi ja praadi. Paneb sügavkülma ja sulatab nädala jooksul.

Minul hakkas koristaja käima niipea, kui seda endale lubada sain. Elu parim otsus.

Eesti vanemahüvitisesüsteem on halb, pered harjuvad koduse perenaisega ja sealt naisel end valla murda on päris raske.

Kui laps on lasteaias siis mina küll kodukontoris töötamisel erilisi raskusi ei näe. Eriti veel kui peres 2 täiskasvanut ja saab jagada, kes last lasteaeda viib/toob ja kes valmistab õhtusöögi. Töö tuleb ära eha samamoodi kui kontoris olleks, lisaks saab kodus olles silmapause kasutada näiteks pisemate kodutööde tegemiseks (mööda minnes pesumasin tööle, tolmuimejaga põrand üle tõmmata, õhtuks kögiviljad hakkida jne).

Kui mõlemad vanemad kodukontoris siis üks toob lapse aiast koju ning läheb näiteks veel temaga mänguväljakule ja teine samal ajal valmistab õhtusöögi.

Ma päriselt ei saa aru, mis meeletu segadus kodus tekkida saab kui täiskasvanud kodukontoris tööd teevad ja laps samal ajal aias on. Lemmikloomad ei tekita segadust rohkem kui kodus töötada. Ja kui tõesti ei jõua siis tuleb mingeid standardeid alla lasta lihtsalt.

Pärast last tööle minek ongi väga raske. Aega juurde ei tule, kohustusi küll, ja palju.

Kui laps saab kenasti lasteaias käia, on kõik siiski harjumuse asi. Laps ei ole päeval kodus, seega see läheb vähem sassi. Harjud mustemate põrandatega ja teed endale hinnaalandust toitlustamise taseme osas – ise sööd eelmise päeva jääke, perele pakud rahuga vahel väljast tellitud toitu, poolfabrikaate, pastat, riisi, purgisuppi. Sellest ei juhtu midagi tegelikult. Kui võimalik, kasuta kas masinate või inimeste abi – robottolmuimeja, nõudepesumasin, võimalusel koristaja vahel. Kui neid kulutusi on võimalik teha, siis tasuvad end väga ära minu meelest.

Hullem on siis, kui laps on haige või paranemas ja lasteaeda ei saa. Vot see on küll väga raske. Ootan õudusega sügist, sest kodukontor väikelapsega ja eriti haiglase väikelapsega on ikka jube küll. Te olete õnneks kahekesi, saate kas hoolduslehe aega jagada või jääb hoolduslehele mees, sest tema saab raha oma palga alusel.

Küllap saate hakkama, kõik lõpuks saavad. Lihtsalt ongi keeruline periood. Tõsi, selle hooldusele raha teemaga peaks küll kiiresti tegelema, see on absurd, et väikelapse emale makstakse miinimumi alusel.

#4021917:

TA olen.

Kirjutasin meekega väikelapse teemasse, lootsin et suurimad õeluskotid on suuremate teemade juures ja titejutte ei loe. Noh, niipalju siis sellest 🙂 Kallid vaenukäod, mul isegi ei ole kahju kui teie elu on ilus ainult anonüümses foorumis ja pähe ei mahu, kui mõni teine elab veidi teise leveli peal.

Oleksin ma teinud vastupidise teema – nüüd lähen tööle ja laps kolib friikate peale ning koera enam esikust edasi ei lase, oleks samasugune ving lahti läinud, e tmis inimene ma olen.

Jah, me sööme palju, mina teen rattatrenni, mees triatloni. Mu keskas käiv vend sööb minust vähem. Lisaks saab tema koolis süüa ja ei ela ainult koduse külmkapi otsas ja veedab enamuse päeva istudes, samal ajal mina olen kodutööde ajal jalgade otsas, käin lapsega ratta- ja kärutiirul, õhtul trenni-rattatiirul. Ikka kulub energiat. Kui tööle lähen, hakkan loodetavasti vähem sööma, saan enamuse ajast arvuti taga olla.

Külalised söövad ka. Mulle meeldib võõrustada, meeldib, kui uksel on ootamas puhta kodu lõhn, värske toidu lõhn, kõik on alati oodatud. Mitu sõbrannat kutsuvad ka hea meelega külalisi, aga nemad alati konsulteerivad esimese asjana koristajaga ja seejärel alles oma külalistega, mis kuupäev sobib. See tähendab, et nende juures ei käida nii tihti ja hea meelega. Pean leppima, et see saab ka meie pere saatus olema.

Kui kolm korda päevas ei too laps crocsidega enam liiva tuppa nagu praegu, on veidi parem, kui lõika-voldi-rebi tehnikaid harrastada vaid lasteaias ja kodus mitte, on jälle puhtam. Robottolmuimeja meie ellu ei sobi, proovisin aga ta ei osanud mänguasjade ja mööbliga hakkama saada. Võibolla pean mõnda uuemat ja kallimat proovima.

Mees lubas rohkem sheike tarbida enne ja peale trenni, mina leidsin juba koristaja kontakti.

Sa küsisid kuidas inimesed KODUkontoris hakkama saavad, KODUkontor ei erine kontorist – päevas on sama palju tunde ja ülesandeid kui sa läheksid kontorisse tööle. Nagu öeldud pigem võidad pigem tööle ja koju sõidu pealt (eriti kui nt kaaslane viib toob lapse).

Ja ma absoluutselt ei saa aru kuidas su heietus “see on nüüd teie saatus” teemasse haakub.

Mulle tundub, et koristamisega on sul probleem sundtegevuse tasemel. Rabad hommikust õhtuni koristada, et ühtki tolmukübet kuskil ei oleks ja külalised võiks iga kell sisse astuda ja imetlusest pikali kukkuda, et kui säravpuhas teil ikka on. Samas tuleb see kõik pere arvelt ja enda närvide hinnaga. Milleks?

Kui te mehega mõlemad 8h järjest laua taga istute ja tööd teha vehite, samal ajal laps lasteaias, siis mida see koer kogu see aeg nii hirmsasti teeb, et terve elamine paksult karvu täis on ja peab lausa mitu korda päevas tolmuimejat kasutama?

Sinu algne küsimus oli üldse, et kuidas inimesed kodukontoris ellu jäävad ja seda vastati sulle juba korduvalt – kuna laps on lasteaias ja ise istud laua taga ning vehid tööd teha, ei ole vahet, kas oled kodus või kontoris see päev. Omad plussid-miinused on mõlemal. Plusspoolel see, et tööle minemise-tulemise peale ei kulu aega, ennast peab vähem sättima (enamik kodukontori rahvast töötavad telefoni-arvutiga, mitte ei tee hommikust õhtuni videokoosolekuid), toidu saab eelmisest õhtusöögist üles soojendada, lõunale minemiseks seega aega ei kulu.

Mis puutub sellesse, et kui laps jääb haigeks – ei ole mingit vahet. Kui töötaksid kontorist, peaksid võtma hoolduslehe. Kui töötad kodust, saad samuti hoolduslehe võtta. Üks kord võtab mees, teine kord sina, kordamööda hoolitsete lapse eest. Lapsed pole lõputult nii väikesed.

#4021935:

Kui kolm korda päevas ei too laps crocsidega enam liiva tuppa nagu praegu, on veidi parem, kui lõika-voldi-rebi tehnikaid harrastada vaid lasteaias ja kodus mitte, on jälle puhtam.

Kui laps ära anda, siis on kodu veel puhtam.

Minu kodukontori-kogemus jäi pandeemia-eelsesse aega, praegu on juba mõned asjad kindlasti muutunud.

Mina hakkasin siis uuesti tööd tegema, kui lapsed olid 1-aastane ja 5-aastane (tema käis lasteaias), hooldasin ka voodihaiget.

Kindel tööaeg oli mul 4.00-8.00 (sel ajal pidin  klientide kõnedele vastama). Pere magas tavaliselt sel ajal, mees ärkas 7.00 ja läks tööle. Peale 8.00 ajasin lapsed üles, noorem kärusse ja saatsin vanema lapse lasteaeda. Nooremaga tulin koju tagasi, hommikupoole käis sageli koduõde (aitas voodihaiget hooldada). Lõunal läksin suuremale lapsele jälle lasteaeda järgi. Mees tuli 15-16.00 paiku töölt ja hakkas ise lapsi vaatama, siis sain veel 3-4 tundi tööd teha (need olid pigem arvuti kaudu tehtavad tööülesanded).

Kodukontoriks oli mul eraldi tuba, sinna lapsi ei lubanud.

Toidu tõi kohale Selveri kuller (tol oli Selver ainuke, kes minu koduni tarnis), tellisin ka kontorikraami Selverist.

Voodihaigele ravimeid pidin ikkagi apteegist toomas käima – sel ajal retseptiravimeid veebi kaudu tellida ei saanud – aga praegu vist isegi saab. Keerulisemaid meditsiinilisi protseduure tegi koduõde.

Koristamise ja söögitegemise mahutasin enne- ja pärastlõunasele ajale. Minul neid koristusroboteid ega köögitarbeid polnud, praegu vist saab isegi mugavamalt läbi. Robotid on läinud kindlasti võimsamaks – osad pesevad isegi põrandat, teised aknaid. Söögitegemiseks saab valida igasuguseid kiirkeetjaid või kuumaõhufritüüre, muudest vidinatest rääkimata – paned tooraine sisse, valid programmi ja ise vaid ootad, millal toit valmis.

Kõige tähtsam – ka kodukontor on ikkagi töö. Mis sest, et kodus tehakse, aga seda ei saa ülejala või lohakalt teha. Väikelaste kõrvalt on üsna raske tööd teha – seega peab täiesti kindel olema oma soovis uuesti tööle asuda. Varem sai lapsevanem lapsega rahulikult kuni lapse 3-aastaseks saamiseni kodus olla – ei olnud mingit sundust võimalikult ruttu tööle naasta. Mina olen rahalistel põhjustel hakanud üsna varakult uuesti tööle.

Mul pole kodu kunagi varem nii puhas olnud, kui kodukontorist tööd tehes. Hommikul mees ja laps uksest välja lähevad on mul enne tööpäeva algust aega üksinda kodus olla. Lõunasöögiks soojendan eelmise päeva õhtusööki ja samal ajal tegelen tihti nõudepesumasina/pesumasina/ õhtusöögi ettevalmistustega. Pärast tööpäeva lõppu hakkan õhtusööki tegema ja söök enamasti valmis ajaks kui mees ja laps koju jõuavad.

5-10min koosoleku alguseni ja uuele ülesandele keskendumiseks liiga vähe aega – koristan. Ootan et tee vesi soojeneks – teen köögis paar liigutust. Koosolek kus ise sõna võtma ei pea – juhtmevabad kõrvaklapid ja koristan. Olen informatiivsete koosolekute ajal nii aknaid pesnud, kui seina pahteldanud.

Teinekord alustan tööpäeva niipea kui mees läinud ja lõpetan kui ta koju jõuab. Teen selle arvelt pikema lõuna, jõuab ilusti trenni teha või muid käike kodust väljas teha.

Kadestan te organiseerimisvõimet. Mina tahaks ka nii suuta kõike teha ja keskenduda hetkele. Nüüd lapse aeg, nüüd trenni aeg, nüüd töö aeg. Mulle sobiks tegeleda päevi, nädalaid ainult ühe asjaga. Nt tahaks ma teha ainult tööd nii et ei pea jupitama aega. Või ainult lapsega. Aga kuna ma nii ei saa olen ma halb nii töötajana ja emana.

#4021329:

Minu jaoks on mõistetamatu loomapidamine väikeste laste kõrvalt, kui aega ja energiat on niigi vähe.

Ja kui see loom on juba enne lapsi peres olnud? Tõstan koera tänavale või panen magama? Mis eeskuju ma sellega oma lastele annaks?
Meil näiteks sai koer (väike buldog) võetud ühe lapsega perre, nüüd on neid lapsi 3 🙂 Tõmbangi tolmu kolm korda päevas (kordamööda käsitolmuimejaga või robottolmuimejaga), nagu ka üks eelkõneleja. Puhkusefriiik ei ole, aga see loomakarva sees roomav väikelaps ei ole minu jaoks OK vaatepilt. Ning lihtsam on see lahtine karv lokaalselt puhastada enne kui see maja teisele korrusele ringlema läheb. Karvad lühikesed ja teravad, vahel lausa tõmban pintsetiga jalatallast välja. Poleks kunagi uskunud, et üks väike lühikarvaline koer suudab nii palju karva ajada aastaringselt. Aga vaatamata sellele on koer meie pereliige, kellest ma ei hakka loobuma põhjusel, et antud elupereoodil tema eest hoolitsemine käib mulle mõnevõrra üle jõu.

Minu arvates on normaalne tunda stressi peale LHP lõppu. Ongi tunne, et oled ebaõnnestunud emana, töötajana, naisena ja perenaisega. Laps lasteaias õnnetu, töö ei suju, kodutööd aina kogunevad jne. Ja enda jaoks aega enam polegi, kuigi kogu aeg jooksed nagu orav rattas. Kas tegemist on kontoritööga või kodukontoriga ei mängi siin isegi suurt rolli, raske on ikkagi. Ajapikku loksuvad asjad siiski kuidagi paika, lapsed saavad suuremaks, elu läheb lihtsamaks.

Kordamööda viisime lapse lasteaeda, siis hakkasin kodukontoris tööle. Eelis oli see, et ma sain vahepeal näiteks pesu kuivama panna, söögi ahju panna. Õhtul see, kes läks lapsele järgi, käis ka poes. Koristasime koos.

Täpselt sama moodi käib elu, kui väljaspool kodu tööl käies. Töö ajal teed ainult tööd ja käid lõunapausil, kusjuures lõunapausi sisse mahub ka enese nõude koristamine. Võti on selles, et kodus töötajad peavad korda hoidma. Siis ei erine kodus töötamine kuidagi väljas töötamisest. Kui lapsi kodus ei ole, ei pea ka kogu aeg koristama, sedt pole kedagi, kes elamist rokaseks ajab.

Õhtu jagate ära. Üks lapsevanem viib lapsed hoidu, teine toob. Üks teeb söögi, teine tegeleb lastega, siis vahetus, üks tegeleb lastega, teine koristab hädapärase (ülima puhtuse taotluseks aega ei ole). Kell 9 on kõigi laste magamise aeg, pärast seda on vanematel rahulik omaette tegutsemise ja puhkamise aeg.

Meil on suur kalender seinal, seal kirjas minemised- tulemised. Ühel- kahel õhtul nädalas käib mees trennis, ühel-kahel õhtul nädalas käib naine trennis. Trenniõhtuse söögi võimalusi on kolm: teed eelmisel õhtul suurema portsu, nii, et järgmisel päeval vaja vaid soojendada. Valid hilise trenni, nii, et jõuad enne poole tunniga kiire õhtusöögi valmis keerata või on su kaasa piisavalt võimekas, et lastega koos süüa vaaritada ja jälgida, et suurem mustus saab korjatud. Mina kasutasin vajadusel kõiki kolme varianti vaheldumisi.

Vaba aega annab harjumus- oskad juba lastega tegelemise kõrvalt samal ajal süüa teha ja koristada ning ei looda ülikeerukaid toite iga päev vaaritada. Teed toidu mitmeks päevaks. Mina ka lastega kodus olles kokkasin keerukaid toite. Tööl käies kokkad kiireid toite.

Kodus olles koristasin kõik läikima pidevalt. Tööl käies paned reeglid paika – kodukontoris olija koristab enese järelt koheselt, lapsed on söögiga ainult laua taga ja mänguasjadega ainult kindlas piirkonnas ja igal õhtul toimub enne magamaminekut ühine vedelevate asjade ära koristamine. Kodus olles koristasid asju jooksvalt, tööl käies üks kord päevas korraga – suur aja kokkuhoid.

#4021120:

#4021100:

Anna andeks, aga sul on vist liiga hea elu olnud. Kuidas saab nii lihtsatest asjadest endale probleemi teha? Ole õnnelik, et saad kodukontoris olla kui sõimelaps haigeks jääb. Loodetavasti saad talle ka vabu päevi teha ja ei unusta teda lasteaeda kui kodukontoris süüa teed ja aina koristad. Anna andeks, et kibestunud olen, kuid kõik emad valmistavad toitu pea igapäevaselt, käivad tööl, kasvatavad lapsi, õpetavad lapsi, koristavad jne jne. Paljudel on neid lapsi mitu. Õpi oma aega planeerima, enda võimalustest ja vajadustest lähtuvalt. Kasvata paksem nahk ja võta elu vabamalt. Koristamine ja trenn ei tohiks olla elus prioriteedid nr 1 ja 2. Ja juurviljatoitude tegemine võib võtta sama kaua aega kui makaroni või riisiroog.

Ja mis seal siis on, kui kellelgi hea elu on ning ei soovi standardit alla lasta. Kadedus?

Väline abi on väikelasteeas täiesti tavaline ja normaalne. Koristaja, hoidja kes sõimest õhtul koju toob, ämm kes nädalavahetusel käib abis hoidmas ja kodutöödega järje peale aitab, tean inimest kellel käib 3x nädalat toidutegija. See on tavalisem kui Sa arvad. Sa ise ei suuda kõike, ära tee ennast katki.

Mis sa jaurad. Palka koduabiline. Koera ja lapse jalutamise kohustusega.