Saime lapsed siis, kui tugivõrgustik oli loodud. Viimati olin haige nädal enne jõule, ka see kuulus kõhuviirus. Lapsed 3 ja 5, mees oli 2-nädalasel lähetusel. Piisas mul sõpradele iitsatada, kui naabrinaine oli ukse taga, hõikas lastele, et pidžaamapidu!, pakkis nende magamisasjad kokku ja viis 2 päevaks enda ja oma laste juurde.
Hulljulge naabrinaine siis, et ei kartnud oma perre kõhuviirust saada su lastelt. Mina olen keeldunud haiguste puhul tugivõrgustikuks olemast.
ongi raske. aga eks me magasime ka ja lapsed pidid omapäi hakkama saama. trampisidki seljas ja kaklesid aga me olime mehega nii autis et oli täiesti savi.
ainuke suur õnn mis mul lastega on, et nad ise ka suured magajad ja 4 ja 2-ne kindlasti magasid 3 h lõunaund, kui rohkemgi.
nüüd nad 9 ja 7 ja uskumatu kui lill saab elu olla. iseseisvad inimesed.
Seda ma küll ette ei kujuta, et panen lapsed teleri ette ja ise heidan magama:)
Lapsi neli (3-aastased kaksikud ning 4,5- ja 6-aastane).
Nii suurte laste kõrvalt ei julge korraks silma kinni lasta?
Enne kui pole elanud aastatepikkuses unevõlas, ei oska keegi meist ju seda tunnet ettegi kujutada. Sellepärast mis mõtet on parastada stiilis “oma viga, mis sa siis tegid lapsed.” See ongi raske aeg, alati on olnud, mis siis et me kodus enam lehmi ei pea! Vanasti oli ka kõrgem suremus – kurnatud inimene haigestub kergemi, paraneb kehvemini. Ja muide vanasti talus harva oli ainult 2 täiskasvanut, vaid oli ka näiteks vanavanemaid või tüdruk-sulane.
Mu enda lapsed on küll vanemad, 6a ja 8a, kuid ikka on periooditi väga raske. Ka meie perest käis äsja kõhuviirus üle. Ma ise haige polnud ja tugivõrgustik on olemas, kuid tugivõrgustikku kasutan, et tööl käia. Õhtul ja öösel pean ikka ise hakkama saama, kui haiged lapsed ärkavad ja nutavad ja vajavad rohtu ja lohutust. Kui mitu ööd järjest saan und 5h või alla selle, siis olen täiesti zombie. Imikueas lastega oli unega muidugi veel keerulisem, kuid siis ei pidanud käima tööl ja sai päeval midagigi järgi magada, või vähemalt ei pidanud igapäevaselt vaimset panust tootma. Vaimne võimekus on mul magamatuna murdosa sellest, mis on puhanuna. Elan mehest lahus, aga minu puhul suurt erinevust pole, kuna ka varem olid lapsed ja kodu minu teha. Lohutus on, et aasta aastalt läheb kergemaks ja isegi väga sügav väsimus taandub, kui saab lapsed paariks päevaks kuhugi hoida anda ja ise välja magada. Ja siis hakkab tamp mõistagi otsast peale 🙂
Seda ma küll ette ei kujuta, et panen lapsed teleri ette ja ise heidan magama:)
Lapsi neli (3-aastased kaksikud ning 4,5- ja 6-aastane).
Nii suurte laste kõrvalt ei julge korraks silma kinni lasta?
Mis siin julgusega pistmist on? Kuna kolm nooremat nagunii kodus olles päeval magavad, siis vajaduse korral saaksin koos lastega magada, mitte ei istuta neid ekraanide ette, et ise rahu saada.
Aga ega mul üldiselt päeval magamise kommet ei ole küll. Ja hädaldamise kommet ka ei ole.
Ainus “valem”, mida olen kasutanud on see, et kui mul oli viimane laps imik, siis jätsin ka kaks vanemat last (5a ja 3a) lasteaiast koju. Sest meil kehtib see reegel, et kui lapsed lasteaias ei ei käi, pole ka haigusi. Ja läkski beebiaasta täiesti haigusvabalt. Kolm korraga kodus tähendab muidugi palju sebimist, aga see ikkagi palju parem, kui kõik pereliikmed on vähemalt terved. Ka minu ema käis meil abiks ja polnud karta, et lastelt mingeid haigusi saab.
Nüüd on vanemad lapsed (6a ja 4a) juba mõistlikud – on võimelised ise mängima, joonistama või kõige vanem oskab DVD mängima panema, kui peres on haigused. Seljas nad küll täiskasvanul ei hüppa, kui neile olukord ära seletada ja keelata. Vanim oskab ka köögist midagi süüa võtta ja ka keskmisele anda. Noorim on veel selline, kellele midagi selgeks ei tee, aga õnneks tal on ka omaette mängimise perioodid täitsa olemas.
Saime lapsed siis, kui tugivõrgustik oli loodud. Viimati olin haige nädal enne jõule, ka see kuulus kõhuviirus. Lapsed 3 ja 5, mees oli 2-nädalasel lähetusel. Piisas mul sõpradele iitsatada, kui naabrinaine oli ukse taga, hõikas lastele, et pidžaamapidu!, pakkis nende magamisasjad kokku ja viis 2 päevaks enda ja oma laste juurde.
Hulljulge naabrinaine siis, et ei kartnud oma perre kõhuviirust saada su lastelt. Mina olen keeldunud haiguste puhul tugivõrgustikuks olemast.
Mis teha, oleme jah selline hull kamp.
Aga ega mul üldiselt päeval magamise kommet ei ole küll. Ja hädaldamise kommet ka ei ole.
Siin ei ole ometi jutt lihtsalt pikutamisest või “vaikuse ja rahu” soovist nagu sa enne ütlesid, vaid sellest, kui sisikond tahab siit või sealt väljuda ja vahepealsel ajal jalad ei kanna lihtsalt.
Ei ole sa mingi kangelasema kui näost valge ja haigena lapse ja ekraani vahel seisad ning elu eest (pea sõna otseses mõttes) lastega tegeleda püüad.
See teema on VÄGA vajalik! Olin minagi aasta tagasi ilma mingisuguse tugigrupita beebiga kodus. Saime rotaviiruse. Laps paranes 12h jooksul, mina aga oksendasin nädala. Korra kukkusin keset päeva lapse korvale kokku. Ônneks tulin teadvusele ja lapsega oli kõik korras. Viidi haiglasse tilka saama, beebi (rinnalaps) kaasas. Siiamaani on meeletu hirm nende haiguste ees ja lapsevanemana neid pôdeda kohati lausa ebainimlik. Seega – emad on vâgevad ja tasub end sellega lohutada, et oleme meie ja on ka enne meid emad hulludes olukordades olnud ning sellest tugevatena ja elusatena vâlja tulnud!
Mu lapsed on väga mõistlikud ja tavalisest palju iseseisvamad, kui haige olen (migreenik olen).
On ka väike iseseisvate tegevuste varu (lego, tegelusvihik, mäng vms) alati ootel, mida ette sööta, kui endal ei ole võimalik nendega tegeleda. Loen sõnad peale, et vanem (5) valvaku ja aidaku väiksemat ja adjöö. Ei pea tingimata ekraanid olema, analoog toimib ka.
Aga ega mul üldiselt päeval magamise kommet ei ole küll. Ja hädaldamise kommet ka ei ole.
Siin ei ole ometi jutt lihtsalt pikutamisest või “vaikuse ja rahu” soovist nagu sa enne ütlesid, vaid sellest, kui sisikond tahab siit või sealt väljuda ja vahepealsel ajal jalad ei kanna lihtsalt.
Ei ole sa mingi kangelasema kui näost valge ja haigena lapse ja ekraani vahel seisad ning elu eest (pea sõna otseses mõttes) lastega tegeleda püüad.
Inimesed on erinevad. Üks elab viit last kantseldades märtrit mängimata üle kõik hädad ja haigused, teisel on juba korra aevastades ühe lapse kõrvalt “kohe suren kui voodis pikali haige olla ei saa” suhtumine.
Teemaalgataja oli see, kes vaikust ja rahu ja magada soovis. Minu jaoks selles osas natuke naljakas soov, ise ta ju need rahurikkujad endale tegi.
Muide, kõige tobedam soovitus antud olukorras on vanemad sugulased lapsi hoidma kutsuda. Ise oksendad, aga võib juhtuda, et neid varsti matad. 70+ inimestele on viirused ohtlikumad kui lastele.
On ka üle elatud periood kus lasteaialaps põdes grippi ning tema tervenemisele järgmisel päeval haigestusin mina. Kuna palavik oli üle 39 kraadi siis olemine oli üsna sant ja teotahtega kehvasti. Ja kuna mees parasjagu pikas komandeeringus siis tema abile loota ei saanud. Paar korda mu ema sai läbi tulla ja ravimeid tuua. Mõned õhtusöögid said kulleriga koju tellitud, vahepeal söögiks võikud või kasvõi kiirnuudlid. Toidupoest saab ju nüüd ka söögi koju tellida.
Laps sai sel perioodil tavapärasest märksa rohkem multikaid vaadata ja eks ta kiunus ka tavapärasest rohkem kuna oli toas olema sunnitud aga elasime üle.
See teema on VÄGA vajalik! Olin minagi aasta tagasi ilma mingisuguse tugigrupita beebiga kodus. Saime rotaviiruse. Laps paranes 12h jooksul, mina aga oksendasin nädala. Korra kukkusin keset päeva lapse korvale kokku. Ônneks tulin teadvusele ja lapsega oli kõik korras. Viidi haiglasse tilka saama, beebi (rinnalaps) kaasas. Siiamaani on meeletu hirm nende haiguste ees ja lapsevanemana neid pôdeda kohati lausa ebainimlik. Seega – emad on vâgevad ja tasub end sellega lohutada, et oleme meie ja on ka enne meid emad hulludes olukordades olnud ning sellest tugevatena ja elusatena vâlja tulnud!
Tugigrupp on enda luua, see ei teki koos beebiga iseenesest.
Inimesed on erinevad. Üks elab viit last kantseldades märtrit mängimata üle kõik hädad ja haigused, teisel on juba korra aevastades ühe lapse kõrvalt “kohe suren kui voodis pikali haige olla ei saa” suhtumine.
Minu meelest on märtri mängimine just see “Mul on viis last, aga näe, kannatan ära!”-suhtumine, mitte täiesti tavalise mure jagamine emade vahel.
Toidupoest saab ju nüüd ka söögi koju tellida.
Mina imestan, kas tõesti võib Eestis lapse lasteaeda viia, kui keegi perest oksetõves? Nohu ja köhaga seevastu on kisa taevani. Elan Rootsis ja meie lasteaias pole köha ja nohu haigused, küll aga tuleb lasteaialaps koju jätta, kui keegi perest oksetõves on. Lausa 48 tundi pärast viimase sümptomi ilmnemist peab veel kodus olema.
Saime lapsed siis, kui tugivõrgustik oli loodud. Viimati olin haige nädal enne jõule, ka see kuulus kõhuviirus. Lapsed 3 ja 5, mees oli 2-nädalasel lähetusel. Piisas mul sõpradele iitsatada, kui naabrinaine oli ukse taga, hõikas lastele, et pidžaamapidu!, pakkis nende magamisasjad kokku ja viis 2 päevaks enda ja oma laste juurde.
Hulljulge naabrinaine siis, et ei kartnud oma perre kõhuviirust saada su lastelt. Mina olen keeldunud haiguste puhul tugivõrgustikuks olemast.
On ka võimalus, et naabripere oli kõhuviirusest just paranenud ja antikehad veres.
Mina teadsin ette, et mingit kangelasema minust ei ole, seepärast saime teise lapse alles siis, kui esimene oli juba teismeline.
Mina imestan, kas tõesti võib Eestis lapse lasteaeda viia, kui keegi perest oksetõves? Nohu ja köhaga seevastu on kisa taevani. Elan Rootsis ja meie lasteaias pole köha ja nohu haigused, küll aga tuleb lasteaialaps koju jätta, kui keegi perest oksetõves on. Lausa 48 tundi pärast viimase sümptomi ilmnemist peab veel kodus olema.
Töötan lasteaias ja mõnikord tuuakse laps lasteaeda ja kui lapsevanem on ära läinud siis laps mainib jutu sees, et ma hommikul oksendasin või, et mul oli öö otsa kõht lahti. Niiet isegi täitsa oksetõves lapsi tuuakse kohale.
Saime lapsed siis, kui tugivõrgustik oli loodud. Viimati olin haige nädal enne jõule, ka see kuulus kõhuviirus. Lapsed 3 ja 5, mees oli 2-nädalasel lähetusel. Piisas mul sõpradele iitsatada, kui naabrinaine oli ukse taga, hõikas lastele, et pidžaamapidu!, pakkis nende magamisasjad kokku ja viis 2 päevaks enda ja oma laste juurde.
Hulljulge naabrinaine siis, et ei kartnud oma perre kõhuviirust saada su lastelt. Mina olen keeldunud haiguste puhul tugivõrgustikuks olemast.
On ka võimalus, et naabripere oli kõhuviirusest just paranenud ja antikehad veres.
Kõhuviirus ei tekita mingeid antikehasid, seda viirust võib ikka mitu korda järjest põdeda.
Meil on õnneks selline korralik haiguselaine ainult ühe korra läbi käinud.
Tavaliselt on ikka nii, et laps haige – siis jääb teine paari päeva pärast ja kui lapsed terved siis jääme meie abikaasaga korda-mööda.
Ühe korra jäime aga mehega korraga grippi (lapsed olid õnneks piisavalt terved, et lasteaeda minna)..ja siis tuli nädalavahetus.
Mu abikaasa oli täiesti kasutu. Kõrge palavik, ei saanud isegi voodist püsti..ainult oigas ja lällas seal. Minul oli ka väga halb olla – kõrge palavik, värinad…nagu oleks rong üle sõitnud.
Aga laste ja koera eest pidi ju keegi hoolitsema. Pmst tassisin oma teki ja padja alla korrusele diivanile. Ütlesin lastele, et paar päeva mängite suures toas ema juures. Tegin nii vähe kui võimalik..ehk siis söök lauale, koera saatsin aeda (vaesekene ei saanud ühelegi jalutuskäigule), vahepeal tõstsin häält. Hunnik ravimeid sisse ja loodad parimat. Mäletan, et abikaasat kirusin ikka küll kõvasti. Saatsin talle diivani pealt SMS-e. Teadsin, et ta magab ning niikuinii ei loe neid..aga tegi tuju veits paremaks. Lubasin isegi suurest vihast ja valust lahutuse sisse anda:D
Minu vanemad surnud, mehe vanemad joodikud. Ikka ise lastega, töö ja vile koos. Lapsi saime seetõttu lubada ainult kaks ja sedagi suure vanusevahega. Ei olnud meil kellegi poolt püssi kuklas voodis, et neid rohkem peaks saama või veel hullem – väikese vanusevahega.
Meil oli õnneks mõistust piisavalt, et saada lapsed noortena (21 kuni 26 aastastena) – endal tervis tugevam, energiat rohkem, kaasuvaid hädasid vähem. Ka on emad enamasti siis veel elus ja sellises vanuses, et jaksavad ka 4 last mingid päevad hoida. Kuigi rohkemat kui nohu ja köha ei olnud meil mehega laste lasteaia vanuses küll kunagi. Edasi, juba koolis käivad 7sed saavad ju ise kerge juhendamise taustal endaga hakkama (pesemine, lõbustamine, röstsai, praemuna vms söök), kui pole väga ära hellitatud ja natuke iseseisvust neile õpetatud on.
Seda ma küll ette ei kujuta, et panen lapsed teleri ette ja ise heidan magama:)
Lapsi neli (3-aastased kaksikud ning 4,5- ja 6-aastane).
Nii suurte laste kõrvalt ei julge korraks silma kinni lasta?
Mis siin julgusega pistmist on? Kuna kolm nooremat nagunii kodus olles päeval magavad, siis vajaduse korral saaksin koos lastega magada, mitte ei istuta neid ekraanide ette, et ise rahu saada.
Aga ega mul üldiselt päeval magamise kommet ei ole küll. Ja hädaldamise kommet ka ei ole.
Mul on sinu üle nii hea meel, et sa nii tubli oled. Sul endal vist ka, et pead seda teistega jagama.
