Koolieelikul juhtus suvel õnnetus, mille tagajärjel on lapsel (poiss) põsel suur arm, eks see mingil määral muutub heledamaks ja vähem märgatavaks aga siiski jääb elu lõpuni temaga. Sügisel läheb laps kooli ja emana muretsen juba ette, kuidas ta seal hakkama saab, sest juba praegult on nii paljud võõrad inimesed lapse käest (!) küsima tulnud, et “oii, mis juhtus” ja “oh, vaesekene”. Laps on juba tüdinenud ja ei taha sellest kellelegi rääkida… Kardan ette juba ka pubeka-aega, lapsed võivad väga õelad olla. Kellel kogemusi, nö väikese “erinevusega” lapse kasvatamisel, kuidas last suunata, et ta ei põeks oma “viga”?
Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )
Teema: Väikese “erinevusega” laps
31.01.2019 11:23
To report this post you need to login first.
31.01.2019 12:12
Meie lapsel on põletusarmid, aga kohe näkku vaadates ei näe neid. Ma ei teagi, kas keegi klassikaaslastest on küsinud, millest need, sest kehkas riietudes on need näha. Suvel ka, kui tüdruk päevitusriietes. Ja põletusarmid on ikka hullem, kui mingi väike arm näol.
Pubeka eas kohe kindlasti ei kiusata. Pigem vaadatakse kadedusega. Kunagi üks poiss (oli küll juba 25-aastane) näitas kõigile oma arme tööl. Ta oli üle keha neid täis, sest oli n.ö tegija lapsepõlves olnud. Pidevalt juhtus midagi. See, kes toas istub ja midagi ei tee, sellel polegi midagi.
To report this post you need to login first.
31.01.2019 12:16
Suunata saad sellega, et sa ise ei põe seda armi ega sisenda lapsele hirmu “ei tea, kuidas sinusse suhtuma hakatakse”. Tal on see arm. Aga see pole tema. Kui ta on ise tubli ja seltsiv, ei tohiks midagi juhtuda. Minu laps on teistest väiksemat kasvu ja väga kleenuke. Me pole teda kunagi selles suhtes haletsenud, vaid öelnud, et tähtis pole sinu kasv, vaid sina ise. See milline sa oled, kuidas suhtled jne. Seni pole igatahes mingit probleemi tekkinud.
To report this post you need to login first.
31.01.2019 12:24
Armid on ju vägevad! Laps saab oma loo ägedalt küsijatele esitada. Misiganes see õnnetus oli, kui lapsel on fantaaisat, siis teeb loo kuulajatele põnevaks. Häbeneda kindlasti ei tasu. Mõnele tüütule uurijale võib ju ka “nähvata”, et “kohtusin suvel tulnukaid ja nad panid mulle põse sisse kiibi, mis jälgib kõike, mis minuga juhtub. Vaata ette, mis sõnu sa minu kuuldes kasutad või mida sa minu kuuldes räägid…” (ihihiii, nii ei julge keegi lapse kulul halba nalja visata…:))
Põhiline: igasuguse norimise ja tüütamise vastu aitab lapse enesekindlus ja selge viis väljendada enda jaoks olulisi käitumispiire.
To report this post you need to login first.
31.01.2019 12:57
Täiskasvanud dramatiseerivad üle tihti selliseid asju. Minu poja klassis on üks laps kõnedefektiga, kogeleb tugevalt. Kui see sõber esimest korda meil külas oli, istusid lapsed laua taha sööma ja nii muuseas küsis minu laps “Aga miks sa niimoodi räägid?” Mul pidi süda seisma jääma, et appi kui taktitundetu küsimus. Sõber aga vastas väga lihtsalt: “Ma kogelen”. “Ahah. Lahe. Ma tahaks ka nii, aga ma ei oska.” Ja oligi teema ammendatud. Lapsed siiani sõbrad.
Ma arvan, et küsimusi tekib kindlasti ka teie lapsele. Abiks ongi lühike selge vastus ja ilmselt sellega teema piirdubki. Seda tuleks võibolla lapsele ka seletada.
To report this post you need to login first.
31.01.2019 13:01
Huvitav, millisel lapsel pole arme?
Lapsed tunnevad huvi, mitte ei märka “erisust” nagu sa nii imelikult ütled. Tundub, et sa ise põed, et sinu arust pole laps täiuslik.
To report this post you need to login first.
31.01.2019 13:02
Lapsed on uudishimulikud, aga mitte tingimata pahatahtlikud. Kui keegi küsib, siis ütlebki lihtsalt, et kukkusin ja tekkis arm. Ei pea pikalt seletama! 🙂
To report this post you need to login first.
31.01.2019 13:06
Lapsel on kintsul suur sünnimärk, nö piimakohvilaik. Muidu on riiete all aga nt koos riideid vahetades ikka hakkab silma. Algul mäletan, et küsiti, aga laps vastas, et see on lihtsalt sünnimärk ja oli mul juba sündides. Rohkem üldiselt huvi ei tunta.
To report this post you need to login first.
31.01.2019 13:39
Nagunii küsitakse, lapsed on väga uudishimulikud. Seda ei maksa häbeneda, vaid tuleb ilusasti lahti seletada. Kui on laheda iseloomuga seltsiv laps, ei kiusata mingi eripära poolest küll. Klassis on lapsi palju ja sinu oma pole erilisem kui keegi teine.
To report this post you need to login first.
31.01.2019 14:59
Vanemana saad aru, et ei ole midagi hullu see arm. Loomulikult muretsed, aga laps on laps. Ka teised lapsed ei prüügi seda armi kuidagi teistmoodi võtta. Aga laps ise võib seda väga traagiliselt võtta ja seda kurbust on juba raske leevendada.
Minu pojal on tuulerõugetest näos armid. Mitte küll üle terve näo, aga 3 pöidlaotsa suurust heledat laiku on näos. Ega neid ei olegi märgata väga ja kaaslased ka ei küsi, aga laps ise uurib pidevalt peeglist, et millal omati ära kaovad ja ma olen nii kole 🙁 4 aastat juba, 2 klassi poiss nüüdseks. Armid on tal kulmudes ja põsesarnal, kasvatas pikad juuksed endale, et saaks varjata neid.
Täitsa kahju on lapsest, püüangi siis lohutada ja selgitada, et kuna keegi nende kohta ei küsi sinult, siis järelikult ei märgata ka, et ära muretse. Ajaga mure nagu vaikselt juba lahtub, aga päris ära ei ole kadunud.
Ei ole me suur ilueedide perekond ka, et laps näeb muudkui täiuslikku nahka enda ümber. Mul on endal aknearmid. Mind need väga ei häiri ja ei ole kurtnud ka nende üle. Laps on küsinud küll, vastangi, et liiga palju nokkisin neid punne, aga mind ei häiri.
Ehk läheb see lapse mure ka üle, püüan ise rahulikuks jääda ja teda rahustada-kiita.
To report this post you need to login first.
31.01.2019 18:52
Meie lapsel on põletusarmid, aga kohe näkku vaadates ei näe neid. Ma ei teagi, kas keegi klassikaaslastest on küsinud, millest need, sest kehkas riietudes on need näha. Suvel ka, kui tüdruk päevitusriietes. Ja põletusarmid on ikka hullem, kui mingi väike arm näol.
Pubeka eas kohe kindlasti ei kiusata. Pigem vaadatakse kadedusega. Kunagi üks poiss (oli küll juba 25-aastane) näitas kõigile oma arme tööl. Ta oli üle keha neid täis, sest oli n.ö tegija lapsepõlves olnud. Pidevalt juhtus midagi. See, kes toas istub ja midagi ei tee, sellel polegi midagi.
No ei maksa nüüd teise äärmusesse ka minna, ei vaata arme küll keegi kadedusega!
To report this post you need to login first.
01.02.2019 12:35
Minu poeg oli ilmselt üks neist vähestest lastest, kellel polnud ühtegi armi ega luumurdu ega üldse tõsisemat vigastust. Ja tõesti – ta rääkis aastaid, et tema tahab endale armi. Iga kord, kui end kriimustas, siis uuris ja unistas, et äkki saab endale ka armi.
Oma esimese armi sai ta alles 12-aastaselt, kui sünnimärk nähtavast kohast ära lõigati. Ja see tundub tõesti jabur, aga ta oli nii siiralt õnnelik selle üle. 😀
Nii et jah. Kui laps ise ei häbene ja on julge ja seltsiv, siis ei narri teda koolis keegi armi pärast. Mõni ullike võib lausa kadestada. Julgen väita, et tänapäeval on ka süsteemset kiusamist koolis oluliselt vähem kui meie kooliajal. Ning need narrijad ei kipu enam klassi kõige populaarsemad tüübid olema, sest pehmed väärtused on moes ka laste seas.
To report this post you need to login first.
01.02.2019 15:47
Arm ei ole küll asi, mille pärast põdeda. Meie tavakoolis käinud lapsel on üks pool halvatud. Esimeses klassis küsiti, mis ja kuidas, vastas, et ei saanud hingata, kui ta sündis. Teema ammendatud ja mingit kiusamist ei olnud kogu kooliaja jooksul.
To report this post you need to login first.
01.02.2019 18:49
Ei ole see arm miskit nüüd, Jaagup Kreemil ka näos arm, kuigi nii väiksed ei oska teda ilmselt “eeskujuna” võtta.
To report this post you need to login first.
02.02.2019 15:56
Ei usu, et teised lapsed armi pärast narrima hakkavad või muidu õeldad on. Seda enam, et su laps on vanuses, kus armid üsna ruttu suht olematuks välja kasvavad.
Kui aga arm tõesti väga suur ja väljapaistev, siis pöördu mõne armiraviga tegeleva kliiniku poole. Ma ei tea, kas üldse ja mis vanuses lastele laserravi tehakse, aga ise vabanesin üsna suurest ja tumedast armist (või õigemini ei vabanenud, aga muutus peaaegu nähtamatuks) nelja laserravi protseduuriga.
To report this post you need to login first.
03.02.2019 06:21
Harry Potteril on ka laubal suur arm.
Ma arvan su lapsega läheb kõik hästi. Muidugi tüdind et küsitakse. Aga tundub et lapse tüdimus on hoopis teine kui see sinu põdemine (“erinevusega laps”, mida kuradit?)
To report this post you need to login first.
03.02.2019 14:06
Sügisel läheb laps kooli ja emana muretsen juba ette, kuidas ta seal hakkama saab, juba praegult on nii paljud võõrad inimesed lapse käest (!) küsima tulnud, et “oii, mis juhtus” ja “oh, vaesekene”. Laps on juba tüdinenud ja ei taha sellest kellelegi rääkida… Kardan ette juba ka pubeka-aega, lapsed võivad väga õelad olla.
Praegu küsivad erinevad inimesed. Koolis räägib korra ära ja rohkem ei küsita.
Pubeka-ajaks on kõik tema armi juba unustanud.
Minu tütar sai ka põsele armi enne kooli. Kaheksandas klassis klassipilti vaadates ei mäletanud klassiõde armi, vaid arvas, et foto on defektiga.
To report this post you need to login first.
03.02.2019 15:20
Armikreemid on väga head. Mul on keisrilõike arm ja tänu kreemitamisele ja meega määrimisele pole seda peaaegu üldse näha.
Lastel olid koledad tuulerõugearmid, hakkasin kohe neid kreemitama ja näha pole enam mitte midagi.
Elukaaslasel oli väga kole arm peale oppi, tema kasutaa juba nn silikoonibaasil plaastreid. Tulemus on silmnähtavalt parem.
To report this post you need to login first.
03.02.2019 15:59
Tähtis on, et vanemad ise oma suhtumisega ei muudaks seda armi mingiks tohutuks probleemiks, siis muidugi hakkab ka laps põdema. vanemate asi oleks just teeots kätte anda, kuidas seda asja kergemalt võtta ja sellele mitte keskenduda. Aga kui ennast väga häirib, siis tasub tõesti nõu pidada mõne ilukirurgiakliinikuga – kas ja millal on võimalik midagi teha.
To report this post you need to login first.
03.02.2019 20:13
Minu lapsel nähtav tumedam laik ühel näopoolel, teda see ei häiri pole kunagi sellest isegi suurt juttu. Ja tegelikult on tore kui teised kysivad mis see on mitte ei sosista nähtavalt, vot see ajab meil kõigil harja punaseks.Samas jääb ta paljudele silma ja tuleb meelde oma erilisusega mis tegelikukt on kohati isegi meeldiv.
To report this post you need to login first.
05.02.2019 00:38
Ma arvan, et see on omal moel isegi väga hea, et küsitakse lapse käest, mitte lapsevanema käest — kui ta pisut suuremaks kasvab ja liigub rohkem ilma vanemateta ning see arm on teatud määral ikka näha, siis ta peab oskama ja suutma ju ise selgitada, mis ja kuidas ja olema ära harjunud, et selle kohta võivad vahel küsida nii lapsed kui täiskasvanud. Vahel ikka keegi vihjab või küsib. Nõustun ka eelneva kommentaariga, et parem on, kui küsitakse, mitte ei sosistata ja kaagutata selja taga.
Ma selgitaks lapsele, et selles ei ole midagi väga eripärast, lastega, eriti poistega juhtubki paraku igasugu õnnetusi. Temal juhtumisi arm lihtsalt sellises kohas, mis paistab välja, mõnel teisel on jalal või kõhul, kust esimese hooga silma ei paista, aga peaaegu igal inimesel on tegelikult mõni arm või muu eripära kuskil kehaosal. Ütlebki, kui küsitakse, et kunagi juhtus üks nii- ja naasugune õnnetus ja kõik. Võib ka lapsele ehk tuua mõne näite stiilis “Ühel onul meie issi töö juures tehti kunagi raske operatsioon ja tal on ka nüüd suur-suur arm kõhu peal. Tavaliselt see välja ei paista, aga kui ta käib ujulas, siis paistab ja ikka inimesed küsivad selle kohta. Ja siis see onu seletabki, et mis sellega on ja ta on täiesti harjunud sellega ja ega onu siis iga päev ei mõtle: oi-oi, mul on selline kole arm, tead, inimesed harjuvadki selliste asjadega…”. Vähemalt mind omal ajal väikese lapsena väga aitas, kui ma ükskord hirmsasti kartsin hambaarsti, just see, kui ema rääkis mulle midagi umbes sellist, et vaata kõiki neid onusid ja tädisid tänaval, nad kõik käivad hambaarsti juures, paljudel on isegi hambaid välja tõmmatud, lihtsalt Sina ei tea seda. Ja ega nad siis kogu aeg ei muretse selle pärast, et “äkki ma pean kunagi jälle hambaarstile minema”. Ma tõesti rahunesin kõvasti selle peale, et kui kõik saavad selliste asjadega hakkama ja ei muretse, ju siis mina saan ka…
Kui laps näib oma armi tõttu siiski pisut “põdevat”, siis võib ehk veel koos temaga arutleda selle üle, et tegelikult on hea, et õnnetus nii hästi lõppes, jäi ju ainult arm, mis tema praktilist igapäevaelu edaspidi ei sega, oleks võinud ka hullemini minna.
Tõsise ja pikaajalise koolikiusamise kujunemist sellel pinnal pean õnneks vähetõenäoliseks.
Lapse oma klassikaasalsed harjuvad selliste asjadega tavaliselt kiiresti ära, kui keegi üldse midagi pahasti ütleb, siis mõni problemaatiline laps paralleelklassist või natuke vanemast klassist, aga need jäävad pigem üksikjuhtumiteks.
See on väga individuaalne ka muidugi — meil vanemal poisil näiteks olid üksvahe tõsised nahaprobleemid, näos ja kaelal suured üsna koledad laigud, pea protseduuride tegemiseks täitsa kiilaks aetud ja peanahk ka vinniline ja punetav. Ma olin ka mures, et mismoodi ja kuidas suhtutakse, see oli just põhikoolis ka kõige vastikumas tiineka-eas, aga tema on selline humoorikas ja enesekindel tüüp ja enda sõnul ei kogenud mingit kiusamist. Samas tüdrukut mingis vanuses natuke kiusati, ilma, et tal oleks olnud mingit välist eripära, lihtsalt vist seepärast, et ta oli selline vaikne, püüdlik, natuke introvertne, seltsimatu ja samas mõnevõrra isepäine, siis edasi juba leiti ka riiete jm kallal põhjust norida jne. Inetu lugu, mis õnneks kiiresti lõppes (peamine kiusaja läks õpiraskuste tõttu tema klassist ära).
Neid olukordi ongi seega keeruline ette näha, aga vähemalt minu kogemuse järgi sellised välised, kohe silma torkavad eripärad (nt liikumispuudega laps tavakoolis vmt) ei ole üldse peamine kiusamise põhjus. Ette muretsema hakata selle pärast liiga palju ei maksa.
To report this post you need to login first.
09.02.2019 14:19
Äkki pole muretsemiseks põhjust? Lapsed uurivad tavaliselt uudishimust ju.
Minu lapsel on südameoperatsioonist suur arm rinnal ja olen juba valmis, et eks hakatakse kehalise tunni ajal riiete vahetamisel küsima, mis arm see selline on…aga ei tee sääsest elevanti. Armidega inimesi on ju nii palju.
Kui laps kasvab suuremaks ja soovib armiga midagi ette võtta, siis võtame.
To report this post you need to login first.
09.02.2019 16:37
No minu poiss on näiteks värvipime. Tuli välja lasteaia viimases rühmas. Kooli minnes informeerisin sellest kohe ka klassijuhatajat, et kui peaks mingi kiusamise teema tulema, siis on ta kursis. Ja et ta ise ei imestaks, kui laps nö õigete värvidega pilte ei joonista.
Tänaseks on laps 5ndas klassis ja ei mingit kiusamist. Eks ikka ole endiselt neid imestajaid, et mis sa endiselt ajad värve segamini või, kuid poisi jaoks see nii tavaline teema, et ei mingit häbenemist. Seletabki asja jälle ära ja korras. Mul on vend ka värvipime, nii et eks see ole geenides. Superäge poiss on. Tõsi, malevas oli tal väga keeruline maasikaid korjata ja eks tal riietudes aegajalt ikka imelikke värvikombinatsioone esines, kuid mingit sellel teemal kiusamist pole ka tema puhul olnud.
To report this post you need to login first.
09.02.2019 17:27
Koolieelikul juhtus suvel õnnetus, mille tagajärjel on lapsel (poiss) põsel suur arm, eks see mingil määral muutub heledamaks ja vähem märgatavaks aga siiski jääb elu lõpuni temaga. Sügisel läheb laps kooli ja emana muretsen juba ette, kuidas ta seal hakkama saab, sest juba praegult on nii paljud võõrad inimesed lapse käest (!) küsima tulnud, et “oii, mis juhtus” ja “oh, vaesekene”. Laps on juba tüdinenud ja ei taha sellest kellelegi rääkida… Kardan ette juba ka pubeka-aega, lapsed võivad väga õelad olla. Kellel kogemusi, nö väikese “erinevusega” lapse kasvatamisel, kuidas last suunata, et ta ei põeks oma “viga”?
Sinu närvilisus kandub lapsele üle. Kui armi ärakaotada ei saa, siis tuleb õppida armiga elama. Laps tuleks õpetada rahulikult, ilma närviminemata vastama, et tegemist on traumaga. Hetkel on sinu suhtumine rohkem traumat tekitav kui need küsimised. Kui koolis on 1 kord küsitud, sellele on rahulikult vastatud ( laps peaks õppima ka ütlema, et ta ei soovi sellest rääkida), siis nad järgmistel päevadel ju enam ei küsi. Hetkel soovitan sul endal abi otsida. See, et sina kardad, on kõige hullem asi hetkel. Laps võtab sinu hirmu üle.
To report this post you need to login first.
09.02.2019 23:59
Värske armiga annab palju ette võtta. Silikoonkreem annab head tulemust, laserlihvimisega saab päris märkamatuks teha jne. Ära oota kuni arm heledaks läheb, siis on juba hilja.
Mina tegeleks sellega aktiivselt, sest arm näos terveks eluks ei ole tore.
To report this post you need to login first.
10.02.2019 13:15
Minu poeg kukkus enne kooli endal esihambad välja ja nii õnnetult, et need tulid tal läbi ülemise huule. Huul õmmeldi kinni mitte just kõige ilusamini, arm on selline, nagu oleks sündinud suulaelõhega laps. Huulel oli veel aasta hiljem õmblusest imelik punnis koht, mis tasapisi kasvamisega ka väiksemaks on muutunud. Muidugi ta muretses, et ta ei saa endale sõpru. Lapsed olid klassis hoopis väga toredad. Tüdrukute hulgas on ta populaarne poiss, sest ei kiusa neid. Poistega on tal palju rääkida arvutimängudest ja filmidest. Meie puhul siis välimine ilu ei saanud saatuslikuks, sest ta on ise seltskondlik ja sõbralik. Loodan, et ka teemaalgataja lapsel läheb kõik kenasti.
To report this post you need to login first.
10.02.2019 14:03
Ma arvan ka, et lapsed võtavad seda oluliselt kergemalt. Ja kui satub klassi mõni kiusaja tüüp, siis leiaks ta põhjuse ka ilma armita. Täiskasvanud pigem on põnevil/ehmunud/dramaatilised. Minu küll alles väikelapse eas pojal on kahel korral rinnak lahti lõigatud, lisaks armile on ka rinnakuluu deformeerunud ja rinnal on üsna suur kühm. Käime kord nädalas ujumas, lastel, nii temavanustel kui suurematel on täiesti ükskõik, nad nagu ei märkagi, aga täiskasvanud vahivad küll, vaat et suu lahti. Ma tahaks vahel öelda, et jah, te võite küsida küll selle armi kohta, meie ei põe 🙂
To report this post you need to login first.
10.02.2019 18:49
Pigem võiksid õpetada lapsele enesekindlust, mitte et arm on häbiasi või et seda on vaja varjata vms. Räägi lapsele, et paljudel inimestel on mingisuguseid erisusi, kas siis mingist õnnetusest, haiguse tagajärjel või siis see on kaasasündinud. Võid näidata pilte täiskasvanud inimestest, kellel on näol armid, nt kas su laps teab, kes on Jaagup Kreem? Ta on sellest isegi rääkinud, kuidas see juhtus. Räägi, et tuntud lauljal on ka näol arm, aga sellest pole häda midagi, sest oleks ju võinud palju hullemini minna, nüüd see on osa sellest, kes ta on. Inimesed on ikka uudishimulikud, eriti just lapsed ja laps peaks olema selleks valmis, et keegi võib küsida, siis häbenemise asemel võib laps öelda midagi vaimukat, nt et pidas piraadiga mõõga võitlust, põsk sügeles vms või siis räägibki nii nagu asi juhtus, aga nii nagu igast teisest tavapärasest asjast. Kui sa ise käitud nagu see arm oleks midagi piinlikku või häbiväärset, siis see kandub ka lapsele edasi, seega just sütita temasse enesekindlust ja räägi, et see on okei, ning et tõesti on ka tõsisemate vigastusega inimesi olemas ja see ei ole põhjus enda halvasti tundmiseks.
To report this post you need to login first.
Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
