Ehk keegi oskab maha rahustada või saan veel enestunde hoopis hullemaks, aga kas kellegi veel kogemust sellise olukorraga, kus suurem (üle kahe aasta vana) laps tahab aegajalt (mõni päev üldse mitte, mõnikord korra, teinekord ka rohkem) lüüa väiksemat (kes kahekuune).Ma ise alati juures, aga see käib nii kähku, et paitab jms ja siis järsku. Enamikel juhtudel pisike ei hakka nutma ega midagi, aga paar korda on vist täitsa haiget saanud ja lausa nutma hakanud. Ma nii mures, et kuidas see väiksele mõjub, peale jms, igakord nii kardan. Täna jälle üle pika aja suuremal õnnestus väiksemat käega pea vastu lüüa, lööb nagu patsu vms. Oleme palju temaga rääkinud, et ei tohi jms ja tegelikult suudan enamikel päevadel olukorda ohjeldada, aga nii kui natuke vähem tähelepanu suuremale pöörata, st kui väike magab ja tahan mingit kodutööd teha, siis suurem selline pättust täis kohe, et vaikselt läheb paitab ja siis järsku nagu käega lööb ja alati just pea pihta. Tundub küll, et õnneks mitte väga kõvasti, aga hirmunud olen alati. Tean, et teeb seda tähelepanu saamiseks ilmselt. Ma ei küsigi niivõrd mitte seda, kuidas seda vältida, olen selle kohta palju lugenud ja uurinud- tegelemine suuremaga ja ekstra tähelepanu talle, samuti vajadusel tähelepanu kõrvalejuhtimine, kui beebi osas kahtlasemaks muutub, aga alati see siiski ei õnnestu…täna mõtlesin, et enam ei võta päeval ühtki tööd ette, nimelt juhtus see täna ilmselt seetõttu, et olin tükk aega triikinud, kui väiksem magas ja suurem laps nagu solvunud vms oli. Samuti muutub selliseks pättust täis siis, kui väsinud. Kas kellelgi, kel lapsed nüüd juba suuremad, on ka nii olnud ja lapsega ikka kõik korras. Vahest nii kardan, et väiksem ju nii pisi veel ja juba mitu matsu saanud… nii kahju ja kurb kohe temast ja suuremast ka. Tunnen end nagu ise kohati süüdi-kuid vahest vaja muid asju ka teha kui mängida ja koguaeg midagi välja genereerida ka alati ei õnnestu. Tahan, et ta saaks koguaeg osaleda beebiga seotud tegevustes ja siis on see mats juhtunud nt ka siis, kui nt mähet vahetan vm.
Ei teagi, mida kuulda loodan.. ehk on veel kellegi nii olnud ja see paratamatu, et väiksem mõne obaduse saab või olen mina ainus, kel nii läinud ja olen ise seda kuidagi põhjustanud…ja seda ka, et põhiaja ma ise nendega jändan… nii argipäeviti kui nv-ti, kuna mees tööl (õhtul muidugi kodus ja siis aitab niipalju, kui jaksu on..) Vahepeal suurem laps oli eriti raevukas just siis, kui issi ka kodus oli, nt õhtul, aga sellest suurest raevust ja lahmimisest saime mööda, vahepeal oli päevi, kus üritasin teda täitsa beebist eemale hoida- õnneks beebi rahulik ja magab palju, nt kärus, et siis sai suurem nagu rahuneda ja selles mõttes ta unustab kähku ja on ka päevi, kus tal see käega löömine üldse meeles pole. Seda ka infoks, et see üle kahene veel eriti ei räägi, üksikud sõnad, seega ei oska end ilmselt muudviisi väljendada ka.
Segane jutt sai, aga ehk keegi oskab natukenegi maha rahustada ja öelda, et ma pole ainus, kes sellise olukorraga silmitsi.Või siiski olen? Aitäh, kes viitsib vastata:)
Teema: väikese vanusevahega laste emmedele
Meil ka vanusevahe lastel 2 a ja just beebi 2-3. kuul tuli ette löömist. Siis läks aga iseenesest üle ja oli täitsa rahulik periood, kuni 6-elukuuni, kui väike hakkas roomama, siis tekkis uus armukadedus, mis ei läinudki paraku üle, praegu lapsed 2,5 ja 4,5 – suur on ikka armukade ja kõiki asju tahab endale krabada. Ja löömist on ka palju, väike on ka nüüd ära õppinud vastulöömise. Ma muudkui räägin ja seletan, aga räägin nagu seinaga…. loodan, et läheb kunagi üle. Samas on hetki, kus väga hoolitsevalt oskab suhtuda ja lohutab, näiteks kui väike öösel nutab, siis kohe hüüab, et emme kohe tuleb, ära nuta ja siis hüüab mind, et emme tule, venna nutab (magavad ühes toas).
Loodan, et kunagi läheb see armukadedus ikka üle… aga mul vanem laps väga raske ja iseteadliku iseloomuga kõikides asjades….
Oled väga tubli ema! Püüa vähem muretseda ja ärge pahandage vanema lapsega. Ta on tegelikult alles väga väike ja teisest aru saamise võime on vähe arenenud. Ta ei saa veel endastki aru 🙂
Meil 2a4k vanusevahe ja eks ikka kõike juhtub. Kui beebi tõesti haiget saab, küll ta nutab ka kõvasti. Enamasti ei saa ju? Peaasi on iseennast ja teisi lapsehoidjaid distsiplineerida, et iga tühja asja pärast endast välja ei läheks. Kui see juhtub, saavad mõlemad lapsed halva õppetunni (räägin omast kogemusest, mitte ainult raamatutarkusest). Armukadedus tõenäoliselt kasvab, kui beebi rohkem tähelepanu nõudma hakkab, nii et parem on kohe vanemale selgitada (näidata), et armukadedus on loomulik tunne ja ta on alati armastatud.
Mul väiksemate laste vahe 2a3k. Alguses oli suurem laps väiksema peale ikka väga kuri, möödaminnes pani laksu vastu pead, pigistas kätt või jalga- ühesõnaga tegi titale meelga haiget.
Nüüd on väikevenna 8k ja suurem saab märtsis kolm, ning suhted on kardinalselt muutunud, suurem poiss käib tital pead silitamas ja ütleb, et venna on tema sõber, kallistab, samuti toob talle oma autosid vaadata ja katsuda- paar kuud tagasi sai venna pelgalt tema auto vaatamise eest vastu pead. Kui venna nutab, siis kutsub suurem poiss kohe mind, et venna nutab ja et nüüd on vaja mul titale pai tegema minna, vaatavad koos raamatuid, suur venna siis õpetab kes on kes pildi peal.
Ilmselt on suurem poiss lihtsalt harjunud ja aru saanud, et venna jääbki nüüd meile elama ja targem on hästi läbi saada.
mul endal on küll suure vahega lapsed, kuid näen kõrvalt õe lapsi, kellel on ka 2 aastat vahet siis nüüd, kus poiss on 4 ja piiga 2a vanad on nende kraaklemine päris jube.
Kui väike päris titt oli siis venna virutas ikka päris korralikult talle- pm koguaeg, kui ema ligi polnud. Vahel isegi siis kui ema kõrval seisis. Poiss on ikka päris armukade. Aga vastutasuks on tüdruk end kaitsma õppinud ja virutab vastu…ning vaene emme peab praktriliselt terve päev lapsi lepitama ja lohutama.
Laste kisma ei piirdu ainult virutamisega, vaid nad lisakas hammustavad, kraabivad küüntega nägu, näpistavad ja tõukavad jne…
Ei kujutagi ette millal see läbi saama peaks…äkki siis kui poiss kooli hakkab minema?
Ei usu, et kõigil asi nii hull on, nagu viimane Kägu kirjutab. Meil ka poiss ja tüdruk, kaklevad, aga see on täiesti tavaline. Seda teevad ka paljud suure vanusevahega lapsed. Kaklus on nende viis ennast väljendada, sõnadega nad paraku ei oska.
Beebi löömine, usun tõesti, et läheb üle. Lapsel on veel tarvis harjuda, et teine laps majas ning ära minna ei kavatsegi:) Peredes on ikka palju lapsi, kõik käivad selle harjumisetapi läbi ja usu mind, see kasvatab arvestama ja hoolima. Meie lapsed 2 ja 4. Kaklevad, omajagu, aga nagu kaks sabarakku on, kes enam teineteiseta ei taha kodus ollagi. Kõik läheb korda.
Meil suurem ei tahtnud otseselt lüüa, aga ta ei tunneta/tunnetanud oma jõudu pisema suhtes.
Tahtis samuti pai või patsu, patsu teha.
Lutti üritas beebile jõuga suhu suruda ja mänguasjaga vahest koksata.
Põhimõtteliselt oli nii, et pisemat ei saanud esimesed kolm kuud üldse maha panna. Nii, kui korra selja keerasin, oli mini oht suurema näol platsis.
Nüüd on beebi varsti juba 4 kuune ja suurem oskab juba pisemaga arvestada.
Minu kõige suuem hirm on alati see, et suurem kukub pisemale selga. Ta mul päris tihti komistab ja seda ikka alati pisema läheduses…
Ilmselt ajaga läheb kõik paremaks, aga seni tõesti, 100% valve on vajalik, kui suurem pisemaga koos.
Mul on laste vahe 1a10k.
Algul, esimestel kuudel, vanem laps ka laksas väiksemale vastu pead täiesti ootamatutel hetkedel. Mitte nagu armukadedusest ega tähelepanuvajadusest, vaid justkui lihtsalt mõtlematusest. Tegi pai-pai ja siis lärtsti pani laksu ära.
Ma olin ka päris mures, ei julgenud neile selgagi pöörata, väiksem oli ju veel nii õrn, kartsin ka, et suurem lööb või kukub otsa.
Aga tasapisi jäi seda vähemaks, see kadus kuidagi iseenesest ära. Muidugi on üle poole aasta möödas ka väiksema sünnist, vanem laps ei ole nüüd enam 1a10k vana, vaid 2a5k.
Praegu on täiesti unustatud teema, väiksem istub juba ja suhtleb ning suuremale ta ilmselgelt meeldib. Paneb talle lutti suhu ja toob mõnikord mänguasju kätte.
Vahel võtab suurem väiksemalt mänguasja käest, siis ma lasen tal väiksemale midagi asemele anda… ja kui see asendus on väga väike, siis selgitan talle, et see pole aus vahetuskaup 🙂
Paar nädalat tagasi võttis suurem köögist väikese puulusika ja kõndis sellega mööda korterit ringi ning toksis vastu mööblit, mina olin parajasti köögis, väiksem laps suures toas põrandal. Ma kuulsin küll toksimist, aga ei pööranud sellele väga tähelepanu. Kuni siis väiksem nutma hakkas – suurem oli toksinud lõpuks puulusikaga väiksemale vastu pead. Siis sai suurem küll mu käest laksu vastu peput ära.
Umbes nädal tagasi käis suurem mingi liistuga ringi ja küsis mulle otsa vaadates ja väiksema pea poole viibates, et \”tita koks-koks?\” Minu hääletooni peale ta loobus kärmelt oma plaanist.
Praegu julgen ma neid lühikeseks ajaks (mõneks minutiks ehk) jätta kahekesi omaette ka, kui suurem just väga ülemeelikus tujus ei ole.
Mis puutub kodustesse toimetustesse, siis neid teen ma küll üsna pidevalt just siis, kui lapsed ärkvel on. Õnneks pole kumbki laps selline, kellega peaks pidevalt tegelema ja mängima. Kui nt köögis süüa teen või sätin midagi, siis suurem tuleb ka ja asjatab sealsamas. Väiksemaga on praegu eriti lihtne, hakkas hiljuti roomama ja istuma ning seetõttu on tal põrandal väga huvitav – sageli ei lasegi ta ennast kaua süles hoida, hakkab jorisema ja väänlema, kuni lõpuks põrandale saab oma asju ajama 🙂
Aga ma tean, et mul on igas mõttes lastega väga vedanud 🙂 mis muidugi ei tähenda seda, et mul mõnikord juhe kokku ei jookseks 🙂
Meie lastel vanusevahe 1a8k ja jah, neid matse ikka vahel juhtub ja eks see käib vist natuke asja juurde küll. Samas ei ole absoluutselt nõus sellega, et sellisel juhul vanema lasega pahandada ei maksa- maksab ikka küll :). Päris kindlasti annan sellisel juhul vanemale märku, et tema tegu oli väga-väga vale! Sellist asja, et suurem läheb väiksemale lihtsalt kallale, ei ole, sellele järgneksid meie peres ikka väga karmid sõnad ja järelemõtlema saatmine. Ja nii iga kord.
Tegelikult saavad meil põnnid väga hästi läbi, vanem on noorema suhtes väga hoolitsev, paitab, kallistab ja hellitab teda ja nii on see olnud algusest peale. Tähelepanu, hellust ja häid sõnu jagan neile võrdselt. Meil on probleem pigem selles, et vanem laps harjunud kassiga veidi \”karmimalt\” mängima, viimane on vanem ja targem ja paneb poisi kiirelt paika, kui see endale tema suhtes liiga palju lubab. Või taandub väärikalt kuhugi kõrgele kui parajasti mängutuju pole. Vanem laps kipub lihtsalt vahel unustama, et beebiga ei saa päris samamoodi mängida :).
Aga üldiselt julgen neid täitsa vabalt koos omapead jätta. Päris palju mängivad koos kahekesi oma toas. Mind lükatakse uksest välja ja siis askeldavad seal kahekesi:).
mul on laste vahe 1a8 kuud. kui noorem laps sündis, siis tuli neid matse vastu pead küll.. aga ei tundunud armukadedus, vaid uudishimust pigem. see läks üle, kui väiksem õpis roomama, uu 5-6 kuuselt. aga õigeks andmiseks läks nüüd, lapsed on 2,5 ja teine kohe 4. nüüd juba kaklevad juba ja see on ikka palju hullem 🙂 aga ma ka olin mures ja kartsin, et ega vanem laps nüüd beebile liiga ei tee. eks ta jõudis küll pahandusi teha, kord astus titale peale, kord sõitis autoga pähe, toitis väikest vennast suurest armastusest viinesi ja saiaga. eks midgai, säilita valvsust ja külma närvi 🙂 see periood.. nagu kõik järgnevad läheb mööda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
