Esileht Pereelu ja suhted väikesel pinnal elamine

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 51 )

Teema: väikesel pinnal elamine

Postitas:
Kägu

Kas keegi on pidanud olude sunnil või vabatahtlikult elama perega väikesel pinnal (kolmekesi ca 40ruutu)? Mida tegite, et igaühele jätkuks privaatsust? Mida tegite, et vältida konflikte erinevate soovide pärast? Kas on üldse võimalik rahumeelselt nii väikesel pinnal elada? Palun rääkige kogemusest.

+3
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elatakse ju veel rohkemate inimestega väikesel pinnal. Kui raha pole, siis muud üle ei jäägi.

+16
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oli 46m2, kolm põlvkonda ja saime hakkama. Tülisid oli loomulikult, aga kuidagi lahenes kõik alati rahumeelselt.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Niipalju veel lisan, et privaatsusest ainult unistad.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige rohkem oleneb, kas elukorraldused sobivad. Mul endal oli kogemus, kui mina ja elukaaslane elasime elukaaslase õega koos, kõik ok, aga siis meil sündis laps. Hakkas segama, et graafikud nii erinevad – ise tahaks hommikul magada ja beebi ka, aga õde läks hommikuti vara tööle, kõike asjatamist kuulda, mis paratamatult üles ajas nii end kui last. Ajas tihti tigedaks küll, kui öösel niigi unetunde vähe. Teine oluline asi ka, et kodused kohustused õiglaselt ära jagatud oleksid, igaüks enda asjade eest ise vastutaks – kahjuks sellega läkski rappa ning lõpuks õde ikkagi kolis välja (ei sobinud talle, et ise peaks oma asju pesema, ostma). Ütleks, et pigem on siiski keeruline.. Aga kõik on inimeses endas kinni ja kui suudetakse käituda täiskasvanulikult ja rahumeelselt, siis ok vast.

+7
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sobiks, kui ühel on öötöö ja teine on tööl päeval. Vastasel juhul võib vist hulluks minna.

+4
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks see sõltub ju sellest ka, kes need kolm inimest on. Ja mitu tuba? See võib olla nii 2-toaline kui ka pisem 3-toaline. Kui on ema-isa-laps, siis ma ausat öeldes ei näe üldse probleemi. Muidugi pole ruumi ülearu, aga on ka perekonnaga koos ühetoalises elatud – muidugi pole see ideaalne, aga ega see midagi ekstreemset ka pole. Mina nt elaksin enne väikeses, aga soojas ja hubases korteris, kui suures, aga nt remontimata korteris. Aga vot kui see kolmas oleks õde-ema-vend vms, siis on raskem, aga ega minu meelest poleks 60 ruuuduses väga palju kergem. Ühes korteris tuleks ikka hakkama saada. Usun, et tuleks lihtsalt ülesanded läbi rääkida, nö kodukord teha ja proovida maksimaalselt üksteisega arvestada. Oletada pole mõtet (“ta kindlasti teab, et nõusid tuleb pesta”), vaid konkreetselt asjad läbi rääkida.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

olude sunnil kaheksakesi 17m2 suuruses toas. kaks talve perekonnana.

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

olude sunnil kaheksakesi 17m2 suuruses toas. kaks talve perekonnana.

Täitsa hull lugu. Kuidas oli korraldatud seksimine? Vahetustega?

+3
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige rohkem oleneb, kas elukorraldused sobivad. Mul endal oli kogemus, kui mina ja elukaaslane elasime elukaaslase õega koos, kõik ok, aga siis meil sündis laps. Hakkas segama, et graafikud nii erinevad – ise tahaks hommikul magada ja beebi ka, aga õde läks hommikuti vara tööle, kõike asjatamist kuulda, mis paratamatult üles ajas nii end kui last. Ajas tihti tigedaks küll, kui öösel niigi unetunde vähe. Teine oluline asi ka, et kodused kohustused õiglaselt ära jagatud oleksid, igaüks enda asjade eest ise vastutaks – kahjuks sellega läkski rappa ning lõpuks õde ikkagi kolis välja (ei sobinud talle, et ise peaks oma asju pesema, ostma). Ütleks, et pigem on siiski keeruline.. Aga kõik on inimeses endas kinni ja kui suudetakse käituda täiskasvanulikult ja rahumeelselt, siis ok vast.

Tänapäeval keegi arvatavasti niimoodi enam ei ela. Kuidas ja mis asjaoludel selline kooslus üldse tekkis?
Ei näe küll mingit põhjust, et täiskasvanud õde-vend, üks veel perega, koos elaks.

Last sellisesse segasumma küll ei tooks. Enne hangitakse ikka oma kodu, ilma allüürniketa.

+2
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hakkas segama, et graafikud nii erinevad – ise tahaks hommikul magada ja beebi ka, aga õde läks hommikuti vara tööle, kõike asjatamist kuulda, mis paratamatult üles ajas nii end kui last.

Beebid ärkavad tavaliselt suhteliselt vara. Minu oma ärkas kell 6, sinu oma oli pigem erand, kui kaua magas.

0
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hakkas segama, et graafikud nii erinevad – ise tahaks hommikul magada ja beebi ka, aga õde läks hommikuti vara tööle, kõike asjatamist kuulda, mis paratamatult üles ajas nii end kui last.

Beebid ärkavad tavaliselt suhteliselt vara. Minu oma ärkas kell 6, sinu oma oli pigem erand, kui kaua magas.

Beebid ärkavad öösel mitu korda ja ei ole ühest kellaaega, et ärkab hommikul üles, eriti kui räägime ikkagi vastsündinust. Neil pole rutiini ju tekkinudki. Ehk mõtled ise mingit sellist aega, kus laps juba vanem, et ärkab 6st ja jääbki sul mitmeks tunniks üles?

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige rohkem oleneb, kas elukorraldused sobivad. Mul endal oli kogemus, kui mina ja elukaaslane elasime elukaaslase õega koos, kõik ok, aga siis meil sündis laps. Hakkas segama, et graafikud nii erinevad – ise tahaks hommikul magada ja beebi ka, aga õde läks hommikuti vara tööle, kõike asjatamist kuulda, mis paratamatult üles ajas nii end kui last. Ajas tihti tigedaks küll, kui öösel niigi unetunde vähe. Teine oluline asi ka, et kodused kohustused õiglaselt ära jagatud oleksid, igaüks enda asjade eest ise vastutaks – kahjuks sellega läkski rappa ning lõpuks õde ikkagi kolis välja (ei sobinud talle, et ise peaks oma asju pesema, ostma). Ütleks, et pigem on siiski keeruline.. Aga kõik on inimeses endas kinni ja kui suudetakse käituda täiskasvanulikult ja rahumeelselt, siis ok vast.

Tänapäeval keegi arvatavasti niimoodi enam ei ela. Kuidas ja mis asjaoludel selline kooslus üldse tekkis?

Ei näe küll mingit põhjust, et täiskasvanud õde-vend, üks veel perega, koos elaks.

Last sellisesse segasumma küll ei tooks. Enne hangitakse ikka oma kodu, ilma allüürniketa.

Ei olnudki õe kodu.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elatakse ju veel rohkemate inimestega väikesel pinnal. Kui raha pole, siis muud üle ei jäägi.

Ehk ei peaks siis paljunema, kui ruumi pole?

+14
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elatakse ju veel rohkemate inimestega väikesel pinnal. Kui raha pole, siis muud üle ei jäägi.

Ehk ei peaks siis paljunema, kui ruumi pole?

Palju ruumiga on ainult kolmekesi. Kui on ruumi, peab korduvalt paljunema.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas keegi on pidanud olude sunnil või vabatahtlikult elama perega väikesel pinnal (kolmekesi ca 40ruutu)? Mida tegite, et igaühele jätkuks privaatsust? Mida tegite, et vältida konflikte erinevate soovide pärast? Kas on üldse võimalik rahumeelselt nii väikesel pinnal elada? Palun rääkige kogemusest.

Sõltub väga, mis kolmene kooslus see on. Kui ema-isa-laps, siis ausalt öeldes ei saa ma probleemist aru. Elatakse väiksematel pindadel rohkemate lastega. Need inimesed on ju nii sinu, et ei häiri yhelgi hetkel.

Ja kui tegemist on põlvkonnaülese kooslusega või sugulastega-täiesti suvaliste tänavalt leitud inimestega, siis ausalt öeldes ei suudaks päevagi nii elada, olgu või 100 ruutu. Ruutmeetrid ei puutu absoluutselt asjasse

Mina näiteks ei saa kunagi aru saama, kuidas saab vanematega v äia-ämmaga koos elada.

+15
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas keegi on pidanud olude sunnil või vabatahtlikult elama perega väikesel pinnal (kolmekesi ca 40ruutu)? Mida tegite, et igaühele jätkuks privaatsust? Mida tegite, et vältida konflikte erinevate soovide pärast? Kas on üldse võimalik rahumeelselt nii väikesel pinnal elada? Palun rääkige kogemusest.

Mida sa privaatsuse all mõtled? Sa ju abiellusid inimesega, kellega tahad väga lähedale olla. 40 ruutu on tegelikult üsna palju. Järelikult on köök ja on olemas kaks tuba. Köök on võimalik kujundada nii, et seda saaks kasutada ka muul ajal kui ainult söömiseks ja söögi tegemiseks. Rahustuseks võid youtube-st otsida videosid, otsinguga – tiny house, tiny home. Saad ideid kuidas korterit kujundada.  Näiteks kanalid Never too small või living big a tiny house.
Aga head suhted ei sõltu pinnast, millel elad, vaid otsustest, et austab ja hindab teist nii, et ei ela tema peal oma halba tuju välja. Kui suuremal pinnal olid tülid, siis väiksel pinnal need võimenduvad. Aga kui saite suuremal pinnal hästi läbi omavahel, siis pole teil midagi karta.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas keegi on pidanud olude sunnil või vabatahtlikult elama perega väikesel pinnal (kolmekesi ca 40ruutu)? Mida tegite, et igaühele jätkuks privaatsust? Mida tegite, et vältida konflikte erinevate soovide pärast? Kas on üldse võimalik rahumeelselt nii väikesel pinnal elada? Palun rääkige kogemusest.

Elasime aasta kahetoalises korteris, mis oli vist 43 ruutu,  neljakesi. Mina, mees ja imik suuremas toas, 6-aastane oma toas. Ei olnud konflikte, oma privaatsuse sain, kui mees oli tööl, suurem laps lasteaias ja titt magas. Üldse ei kurtnud. Siis kolisime 67-ruudusesse kolmetoalisse – ikka midagi ei muutunud. Samapalju olime samas ruumis. Polnud oluline, kas istume üksteisest meetri või 2 meetri kaugusel. Seejärel alustasime oma maja ehitusega. Elasime esimesed 2 aastat küll 60 ruudul, aga kuna need olid kahel korrusel, all majapidamisruumid, vets, vannituba ja köök, üleval 30 ruudune tuba,  siis enamasti olimegi seal kõik ninapidi pidevalt koos. Ja vähe meist, lastel käis ka külalisi, mõni jäi ka ööseks. Ja ikka saime eri aegadel oma privaatsuse vähemalt tunniks. Suvel polnud üldse probleemi. Aga jah, ega see kitsikus väga tore polnud. Väikesel pinnal elades oli mu jaoks kõige hullem asjade paigutamine. Igaüks vajab ju riideid, sporditarbeid, lapsed mängu- ja kooliasju, siis veel hobide asjad – kõik see ära paigutada nii, et ka liikuma mahuks ja vaba ruumi jääks, oli suht keeruline. Ja lisaks – eks väike ruum tundub alati rohkem segamini kui suur. Ei tohi sellest kunagi eraldi tüli teha, kui ühel diivanil on korraga kellegi kott, teise müts ja kolmanda kaustik.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis privaatsust sa mõtled? Lihtsalt üksi olemist? Nagu ühes saates ütles kunagi V.Kirsipuu et naisel on vaja eraldi olevat kööki, kus üksi nutta. Kui laps väike, siis pole ta nagunii kunagi üksi. Ta ei taha üksi olla. Hea kui saad ta oma tuppa magamagi. Muidu ikka toob oma asjad sinna kus oled isegi. Koolilaps juba tahab oma tuba. Mina kasvasin 40ruuduses korteris. Mul oli seal oma tuba. Vanemad olid koos.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Beebid ärkavad öösel mitu korda ja ei ole ühest kellaaega, et ärkab hommikul üles, eriti kui räägime ikkagi vastsündinust. Neil pole rutiini ju tekkinudki. Ehk mõtled ise mingit sellist aega, kus laps juba vanem, et ärkab 6st ja jääbki sul mitmeks tunniks üles?

No kui sa väljendud “beebi tahab magada”, siis sa ise ka vastsündinust ei räägi 🙂
Tegelikult mõtlesidki, et ikka ise tahad magada. See selleks.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina elasin koos mehe, imiku ja väikelapsega väga kitsas elamises – saunas. Märksõna oli õu. Veetsime võimalkult palju aega õues. Kohe hommikul läksime õue ja õhtul enne magamaminekut tulime tuppa. Igasse nurgatagusesse (nt. lava all leiliruumis) sai teha väikelapsele rahulikult omaette mängimise koha. Magamispiirkonna eraldasime sirmiga. Mees vaatas köögi/elutoa laua taga kõrvaklappidega telekat siis kui mina sirmi taga lapsi magama panin. Kui lapsed olid haiged, siis veidi väsitas see kitsas elu küll. Mina hakkisin ainsa laua peal salatit, laps lõikas laua all kääridega paberit ja beebi kiikus laetalade küljes magada ja mees ehitas õues hilisööni maja.  Eraldatust sai siis kui teised magasid või kui läksid õue jooksma.

Reeglid ka paika, söögiga ringi ei liigu, meisterdamise piirkond on üks ja kindel, väikelapsel oli trepi all oma kast kuhu ise pidi mänguasjad pärast mängu lõppu ära panema. Muidu väikeses elamises prügi kuhjub põrandal meeletult.

Iga nurgatagune tuleb kavalalt asjade paigutamiseks ära kasutada. Selleks, et klaustrofoobiat ei tekiks, tuleb väga osav paigutaja olla, et ei tunduks, nagu elad pakkide otsas ja keskpõrandale tekiks vaba hingamisruum.

Kui lapsel tekkisid vahepeal öised unepaanika hood, oli küll hull, kogu pere ärkas üles ja kannatas seni, kuni pisemal hoog üle läks. Õnneks palju see ei kordunud.

Erinevatest soovidest nii palju, et oma ego tuleb tahaplaanile jätta. Kui tahad olla kauem üleval kui teised, eraldud vaikselt nurgatagusesse, kuulad heli kõrvaklappidega ja kasutad kohtvalgust, mis kogu tuba ei valgusta ning kõnnid vaikselt – hiilides. Sama moodi hommikul esimesed ärkajad tegutsevad vaikselt. Väikelapse jonnimise ajal lihtsalt beebi ärkaski üles kui ta ei maganud õues vankris ja siis tuli ise end kõigepealt maha rahustada ja seejärel korda- mööda kummagi lapse rahustamisega tegeleda.

Inimesel ei ole tegelikult eraldumiseks muud vaja kui istuda seljaga teiste poole, kapuuts aitab ka, et teisi ei näeks ja paned kõrvaklapid pähe ja annad teada, et ärgu sind segatagu. Kui laps tahab eralduda, luba tal näiteks teki alla koopasse minna ja ära kiusa teda igasugu ülioluliste igapäevaelu küsimustega vaid lase olla. Selged reeglid paika, kuidas teada anda, et nüüd pool tundi paluks mitte mind tülitada ja teised aktsepteerivad seda. Kindlalt paika ka see aeg, mil tuleb ühistes tegevustes osaleda. Suurim stressitekitaja ja eralduse otsimise põhjus on ju see, et sa ei saa rahulikult oma mõtetega olla, kogu aeg keegi katkestab su puhkuse. Kui oled kogu aeg lapsevanema silme all, tekib tollel kiusatus pidevalt katkestada mõttelõng – mine vii prügi välja, aita õde, miks sa nii küürus istud jne.  Kui ruumi on vähe, on, tuleb hingamisruumi tekitada ajaliste kokkulepetega.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Huviline

olude sunnil kaheksakesi 17m2 suuruses toas. kaks talve perekonnana.

Täitsa hull lugu. Kuidas oli korraldatud seksimine? Vahetustega?

Sellised ei peakski enam seksima, päriselt, reeglina on taolises seisus perekonnad suurpered, kelle mõlemad vanemad tööl ei käi ja elavad sotsiaaltoetustest.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Beebid ärkavad öösel mitu korda ja ei ole ühest kellaaega, et ärkab hommikul üles, eriti kui räägime ikkagi vastsündinust. Neil pole rutiini ju tekkinudki. Ehk mõtled ise mingit sellist aega, kus laps juba vanem, et ärkab 6st ja jääbki sul mitmeks tunniks üles?

No kui sa väljendud “beebi tahab magada”, siis sa ise ka vastsündinust ei räägi 🙂

Tegelikult mõtlesidki, et ikka ise tahad magada. See selleks.

Ei väljendunud kuidagi, et beebi tahab magada. Kirjutasingi, et endal unetunde vähe ja hommikul muudest teguritest pidevalt ärgata oli trotsi tekitav. Et ka beebi ärkab, oli lisaks nii talle aga ka endale tüütu. 😉

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elasin  üheksakümnendatel ja oligi nii 40 rm ja olime neljakesi. Olime kolm aastat nii. Vahepeal käis üks inimene veel lisaks, kes ajuti meil oli, üks laps. Tagasi mõeldes saime hakkama kuidagi, sest olime noored. See oli ahjuküttega korter, kuivkäimlaga. Veel üks kindel põhjus oli see, et me olime nii vähe kodus. Meil oli väga palju tööd. Koju saabusime sama hea, kui magamise ajaks ja oli töö ja siis loomad, kartulipõld, aiamaa, heinamaa, metsas marjul sai käidud, kodus olemise ajal tegin vaid sooja söögi igaks päevaks valmis, siis kohe tööle kuskile. Ma isegi ei tea sellest ajast telekast saateid. Aga raha oli ikka vähe, sp sellisel pinnal elasimegi. Siis peale seda aega üürisime keskusesse(meie oma sealkandis) kolmetoalise korteri. Ja sealt  siis meie otsingud ikka jätkusid edasi.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei väljendunud kuidagi, et beebi tahab magada. Kirjutasingi, et endal unetunde vähe ja hommikul muudest teguritest pidevalt ärgata oli trotsi tekitav. Et ka beebi ärkab, oli lisaks nii talle aga ka endale tüütu. 😉

Kujutan ette, et sinu beebi oli tallegi vist väga närvesööv kogemus, pluss mingi pirtsakas titemamma. Ilmselgelt ta käis sulle ennegi närvidele, aga pärast oli beebi see ettekääne, miks veel rohkem pahurdama hakata. Tundub, et mehe pind ja mehe õde, sellepärast ei saanud alguses ära öelda, aga hakkasid vaikselt ussitama ja siis saidki lahti sellest õest.

+2
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu
  1. Ei väljendunud kuidagi, et beebi tahab magada. Kirjutasingi, et endal unetunde vähe ja hommikul muudest teguritest pidevalt ärgata oli trotsi tekitav. Et ka beebi ärkab, oli lisaks nii talle aga ka endale tüütu. 😉

    Kujutan ette, et sinu beebi oli tallegi vist väga närvesööv kogemus, pluss mingi pirtsakas titemamma. Ilmselgelt ta käis sulle ennegi närvidele, aga pärast oli beebi see ettekääne, miks veel rohkem pahurdama hakata. Tundub, et mehe pind ja mehe õde, sellepärast ei saanud alguses ära öelda, aga hakkasid vaikselt ussitama ja siis saidki lahti sellest õest.

    Jah, ei sobinudki kummalegi teise elukorraldused. Ussitada polnud vajadust, ka mehele endale ei meeldinud, et tema õe järelt peab asju pesema ja ostma jne. Kahjuks sellistel puhkudel ei tule kooselamisest midagi välja, tõingi siia arutellu sellise näite. Ilmselgelt ei meeldi täiskasvanud naisele, kel pole lapsi, et peab arvestama majas kellegi beebiga ning meil oli vastupidi. Tuumateadust just pole, aga elementaarseid asju majapidamises võiks küll igaüks ise teha, mitte et mehe naine teeb suure inimese eest asju, majandades oma perega. Kahjuks ei sobinud teisele poolele need tingimused ja nii läkski.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, ei sobinudki kummalegi teise elukorraldused. Ussitada polnud vajadust, ka mehele endale ei meeldinud, et tema õe järelt peab asju pesema ja ostma jne. Kahjuks sellistel puhkudel ei tule kooselamisest midagi välja, tõingi siia arutellu sellise näite. Ilmselgelt ei meeldi täiskasvanud naisele, kel pole lapsi, et peab arvestama majas kellegi beebiga ning meil oli vastupidi. Tuumateadust just pole, aga elementaarseid asju majapidamises võiks küll igaüks ise teha, mitte et mehe naine teeb suure inimese eest asju, majandades oma perega. Kahjuks ei sobinud teisele poolele need tingimused ja nii läkski.

Aga siin pole ju mingit pistmist väikese pinnaga, millest oli teema. Sina oleks seda õde vihanud ka siis, kui oleks suur pind olnud. Ei olnud asi ei ruutmeetrites ega sinu beebis, vaid sulle ei meeldinud see õde. Seega sinu näide ei ole ju kuidagi asjakohane.

+5
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, ei sobinudki kummalegi teise elukorraldused. Ussitada polnud vajadust, ka mehele endale ei meeldinud, et tema õe järelt peab asju pesema ja ostma jne. Kahjuks sellistel puhkudel ei tule kooselamisest midagi välja, tõingi siia arutellu sellise näite. Ilmselgelt ei meeldi täiskasvanud naisele, kel pole lapsi, et peab arvestama majas kellegi beebiga ning meil oli vastupidi. Tuumateadust just pole, aga elementaarseid asju majapidamises võiks küll igaüks ise teha, mitte et mehe naine teeb suure inimese eest asju, majandades oma perega. Kahjuks ei sobinud teisele poolele need tingimused ja nii läkski.

Aga siin pole ju mingit pistmist väikese pinnaga, millest oli teema. Sina oleks seda õde vihanud ka siis, kui oleks suur pind olnud. Ei olnud asi ei ruutmeetrites ega sinu beebis, vaid sulle ei meeldinud see õde. Seega sinu näide ei ole ju kuidagi asjakohane.

Siin ütles ka keegi eespool, et vahet pole isegi pinna suurusest, fakt on, et nt selline variant üldiselt ei kipu toimima ja ma nõustun ka selle väitega. Ruutmeetrid ei puutugi asjasse, kui keegi ei arvesta teistega ja ei oska elada nii, et oma asjade eest ise hoolitseks ja korraldused peavad olema ära jagatud konkreetselt. 🤷‍♀️ Ma ei saa aru, mis sa tõmbled ja mõtled asju välja

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen see, kes vastas  9.21 ajal siin enne. Tahtsin juurde veel kirjutada, et mis oli veel oluline kitsastes oludes elamise juures. Ja see, et meil oli väga vähe asju. Kõiki asju oli minimaalselt.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on ikka peamiselt tervislike ja õnnelike peresuhete küsimus.

+2
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 51 )


Esileht Pereelu ja suhted väikesel pinnal elamine