Esileht › Pereelu ja suhted › väikesel pinnal elamine
See on ikka peamiselt tervislike ja õnnelike peresuhete küsimus.
Kahjuks pole jõudnud sinnani, et kodus oleks vähemalt üks kontorituba ja igal liikmel oma toaga ühenduses WC ja sisse ehitatud garderoob, suurepärane oleks ka eraldi dušš koos WCga. Peresuhetega pole sel pistmist.
Elame 43 ruudusel pinnal. Alguses abikaasaga, siis ühe, kahe ja lõpuks kolme lapsega. Aja jooksul ruumi just juurde tulnud, sest oleme minimalismi põhimõttel kõik üleliigsed asjad ära andnud. Lastel oma tuba, kolmekordne nari. Meil oma tuba. Üksi olla saab nt köögis. Laua taga tööd tehes tuleb teistele lihtsalt öelda, et praegu ei tohi segada. Kuigi meil 2 tuba, oleme enamuse ajast ikka kõik ühes toas koos. Ilmselt siis meeldib koos olla, et see ei häiri.
Sisustus hele, tapeedid helged, nipsasjakesi pole palju, kappide pealsed tühjad. Kõik nurgad ja nukad kavalalt ära kasutatud. Mänguasju piirame iga natukese aja tagant. Seda plasti ei ole vaja nii palju. Mängime enamikel päevadel ka õues pikalt.
Elame 43 ruudusel pinnal. Alguses abikaasaga, siis ühe, kahe ja lõpuks kolme lapsega. Aja jooksul ruumi just juurde tulnud, sest oleme minimalismi põhimõttel kõik üleliigsed asjad ära andnud. Lastel oma tuba, kolmekordne nari. Meil oma tuba. Üksi olla saab nt köögis. Laua taga tööd tehes tuleb teistele lihtsalt öelda, et praegu ei tohi segada. Kuigi meil 2 tuba, oleme enamuse ajast ikka kõik ühes toas koos. Ilmselt siis meeldib koos olla, et see ei häiri.
Sisustus hele, tapeedid helged, nipsasjakesi pole palju, kappide pealsed tühjad. Kõik nurgad ja nukad kavalalt ära kasutatud. Mänguasju piirame iga natukese aja tagant. Seda plasti ei ole vaja nii palju. Mängime enamikel päevadel ka õues pikalt.
Ja mille kuradi pärast on vaja sellistesse tingimustesse kolme last sünnitada? Kui egoistlik annab veel olla? Suurpere toetus nii kipitas eks?
Elame 43 ruudusel pinnal. Alguses abikaasaga, siis ühe, kahe ja lõpuks kolme lapsega. Aja jooksul ruumi just juurde tulnud, sest oleme minimalismi põhimõttel kõik üleliigsed asjad ära andnud. Lastel oma tuba, kolmekordne nari. Meil oma tuba. Üksi olla saab nt köögis. Laua taga tööd tehes tuleb teistele lihtsalt öelda, et praegu ei tohi segada. Kuigi meil 2 tuba, oleme enamuse ajast ikka kõik ühes toas koos. Ilmselt siis meeldib koos olla, et see ei häiri.
Sisustus hele, tapeedid helged, nipsasjakesi pole palju, kappide pealsed tühjad. Kõik nurgad ja nukad kavalalt ära kasutatud. Mänguasju piirame iga natukese aja tagant. Seda plasti ei ole vaja nii palju. Mängime enamikel päevadel ka õues pikalt.
Ja mille kuradi pärast on vaja sellistesse tingimustesse kolme last sünnitada? Kui egoistlik annab veel olla? Suurpere toetus nii kipitas eks?
Topid lapsed tagasi?
Kui on asjades kord ja süsteem, siis arvan, et on täitsa OK elada väiksel pinnal. Pidev korralagedus ja tunne, et asjad ei mahu ära, tekitab peres konflikte – kui seda õnnestub vältida, siis peaks hakkama saama. Pere rütm peaks ka olema sarnane, või teistega arvestav. Näiteks kui ema-laps lähevad varem magama, siis isa arvestab sellega ja vaatab telerit edasi nt kõrvaklappidega. Kui inimesed omavahel hästi sobivad, siis üksi olemise vajadust väga ei teki. Mina näiteks oma abikaasast ei vaja üksi olekut. Lastega tuleb sel juhul ehk rohkem käia kodust väljas möllamas, et nad saaksid end välja elada ja kodus nii palju ei mürgeldaks, mis võiks kõiki väsitada.
Minu arust tark elada väiksemal pinnal ja säästa raha, kui võtta suurema pinna jaoks suur laen, mida vaevu jõuad maksta. Tark on elada ka väiksemal pinnal heas asukohas, kui osta suurem elamine kusagil linnast väljas, kus pead lastele taksojuhti mängima ja pool elu veedab pere autos.
Elame 43 ruudusel pinnal. Alguses abikaasaga, siis ühe, kahe ja lõpuks kolme lapsega. Aja jooksul ruumi just juurde tulnud, sest oleme minimalismi põhimõttel kõik üleliigsed asjad ära andnud. Lastel oma tuba, kolmekordne nari. Meil oma tuba. Üksi olla saab nt köögis. Laua taga tööd tehes tuleb teistele lihtsalt öelda, et praegu ei tohi segada. Kuigi meil 2 tuba, oleme enamuse ajast ikka kõik ühes toas koos. Ilmselt siis meeldib koos olla, et see ei häiri.
Sisustus hele, tapeedid helged, nipsasjakesi pole palju, kappide pealsed tühjad. Kõik nurgad ja nukad kavalalt ära kasutatud. Mänguasju piirame iga natukese aja tagant. Seda plasti ei ole vaja nii palju. Mängime enamikel päevadel ka õues pikalt.
Ja mille kuradi pärast on vaja sellistesse tingimustesse kolme last sünnitada? Kui egoistlik annab veel olla? Suurpere toetus nii kipitas eks?
Topid lapsed tagasi?
Loe ta teksti, kõik lapsed sünnitati juba seal uberikus elades teadlikult.
Elame 43 ruudusel pinnal. Alguses abikaasaga, siis ühe, kahe ja lõpuks kolme lapsega. Aja jooksul ruumi just juurde tulnud, sest oleme minimalismi põhimõttel kõik üleliigsed asjad ära andnud. Lastel oma tuba, kolmekordne nari. Meil oma tuba. Üksi olla saab nt köögis. Laua taga tööd tehes tuleb teistele lihtsalt öelda, et praegu ei tohi segada. Kuigi meil 2 tuba, oleme enamuse ajast ikka kõik ühes toas koos. Ilmselt siis meeldib koos olla, et see ei häiri.
Sisustus hele, tapeedid helged, nipsasjakesi pole palju, kappide pealsed tühjad. Kõik nurgad ja nukad kavalalt ära kasutatud. Mänguasju piirame iga natukese aja tagant. Seda plasti ei ole vaja nii palju. Mängime enamikel päevadel ka õues pikalt.
Ja mille kuradi pärast on vaja sellistesse tingimustesse kolme last sünnitada? Kui egoistlik annab veel olla? Suurpere toetus nii kipitas eks?
Paistab, et sul endal hoopis kipitab. Kes keelab, sünnita ka kolm last ja naudi siis seda meeletut rikkust, mis sülle langema hakkab.
Elasime 44 ruudul, kuni lapsed olid kolm ja viis. Üks tuba oli elu- ja mängu-, teine magamis- ja kontorituba. Läbimõeldud paigutus, vähe asju, laste puhul rutiin koos rohke õuesolekuga ja polnud viga midagi. Koolilapsega enam nii ei tahtnuks, väikestega oli just hea, kui silma all.
Elame 43 ruudusel pinnal. Alguses abikaasaga, siis ühe, kahe ja lõpuks kolme lapsega. Aja jooksul ruumi just juurde tulnud, sest oleme minimalismi põhimõttel kõik üleliigsed asjad ära andnud. Lastel oma tuba, kolmekordne nari. Meil oma tuba. Üksi olla saab nt köögis. Laua taga tööd tehes tuleb teistele lihtsalt öelda, et praegu ei tohi segada. Kuigi meil 2 tuba, oleme enamuse ajast ikka kõik ühes toas koos. Ilmselt siis meeldib koos olla, et see ei häiri.
Sisustus hele, tapeedid helged, nipsasjakesi pole palju, kappide pealsed tühjad. Kõik nurgad ja nukad kavalalt ära kasutatud. Mänguasju piirame iga natukese aja tagant. Seda plasti ei ole vaja nii palju. Mängime enamikel päevadel ka õues pikalt.
Ja mille kuradi pärast on vaja sellistesse tingimustesse kolme last sünnitada? Kui egoistlik annab veel olla? Suurpere toetus nii kipitas eks?
Paistab, et sul endal hoopis kipitab. Kes keelab, sünnita ka kolm last ja naudi siis seda meeletut rikkust, mis sülle langema hakkab.
Mul on täiesti olemas 3 last, erinevalt sinust aga pakun ma neile elamisväärset elu.
Mul on täiesti olemas 3 last, erinevalt sinust aga pakun ma neile elamisväärset elu.
Väga raske uskuda, et ühelgi lapsel saab nii tigeda ja kitsarinnalise vanemaga elades olla elamisväärne elu, olgu need toad kui suured tahes.
Elame 43 ruudusel pinnal. Alguses abikaasaga, siis ühe, kahe ja lõpuks kolme lapsega. Aja jooksul ruumi just juurde tulnud, sest oleme minimalismi põhimõttel kõik üleliigsed asjad ära andnud. Lastel oma tuba, kolmekordne nari. Meil oma tuba. Üksi olla saab nt köögis. Laua taga tööd tehes tuleb teistele lihtsalt öelda, et praegu ei tohi segada. Kuigi meil 2 tuba, oleme enamuse ajast ikka kõik ühes toas koos. Ilmselt siis meeldib koos olla, et see ei häiri.
Sisustus hele, tapeedid helged, nipsasjakesi pole palju, kappide pealsed tühjad. Kõik nurgad ja nukad kavalalt ära kasutatud. Mänguasju piirame iga natukese aja tagant. Seda plasti ei ole vaja nii palju. Mängime enamikel päevadel ka õues pikalt.
Su jutt ei ole kuidagi loogiline.
Mul korter 40 ruutu, elan üksi ja ikka väga vähe on avarust ja ruumi.
Poole korterist moodustavad esik, köök ja vannituba/wc. Kuidas sul- kuhu oled pannud kodumasinad, vanni/ dushinurga?
Mul ka pole eriti mööblit, nipsasjadest rääkimata, aga sul ju veel 3 lapse voodid, riidekapd, mänguasjad, kirjutuslau(a)d, abieluvoodi, söögilaud.
Sellist kilud karbis elamist ei kujuta küll ette, olge õues palju tahate. Lastel pole kunagi võimalik omaette olla ja teil mehega samuti. Täiskasvanud võivad muidugi kasvõi telgis elada, aga laste peale võiks pisut mõelda.
Siin teema all on keegi ikka väga kuri ja kibestunud, muudkui kommenteerib ja halvustab teiste kogemusi, mida jagatakse ???? jube
Niipalju veel lisan, et privaatsusest ainult unistad.
Leidlikkus on sinu relv…
Sai kolitud kolmesest kahesesse, sest lapsed ei aidanud üldse majapidamises, ja sodihunnikud kasvasid lademetes kui neil olid mõlemil olid oma toad. Samuti istuti ainult neis tubades ja sealt välja ei tahetud tulla, sest nutiseadmed.
Nüüd aga on sunnitud elutoas koos aega veetma ja suhtlus nendega jälle taastatud. Arvuti ka elutoas ja on kohe näha mis ekraanil toimub. Lapsed hetkel eelteismelised.
Kusjuures meie sissetulekud suurenesid ja kuludes pole üldse asi. Ei kahtle ka hetkeksi et sai õigesti toimetatud, isegi kui töö on mul kodune ja vaimne. Samuti on selge et me oma maja ei peaks omama, poleks üldse viitsimist mingeid kaasnevaid kohustusi endale võtta.
Tark on elada ka väiksemal pinnal heas asukohas, kui osta suurem elamine kusagil linnast väljas, kus pead lastele taksojuhti mängima ja pool elu veedab pere autos.
Täiesti nõus, asukoht on tegelikult peamine mille alusel tuleb lastega inimestel valik langetada. Kui ikka pole lasteaeda ja kooligi, ja laps peab autos elama, ja ei saa muud kui nendega taksot sõita. Kusjuures praeguste bensuhindade juures pole ka mingit säästu kuskilt näha. Vähem kola ladestub ka.
Kõrvalkorteri ca 48 ruudus elasid 2 peret järjest kaheksaliikmeline perekond, 6 last, 2 vanemat. Kolm tuba.
Ütleme nii, et alati konutas mõni laps koridoris. Kes 16 sai, kolis ära kuhugi kutsekasse. Mitte et kutsekas halb oleks, aga et saaks kutseka ühikasse ära.
Elame nelajakesi 50rm korteris. Ei ole tahtnud vahetada, kuna asukoht on hea. Kaks väikest magamistuba ja elutuba ning köök, nii et lastel oma tuba, vanematel oma, aga ega magamistubadesse suurt muud ei mahu, kui voodi, kapp ja laud. Kusjuures koroona ajal said isegi kodukoolid ja kontorid tehtud. Siin on märksõnaks head kõrvaklapid. Ja lemmikloomad on ka veel selles segasummasuvilas. Suved oleme maal, teeme kodukontorist tööd. Väikeste lastega oli lihtne, nüüd hakkavad lapsed teismeliseks sama ja õnnestus osta veidi suurem elamine. Tegelikult kooliajal on nagunii kõik kodust väljas pea kogu päeva. Tööl, koolis, trennis. Hea kui korraks õnnestub kõik kokku saada õhtusöögiks. Väiksemas korteris isegi on seda kokkusaamist rohkem. Maandud lastega ühel diivanil, mitte igaüks omas toas. Kusjuures lapsed enamuse ajast on ikkagi koos elutoas, juba väiksest peale veetakse asjad sinna ja ollakse vanemate/lemmikloomadega koos.. kui ma omaette tahan olla, siis loen/scrollin telefoni köögis. Või lähen koeraga jalutama.
Kõige suurem probleem on asjade paigutamine. Kindlasti on hästi organiseeritud inimestel stressivabam väiksel pinnal.
Muidugi kahetoaline korter on keerulisem.. peaks siis ikka nii planeerima, et vanematel on võimalus öösiti kahekesi aega veeta.
35 ruutu, 2 lasteaialast ja koer.
Asukoht ja eluharjumused loevad. Meil on maja ümber aed, kus suviti palju oleme, lähedal on roheala, staadioniga spordikeskus. Käime trennis üksi olemas, korraga hea kehale ja hingele. Muidu ka on harjumus palju õues olla. November on kõige raskem kuu selles osas, vahest planeerime sinna puhkuse või käime paar korda veekeskuses turgutamas.
Telekat ei ole, nii et keegi ei saa oma telekavaatamisega teistele närvidele käia. Arvutis kõrvaklappidega. Asju vähe, enne magamaminekut tuleb võtta 10minutit ja kõik koos oma kohale panna.
Järgmisel aastal kolime suuremale pinnale, kooliealistel lastel oleks siiski oma tuba vaja (hakkavad kahekesi tuba jagama, seni meiega samas toas).
Elsime kunagi neljakesi 45m2-ses kolmetoalises korteris. Väga hea korter oli, kõik mahtus kenasti ära. Ebamugavaks muutus asi siis, kui vanem laps kooli läks ja sõbrad külla tahtsid tulla, siis hakkas tunduma, et ruumi jääb puudu. Eks siis kolisimegi ära.
Elame kolmekesi (mina ja kaks last) 46-ruuduses korteris, kus on kaks magamistuba ning köök-elutuba.
Privaatsust kui sellist pole eriti kellelgi. Kõige rohkem on mul kahju teismelisest, kes peab palju väiksemaga väikest tuba jagama ning aeg-ajalt tulevad sellest mingid omavahelised nääklemised, sest vanused ja soovid on väga erinevad. Mul on emana kahju, et meil pole ruumi selleks, et lapsed saaksid rahulikult sõpru külla kutsuda vms. Õnneks on lapsed olnud leplikud ning ei ole kunagi otseselt nurisenud ruumipuuduse üle.
Mul on küll oma magamistuba, aga see on läbikäidav ning ega pole mugav ei mulle ega teismelisele poisile, et ta pidevalt magava ema toast läbi jalutama peab. Teist pidi on positiivne, ma alati kuulen, mis kell ta koju jõudis 🙂
Olen kogu aeg unustaud, et saaksime 4-toalise korteri või äärmisel juhul sellise kolmese, kus kõik toad on eraldi, et kumbki laps saaks oma toa ning mina magamistoa-elutoa nii, et keegi sealt läbi ei jaluta. Kahjuks on hinnad praegu aga niimoodi eest rallinud, et tundub võimatu missioon suurem elamine leida. Suurem laps samas on paari aasta pärast kodust ilmselt mujale õppima lahkumas, nii tundub, et äkki ei ole iga hinna eest vaja ka punnida, sest väiksemaga peamiselt kahekesi olles saame praeguses kohas kenasti hakkama.
Elame kolmekesi (mina ja kaks last) 46-ruuduses korteris, kus on kaks magamistuba ning köök-elutuba.
Privaatsust kui sellist pole eriti kellelgi. Kõige rohkem on mul kahju teismelisest, kes peab palju väiksemaga väikest tuba jagama ning aeg-ajalt tulevad sellest mingid omavahelised nääklemised, sest vanused ja soovid on väga erinevad. Mul on emana kahju, et meil pole ruumi selleks, et lapsed saaksid rahulikult sõpru külla kutsuda vms. Õnneks on lapsed olnud leplikud ning ei ole kunagi otseselt nurisenud ruumipuuduse üle.
Mul on küll oma magamistuba, aga see on läbikäidav ning ega pole mugav ei mulle ega teismelisele poisile, et ta pidevalt magava ema toast läbi jalutama peab. Teist pidi on positiivne, ma alati kuulen, mis kell ta koju jõudis 🙂
Olen kogu aeg unustaud, et saaksime 4-toalise korteri või äärmisel juhul sellise kolmese, kus kõik toad on eraldi, et kumbki laps saaks oma toa ning mina magamistoa-elutoa nii, et keegi sealt läbi ei jaluta. Kahjuks on hinnad praegu aga niimoodi eest rallinud, et tundub võimatu missioon suurem elamine leida. Suurem laps samas on paari aasta pärast kodust ilmselt mujale õppima lahkumas, nii tundub, et äkki ei ole iga hinna eest vaja ka punnida, sest väiksemaga peamiselt kahekesi olles saame praeguses kohas kenasti hakkama.
Elatakse ju veel rohkemate inimestega väikesel pinnal. Kui raha pole, siis muud üle ei jäägi.
Ehk ei peaks siis paljunema, kui ruumi pole?
NÕUS, tagantjärgi tarkusena: enne lapsesaamise otsust vaata, kas sul on tema jaoks oma tuba olemas või ei. Võib juhtuda, et hiljem seda ei jaksagi osta/üürida. Elame neljakesi väikeses 2-toalises (ema-isa ja tütar-poeg). Eri soost teismelised lapsed sooviks omaette olemise võimalust, aga Eesti palgaga (600 eur kuus kätte) hoiab hinge sees… Ning tuleb rõõmustada, et üldse katus pea kohal on ja talvel soe tuba. Palju ruumi on vaid pensionäridel, kes elavad üksi-kahekesi suurtes 300 ruutmeetristes eramajades, vat nende elu on lill.
Kas keegi on pidanud olude sunnil või vabatahtlikult elama perega väikesel pinnal (kolmekesi ca 40ruutu)? Mida tegite, et igaühele jätkuks privaatsust? Mida tegite, et vältida konflikte erinevate soovide pärast? Kas on üldse võimalik rahumeelselt nii väikesel pinnal elada? Palun rääkige kogemusest.
Sõltub väga, mis kolmene kooslus see on. Kui ema-isa-laps, siis ausalt öeldes ei saa ma probleemist aru. Elatakse väiksematel pindadel rohkemate lastega. Need inimesed on ju nii sinu, et ei häiri yhelgi hetkel.
Ja kui tegemist on põlvkonnaülese kooslusega või sugulastega-täiesti suvaliste tänavalt leitud inimestega, siis ausalt öeldes ei suudaks päevagi nii elada, olgu või 100 ruutu. Ruutmeetrid ei puutu absoluutselt asjasse
Mina näiteks ei saa kunagi aru saama, kuidas saab vanematega v äia-ämmaga koos elada.
Meie elasime abikaasaga ligi 3 aastat minu emaga koos. Korter oli normaalne, kolm magamistuba, elutuba, köök, mingi 84 ruutu. Kuna mu mees ja ema klappisid ideaalselt, siis tülisid oli null. Pigem tekkis mul väike kõrvalejäetustunne, mis samas oli ka väga mugav. Tulin töölt, oli üks kahest söögi teinud. Ma ei saanud nende peaaegu kolme aasta jooksul üldse ligi ei kraanikausile ega pesumasinale. Ma ei võtnud kordagi tolmu, sest see oli juba tehtud. Mees ja ema näites pesid põrandaid või võtsid tolmu telekas reklaamipauside ajal. Maksimaalselt sain lehe postkastist ära tuua ja koera parki viia. Pärast sööki – kraaanikausi juures seisis juba mees, käed õieli, et ära pesta. Või siis ema. Eraldi mustapesukorvid emast. Kui meie oma sai juba pooltäis, oli mees selle ära pesnud. Minu töö oli logeleda. Mõnigi kord läksin meest magama kutsuma, aga nendel huvitav jutt pooleli ja teine kann kohvi juba käimas. Natuke olin isegi kade, ses tkuigi mees mind taevani armastas, oli mu ema tema jaoks põnevam – haritum, targem, elukogemusega. Mees on ka väga hea kuulaja, ta lausa armastas mu ema sõjaaegseid lapsepõlvemälestusi.
Tulemus – kui saime raha kokku sissemaksuks ja ära kolisime, olin äkki perenaine ja see oli täiesti võõras roll. Kui ema juures juhatas majapidamist ema ning kui mees küsis, mis töid ta võiks see päev teha, oli emal peas nimekiri valmis. Mul puudus vähimgi aim näiteks kui sageli peaks pesu või aknaid pesema või mitu kartulit kahele koorida.
Elatakse ju veel rohkemate inimestega väikesel pinnal. Kui raha pole, siis muud üle ei jäägi.
Ehk ei peaks siis paljunema, kui ruumi pole?
NÕUS, tagantjärgi tarkusena: enne lapsesaamise otsust vaata, kas sul on tema jaoks oma tuba olemas või ei. Võib juhtuda, et hiljem seda ei jaksagi osta/üürida. Elame neljakesi väikeses 2-toalises (ema-isa ja tütar-poeg). Eri soost teismelised lapsed sooviks omaette olemise võimalust, aga Eesti palgaga (600 eur kuus kätte) hoiab hinge sees… Ning tuleb rõõmustada, et üldse katus pea kohal on ja talvel soe tuba. Palju ruumi on vaid pensionäridel, kes elavad üksi-kahekesi suurtes 300 ruutmeetristes eramajades, vat nende elu on lill.
Kui sa Tallinnas või mõnes teises suuremas linnas saad 600€ palka, tasub ikka pikalt ja pidevalt peeglisse vaadata, et miks ja kuidas nii läinud on ja kuidas saaks paremini. Valitsus ei pea saamatuid inimesi kätel kandma.
olude sunnil kaheksakesi 17m2 suuruses toas. kaks talve perekonnana.
Täitsa hull lugu. Kuidas oli korraldatud seksimine? Vahetustega?
Sellised ei peakski enam seksima, päriselt, reeglina on taolises seisus perekonnad suurpered, kelle mõlemad vanemad tööl ei käi ja elavad sotsiaaltoetustest.
Suurpered väga vähe elavad täna sellistes oludes. Küll aga nõukaajal oli tavaline kus kolm põlvkonda elasid 1-2 toalises korteris. Või ka praegu Ukraina inimesed peavad kambakesi pisikeses kohas elama.
Elame 43 ruudusel pinnal. Alguses abikaasaga, siis ühe, kahe ja lõpuks kolme lapsega. Aja jooksul ruumi just juurde tulnud, sest oleme minimalismi põhimõttel kõik üleliigsed asjad ära andnud. Lastel oma tuba, kolmekordne nari. Meil oma tuba. Üksi olla saab nt köögis. Laua taga tööd tehes tuleb teistele lihtsalt öelda, et praegu ei tohi segada. Kuigi meil 2 tuba, oleme enamuse ajast ikka kõik ühes toas koos. Ilmselt siis meeldib koos olla, et see ei häiri.
Sisustus hele, tapeedid helged, nipsasjakesi pole palju, kappide pealsed tühjad. Kõik nurgad ja nukad kavalalt ära kasutatud. Mänguasju piirame iga natukese aja tagant. Seda plasti ei ole vaja nii palju. Mängime enamikel päevadel ka õues pikalt.
Ja mille kuradi pärast on vaja sellistesse tingimustesse kolme last sünnitada? Kui egoistlik annab veel olla? Suurpere toetus nii kipitas eks?
Topid lapsed tagasi?
Kasutad kondoomi. Aaaa, et mees ei taha…hea mehevalik.
Kasutad kondoomi. Aaaa, et mees ei taha…hea mehevalik.
Ei pea ometi igasse teemasse nõmedusi kirjutama.
Kas keegi on pidanud olude sunnil või vabatahtlikult elama perega väikesel pinnal (kolmekesi ca 40ruutu)? Mida tegite, et igaühele jätkuks privaatsust? Mida tegite, et vältida konflikte erinevate soovide pärast? Kas on üldse võimalik rahumeelselt nii väikesel pinnal elada? Palun rääkige kogemusest.
Sõltub väga, mis kolmene kooslus see on. Kui ema-isa-laps, siis ausalt öeldes ei saa ma probleemist aru. Elatakse väiksematel pindadel rohkemate lastega. Need inimesed on ju nii sinu, et ei häiri yhelgi hetkel.
Ja kui tegemist on põlvkonnaülese kooslusega või sugulastega-täiesti suvaliste tänavalt leitud inimestega, siis ausalt öeldes ei suudaks päevagi nii elada, olgu või 100 ruutu. Ruutmeetrid ei puutu absoluutselt asjasse
Mina näiteks ei saa kunagi aru saama, kuidas saab vanematega v äia-ämmaga koos elada.
Meie elasime abikaasaga ligi 3 aastat minu emaga koos. Korter oli normaalne, kolm magamistuba, elutuba, köök, mingi 84 ruutu. Kuna mu mees ja ema klappisid ideaalselt, siis tülisid oli null. Pigem tekkis mul väike kõrvalejäetustunne, mis samas oli ka väga mugav. Tulin töölt, oli üks kahest söögi teinud. Ma ei saanud nende peaaegu kolme aasta jooksul üldse ligi ei kraanikausile ega pesumasinale. Ma ei võtnud kordagi tolmu, sest see oli juba tehtud. Mees ja ema näites pesid põrandaid või võtsid tolmu telekas reklaamipauside ajal. Maksimaalselt sain lehe postkastist ära tuua ja koera parki viia. Pärast sööki – kraaanikausi juures seisis juba mees, käed õieli, et ära pesta. Või siis ema. Eraldi mustapesukorvid emast. Kui meie oma sai juba pooltäis, oli mees selle ära pesnud. Minu töö oli logeleda. Mõnigi kord läksin meest magama kutsuma, aga nendel huvitav jutt pooleli ja teine kann kohvi juba käimas. Natuke olin isegi kade, ses tkuigi mees mind taevani armastas, oli mu ema tema jaoks põnevam – haritum, targem, elukogemusega. Mees on ka väga hea kuulaja, ta lausa armastas mu ema sõjaaegseid lapsepõlvemälestusi.
Tulemus – kui saime raha kokku sissemaksuks ja ära kolisime, olin äkki perenaine ja see oli täiesti võõras roll. Kui ema juures juhatas majapidamist ema ning kui mees küsis, mis töid ta võiks see päev teha, oli emal peas nimekiri valmis. Mul puudus vähimgi aim näiteks kui sageli peaks pesu või aknaid pesema või mitu kartulit kahele koorida.
Ja selles oma postituses sa ju kirjeldadki väga vahetult ja tabavalt kõiki neid põhjuseid, miks mina ei suudaks päevagi põlvkonnaüleselt koos elada.
Esileht › Pereelu ja suhted › väikesel pinnal elamine
