Elame kolmekesi (mina ja kaks last) 46-ruuduses korteris, kus on kaks magamistuba ning köök-elutuba.
Privaatsust kui sellist pole eriti kellelgi. Kõige rohkem on mul kahju teismelisest, kes peab palju väiksemaga väikest tuba jagama ning aeg-ajalt tulevad sellest mingid omavahelised nääklemised, sest vanused ja soovid on väga erinevad. Mul on emana kahju, et meil pole ruumi selleks, et lapsed saaksid rahulikult sõpru külla kutsuda vms. Õnneks on lapsed olnud leplikud ning ei ole kunagi otseselt nurisenud ruumipuuduse üle.
Mul on küll oma magamistuba, aga see on läbikäidav ning ega pole mugav ei mulle ega teismelisele poisile, et ta pidevalt magava ema toast läbi jalutama peab. Teist pidi on positiivne, ma alati kuulen, mis kell ta koju jõudis 🙂
Olen kogu aeg unustaud, et saaksime 4-toalise korteri või äärmisel juhul sellise kolmese, kus kõik toad on eraldi, et kumbki laps saaks oma toa ning mina magamistoa-elutoa nii, et keegi sealt läbi ei jaluta. Kahjuks on hinnad praegu aga niimoodi eest rallinud, et tundub võimatu missioon suurem elamine leida. Suurem laps samas on paari aasta pärast kodust ilmselt mujale õppima lahkumas, nii tundub, et äkki ei ole iga hinna eest vaja ka punnida, sest väiksemaga peamiselt kahekesi olles saame praeguses kohas kenasti hakkama.