Kujutleme situatsiooni, kus käite oma väikese (3-4a.) autistliku (kõnetu, kindlad stereotüübid) lapsega mingis vajalikus teraapias. Teraapia algus (3-4x) on lapsele raske olnud – kohanemine, segadus, palju nuttu, kohati hüsteerika, terapeudi ja ema löömine, kuid ka mõned helged hetked, kus lapsele meeldib (naeratab, huvitub millestki).
Kuidas käituksite edasi?
Kas lükkaksite teraapias käimist edasi, kui lapse vanem (kohanemine kergem vm)? või jätkaksite harjutamist? (ehk kas on lootust, et vanemana stereotüübid leevenevad vm).
Kas soovitaksite käia ühe kindla terapeudi juures, kellega hakkaks harjuma või just erinevate juures, et harjuks erinevate inimestega?
Kuidas hindate, kas on liiga vara peale 3-4 teraapia korda mingeid otsuseid teha?