Esileht Ajaviite- ja muud jutud Väikeste lastega reisimine

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )

Teema: Väikeste lastega reisimine

Postitas:
Kägu

On siin veel inimesi, kes leiavad, et väikste lastega reisimine on tüütu, väsitav ja stressirohke? Mõtlen nii lennukiga kui ka autoga pikki sõite…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Enamikul siin foorumis on ideaalsetest reisisellidest lapsed, kes sünnist saati reisimisega harjunud ja ei tee piuksu ei lennukis, autos ega matkal mägedesse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Enamikul siin foorumis on ideaalsetest reisisellidest lapsed, kes sünnist saati reisimisega harjunud ja ei tee piuksu ei lennukis, autos ega matkal mägedesse.

Mul ongi täpselt selline laps. Praegu juba 14-aastane ja meiega sünnist saadik kõik reisid probleemideta kaasa teinud. Kui mul oleks laps, kes oleks reisil olles nutta röökinud, siis ma ilmselt arvaks teisiti ning oleks valinud reisimise ilma temata või teatud aja küllap üldse mitte reisinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen väikese lapsega “reisinud” ainult sellepärast, et elame välismaal ja Eestisse saab ainult lennukiga. Muidu eelistame reisida ilma lapseta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga ongi ju, pead neid aitama, jälgima, vaatama, et üle ei väsiks jne. Me tegime ainult paaripäevaseid väikseid puhkusereise Eestimaal, kui lapsed väikesed olid. Teadsin, et ma ei naudiks lastega reisimist pikemalt. Esimese pikema puhkusereisi välismaale võtsime ette, kui lapsed olid 8 a ja 6 a, siis oli juba OK, lennukis olid vaikselt, vaatamisväärsusi jaksasid meiega koos uudistada, mänguväljakutel ja hotellis jm said omavahel mängida, nii et me ei pidanud kogu aeg kaasa sebima igal sammul.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, on tüütu. Aga kuidagi tuleb ju punkist A punkti B saada ka siis, kui sul on väikesed lapsed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie oleme reisifanaatikud ja oleme juba imikutega reisinud. Nüüd lapsed juba 13 ja 17. Õnneks on nad tõesti väga hästi ennast üleval pidanud. Loomulikult kulgeb reis lastega arvestades, aga meil pole midagi tegemata jäänud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimese lapsega oli see pea sünnist saadik paratamatus, kuna elasime välismaal, kojulend võttis aega ca 12 tundi. Kõige keerulisem oligi siis, kui laps oli ca aastane, edasi läks lihtsamaks ja juba kuskil 3-selt oli laps musterreisija valmis.

Teise lapsega pole vajadust olnud nii tihedalt reisida, aga iga reis, mis teeme, on oluliselt tülikam.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie peres on põhimõte: lihtsamalt keerulisemale, lähemalt kaugemale. Väikestega reisime koduvallas, kodumaakonnas, seejärel Eestis ja lähivälismaal. See on loomulik arengupõhimõte ja ei stimuleeri lapsi üle. Paariaastane on kodupargi käbide ja varblaste üle õnnelik, milleks vedada teda teisele poole maakera? Ajavahe, kliima erinevus, kära, võõrad lõhnad, toidud on pisikesele kurnavad ja ka vanemad ei saa reisi nautida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie peres on põhimõte: lihtsamalt keerulisemale, lähemalt kaugemale. Väikestega reisime koduvallas, kodumaakonnas, seejärel Eestis ja lähivälismaal. See on loomulik arengupõhimõte ja ei stimuleeri lapsi üle. Paariaastane on kodupargi käbide ja varblaste üle õnnelik, milleks vedada teda teisele poole maakera? Ajavahe, kliima erinevus, kära, võõrad lõhnad, toidud on pisikesele kurnavad ja ka vanemad ei saa reisi nautida.

Keegi polegi ju teisele poole maakera reisimisest rääkinud. Tüütu on ka Tallinnast Saaremaale või Võrru minna. Aga nagu üks Kägu ütles, siis on ka pärast laste sündi vaja kuidagi ühest punktist teise saada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina leian ka, et lastega reisimine on tüütu – nii mulle kui kaasreisijatele. Seetõttu olemegi kõikide laste puhul kuni 3-4-eluaastani reisinud ainult oma isikliku autoga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina reisin lastega ainult maja kõrvale poodi. Pärast sellist ekstreemset reisielamust tunnen, et olen üleüldine lapsevihkaja. Hoidku taevas, kui peaks mingi kaugem reis olema, mille eest tuleb ka raha välja käia. Ega ma pole mingi enesepiinajast poolearuline ekstremist, et vabatahtlikult sellise õuduste kogemuse korraldaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

lastega reisimine on tüütu. isegi kui sihtkohta jõudmine kulgeb vaevata. tahaks ikka reisil näha seda maad ja maju ja muid huvitvaid kohti. aga näed peamiselt lõbustusparki ja mänguväljakuid ja basseini.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe lapsega olen reisinud Soome. Polnud väga hull. Laevas on lastenurk, see sisustas aja kenasti ära. Lennukis ei kujutaks ette, kui oleks mitmetunnine reis. Juba vetsuminek oleks paras peavalu.

Eestis käime jõudumööda ringi erinevatel üritustel, aga kohati on isegi kohalikule laadale või perepäevale minek õudus, sest ikka lõppeb pisaratega (väsinud ju). Kui rihin äraminekut õigesti, siis nutab, et veel ei taha minna, aga kui siis ei lähe, on hiljem veel hullem… Selles mõttes on närvesööv ka oma hoovis jaanitule pidamine, elevust on nii palju, et siis lõpuks pisarad valla.

Kasvab suuremaks, siis reisime. Esialgu harjutame lühematel retkedel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapsed ongi üsna tüütud, mitte ainult nendega reisimine (mul on laps, keda väga armastan, ja pole üleüldiselt ka lastevihkaja).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eks vist on jah, kuid pean ütlema, et kuna reisimise ajal oleme abikaasaga mõlemad 100% ainult puhkusele ja vabale ajale orienteeritud, siis tegelikult võrreldes muu argieluga on see aeg lihtsam, sest pühendume mõlemad perele.
Eesti sisene sõitmine, selles minu jaoks vahet ei ole, mitmekesi me autos oleme. Meil autos on ruumi mõnusalt kõigile ja igaüks saab luua omale päris head isikliku soovikohased tingimused.
Õnneks-kahjuks pole saanud abikaasaga kahekesi eriti palju reisida ja neil üksikutel kordadel pole osanud reisi täisefektiivselt täiskasvanuile kohaselt kasutada. Lastega koos reisimine on paremini sissetöötatud. Eks õpime lasteta reisimise ka selgeks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No oleneb ikka sajast tuhandest asjast. Milline laps ja milline oled ise (paanitseja või pigem selline muretu tuleb, mis tuleb tüüp). Peab reisigraafikus lihtsalt arvestama ka lapsega ja tema vajadustega ning siis ei pruugi asi üldse hull olla. Mina olen ise selline muretu ja kui asjad ei lähe plaanipäraselt (reisil ikka võib juhtuda ja eriti koos lastega), siis see on alati ok ja mul on enamasti ka mõeldud variandid B,C ja misiganes. Lapsed on mul algusest peale olnud korralikud magajad ja samas päevaste unede suhtes leplikud (kustuvad lihtsalt ära kui uni tuleb ja ei pea kindel kellaaeg magama minema vaid saab vabalt tund-paar või rohkemgi siia sinna asja liigutada).

Pigem on reisid olnud alati hästi toredad. Igasugune rutiinist väljumine neile meeeldib ja tekitab huvi ja seeläbi on nad kohe palju tublimad ja kergemini hallatavad. Alati on mul kaasas seljakott igasuguse tilu-liluga, alates vahetusriietest ja toidust-joogist kuni mingisuguste uute mängude-mänguasjade-joonistamisvahenditeni. Niimoodi on väga okei kui midagi hilineb, peame ootama vms tüütum aeg.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe lapsega olen reisinud Soome. Polnud väga hull. Laevas on lastenurk, see sisustas aja kenasti ära. Lennukis ei kujutaks ette, kui oleks mitmetunnine reis. Juba vetsuminek oleks paras peavalu.

Eestis käime jõudumööda ringi erinevatel üritustel, aga kohati on isegi kohalikule laadale või perepäevale minek õudus, sest ikka lõppeb pisaratega (väsinud ju). Kui rihin äraminekut õigesti, siis nutab, et veel ei taha minna, aga kui siis ei lähe, on hiljem veel hullem… Selles mõttes on närvesööv ka oma hoovis jaanitule pidamine, elevust on nii palju, et siis lõpuks pisarad valla.

Kasvab suuremaks, siis reisime. Esialgu harjutame lühematel retkedel.

Samad sõnad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen ka lastega palju reisinud, sest elame välismaal. Üldiselt on mul reisisellidest lapsed, kes ei jonni ega virise (ega nad muidu kodus ka eriti ei jonni). Kui lennukis lapsele ütelda, et ära tao eesistuja seljatuge, siis kuulavad sõna. Kui on pikem autoretk, nt 6 tundi vaja järjest sõita, siis eks nad lõpuks ikka tüdinevad ja küsivad iga 5 minuti tagant, et millal me juba kohale jõuame. Oleme käinud sõltumata laste vanusest igal suvel nädalastel automatkadel.
Aga ka mina leian, et väikeste lastega reisimine on tüütu, kui mul oleks neid nädalaks kellelegi hoida jätta, ei võtaks ma neid kaasa. Paratamatult peab arvestama laste võimetega. 5-aastasega ikka 2000m kõrgusele mäe otsa ei roni (kui sinna just köisraudtee ei vii). Aastase võtad veel seljakotiga selga, aga viiest enam seljas vedada ei jaksa ja ise ta nii pikalt keerulisel maastikul matkata ka ei jaksa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väikeste lastega ongi kõige parem võtta AI pakett ja nautida täisteenust. Juurde võtta mõningad ekskursioonid, et ise ära ei manduks. Ilma lasteta seda kunagi ei teeks. Juba kooliealistega saab ka rohkem vaatamisväärsustele pühenduda. Lennukis on kõige raskem 1-3 aastastega. Alla aastane magas rahulikult ja hiljem olid nutiseadmed abiks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda, et laps tüütu, pole kogenud. Oma lapsed ju ikkagi ja minust on olenenud nende areng. Küll aga olen jälginud, et laps ise ei kannataks ja seetõttu väikeste laste väga väikesed reisid, mida suuremaks, seda pikemad reisid. Väikesel lapsel on oluline, et oleks huvitav ja see kus see huvitav on, kas 1 km kodust või 1000 km pole oluline. Ja tunduvalt lihtsam on lapse jaoks leida kodulähedal midagi huvitavat kui hakata selleks pikka maad ettevõtma. Teine lugu on vajadusest reisimine. Et kui ikka sünnipäevale minek ja siis tuleb minna. Õnneks on kõik sellised reisid olnud maksimum 200 km pikad. Neid on saanud teha peatustega lühemaks( tõsi ajaliselt kulub rohkem aega). Nii et reegel on olnud ,et lapsele ülevõimete reise ei organiseeri. Ega laps kes joriseb mingit erilist mälestust ka sellest reisist ei saa. Milleks last piinata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie peres on põhimõte: lihtsamalt keerulisemale, lähemalt kaugemale. Väikestega reisime koduvallas, kodumaakonnas, seejärel Eestis ja lähivälismaal. See on loomulik arengupõhimõte ja ei stimuleeri lapsi üle. Paariaastane on kodupargi käbide ja varblaste üle õnnelik, milleks vedada teda teisele poole maakera? Ajavahe, kliima erinevus, kära, võõrad lõhnad, toidud on pisikesele kurnavad ja ka vanemad ei saa reisi nautida.

minul nt oli põhimõte, et hoolimata 8000 km kaugusel elamisest peab lastel võimalus tunda oma vanavanemaid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Võib olla tüütu, ei pruugi. Kõige tüütum on sõita (auto, rong, lennuk). Edasine on juba korraldamise küsimus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lendasime lapsega esimest korda, kui ta oli 7-kuune ja ausalt ta ei teinud piuksugi. Mõtlesime küll, et kuidas me küll hakkama saame, kindlasti pistab lennukis kisama, aga lennukimüral oli hoopis uinutav mõju ja iga lennu alguses jäi kohe magama. Ka pika 11h lennu põhimõtteliselt magas maha, vahepeal ärkas, et natuke süüa, sai mähet vahetatud ja kohe jäi uuesti magama. Nüüdseks on laps 1a 4k ja oleme temaga veel mitmeid kordi lennanud. Endiselt on kõik hästi ja suhteliselt stressivaba, sest laps on vähenõudliku iseloomuga, küll aga ei ole ta enam väike tita, keda saab lihtsalt süles hoida. Nüüd ta tahab juba inimestega suhelda ja vajab rohkem meelelahutust. Reisimine on aga meil vältimatu elu osa, sest meie pere on rahvusvaheline ja laps harjub niimoodi juba varakult reisima. Meil ei jää kuskil käimata väikese lapse tõttu, pigem on see minu meelest just positiivne. Tema jaoks on kõige tähtsam see, et ta on koos oma vanematega, ta saab uusi põnevaid kogemusi ja õpib varakult avalikes kohtades viisakalt käituma.

Please wait...
Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Väikeste lastega reisimine