Teema: vaime vägivald suhtes- teie lood

Väga hea teemaalgatus.
Teise inimese pea sisse me ei näe. Me ei tea kunagi, mis seal tegelikult toimub.
Kahtlen, et sa põhjuseta teist inimest kardad ja hirmu tunned. Lõpuks kulmineerubki kõik sellele, et kas ma olen täpselt selline nagu sa tahad, palun ära ainult löö või ma lõpetan selle õuduse ja lahkun. Mis selle koosolemise mõte siis lõpuks on!?
(Mul oli kunagi ammu tuttav meesterahvas, kes ei talunud, kui temast mööda sõideti. Raev ja viha, mis sellega kaasnes- ei oleks iialgi sellest inimesest uskunud. Sõitis omakorda mööda, vilgutas tuledega, signaalitas, blokeeris sõidutee, käis sõimas, märatses. Tuli tagasi autosse nagu midagi ei oleks vahepeal juhtunud…. Korralikust perest oli ise pärit).

#3352061:

Ma olen hakanud mõtlema, et kas vaimse vägivalla alla saab ka liigitada keeldumist igasugusest arusaamatusi tekitanud olukorrast rääkimisest ja rõhutatud huvipuudust teise poole vaatenurga kohta.

See vist ongi teemaalgataja probleem. – Mehega ta ei räägi, aga siia tuleb oma tegudele (mida ta ei kirlelda muidugi) õigustust otsima.

Oleks peksa saanud, poleks küsimus. Aga temal on.
Miks?

#3352095:

#3352061:

See vist ongi teemaalgataja probleem. – Mehega ta ei räägi, aga siia tuleb oma tegudele (mida ta ei kirlelda muidugi) õigustust otsima.

Oleks peksa saanud, poleks küsimus. Aga temal on.

Miks?

Ma ei ole ka tappa saanud, aga see ei tähenda seda, et ma naeraksin nende üle, kes tunnevad, et asi ei ole õige või on olemas reaalne oht, et asi läheb käest ära.

Oletame, et sa lähed arsti juurde, kuna su varvas valutab. Valu tugevuseks hindad 8/10-st. Pealtnäha varvas on igati ilus.
Teine naine on ka tulnud varbavaluga, varvas on kergelt sinine ja paistes. Valu tugevuseks hindab 3/10-st.
Kuna sinu varvas on väljaspoolt ilus, siis saadetakse sind koju tagasi, simulant siuke.

Lihtne reegel: Teise valu hindamiseks ja teise tunnete tundmiseks ei ole olemas vereproovi, ainult patsient oskab valu kirjeldada ja valu tugevust hinnata. Vägivallaga sama lugu.

#3352266:

Ei, mitte et ma kardan, et ta mu maha jätab, pigem ta ärrituvust, sõnadega ründamist, ropendamist jne… ja jah, viimasel ajal ka seda, et äkki tuleb kallale. On asju visanud mu suunas ka siis kui laps on süles olnud jne. Samas seda praegu välja kirjutada on päris hirmus. Aga ta eitab seda kôike tagantjärgi.

See ei ole ainult vaimne vàgivald vaid ka füüsiline vägivald. Palun võta ühendust naistetoega, esialgu saad nendega rääkida telefonis.
See EI OLE terve suhe, milles sa oled ja tuleb lõpetada. Ükski inimene ei pea nii elama, eriti ema lapsega.

https://naistetugi.ee/abiasutused-eestis/varjupaigad/

Mul üks kasuisa on vägivaldne. Võib vajadusel toredat meest mängida, aga paha tuju elab ikka nö nõrgemate peal välja. Mina ja mu ema oleme küllaltki saranste iseloomudega. Elasime aastaid koos. Nüüd üle 10 aasta olen eraldi elanud, aga ikka saadab perse või tõstab häält (alandab). Minu õde, kes ei ole meiega koos elanud, ei ole kunagi sellist käitumist omal nahal tunda saanud.
Isa ja ema tülitsesid ja kaklesid, kuni ma 5 aastaseks sain ja nad lahutasid. Isa peksis ema, ema olevat ülbitsenud. Mina olin ootamatu laps, ema veel hiljuti ütles, et kui sain teada, et rase olin, oli juba liiga hilja aborti teha. Nagu päriselt, sa ütled mulle seda praegu, kui ma juba 30 aastane olen. Enne murdeuga ähvardas ema internaatkooli panna, kus pahad lapsed käivad. Karjus pidevalt, kuna õde oli juba kodust läinud ja vanaema mulla all, siis võis ta karjuda. Kasuisa siis veel ei olnud.
Minu kõik elukaaslased on olnud mingil määral vägivaldsed. Üks tunnistas kunagi, kuidas ta oma eksnaise kassi metsa viis, kuna oli kassi peale armukade. Soovis sõbrannadega reisimas käija ja ignoreeris minu tundeid ja vajadusi. Viimane elukaaslane karjus iga konflikti käigus kas idioodiks, litsiks või parodeeris mind, alandas igatepidi. Niiet igatu vägivalda näinud.

#3352347:

Mul on n-ö toimiv vägivaldne suhe. Mees on 99% ajast hea, aga suuremate tülide käigus ähvardab. Näiteks oma endist pruuti ähvardas peale lahkuminekut, et teeb ta pojale viga. Paar korda on läinud täiesti tühiste asjade peale endast välja ja minuga inetult käitunud. Ilmselgelt on see vaimne vägivald. Õnneks on see väga harv ja tegusid sellele ei järgne. Hetkel oleme piisavalt kaua koos olnud ja ma ei näe et olukord kuidagi halveneks. Suurem probleem võib tekkida, kui näiteks meest petan või tahan lahku minna.

Hoiatan. Ma ka sulgesin mitmete kaaslaste vanade vigade ees silmi. Tegin vea. Nüüd olen üksikema.

#3352443:

Mul on selline, et ütleb halvasti ja kui vastu ütlen, paneb kõrvaklapid pähe ja on omaette. Vaja mingit negatiivsemat teemat arutada, mis talle ei meeldi, siis sama. Muidu vaikne ja vähese jutuga inimene teiste inimeste seltskonnas, aga minu lähedastega koos istudes, poeb ja luiskab vahest neile ja nii, et mina jään patukotiks. Tuleb mu ema külla ja niikui uksest sisse saab, läheb mees lapsega tegelema. Täna oli nii ja ausalt nii naerma ajab juba. Muidu toimetab ja istub õhtuti peale tööd omaette ja poriseb midagi. Halvas tujus pea iga õhtu juba. Jama on siis, kui ma tööl ei käi väikelapse kõrvalt, et siis pole raha, aga kui tööl käin, on ka jama, et siis pole õhtuks söök valmis kui ta töölt jõuab ja tema peab siis lapse lasteaeda viima. Täpselt nii ongi, et kord on üks jutt, teinekord teine. Ei teagi, et millest oleneb, hetketujust ilmselt. Tegelikult on niii kõrini sellisest titt-mehest. Tihti on hädapätakas, ei saa meeste asjadega hakkama või mõne muuga, aga mina peaksin tema arust kõigega hakkama alati saama, nagu superinimene. Ei mulle midagi ei andestata.Ega ta otse ei ütle enamasti, vaid näost on juba näha, et mis kõik inimesele ei meeldi. Midagi talle öelda, nii solvub, aga ise võib väikse vaidluse käigus enne magama minekut mu perse saata küll kõrval. Ma võtan seda kui eneseharimist, et muidu olen selline, kes ette ja taha teistele teeb ja teistele mõtleb (kasvatatud juba selliseks), loobun pereliikmete heaks paljustki ,mis endale head teeks, aga vastu saan tihti küll vaid p…a. Õpin bitchiks hakkama ja, et ma lõpuks aru saaksin, et milline mees ja suhe olla ei või , et tulevikus kindlalt vältida oskaks ja, et ma ükskordki hakkaks mõtlema pigem endale ja ei ohverdaks end enam prügile.

Minu kasuisa oli kindlalt 100% vaimne vägivallatseja. Näiteks ema oli imikuga kodune, raha tal siis polnud, kasuisa oli ainus teenija. Läksid poodi ja kasuisa kassa juures nokkis ema, et noh, maksad ära vä. Lõpuks olid emal närvid nii haiged, et muutus füüsiliselt vägivallatsejaks ja ka vaimseks minu vastu. Koos nad ei ela enam. Õnneks.

Kohutavalt palju olen seda juba näinud ja kuulnud, et peale lapse sündi muutuvad mehed koletisteks ja seda ei kujutata ette.

#3352443:

Mul on selline, et ütleb halvasti ja kui vastu ütlen, paneb kõrvaklapid pähe ja on omaette. Vaja mingit negatiivsemat teemat arutada, mis talle ei meeldi, siis sama. Muidu vaikne ja vähese jutuga inimene teiste inimeste seltskonnas, aga minu lähedastega koos istudes, poeb ja luiskab vahest neile ja nii, et mina jään patukotiks. Tuleb mu ema külla ja niikui uksest sisse saab, läheb mees lapsega tegelema. Täna oli nii ja ausalt nii naerma ajab juba. Muidu toimetab ja istub õhtuti peale tööd omaette ja poriseb midagi. Halvas tujus pea iga õhtu juba. Jama on siis, kui ma tööl ei käi väikelapse kõrvalt, et siis pole raha, aga kui tööl käin, on ka jama, et siis pole õhtuks söök valmis kui ta töölt jõuab ja tema peab siis lapse lasteaeda viima. Täpselt nii ongi, et kord on üks jutt, teinekord teine. Ei teagi, et millest oleneb, hetketujust ilmselt. Tegelikult on niii kõrini sellisest titt-mehest. Tihti on hädapätakas, ei saa meeste asjadega hakkama või mõne muuga, aga mina peaksin tema arust kõigega hakkama alati saama, nagu superinimene. Ei mulle midagi ei andestata.Ega ta otse ei ütle enamasti, vaid näost on juba näha, et mis kõik inimesele ei meeldi. Midagi talle öelda, nii solvub, aga ise võib väikse vaidluse käigus enne magama minekut mu perse saata küll kõrval. Ma võtan seda kui eneseharimist, et muidu olen selline, kes ette ja taha teistele teeb ja teistele mõtleb (kasvatatud juba selliseks), loobun pereliikmete heaks paljustki ,mis endale head teeks, aga vastu saan tihti küll vaid p…a. Õpin bitchiks hakkama ja, et ma lõpuks aru saaksin, et milline mees ja suhe olla ei või , et tulevikus kindlalt vältida oskaks ja, et ma ükskordki hakkaks mõtlema pigem endale ja ei ohverdaks end enam prügile.

Minu kasuisa oli kindlalt 100% vaimne vägivallatseja. Näiteks ema oli imikuga kodune, raha tal siis polnud, kasuisa oli ainus teenija. Läksid poodi ja kasuisa kassa juures nokkis ema, et noh, maksad ära vä. Lõpuks olid emal närvid nii haiged, et muutus füüsiliselt vägivallatsejaks ja ka vaimseks minu vastu. Koos nad ei ela enam. Õnneks.

Kohutavalt palju olen seda juba näinud ja kuulnud, et peale lapse sündi muutuvad mehed koletisteks ja seda ei kujutata ette.

Mine ikka lahku sellest mehest. Hiljem ei jõua ära kahetseda. Sellised ei muutu enne kui neil endil midagi õudsat juhtub, jäävad jalast ilma või pimedaks vms.

Mina tegin eelmisel suvel isegi siia teema, et kas olen vägivaldses suhtes ja pea kõik vastused kinnitasid minu kahtluseid. Tõesti oli ta alguses meeldiv ja väga hoolitsev, kiitis mind taevani, aga nüüd meenutades pigistasin ohumärkide peale suurest armumisest lihtsalt silma kinni. Midagi ma talle vastu öelda ei saanud, sest siis lendas (küll juba suhte lõpu poole..) minu pihta üks kõik mis tal parasjagu käes oli ja suuvärk oli ka.. väga kohutav. Kõik meie mõtete lahkuminekud lõppesid sellega, et tema teeb kõik minu nimel ja mina olen üks pooletoobine mömm kes õhkugi ei mõista ja tõesti see mõjus. Ma elasin temaga koos, eemaldusin enda sõpradest ja olin õnnetu, aga ei uskunud et kuidagigi midagi ise saavutatud ja tehtud saaksin. U pool aastat oma elust uskusin, et pean endaga tõsist tööd tegema ja muutuma vähem vinguvaks ja mõistvamaks naiseks, et ma enda elukaaslast ei ärritaks ega jooma ajaks. Nüüd kirja seda pannes on endalgi hämmastus, et kuidas haritud ja laia silmaringiga inimesel nii kiirelt kogu maailm sulgub – samas olen sedagi nüüd mõistnud, et üks asi on haritus ja silmaring, teine asi on eneseteadlikkus ja enesehinnang, meie tutvumisel olin noor ja ebakindel suhetes ning nii see läks, tema kui tugev mees saab mind aidata ning mina teda ja järsku käib pauk ja meie ebakindlustest harmoneerub kokku tasakaalus paar. Huumor.
Minu soovitus enda õppetunnist oleks, et kuigi on piinlik tunnistada nii kohutavaid hetki oma elust, rääkige lähedasele, kirjutage kas või foorumisse, et saada veel kord kinnitust oma peas olevale dilemmale.. see aastate pikkune manipuleerimine teebki minu silmis inimese nii nõrgaks, et sa näed kogu süüd vaid endal… kuigi see kohe kindlasti ei ole nii.

Loen siin neid teemasid ja mõtlen et kuidas inimesed viitsivad olla sellistes suhetes, kus neid koheldakse nagu kaltsu. Ma ise mõtlen, et nimetatagu seda vaimseks vägivallaks või kehvaks iseloomuks või mida iganes, aga ma lihtsalt ei VIITSIKS olla sellise inimesega suhtes. Ei mingit austust ju. Teataks inimesele, et niimoodi minuga ei käituta ja kui ütlemine ei aita või inimene ei taipa, siis ehk üritaks selgitada, ag akui see ka kohale ei jõua (kui ikka inimene on huvitatud, mis sul öelda on, siis ju jõuab kohale, aga kõrvaklappide taha ju ei räägiks), siis nutaks oma peatäie lahkumineku-leina ära ja lähekski lahku. Pole mõtet lasta kellelgi oma vaimu närida, tehku ta seda siis etteplaneeritult ja meelega või olgu ta lihtsalt “kehva iseloomuga”.

Naised, olge natuke laisemad ja ärge viitsige selliste inimestega koos olla, kes teisse lugupidavalt ei suhtu. Kui sellist käitumist ei toeta, siis surevad need ludrid lihtsalt välja ja maailm muutbki paremaks.

#3352566:

Minul isiklikult näiteid pole, aga võin tutvusringkonnast näiteid tuua:

– mees ei luba naisel tööle minna. Naine peabki 20 aastat kodus olema. Lahkumineku järel on naine muidugi puupaljas

– mees dikteerib, mida naine võib lugeda. Naine tellib salaja oma ema aadressile tavalisi naisteajakirju, nt Eesti Naine. Kodus ei lubataks seda lugeda.

– mees kontrollib, mida naine tohib selga panna. Hommikul vaadatakse riietus üle. Kui mees peab seda ebasobivaks (liibuv, liiga avar dekoltee), tuleb riietus välja vahetada

– mees nõuab iga kulutatud sendi kohta täpset aruannet. Teatud ostud (nt uued köögirätikud) võidakse kuulutada ebavajalikus laristamiseks ja sellele järgneb tõsine tüli. Naine koonerdab ja peab omaenda raha eest tehtud oste varjama

– mees sunnib naist korduvalt aborti tegema. Mittetegemisel ähvardab maha jätta, kodust välja ajada ja olemasolevat last üldse mitte toetada

Ühelgi juhul otsest füüsilist vägivalda pole (pole kinnilöödud silmi ega murtud jäsemeid), aga minu arvates kvalifitseeruvad need vaimse vägivallana – üht osapoolt manipuleeritakse, ähvardatakse, sunnitakse vastu tahtmist tegema.

No see on ju igati korralik vägivald naise suhtes. Kas naine ei saa üksi hakkama, et sellise sadistiga koos elab?

Kui Sa oleksid üksi, siis võiksid ju lolli peaga sellist “suhet” jätkata, kus lüüakse, visatakse asjadega ja ähvardatakse, aga kuna Sul on laps, kes seda kõike peab pealt nägema ja taluma, siis lõpeta see jama kohe ära! Kes annab Sulle õiguse lasta lapsele eluaegne trauma tekitada?! Tema jaoks olete hiljem mõlemad ühepalju süûdi: üks vägivallatses ja teine ei päästnud teda sellest olukorrast ära.
Mis siin veel mõelda on, kui juba asjad lendavad?!?

#3352589:

#3352258:

Isa oli mul kindlasti vaimne vägivallatseja. Passiivagressiivne. Ta võis näiteks kuu aega mitte rääkida minu ja emaga, oli tülis. Mille järgi leppimised olid tõeline tsirkus – ema ja mina pidime alati vabandust paluma. Kusjuures tüli võis tekkida näiteks minu sassis toast või pooletunnisest hilinemisest. Tseremoniaalse vabandamise peale läks “härral” nagu võluvael solvumine üle. Tema ise minu mäletamist mööda mitte kunagi vabandama ei pidanud.

Issand, see on täpselt nagu minu kunagise noormehe isa. Kui tuli koju ja tema hinnangul oli segadus majas, siis võttis tolmuimeja ja hakkas demonstratiivselt koristama, isegi kui kell oli 11 õhtul. Lisaks oli tal minu arust ka ocd, sest puldid ja ajakirjad pidid olema 90-kraadise nurga all laua peal, muidu oli tema arust kohe terve elamine sassis. Tegelikult oli nende kodu alati väga korras ja neil käis lisaks ka koristaja.

Ükskord jäime 10 minutit hiljaks kodusele hommikusöögile (õhtul oli kokku lepitud, et kell 10 on hommikusöök) sest me ärkasime natuke hiljem, selle peale läks noormehe isa oma magamistuppa solvuma ja tuli alles siis välja, kui ema ja poeg koos temalt vabandust palusid.

Selliseid olukordi oli veel ja veel, kus ta rikkus lihtsalt teiste inimeste tuju oma solvumise ja ohvri mängimisega.

Ta oli samuti tööl väga edukas, juhtival kohal.

Minu eksabikaasa oli samasugune. Ta vaikis ja mossitas, kui midagi ei meeldinud, ma midagi tema arvates valesti tegin. See avaldus juba suhte alguses, nt kaotasin kogemata väikse asja ära, vabandasin. Ta tõmbus endasse, järgmisel päeval ei rääkinud minuga, ma olin kui tühi koht. Ma ei osanud esialgu reageerida ja läksin kodust välja. Siis ta tuli järele mulle.

Sellised käitumisviisid hakkasid korduma. Aga ma enam ei suutnud alati rahulikuks jääda. Kui ma proovisin temaga rääkida, siis ta tõmbus eemale. Kui ma tegutsesin omaette ja teda samuti tõrjusin, siis ta lõpetas selle vaikimisterrori, aga ta ei vabandanud kunagi ega ei tunnistanud ennast süüdi. Lõpus ma palusin iga asja eest andeks, nutsin, et normaalne suhtekliima saaks taastuda. Siis ta teatas, et mina alandan ennast ja tal kadus austus.

See oli nii raske suhe. Ka mina lõpuks ei suutnud, ma viskasin mõnikord pärast nädalatepikkust vaikimist asju. Siis tal oli põhjust öelda, et ma olen segane ja hull. Ja ega ma lõpuks olingi. Samamoodi mingi 5min hilinemine, asja vale koht võis teda ärritada või nt see et sa ei arva temaga ühtemoodi.

Pärast lahkuminekut käitus ta veel inetumalt, nagu oligi arvata (a la peitis autovõtmeid, ähvardas lapse äravõtmisega).

Pärast seda hullust on mu elus teine pikaajaline suhe. Pole mingit võimuvõitlust, ainult rahu ja stabiilsus. Vaidleme ühiskonnaasjade üle – jääme eriarvamusele, keegi ei mossita päevi. Kui midagi läheb valesti, räägime, arutleme, anname andeks. Selle mehe jaoks olen ma väga tasakaalukas, maailma parim. Ma olen temaga väga hoitud, tunnen tema hoolivust igas teos. Ühtegi halba asja lihtsalt ei ole.

Esimene tampis oma vaikimisega mu enesehinnangu maha, mh kritiseeris ta ka nt mu välimust ja keha (ideaalkaal). Lõpetasin sealmaal, et ma pole midagi väärt, keegi mind ei taha. Mõistan väga hästi mehhanismi, mis hoiab naisi vägivaldses suhtes. Paljudel juhtudel tullakse veel ise düsfunktsionaalsest perest. Kindlasti lihtsalt ülbe üleolek, et minuga nii ei juhtu ja miks te lasete seda endaga teha, ei aita. Enesehinnang tuleb esialgu väliseltki korda saada. Siis need vägivallatsejad tõmbavad tagasi ka veidi.