Lapse ära võtmine on ähvardus nr 1 mida mehed kasutavad. Ei käi see tegelikkuses nii kergesti midagi.
Ära otsi vabandusi ja ära mõtle, et räägiks ja siluks. Ei aita see! Hakka kohe tegutsema. Küll lahus olles saate omavahel neid asju klaarida kui vaja.
Ja sellist asja, et laps on veel väike ja ei saa aru, ei ole olemas! Ka rinnalaps saab aru, kui ema on stressis ja õnnetu. Huvitav, mis hetkest Sinu arvates siis laps aru hakkab saama? Kui ise mingi asjaga vastu pead saab?
Meil kodus otseselt vanemate vahel mingit vägivalda polnud, aga isa oli alkoholi peale maias ning selline, kes armastas kõiki teisi aidata (maksti jälle pudeliga), aga kodus olid kõik asjad tegemata. Pidevalt pidime kuulama ema nuttu ja seda, kuidas ta isaga jälle pahandas, et kodused tööd tegemata. Loomulikult ta tegi ise niipalju kui jaksas, aga mees peab ju ja käe külge panema. Õnneks läksid vanemad lahku, kui olin 9 aastane. Ema jäi 4 lapsega üksi (väiksem paarikuune), aga sai väga hästi hakkama. Raske oli muidugi, aga meie aitasime ja asjad said tehtud. Peaasi, et kodus oli hea olla jälle. Ei olnud mingeid pingeid ja nutmist.
Ehk siis lapsed saavad asjadest aru juba väga varakult. Aga nad saavad tihtipeale omamoodi aru ja hakkavad ennast hoopis süüdi tundma. 🙁
Teema: vaime vägivald suhtes- teie lood
Väiksed madaldavad sarkastilised märkused minu ja minu sõprade kohta. Igas minu tuttavas mehes nähakse “joobarit” ja “jorssi” või uut meest.Iga väljaskäimine on tema silmis litutamine ja uue mehe otsimine.
Mina sain vabaks oma vägivaldsest mehest u 12 aastat tagasi. Kuid need sõnad “joobar” ja “jorss” tõid selle saaga jälle elavalt meelde, neid sõnu kasutas pidevalt. Tundub, et kui mehel juba selline sõnavara, siis hoia heaga eemale. Tema oli alguses vaimselt ja pärast ka füüsiliselt vägivaldne.
Oleks mul sellel ajal olnud arvuti ja perekool, siis oleks ehk kannatuste aastaid vähem olnud.
Tema muideks kohtles oma õde ja ema väga hästi. Lapsega tegeles ja kunagi ei ärritunud tema peale. Mõtlesingi alguses, et ju ma olen selle ära teeninud.
Leia endas see meelekindlus ja mine lahku. Mind ta hirmutas, et kui me lahku läheme, siis ta paneb maakodu põlema, peksab mu vanemate auto sodiks, õe perele tekitab mingi kahju jne. Ma olin nii ära hirmuatud, et arvasin, et ta teebki seda kõike ja kuidas ma siis oma perele otsa vaatan. Lihtsam oli kannatada, kui sellist häbi taluda. Issand, kui loll ma ikka olin. Praegu, kui seda siin kirjutan, siis ka vihane enda peale. Ma raiskasin parimad aastad oma elust selle si.apea peale.
Esimene füüsiline vägivalla juhtum oli siis, kui laps oli u kahe kuune.
Tema tuli mingilt ürituselt purjus peaga. Oli end nii täis joonud, et hakkas mind oma suitspaki ära võtmises süüdistama. Andsin just lapsele parasjagu rinda ja ta lõi mulle lahtise käega vastu nägu. Sekundi pealt oli rinnapiimaga kõik. Õnneks oli külmikus poepiima ja beebi oli nõus seda näljaga jooma. Paar nädalat andsin tühja rinda lootuses, et äkki tuleb piima tagasi, kui ma ei lõpeta. Tuligi ja laps sai veel mitu kuud rinnapiima. Aga tema kommentaar oli umbes selline, et ega saa lehm ei ole, et ehmatusest piim kinni jääb. Neid seiku oli veel aga rohkem ei taha kirjutada, pisarad tükivad silma, kuigi sellest on aastaid möödas.
Lugesin ka siin Rätte teemat ja mõtlesin, et olin oma mehe manipuleerimise ja hirmutamisega mõnikord nii kaugele viidud, et silme eest must ja reaalsustaju kadnud. Oleks olnud mul vastav situatsioon, siis kardan, et oleks ehk isegi ta alla ajanud.
Mine ikka lahku sellest mehest. Hiljem ei jõua ära kahetseda. Sellised ei muutu enne kui neil endil midagi õudsat juhtub, jäävad jalast ilma või pimedaks vms.
See on kusjuures väga hea point – kui elad koos kellegagi, kellega pikas perspektiivis tulevikku ei näe, siis kuidas käituksid, kui ta peaks kaotama jala või jääma pimedaks? Tegelikult sa tahad temast lahku minna seetõttu, milline nõme inimene ta on, aga kuidas sa jätad maha jalutu või pimeda? Pärast oled sina see paha ja südametu inimene ning südametunnistuse piinade tõttu võib-olla jäädki temaga.
Parem mine kohe lahku, siis avanevad uued uksed su elus
Minul isiklikult näiteid pole, aga võin tutvusringkonnast näiteid tuua:
– mees ei luba naisel tööle minna. Naine peabki 20 aastat kodus olema. Lahkumineku järel on naine muidugi puupaljas
– mees dikteerib, mida naine võib lugeda. Naine tellib salaja oma ema aadressile tavalisi naisteajakirju, nt Eesti Naine. Kodus ei lubataks seda lugeda.
– mees kontrollib, mida naine tohib selga panna. Hommikul vaadatakse riietus üle. Kui mees peab seda ebasobivaks (liibuv, liiga avar dekoltee), tuleb riietus välja vahetada
– mees nõuab iga kulutatud sendi kohta täpset aruannet. Teatud ostud (nt uued köögirätikud) võidakse kuulutada ebavajalikus laristamiseks ja sellele järgneb tõsine tüli. Naine koonerdab ja peab omaenda raha eest tehtud oste varjama
– mees sunnib naist korduvalt aborti tegema. Mittetegemisel ähvardab maha jätta, kodust välja ajada ja olemasolevat last üldse mitte toetada
Ühelgi juhul otsest füüsilist vägivalda pole (pole kinnilöödud silmi ega murtud jäsemeid), aga minu arvates kvalifitseeruvad need vaimse vägivallana – üht osapoolt manipuleeritakse, ähvardatakse, sunnitakse vastu tahtmist tegema.
Minu kunagine noormees (kelle isa oli ocd-ga solvuja, kellest enne kirjutasin), oli tegelikult ka ise vaimselt vägivaldne. Suhtes oleku ajal ma sellest kahjuks aru ei saanud, sest olin veel kogenematu.
Tema vaimne vägivald seisnes minu kontrollimise soovis. Näiteks meeldis talle mulle riideid “soovitada”. Kui käisime koos poes ja tahtsin minna proovima midagi, mis talle ei meeldinud, ta vihastas ja läks poest välja. Talle meeldis väga roosa värv ja sellel perioodil käisingi palju roosas.
Ta tegi mulle palju kingitusi, aga iga kord käis kingituse üleandmise juurde lause, et loodetavasti ma olen hästi käitunud ja kingitust väärt. Lisaks loetles ta pidevalt asju, mida tehes oleksin hea tüdruksõber.
Teda huvitasid väga minu erakirjad ja sõnumid, kusjuures tema loogika oli selline, et tema ju minu eest midagi ei varja, ongi normaalne suhtes olles tunda huvi selliste asjade vastu, see näitab hoolimist. Mina aga väärtustasin privaatsust, eeldasin seda ise ja võimaldasin temalegi, aga tema pidas seda minu hoolimatuks käitumiseks.
Ja ma olingi sellel ajal tema kontrolli all, kuigi alateadlikult see mulle üldse ei meeldinud ja üritasin selle vastu pidevalt võidelda. Temast lahkuminek oli väga raske, ta lihtsalt ei olnud sellega nõus ja väga raske oli teda veenda, kuna tal oli minu üle suur mõju, siis peaaegu oleksingi alla andnud.
Praegu saan aru, et selline käitumine tuleb paljuski puudujääkidest vägivallatseja enesehinnangus.
Huvitav on see, et kui ma nägin teda esimest (ja seni ainukest) korda pärast lahkuminekut, möödas oli üle 10 aasta, siis jäi mulje, et ta pole minust veel päris üle saanud. See on huvitav seetõttu, et omal ajal oli temal minu üle suur mõju, aga nüüd tundus hoopis vastupidi. Näiteks ta ei maininud oma abikaasale, et minuga kohtuda plaanib, ütles et räägib talle pärast.
On hirmutav, kui paöljud naise doma vägivallakogemusi ratsionaliseerivad ja pisendavad. Et pole midagi ja saame hakkama. Ei saa. Võib ju tunduda, aga tegelikult ju EI saa.
Mitte ükski suhe ei tuhiks teha haiget. Kui asjad lendavad last hidva naise poole pole enam küsimus kas on vaimne vägivald, vaid et selles suhtes ON füüsiline vägivald.
Manipulaator suudab ka tugevamad natuurid aegamööda pihuks ja põrmuks teha. Minuga nii juhtuski.
Olen kõike muud kui lammas. Väga tugev natuur, kõigega elus hakkama saanud.
Ent ka mulle tekkis suhe, kus algus oli nii ilus ja kena. Ent siis vaikselt hakkas tilkuma:
“Ma ikka tahaks vaid sinuga olla. Nii paljud tõmbavad ringi. Sa ikka peaks vaid kodus olema. Väljas käimine raiskab vaid raha. Uued riided vaid raiskavad raha. Sul pole seda iluasja vaja, sa oled niigi kena. Head naised pühenduvadki – mina ju sulle pühendun.
Miks sa nii ebanaiselik oled? Millal sa viimati kleiti kandsid? Mis alles eile, see ei loe, sa käisid teiste ees litutamas, oma mees näeb sind vaid dressides. Mis mõttes sul praegugi on kleit seljas – see seelik? Ei, see on liiga ametlik. Ja miks sa jood mulliga jooke? Miks sa õlut ei joo`Miks sa siidrit jood? Miks sa ei söö salateid? Miks sa mulle lihapraade ei tee? Miks sa nii paks oled? Mis mõttes, et mina olen paksem – sellest polnud juttu siin. Miks sa sellele mehele tere ütlesid? Miks su tööl mehed töötavad? Ei, sa ei tohi minna kolleegidega fimapeole. Ei, sa ei tohi minna sõbrannadega välja.
Mina? Mul on õigus omada sõbrannasid, sa pole mu ema. Ma ei seksi sinuga, sest sa võid rasedaks jääda. Mis? Sa ei anna mulle seksi, kui olen purjus? Mis õigusega?
Mis õigusega sa mulle raha ei anna? Mina ju käin kasiinos meile raha teenimas? Nii loll naine, sulle ei tasu kasiinosüsteemi seletadagi.Kõik tunnevad mulle kaasa, sa näed nii tark välja, aga tegelikult nii loll.
Miks sa ulud? Ise jäid mulle ette – ma ei saanud muud teha, kui sind tõugata. See pole veri, see on natuke kriimustada. Noh, mis a halad, sinine silm? Paras, ise viisid mu nii kaugele?
OOttt… Miks sind kodus pole? Kus sa oled? Kes lubas sul ära minna? Ma… ma tapan end ära. Ma keeran kraanid jooksma! Ma taon mööbli sisse. Ah, et vahet pole ja mul on siis ebamugav – sa oled südameti libu, kebi kohe süüa tegema? Misasja?”
See oli 12 aastat tagasi. Jumal tänatud. Nüüd aga:
“Ahh, kui ilus elu meil oli ja NIIII suur armastus”
Mina: vasakule öökima.
Appi, mis mehed on olemas…
Minu kunagine noormees (kelle isa oli ocd-ga solvuja, kellest enne kirjutasin), oli tegelikult ka ise vaimselt vägivaldne. Suhtes oleku ajal ma sellest kahjuks aru ei saanud, sest olin veel kogenematu.
Tema vaimne vägivald seisnes minu kontrollimise soovis. Näiteks meeldis talle mulle riideid “soovitada”. Kui käisime koos poes ja tahtsin minna proovima midagi, mis talle ei meeldinud, ta vihastas ja läks poest välja. Talle meeldis väga roosa värv ja sellel perioodil käisingi palju roosas.
Ta tegi mulle palju kingitusi, aga iga kord käis kingituse üleandmise juurde lause, et loodetavasti ma olen hästi käitunud ja kingitust väärt. Lisaks loetles ta pidevalt asju, mida tehes oleksin hea tüdruksõber.
Teda huvitasid väga minu erakirjad ja sõnumid, kusjuures tema loogika oli selline, et tema ju minu eest midagi ei varja, ongi normaalne suhtes olles tunda huvi selliste asjade vastu, see näitab hoolimist. Mina aga väärtustasin privaatsust, eeldasin seda ise ja võimaldasin temalegi, aga tema pidas seda minu hoolimatuks käitumiseks.
Ja ma olingi sellel ajal tema kontrolli all, kuigi alateadlikult see mulle üldse ei meeldinud ja üritasin selle vastu pidevalt võidelda. Temast lahkuminek oli väga raske, ta lihtsalt ei olnud sellega nõus ja väga raske oli teda veenda, kuna tal oli minu üle suur mõju, siis peaaegu oleksingi alla andnud.
Praegu saan aru, et selline käitumine tuleb paljuski puudujääkidest vägivallatseja enesehinnangus.Huvitav on see, et kui ma nägin teda esimest (ja seni ainukest) korda pärast lahkuminekut, möödas oli üle 10 aasta, siis jäi mulje, et ta pole minust veel päris üle saanud. See on huvitav seetõttu, et omal ajal oli temal minu üle suur mõju, aga nüüd tundus hoopis vastupidi. Näiteks ta ei maininud oma abikaasale, et minuga kohtuda plaanib, ütles et räägib talle pärast.
Väga “usutav” looke. Muidugi olid sina vaene ohvrike, nii lootusetult kurja mehe talla all. Ja loomulikult pole ta 10 AASTAT hiljem sust üle saanud. Seda enam et vahepeal ilmselt palju muid suhteid olnud ja nüüd ka abielus.
See oli 12 aastat tagasi. Jumal tänatud. Nüüd aga:
“Ahh, kui ilus elu meil oli ja NIIII suur armastus”
Mina: vasakule öökima.
Sorry, aga ei oska kaasa tunda.
See loetelu oli sul ikka VÄGA PIKK. No tõesti sellisel juhul on naine ka ikka päris palju süüdi, kui laseb endaga nii käituda. Kas sa oma emal, isal, vennal, õel, sõbrannal, töökaaslasel, naabril laseks endaga nii rääkida? Ei. Aga mingil ennast jumalaks pidaval mehel lasid.
Ammu oleks tulnud lahkuda, juba peale 3-4 niivõrd vägivaldset ja mahategevat avaldust.
Kui mees ütleks sellist asja “Miks sa nii ebanaiselik oled?” või “Miks sa nii paks oled?” – no tõesti selliste ütluste peale ütleks tõesti, et otsigu siis naiselikum ja saledam naine. Ja läheks minema. See on sulaselge lugupidamatus ja naise kõige haavatamava asja, välimuse, maha trampimine.
No tõesti sellisel juhul on naine ka ikka päris palju süüdi, kui laseb endaga nii käituda.
Vot selliste õeluskottide pärast naised ei julgegi kellegi oma hädasid kurta, sest kohe öeldakse: ise oled süüdi.
Soovin Sulle, et Sa saaksid seda ise tunda, kuidas sedasorti mahatampimine pidevalt, aga märkamatult käib ja kuidas sulle siis öeldakse: aga ise oled süüdi… Kas eraelus või tööelus või muus valdkonnas – soovin, et sa saaksid seda kõike läbi elada ja siis meenuks sulle su oma ülbus.
Ma suhtlesin praegu ühe vaimse vägivallatsejaga, oleme lihtsalt tuttavad, või nagu mulle meeldis mõelda, sõbrad. Paistis väga tore ja särav inimene, vaimukas, viskab nalja, kõik aplodeerivad. Kogemata kombel rääkisin talle endast liiga palju ja ta hakkas seda kritiseerima. Minu eluvalikuid hakkas kritiseerima. Ma ei küsinud temalt nõu, lihtsalt rääkisin, et nii ja naa, mul on see ja too. Iseenesest pisiasjad. Kergvestlus.
Ja äkki hakkas tulema, kuidas see on kasutu ja too on asi, mida kasutavad ainult inimesed, kes oma peaga mõelda ei oska. Kõik muidugi palju peenemalt… Ma ei hakka sõnastust siia kopeerima, see oleks vast liiga äratuntav.
Aga kui ma talle ütlesin, et kuule, palun ära sildista ja ära õpeta, kui sind pole palutud õpetada, siis tulid juba teistlaadi solvangud. Et mina ei saa asjadest aru ja tema mõtleb kõike ainult hästi.. uhh, südame ajas pahaks.
Mul on lihtne temaga enam mitte suhelda. Aga ma ei kujuta üldse ettegi, mida sellise inimese naine peab läbi elama. Kui ta juba suhteliselt suvalise tuttavaga niimoodi käituma hakkas.
Jaa, seda ütles ka mu eks, et vaata, mida sa oled lasknud endaga teha, kes sind enam usub või kuhu sul minna on, oled ammu end lolliks teinud 😉
Tups, sina oled vaimne agressor seelikus, kes toitub teiste alandamisest. Aga alandatud oled sa hoopis ise.
Ma ei tahaks sulle kaasa tunda (aga natuke ikka tunnen).
Ma kirjeldasin linnulennult konna keetmist. Et näidata olukorra absurdsust. Võibolla isegi humoorikas, eneseiroonilises võtmes, sest tõesti, ega ma väga enda üle uhke pole. Ise seda 10 aasta jooksul läbi elada oli veidi teistsugune (so mitte nii naljakas) tunne. Ja ma üritasin mitmel korral minema minna – vahepeal olid tõelised ilusad perioodid, kus halba põhjendati depressiooni ja millega veel.
Vot selliste õeluskottide pärast naised ei julgegi kellegi oma hädasid kurta, sest kohe öeldakse: ise oled süüdi.
Soovin Sulle, et Sa saaksid seda ise tunda, kuidas sedasorti mahatampimine pidevalt, aga märkamatult käib ja kuidas sulle siis öeldakse: aga ise oled süüdi… Kas eraelus või tööelus või muus valdkonnas – soovin, et sa saaksid seda kõike läbi elada ja siis meenuks sulle su oma ülbus.
Pole õel, vaid lihtsalt ütlesin ausalt, mis arvan.
Aga sina pole õel, kui soovid teisele halba? Mina halba teistele ei soovi, vaid lihtsalt üritasin selgeks teha, et IGAÜKS VASTUTAB ISE oma eluvalikute eest. Kui nii sitas suhtes nii vägivaldse mehega oled, siis tegelikult valdavalt jaolt on võimalus lahkuda. Kui tunned end nii sitasti, siis see on SINU ENDA kätes lahkuda. Vähesed vägivallatsejad on sellised, et reaalselt tulekski pärast lahkuminekut kallale. See, mida kirjeldati oli emotsionaalne ja verbaalne vägivald, mille saab pärast lahkuminekut oma elust eemal hoida, kui igal pool inimene blokeerida. See, mida mõista andsin, on asjaolu, et inimestele meeldib teha ennast ohvriks. Kujutada ette, et oled väike ja kaitsetu ohvrike, keda paha mees tümitab. Aga mine lihtsalt ära selle vägivalduri juurest!
Ja muide, seetõttu niimoodi “ülbitsengi”, et olen ise sarnases suhtes olnud ja seda kogenud. Jah, tagantjärgi on halb meenutada ja jättis trauma, aga samas ma tollal ega tagantjärgi end nii ohvrina ei kujutanud küll. Eks ma olin ise süüdi ja loll, et jäin lootma mehe muutumisele. Kurtsin tollal ka paarile inimesele, kellelt ühelt sain samamoodi tümitamist, et ise olen loll ja mis lasen end alandada. Tegemist siis mehe sugulasega. Ja oma toonase sõbrannaga läksin tülli pärast seda, kui olin teist korda kurtnud oma suhteprobleeme. Tuli samasugune reaktsioon, et mees ei armasta ja ise olen süüdi, et miks lahku ei lähe. Pärast seda ei rääkinud kellelegi.
Nii et vaatamata sinu õelast soovist, siis olen JUBA kogenud kõike seda. Mahatampimine käis, aga mitte märkamatult. Panin tähele küll ja sain aru, et pole normaalsed ütlused. Aga lootsin et mees muutub ja mida kõike veel.
Nii sõbranna kui sugulane hakkasid kiirelt mind süüdistama küll. Mehe süüdistamist eriti polnud sealjuures. Sugulase poolt ka uskmatus, et mees nii käitub. Ilmselt ta arvaski, et mõtlen välja või liialdan. Olen ise vägivallatseja ja üritan meest selleks teha. Arusaadav, sest ka ma ise poleks iial temast sellist käitumist ja sõnu osanud oodata. Pealnäha väga malbe ja leebe mees.
Tegelikult see ilmselt oligi põhipõhjus, miks ma kohe ei läinud ja lootsin muutust. Mul oli lihtsalt nii raske uskuda, et ta minuga sedasi käituda ja rääkida võiks. Enne ju oli (suhte alguses) täiesti teine mees. Kui vihaseks sai ja emotsioone kontrollida ei suutnud, hakkas igasugu sõnu tulema. Sh et välja kasiks, et viskab mu asjad vajadusel aknast välja, paar korda ka tõukamist. Juttu et ma olen tõeliselt ebaseksikas ja ebanaiselik ning miks ma kleiti jms naiselikke asju ei kanna, kuulsin ka mitu korda.
Raske lahkuda oligi seetõttu, et varem oli väga hooliv mees, kes ühtki halba sõna ei öelnud ega kunagi häält ei tõstnud. Siis see kõik muutus ja istusin selles uskmatuse ja šoki sees.
Aga ikka olin ise süüdi, et selliste asjade peale ei lahkunud. Kohe.
Kui juba mees teatud sõnavara kasutab ja paar korda midagi väga lugupidamatut ütleb, siis pole mõtet jääda. Sest see näitab, et on austuse kaotanud. Seda ka otse ütles, et ei austa (enam). Sest ma olin ju nii kättesaadav ja iseenesestmõistetav ta jaoks. Lisaks ütlus, et ma “ise tahangi, et mind halvasti koheldakse” selle peale kui üritasin teda panna mõistma, kui ebanormaalselt muga räägib ja käitub.
Minu jaoks oli see suurepärane õppetund, et ka pealtnäha väga vagur lambuke võib hakata teist kohtlema nagu kaltsu. Eriti kui see teine seal püüdleb ja pingutab üksi, üritab meele järgi olla. Seda rohkem üleolekut vägivallatseja tajub, seda väiksem austus.
Selleks, et teist halvasti kohelda, lugupidamatuid asju öelda ning siis veel öelda, et “ise tahadki, et sind nii halvasti koheldaks” peab olema ju korralik üleolekutunne ning arvamus, et teine on su kõrval alam ja vääritu kalts.
Oleks ma kohe nagu VÄÄRIKAS naine ja inimene selliste ütluste peale selja pööranud, ära kõndinud, ignoreerinud ja keeldunud suhtlemast seni kui korralik vabandus ning lubadus asja mitte korrata, siis poleks ju austus nii alla läinud ja üha halvemini käitunud.
Millega ma loomulikult meest kuidagi ei õigusta. Mees, kes sedasi naisega käitub ja räägib, ükskõik mis olukorras ja ükskõik kui vihasena, on ise samamoodi VÄGA ebaväärikas ega vääri mehe nime.
Kahjuks lihtsalt ongi nii, et sinuga käitutakse nii nagu sa lased endaga käituda. Kui endast lugu pead ja end hindad, siis endaga sitasti käituda ei lase. Tööl on muidugi raske, kui ülemus sedasi kohtleb. Aga mul, õeluskotil, on ka see kogemus olnud. Ja tulin sealt esimesel võimalusel ära. Kiiresti. Ülemus sõimas ja süüdistas alusetult, panin esimesel võimalusel lahkumisavalduse lauale.
Vägivalduritele tuleb blokk peale panna, suurt distantsi hoida või muul moel selgeks teha, et sinu poolt ei tule mitte mingit sõbralikku suhtlust ega vastutulekut, kui sinuga lugupidamatult ja julmalt käitutakse. Tuleb solvang, keeldudki suhtlemast, kuni tuleb vabandus. Kui ei tule, siis ei suhtlegi enam.
Sellised mehed lihtsalt pole absoluutselt väärt seda, et neist kuidagi kinni hoida.
Näiteks ta ei maininud oma abikaasale, et minuga kohtuda plaanib, ütles et räägib talle pärast.
Lihtsalt arutlemiseks. Huvitav, kas sellised mehed muutuvad? Et kui mees (kes ülalkirjutanud käoga käitus üsna kahtlaselt) on nüüd abielus, siis kas tema naine elab temaga samasugust elu? Või on sellisest käitumismallist välja kasvamine ka kuidagi võimalik?
Või et pool aastat tagasi ta ei andnud mulle kaks kuud raha, sest tegi mingit testi jne… /…/ Ta ei kritiseeri mind, aga kritiseerib mu elu valikuid.
Mulle jäid need asjad kõlama teemaalgataja kirjeldusest.
Miks peaks mees sulle raha andma? Kas teil on selgesõnaliselt kokkulepitud, et sina tööl ei käi ja tema teenib teie perele raha? See, et ta sinu elu valikuid kritiseerib ei jäta küll seda muljet.
Kuskilt lugesin, et meestel on kõige suurem stressi/depressiooni allikas raha ja majanduslik vastutus. Ehk on su mees lihtsalt stressis sellest, et tema peab muutkui teie perele raha teenima – ei tohi haigeks jääda, ei tohi muul põhjusel tööl käimist jätta – aga sina oled nagu lilleke, kes ootab ainult mündikotikesi oma mehelt?
Ma ei tea, kas see on nii (jäi mulje), aga näiteks minu elus oli ka periood, kus mul pea kolm aastat üldse sissetulekut ei olnud – kolisime ja mul oli raske selles kohas tööd leida, kuigi väikest sissetulekut ikka erinevate tegevuste tõttu omasin, aga mehega võrreldes oli see muidugi köömes. Selgelt oli mu mees stressis seetõttu – tal on kroonilised valud, selle järgi hindan -, sest kui ma lõpuks ka tasuva töö sain, siis on selgelt näha, kuidas ta on märksa rahulikum ja ta krooniline haigus ei löö nii tihti välja.
Ma ei õigusta siin kindlasti nügimist ja löömist, aga iga naine võiks ka vahel endasse vaadata ja mõelda, et kuidas mina ise seda meie suhet mõjutan, ehk olen ka manipuleerija (ka ennast pidevalt ohvrina nägemine võib olla manipuleerimine) ja võiksin vahel selgemaid sihte seada elus, mida ma ise tahan saavutada ja kes ma tahan olla, mis oleks mu kaalasele ka rahustav ja stressi vähendav.
Asi on sul lihtsalt lõpliku otsuse taga ja siis saad hakata vastavalt tegustema.
Vot selliste õeluskottide pärast naised ei julgegi kellegi oma hädasid kurta, sest kohe öeldakse: ise oled süüdi.
Soovin Sulle, et Sa saaksid seda ise tunda, kuidas sedasorti mahatampimine pidevalt, aga märkamatult käib ja kuidas sulle siis öeldakse: aga ise oled süüdi… Kas eraelus või tööelus või muus valdkonnas – soovin, et sa saaksid seda kõike läbi elada ja siis meenuks sulle su oma ülbus.
Pole õel, vaid lihtsalt ütlesin ausalt, mis arvan.
Aga sina pole õel, kui soovid teisele halba? Mina halba teistele ei soovi, vaid lihtsalt üritasin selgeks teha, et IGAÜKS VASTUTAB ISE oma eluvalikute eest. Kui nii sitas suhtes nii vägivaldse mehega oled, siis tegelikult valdavalt jaolt on võimalus lahkuda. Kui tunned end nii sitasti, siis see on SINU ENDA kätes lahkuda. Vähesed vägivallatsejad on sellised, et reaalselt tulekski pärast lahkuminekut kallale. See, mida kirjeldati oli emotsionaalne ja verbaalne vägivald, mille saab pärast lahkuminekut oma elust eemal hoida, kui igal pool inimene blokeerida. See, mida mõista andsin, on asjaolu, et inimestele meeldib teha ennast ohvriks. Kujutada ette, et oled väike ja kaitsetu ohvrike, keda paha mees tümitab. Aga mine lihtsalt ära selle vägivalduri juurest!
Ja muide, seetõttu niimoodi “ülbitsengi”, et olen ise sarnases suhtes olnud ja seda kogenud. Jah, tagantjärgi on halb meenutada ja jättis trauma, aga samas ma tollal ega tagantjärgi end nii ohvrina ei kujutanud küll. Eks ma olin ise süüdi ja loll, et jäin lootma mehe muutumisele. Kurtsin tollal ka paarile inimesele, kellelt ühelt sain samamoodi tümitamist, et ise olen loll ja mis lasen end alandada. Tegemist siis mehe sugulasega. Ja oma toonase sõbrannaga läksin tülli pärast seda, kui olin teist korda kurtnud oma suhteprobleeme. Tuli samasugune reaktsioon, et mees ei armasta ja ise olen süüdi, et miks lahku ei lähe. Pärast seda ei rääkinud kellelegi.
Nii et vaatamata sinu õelast soovist, siis olen JUBA kogenud kõike seda. Mahatampimine käis, aga mitte märkamatult. Panin tähele küll ja sain aru, et pole normaalsed ütlused. Aga lootsin et mees muutub ja mida kõike veel.
Nii sõbranna kui sugulane hakkasid kiirelt mind süüdistama küll. Mehe süüdistamist eriti polnud sealjuures. Sugulase poolt ka uskmatus, et mees nii käitub. Ilmselt ta arvaski, et mõtlen välja või liialdan. Olen ise vägivallatseja ja üritan meest selleks teha. Arusaadav, sest ka ma ise poleks iial temast sellist käitumist ja sõnu osanud oodata. Pealnäha väga malbe ja leebe mees.
Tegelikult see ilmselt oligi põhipõhjus, miks ma kohe ei läinud ja lootsin muutust. Mul oli lihtsalt nii raske uskuda, et ta minuga sedasi käituda ja rääkida võiks. Enne ju oli (suhte alguses) täiesti teine mees. Kui vihaseks sai ja emotsioone kontrollida ei suutnud, hakkas igasugu sõnu tulema. Sh et välja kasiks, et viskab mu asjad vajadusel aknast välja, paar korda ka tõukamist. Juttu et ma olen tõeliselt ebaseksikas ja ebanaiselik ning miks ma kleiti jms naiselikke asju ei kanna, kuulsin ka mitu korda.
Raske lahkuda oligi seetõttu, et varem oli väga hooliv mees, kes ühtki halba sõna ei öelnud ega kunagi häält ei tõstnud. Siis see kõik muutus ja istusin selles uskmatuse ja šoki sees.
Aga ikka olin ise süüdi, et selliste asjade peale ei lahkunud. Kohe.
Kui juba mees teatud sõnavara kasutab ja paar korda midagi väga lugupidamatut ütleb, siis pole mõtet jääda. Sest see näitab, et on austuse kaotanud. Seda ka otse ütles, et ei austa (enam). Sest ma olin ju nii kättesaadav ja iseenesestmõistetav ta jaoks. Lisaks ütlus, et ma “ise tahangi, et mind halvasti koheldakse” selle peale kui üritasin teda panna mõistma, kui ebanormaalselt muga räägib ja käitub.
Minu jaoks oli see suurepärane õppetund, et ka pealtnäha väga vagur lambuke võib hakata teist kohtlema nagu kaltsu. Eriti kui see teine seal püüdleb ja pingutab üksi, üritab meele järgi olla. Seda rohkem üleolekut vägivallatseja tajub, seda väiksem austus.
Selleks, et teist halvasti kohelda, lugupidamatuid asju öelda ning siis veel öelda, et “ise tahadki, et sind nii halvasti koheldaks” peab olema ju korralik üleolekutunne ning arvamus, et teine on su kõrval alam ja vääritu kalts.
Oleks ma kohe nagu VÄÄRIKAS naine ja inimene selliste ütluste peale selja pööranud, ära kõndinud, ignoreerinud ja keeldunud suhtlemast seni kui korralik vabandus ning lubadus asja mitte korrata, siis poleks ju austus nii alla läinud ja üha halvemini käitunud.
Millega ma loomulikult meest kuidagi ei õigusta. Mees, kes sedasi naisega käitub ja räägib, ükskõik mis olukorras ja ükskõik kui vihasena, on ise samamoodi VÄGA ebaväärikas ega vääri mehe nime.
Kahjuks lihtsalt ongi nii, et sinuga käitutakse nii nagu sa lased endaga käituda. Kui endast lugu pead ja end hindad, siis endaga sitasti käituda ei lase. Tööl on muidugi raske, kui ülemus sedasi kohtleb. Aga mul, õeluskotil, on ka see kogemus olnud. Ja tulin sealt esimesel võimalusel ära. Kiiresti. Ülemus sõimas ja süüdistas alusetult, panin esimesel võimalusel lahkumisavalduse lauale.
Vägivalduritele tuleb blokk peale panna, suurt distantsi hoida või muul moel selgeks teha, et sinu poolt ei tule mitte mingit sõbralikku suhtlust ega vastutulekut, kui sinuga lugupidamatult ja julmalt käitutakse. Tuleb solvang, keeldudki suhtlemast, kuni tuleb vabandus. Kui ei tule, siis ei suhtlegi enam.
Sellised mehed lihtsalt pole absoluutselt väärt seda, et neist kuidagi kinni hoida.
Mulle tundub küll, et sa oled siiamaani ohvrirollis, sest miks muidu ütleksid, et olid ise süüdi, et ära ei läinud ning et kui oleksid olnud väärikam ja kohe ära kõndinud, siis poleks mees sinuga järjest halvemini käituma hakanud. Klassikaline ohvri suhtumine kahjuks.
Kummaline, et sellise olukorra ise läbi elanu peab ikkagi süüdlaseks naisi, kes on vaimset või füüsilist vägivalda kannatanud. Kurb
Tore, et sa said õppetunde edasiseks eluks, aga nagu sa ka enda suhet kirjeldasid, need asjad ei ole tavaliselt nii mustvalged, et esimesel kohtingul lüüakse kohe silm siniseks ja siis olid ise süüdi, et läksid kokku elama.
Vot selliste õeluskottide pärast naised ei julgegi kellegi oma hädasid kurta, sest kohe öeldakse: ise oled süüdi.
Soovin Sulle, et Sa saaksid seda ise tunda, kuidas sedasorti mahatampimine pidevalt, aga märkamatult käib ja kuidas sulle siis öeldakse: aga ise oled süüdi… Kas eraelus või tööelus või muus valdkonnas – soovin, et sa saaksid seda kõike läbi elada ja siis meenuks sulle su oma ülbus.
Pole õel, vaid lihtsalt ütlesin ausalt, mis arvan.
Aga sina pole õel, kui soovid teisele halba? Mina halba teistele ei soovi, vaid lihtsalt üritasin selgeks teha, et IGAÜKS VASTUTAB ISE oma eluvalikute eest. Kui nii sitas suhtes nii vägivaldse mehega oled, siis tegelikult valdavalt jaolt on võimalus lahkuda. Kui tunned end nii sitasti, siis see on SINU ENDA kätes lahkuda. Vähesed vägivallatsejad on sellised, et reaalselt tulekski pärast lahkuminekut kallale. See, mida kirjeldati oli emotsionaalne ja verbaalne vägivald, mille saab pärast lahkuminekut oma elust eemal hoida, kui igal pool inimene blokeerida. See, mida mõista andsin, on asjaolu, et inimestele meeldib teha ennast ohvriks. Kujutada ette, et oled väike ja kaitsetu ohvrike, keda paha mees tümitab. Aga mine lihtsalt ära selle vägivalduri juurest!
Ja muide, seetõttu niimoodi “ülbitsengi”, et olen ise sarnases suhtes olnud ja seda kogenud. Jah, tagantjärgi on halb meenutada ja jättis trauma, aga samas ma tollal ega tagantjärgi end nii ohvrina ei kujutanud küll. Eks ma olin ise süüdi ja loll, et jäin lootma mehe muutumisele. Kurtsin tollal ka paarile inimesele, kellelt ühelt sain samamoodi tümitamist, et ise olen loll ja mis lasen end alandada. Tegemist siis mehe sugulasega. Ja oma toonase sõbrannaga läksin tülli pärast seda, kui olin teist korda kurtnud oma suhteprobleeme. Tuli samasugune reaktsioon, et mees ei armasta ja ise olen süüdi, et miks lahku ei lähe. Pärast seda ei rääkinud kellelegi.
Nii et vaatamata sinu õelast soovist, siis olen JUBA kogenud kõike seda. Mahatampimine käis, aga mitte märkamatult. Panin tähele küll ja sain aru, et pole normaalsed ütlused. Aga lootsin et mees muutub ja mida kõike veel.
Nii sõbranna kui sugulane hakkasid kiirelt mind süüdistama küll. Mehe süüdistamist eriti polnud sealjuures. Sugulase poolt ka uskmatus, et mees nii käitub. Ilmselt ta arvaski, et mõtlen välja või liialdan. Olen ise vägivallatseja ja üritan meest selleks teha. Arusaadav, sest ka ma ise poleks iial temast sellist käitumist ja sõnu osanud oodata. Pealnäha väga malbe ja leebe mees.
Tegelikult see ilmselt oligi põhipõhjus, miks ma kohe ei läinud ja lootsin muutust. Mul oli lihtsalt nii raske uskuda, et ta minuga sedasi käituda ja rääkida võiks. Enne ju oli (suhte alguses) täiesti teine mees. Kui vihaseks sai ja emotsioone kontrollida ei suutnud, hakkas igasugu sõnu tulema. Sh et välja kasiks, et viskab mu asjad vajadusel aknast välja, paar korda ka tõukamist. Juttu et ma olen tõeliselt ebaseksikas ja ebanaiselik ning miks ma kleiti jms naiselikke asju ei kanna, kuulsin ka mitu korda.
Raske lahkuda oligi seetõttu, et varem oli väga hooliv mees, kes ühtki halba sõna ei öelnud ega kunagi häält ei tõstnud. Siis see kõik muutus ja istusin selles uskmatuse ja šoki sees.
Aga ikka olin ise süüdi, et selliste asjade peale ei lahkunud. Kohe.
Kui juba mees teatud sõnavara kasutab ja paar korda midagi väga lugupidamatut ütleb, siis pole mõtet jääda. Sest see näitab, et on austuse kaotanud. Seda ka otse ütles, et ei austa (enam). Sest ma olin ju nii kättesaadav ja iseenesestmõistetav ta jaoks. Lisaks ütlus, et ma “ise tahangi, et mind halvasti koheldakse” selle peale kui üritasin teda panna mõistma, kui ebanormaalselt muga räägib ja käitub.
Minu jaoks oli see suurepärane õppetund, et ka pealtnäha väga vagur lambuke võib hakata teist kohtlema nagu kaltsu. Eriti kui see teine seal püüdleb ja pingutab üksi, üritab meele järgi olla. Seda rohkem üleolekut vägivallatseja tajub, seda väiksem austus.
Selleks, et teist halvasti kohelda, lugupidamatuid asju öelda ning siis veel öelda, et “ise tahadki, et sind nii halvasti koheldaks” peab olema ju korralik üleolekutunne ning arvamus, et teine on su kõrval alam ja vääritu kalts.
Oleks ma kohe nagu VÄÄRIKAS naine ja inimene selliste ütluste peale selja pööranud, ära kõndinud, ignoreerinud ja keeldunud suhtlemast seni kui korralik vabandus ning lubadus asja mitte korrata, siis poleks ju austus nii alla läinud ja üha halvemini käitunud.
Millega ma loomulikult meest kuidagi ei õigusta. Mees, kes sedasi naisega käitub ja räägib, ükskõik mis olukorras ja ükskõik kui vihasena, on ise samamoodi VÄGA ebaväärikas ega vääri mehe nime.
Kahjuks lihtsalt ongi nii, et sinuga käitutakse nii nagu sa lased endaga käituda. Kui endast lugu pead ja end hindad, siis endaga sitasti käituda ei lase. Tööl on muidugi raske, kui ülemus sedasi kohtleb. Aga mul, õeluskotil, on ka see kogemus olnud. Ja tulin sealt esimesel võimalusel ära. Kiiresti. Ülemus sõimas ja süüdistas alusetult, panin esimesel võimalusel lahkumisavalduse lauale.
Vägivalduritele tuleb blokk peale panna, suurt distantsi hoida või muul moel selgeks teha, et sinu poolt ei tule mitte mingit sõbralikku suhtlust ega vastutulekut, kui sinuga lugupidamatult ja julmalt käitutakse. Tuleb solvang, keeldudki suhtlemast, kuni tuleb vabandus. Kui ei tule, siis ei suhtlegi enam.
Sellised mehed lihtsalt pole absoluutselt väärt seda, et neist kuidagi kinni hoida.
Väga kurb, et oled ise sellise tee läbi käinud. Ikkagi arvan, et selline ülbitsemine ja üleolek paljusid ei aita, mõnele annab hoopis tõuke enesetapuks. Seda kõike võiks väljendada kriisis inimesele teisiti.
Teiseks. Loomulikult on osad inimesed võimelised muutusteks ja õppimiseks. Kõik inimesed ei sobi kõigiga kokku: mõnel avaldub vägivaldsus vaid teatud halbade asjaolude kokkulangemisel.
Mul olid esimese mehega vaid tülid, kõige hirmsamad iseloomuomadused avaldusid mõlemal. Teisega on harmoonia, me ei tülitse kunagi. See ei tähenda, et üks oleks teise allutatud vms häire. Me lihtsalt sobime igas mõttes.
Näiteks ta ei maininud oma abikaasale, et minuga kohtuda plaanib, ütles et räägib talle pärast.
Lihtsalt arutlemiseks. Huvitav, kas sellised mehed muutuvad? Et kui mees (kes ülalkirjutanud käoga käitus üsna kahtlaselt) on nüüd abielus, siis kas tema naine elab temaga samasugust elu? Või on sellisest käitumismallist välja kasvamine ka kuidagi võimalik?
Ma kardan, et paljud ei muutu. Ma ei ole kindel, et minu noormees sai koos olles sellest aru, et tema käitumine on vaimne vägivald, ma isegi oskasin sellele nime anda alles palju hiljem. Ma rääkisin talle suhte ajal korduvalt, et ta üritab mind kontrollida ja mulle ei meeldi see, aga ta vastas alati, et ta ju lihtsalt tahab, et ma oleks parem tüdruksõber ja et siis oleks meie suhe ka parem. Ta tõi ka alati näiteks, et oma eelmist tüdrukut ta kontrollis veel rohkem, tema otsustas alati, mida nad teevad jne, umbes et ta on ju niigi tagasi tõmmanud.
Samas ma olen kindel, et ta tegelikult armastas mind väga, aga ta oli ebakindel, kartis mind kaotada ja seetõttu üritas mind kontrollida, aga jäi seetõttu minust hoopis ilma.
Oma praeguse abikaasa kohta ta ütles, et ta on tark naine. Kuna nad olid enne suhtesse astumist pikalt niisama sõbrad, siis jäi mulle sellest lausest selline mulje, et see polegi vb 100% armastuse abielu. Seda järeldan seetõttu, et meie suhte ajal ähvardas ta korduvalt lahku minna, öeldes et ta pigem oleks koos kellegagi, keda ta armastab vähem, aga keda ta saab usaldada (mulle öeldi seda selle peale, kui olin lubanud koristada, mida ma ka tegin, aga üks vaas jäi välja ja see tähendas, et ma samahästi kui poleks koristanud).
Seega võib-olla ta ongi nüüd praegu pigem mõistuseabielus ja kui emotsioone on vähem, siis on ka ebakindlust vähem ja võimalik, et ta käitub oma abikaasaga teistmoodi.
Minu eksabikaasa oli samasugune. Ta vaikis ja mossitas, kui midagi ei meeldinud, ma midagi tema arvates valesti tegin. See avaldus juba suhte alguses, nt kaotasin kogemata väikse asja ära, vabandasin. Ta tõmbus endasse, järgmisel päeval ei rääkinud minuga, ma olin kui tühi koht. Ma ei osanud esialgu reageerida ja läksin kodust välja. Siis ta tuli järele mulle.
Sellised käitumisviisid hakkasid korduma. Aga ma enam ei suutnud alati rahulikuks jääda. Kui ma proovisin temaga rääkida, siis ta tõmbus eemale. Kui ma tegutsesin omaette ja teda samuti tõrjusin, siis ta lõpetas selle vaikimisterrori, aga ta ei vabandanud kunagi ega ei tunnistanud ennast süüdi. Lõpus ma palusin iga asja eest andeks, nutsin, et normaalne suhtekliima saaks taastuda. Siis ta teatas, et mina alandan ennast ja tal kadus austus.
See oli nii raske suhe. Ka mina lõpuks ei suutnud, ma viskasin mõnikord pärast nädalatepikkust vaikimist asju. Siis tal oli põhjust öelda, et ma olen segane ja hull. Ja ega ma lõpuks olingi. Samamoodi mingi 5min hilinemine, asja vale koht võis teda ärritada või nt see et sa ei arva temaga ühtemoodi.
Pärast lahkuminekut käitus ta veel inetumalt, nagu oligi arvata (a la peitis autovõtmeid, ähvardas lapse äravõtmisega).
Pärast seda hullust on mu elus teine pikaajaline suhe. Pole mingit võimuvõitlust, ainult rahu ja stabiilsus. Vaidleme ühiskonnaasjade üle – jääme eriarvamusele, keegi ei mossita päevi. Kui midagi läheb valesti, räägime, arutleme, anname andeks. Selle mehe jaoks olen ma väga tasakaalukas, maailma parim. Ma olen temaga väga hoitud, tunnen tema hoolivust igas teos. Ühtegi halba asja lihtsalt ei ole.
Esimene tampis oma vaikimisega mu enesehinnangu maha, mh kritiseeris ta ka nt mu välimust ja keha (ideaalkaal). Lõpetasin sealmaal, et ma pole midagi väärt, keegi mind ei taha. Mõistan väga hästi mehhanismi, mis hoiab naisi vägivaldses suhtes. Paljudel juhtudel tullakse veel ise düsfunktsionaalsest perest. Kindlasti lihtsalt ülbe üleolek, et minuga nii ei juhtu ja miks te lasete seda endaga teha, ei aita. Enesehinnang tuleb esialgu väliseltki korda saada. Siis need vägivallatsejad tõmbavad tagasi ka veidi.[/quote]
Appi, sa räägiksid nagu minu eks mehest, täiesti ebareaalne kui sarnased kõik detailid!! Mina ka kannatasin seda käitumismustrit päris kaua kuni karikas sai täis ja päeva pealt välja kolisin, ta isegi üritas mind takistada ja lukustas mind WC-sse, kust ma siis politseisse helistasin (õnneks telefon oli taskus).
Kui su eksi nimi algab K tähega on suur tõenäosus, et sama mehega tegu.
Kõik algas väga ilusasti – mees oli lahke, hea, hooliv ja hästi viisakas. Teatud aja pärast muutus ta täielikult. Minuga enam ei tahetud kohtuda, kritiseeriti, alandati ja püüti süütunnet tekitada. Ma sain ju aru küll, et ta püüab minus halba enesetunnet tekitada, kuna tal endal on tuju paha. Kuid asjad said minna ainult hullemaks, kuni öeldi, et kõik on läbi ja mees kadus. Seejärel läks jälle teatud aeg edasi ning ta ilmus uuesti välja ja käitus, nagu midagi poleks juhtunudki. Selline külm-kuum käitumine kordus mitmeid kordi ja see mõjus mu enesehinnangule laastavalt. Kuna ta oli ikka väga julm, siis suutsin ainult nutta ja mõelda, millega ma teda küll välja vihastanud olen. Andeks palumine ja pisarad teda ei kõigutanud. Kuid see oligi tema eesmärk, kuna ta arvas, et mu enesehinnang on liiga kõrge. See oli tema meelest nagu minu karistamine ja ta testis mind teatud kindlate perioodide tagant. Ma sain ka teada, et olen hull ja haige inimene, kes kellegagi ei sobigi. Ka minu välimus jäi talle ette, samuti ka see, mida ma söön ja teen. Minu tegevusi ja käitumist jälgiti kullipilguga. Ka paljud teised inimesed said halvustava kommentaari oma välimuse tõttu. Mingil ajal hakkasingi tundma, et lähen hulluks. Enne lahkuminekut loetleti üles, mida ta minu heaks kõik teinud oli, et ma olen talle häbi valmistanud ja ta lihtsalt peab saama minust lahti, nagu ta sai ka oma eksist. Ta hakkas tegelema aladega, mis on hirmutavad ja ähvardas ka endaga midagi ette võtta, kui see aeg peaks tulema.
Kui märkate teatud tundemärke – hirmutamine, alandamine, solvamine, imelikud vihahood, kontrollimine, kius, püüd sind endast välja viia – siis need on juba suured ohumärgid, et sellest suhtest eemalduda.
Väiksed madaldavad sarkastilised märkused minu ja minu sõprade kohta. Igas minu tuttavas mehes nähakse “joobarit” ja “jorssi” või uut meest.Iga väljaskäimine on tema silmis litutamine ja uue mehe otsimine.
Mina sain vabaks oma vägivaldsest mehest u 12 aastat tagasi. Kuid need sõnad “joobar” ja “jorss” tõid selle saaga jälle elavalt meelde, neid sõnu kasutas pidevalt. Tundub, et kui mehel juba selline sõnavara, siis hoia heaga eemale. Tema oli alguses vaimselt ja pärast ka füüsiliselt vägivaldne.
Oleks mul sellel ajal olnud arvuti ja perekool, siis oleks ehk kannatuste aastaid vähem olnud.
Tema muideks kohtles oma õde ja ema väga hästi. Lapsega tegeles ja kunagi ei ärritunud tema peale. Mõtlesingi alguses, et ju ma olen selle ära teeninud.
Leia endas see meelekindlus ja mine lahku. Mind ta hirmutas, et kui me lahku läheme, siis ta paneb maakodu põlema, peksab mu vanemate auto sodiks, õe perele tekitab mingi kahju jne. Ma olin nii ära hirmuatud, et arvasin, et ta teebki seda kõike ja kuidas ma siis oma perele otsa vaatan. Lihtsam oli kannatada, kui sellist häbi taluda. Issand, kui loll ma ikka olin. Praegu, kui seda siin kirjutan, siis ka vihane enda peale. Ma raiskasin parimad aastad oma elust selle si.apea peale.
Esimene füüsiline vägivalla juhtum oli siis, kui laps oli u kahe kuune.
Tema tuli mingilt ürituselt purjus peaga. Oli end nii täis joonud, et hakkas mind oma suitspaki ära võtmises süüdistama. Andsin just lapsele parasjagu rinda ja ta lõi mulle lahtise käega vastu nägu. Sekundi pealt oli rinnapiimaga kõik. Õnneks oli külmikus poepiima ja beebi oli nõus seda näljaga jooma. Paar nädalat andsin tühja rinda lootuses, et äkki tuleb piima tagasi, kui ma ei lõpeta. Tuligi ja laps sai veel mitu kuud rinnapiima. Aga tema kommentaar oli umbes selline, et ega saa lehm ei ole, et ehmatusest piim kinni jääb. Neid seiku oli veel aga rohkem ei taha kirjutada, pisarad tükivad silma, kuigi sellest on aastaid möödas.
Lugesin ka siin Rätte teemat ja mõtlesin, et olin oma mehe manipuleerimise ja hirmutamisega mõnikord nii kaugele viidud, et silme eest must ja reaalsustaju kadnud. Oleks olnud mul vastav situatsioon, siis kardan, et oleks ehk isegi ta alla ajanud.
Vahel tahaks, et mõnel kommentaaril oleks pilt juures. No milline näeb küll välja elukas, kes lööb last imetavat naist?
Aitäh vastuste eest. Tegelikult ei tahtnud ma nõu saada, ma tahtsin kuulda teiste lugusid. Aga sain hoopis nõu ja olen tänulik selle eest.
Aga ma ei taha lahku minna, ma tahan, et suhe toimiks. Et mees muutuks tagasi selliseks nagu alguses oli. Kas on lootust? Kui stress väheneb, laps on suurem, meil on rohkem kahekesi aega, ma saan jälle kenam tema jaoks olla?
Ma ei tea, kui vana on su laps, aga keskmine 2-4-aastane suudab mõnel hetkel oma jonnihoogudega ka kõige rahulikuma inimese hulluks ajada. Oled sa kindel, et mees on selleks valmis ja et ta lapse suhtes vägivaldseks ei muutu? On oht, et selleks ajaks kui laps on piisavalt vana, et tekiks võimalus mehega kvaliteetaega veeta, on lapse närvid ka rikutud.
Mina Sinu asemel püüaks mehega rääkida. Eelkõige teemal, et täiskasvanud inimesed ei ähvarda vägivallaga ja ei loobi teiste inimeste suunas asju. Kui mees oma vigu ei tunnista ega põhjenda, miks ta nii käitub, siis koliks vanemate juurde. Kui arvad, et mees hakkab lapse elukoha jms teemadel komejanti tegema, siis annad kohtusse ja taotled lapse ainuhooldusõigust. Pole lihtne, kuid kui neid asju selgeks räägitud ei saa, siis pole muud valikut.
Siin linnas ei saa ma üksi elamist endale lubada.
Ma tean seda kõike, ma proovin oma last kaitsta. Ja tema pärast ma hetkel seda kõike mõtlengi. Ma ise olen võib-olla masohhistlik, et elan selle viha-armastuse suhte üle, kuid ma tahan lapsele turvalist keskkonda. Aga ma kardan, et lahutusega lâheb lapsel veelgi ebaturvalisemaks elu. Ja ei oleks see lahku minemine lihtne. Beebi kõrvalt ma tööle ju ei lähe. Kuhu ma lapse panen kui ma ei saa teda nôusse kolimise suhtes. lasteaeda ei saa siis kirja panna teise linna
Soovitan sul helistada emale (kui meest kodus ei ole) ja mõnele sotsiaaltöötajale või naiste tugitelefonile ja rääkida oma jutt seal ära.
Ma ei õigusta siin kindlasti nügimist ja löömist, aga iga naine võiks ka vahel endasse vaadata ja mõelda, et kuidas mina ise seda meie suhet mõjutan, ehk olen ka manipuleerija (ka ennast pidevalt ohvrina nägemine võib olla manipuleerimine) ja võiksin vahel selgemaid sihte seada elus, mida ma ise tahan saavutada ja kes ma tahan olla
Minu üks sihte oleks kindlasti, et keegi minu ega mu lapse pihta asju ei viskaks. See oleks kõige tähtsam siht.
Aga ma ei taha lahku minna, ma tahan, et suhe toimiks. Et mees muutuks tagasi selliseks nagu alguses oli. Kas on lootust? Kui stress väheneb, laps on suurem, meil on rohkem kahekesi aega, ma saan jälle kenam tema jaoks olla?
Sa hoiad praegu kinni oma unistusest, mida ei ole reaalselt olemas ja mida ei saa SELLE MEHEGA mitte kunagi olemas olema.
Kui sellest mehest lahku lähed, siis tulevikus oleks lootust leida niisugune suhe, milles sinu unistus normaalsest pereelust, kus üks teist alla ei tambi. Praeguses suhtes paraku seda unistust teoks teha ei saa. Mida kauem sa selles suhtes oled, seda hullemaks läheb, sa teed sellega karuteene nii endale kui ka oma lapsele.
Palun helista naiste tugitelefonile ja räägi nendega. Otsi mingit professionaalset abi. Võite ju proovida nõustamist viimase õlekõrrena, aga fakt on see, et ega sa üksi seda situatsiooni paremuse poole kohe kindlasti ei lahenda. Muudad end vaid veel haavatavamaks ja vajud sügavamasse auku, kust on hiljem veel raskem välja ronida kui see sul oleks praegu.
Või et pool aastat tagasi ta ei andnud mulle kaks kuud raha, sest tegi mingit testi jne… /…/ Ta ei kritiseeri mind, aga kritiseerib mu elu valikuid.
Mulle jäid need asjad kõlama teemaalgataja kirjeldusest.
Miks peaks mees sulle raha andma? Kas teil on selgesõnaliselt kokkulepitud, et sina tööl ei käi ja tema teenib teie perele raha? See, et ta sinu elu valikuid kritiseerib ei jäta küll seda muljet.
Kuskilt lugesin, et meestel on kõige suurem stressi/depressiooni allikas raha ja majanduslik vastutus. Ehk on su mees lihtsalt stressis sellest, et tema peab muutkui teie perele raha teenima – ei tohi haigeks jääda, ei tohi muul põhjusel tööl käimist jätta – aga sina oled nagu lilleke, kes ootab ainult mündikotikesi oma mehelt?
Ma ei tea, kas see on nii (jäi mulje), aga näiteks minu elus oli ka periood, kus mul pea kolm aastat üldse sissetulekut ei olnud – kolisime ja mul oli raske selles kohas tööd leida, kuigi väikest sissetulekut ikka erinevate tegevuste tõttu omasin, aga mehega võrreldes oli see muidugi köömes. Selgelt oli mu mees stressis seetõttu – tal on kroonilised valud, selle järgi hindan -, sest kui ma lõpuks ka tasuva töö sain, siis on selgelt näha, kuidas ta on märksa rahulikum ja ta krooniline haigus ei löö nii tihti välja.
Ma ei õigusta siin kindlasti nügimist ja löömist, aga iga naine võiks ka vahel endasse vaadata ja mõelda, et kuidas mina ise seda meie suhet mõjutan, ehk olen ka manipuleerija (ka ennast pidevalt ohvrina nägemine võib olla manipuleerimine) ja võiksin vahel selgemaid sihte seada elus, mida ma ise tahan saavutada ja kes ma tahan olla, mis oleks mu kaalasele ka rahustav ja stressi vähendav.
Jah. Tema soovil olen kodune, hetkel beebiga. Ei, mitte et mulle ei andnud raha riiete ostmiseks vms oma tarbe raha (mida ta ei olegi mulle andnud ja ma pole ka küsinud), vaid kodu raha, söögi ostmiseks jne.
Elu valikuid- miks olen koolis just seda ôppinud. Miks seal töötanud, seal käinud. Kõiki otsuseid, mis on tehtud enne temaga kohtumist.
Aga ma proovingi tema stressi vähendada, ta stress on suur tõesti. Oma ettevõte, keerulised sugulussuhted jne jne, aga mida rohkem ma loen kirjandsust, seda selgemaks mulle saab, et need on kõik otsitud vabandused, miks mu peale ärrituda, minu vajadusi ignoreerida jne.
Oh, tõesti ei ole sul lihtne olukord. Ma soovitaks siiski kuidagi proovida endale hakata majanduslikku iseseisvust looma. Beebit lasteaeda veel ei pane, aga ehk saad midagi juba teha või lisaks õppida tema kõrvalt, millega hiljem kindlustada endale kõrgem sissetulek kui sul varasema põhjal oleks võimalik. Tee endale plaan, et mitte olla kodune ka edaspidi ja pikas perspektiivis. Hakka juba tööd otsima beebi kõrvalt õi järsku oleksid hoopis mingis valdkonnas osav ettevõtja isegi… ma ei tea ju, mis su oskused on.
Teiseks soovitan ka, et mitte võtta mehe paukumist isiklikult. Nagu kirjutad – ta ärritub tegelikutl teistel põhjustel… Lase see endal ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kasvata endale paks nahk et ka mingi hetk talle teatavaks teha, et sinuga niimoodi ei käituta, mingu karjugu metsas puude peale, kui paha tuju on.. (ära vist päris vihasele inimesele nii ütle, see võib ärrituse veelgi lakke tõsta). Ja füüsiliseks ei tohi muidugi minna olukorrad. Kui sind lüüakse, näpistataakse, siis võta beebi kaasa ja sõida kohe politseisse ning näita vägivallamärgid ette, kirjuta avaldus ka kõik mis sinna juurde kuulub (loodan muidugi, et nii hulluks ei lähe, aga kes teab..). Näita, et oled enda eest seisev ja tõepoolest ei lase endaga niimoodi käituda nagu tema üritab..
Nüüd sai palju soovitusi veel… kuigi sa seda vist ei otsinud. Jõudu ja jaksu.
Ma olen küll veendunud, et inimene käitub teise inimesega täpselt nii nagu tal lubatakse käituda – seega võivad inimesed muutuda, aga see pole mingi lihtne ja sujuv protsess.
Minu vägivaldsest abielust teemaalgatajale.
Mees oli väga temperamentne. Pigem positiivses mõttes. Alati hakkaja, alati valmis nalja tegema, alati valmis kuskile minema, külalisi vastu võtma, aga ka alati valmis suurkoristust tegema, seenele minema, moosi keetma. Ehk siis selline pidevas liikumises inimene, kes üle 2 minuti paigal istuda ei saanud.
Enne pulmi oli see meelitav, kuidas ta alati oli minu jaoks olemas, alati valmis aitama, alati lilled, alati mina kõige kaunim, mina kõige targem, mina kõige parem naine maailmas. Aitas mu vanaema, kaevas vanaisaga aeda, vaatas vennalapsi, pesi pika mehena vist kogu suguvõsa aknaid, ehitas mööblit, aitas koeral poegida jne jne jne
Umbes aasta pärast pulmi hakkas see intensiivsus närvidele käima, aga loomulikult ei pidanud ma seda vägivallaks. Näiteks tulin pärast tööd koju, sõime, soovisin rahulikult raamatut lugeda, aga tema genereeris 10 erinevat ideed, kuhu minna või mida teha. Ei tulnud kõne allagi, et ma siis ei oleks käivitunud. Ta viskas nalja, oli lõbus ja liigutav, ei saanud talle ka ära öelda. Mõned korrad ma ütlesin, et ei, ma ei tule sinuga sinna-ja-sinna, mine üksi. Ega see ka aidanud. Kord viskas ta mu lihtsalt üle õla ja pani autosse ning sõitis teise Eesti otsa mingit mõisat vaatama, mis talle just pähe tuli. Ma olin pidžaamas. Tee pealt ostis mulle kommi ja pleedi ja lilli ja mida kõike veel.
Või kui ma rahulikku õhtut soovides talle ära ütlesin, lihtsalt tuli, pani mulle saapad jalga, andis koti kätte, pani mulle mütsi pähe ja “paaaalun, paaaalun, paaalun lähme parki ja pärast restorani, ma nii paaaalun”.
See juhtus iga päev. Täiesti iga päev. Me pidime iga päev kuskil käima, et oleks “huvitav”. Ja muidugi nii, et tema käsi või mõemad käed minu küljes kinni. Jah, ka roolides oli tema parem käsi 90% ajast minu põlvel. Raha tal oli, seega see takistus ka puudus. Hakkasin teesklema, et olen haige. Siis ta hakkas mind ravima. Liialdamata kord 20 min tagant tuli järjekordse kuuma tee või aspiriini, sinepiplaastri, pipraplaastri, viinasokkide, meejoogi, vitamiinide, taskurätikute, villaste sokkide, puuviljade, mineraalvee, ninatilkade, naljajutu jms jne peotäiega. Igas tunnis kraadimine (ja graafik seinal).
Kodus üldse ei tulnud kõne allagi, va WCs käimine, et ta poleks tahtnud mind samal ajal kallistada. Muna ka praadisin hommikuti nii, et mees hoidis selja tagant ümbert kinni ja sosistas õrnusi, mina siis vedasin teda mööda kööki järel, kui oli vaja näiteks teha kolm sammu teisele pooleja võtta soola…
Need harvad korrad, kui mul õnnestus ta suunata üksi kuskile sõprade juurde või linnapeale, tuli ta alati tagasi, kaasas minu jaoks hunnik kooke või lilli või veini. Armas? No ei ole, kui ta siis istub tugitooli ees põrandal, silitab põlve ja sa pead talle kord minutis kinnitama, et see on maailma parim kook ja supervein. Ja ta räägib lakkamatult, kui armas ja nunnu sa ikka oled ja kui kurb tal oli ükski käia. Tundide kaupa. Ja silitab mind.
Samas üleliigset armukadedust temas polnud. Kui abikaasa ise pidi olema näiteks komandeeringus ja ööks ära, ta hea meelega aitas mul korraldala peolauda, kuhu kutsusin ka oma meessoost sõpru. Minu sõbrannad olid kõik tema meelest väga vahvad ja nende külaskäigud olid soositud. Ta ei keelanud mul kuskil käia ega kellegagi kohtuda, pigem soosis seda. Mu klassivendadest semudesse suhtus ülimalt pooldavalt ja nendega kohtumisse mul ka. Aga vaid siis, kui teda ennast kodus polnud. Kui tema kodus oli, pidime koos käima. Ainult.
Kui ta juhtus napsutama, mis oli harva – ehk 3 korda aastas, siis läks päris põrguks. Tavaline oli, et ta istus kella viieni voodi minupoolsel serval, paitas, patsutas ja sasis mind ning rääkis, kuidas ta ikka mind armastab. Ma pidin talle vastama, et mina sind ka ja et meil on nii tore koos, muidu hakkas nutma.
Lõppes see abielu 5. abieluaastal sellega, et kord tulime taas minu jaoks sunnitud restoranikäigult, kui ma endalegi ootamatult ütlesin talle, et ma ei saa enam nii elada, et ta on kogu aeg samal ruutmeetril kui mina. Mis siis juhtus, ikka see, mis oligi oodata. Sain esimest ja viimast korda vastu hambaid ja kõik see raamatutest tuttav “siis ei pea sind ka keegi teine saama”.
Põgenesin salaja minu enda kodust, kus koos elanud olime. Järgnes pikk ja piinarikas periood, mil tema püüdis igal viisil (tööl passimine, üürika juures passimine, kõned, kirjad, ema saatmine mind anuma, ähvardused, kolmandale korrusele mööda vihmaveetoru ronimine jne) ära leppida. Ma andsin lahutuse siiski kohtusse.
Enne lahutuspäeva kättejõudmist võtsin puhkuse ja olin Eestist ära peidus. Tagasi tulles selgus, et ta oli vahepeal hukkunud. Ei olnud kindlasti enesetapp, puhas õnnetus. Kui ta poleks surnud, siis ma ei kujuta ette – ma oleksin ilmselt vanglas, sest ilmselt ma oleksin ta varem või hiljem ise panniga maha löönud, kui jälle oleks möödunud järjekordne 24 h, mille jooksul tema üks käsi pidevalt minu tissil ja teine selga silitamas.
Minu vägivaldsest abielust teemaalgatajale.
Mees oli väga temperamentne. Pigem positiivses mõttes. Alati hakkaja, alati valmis nalja tegema, alati valmis kuskile minema, külalisi vastu võtma, aga ka alati valmis suurkoristust tegema, seenele minema, moosi keetma. Ehk siis selline pidevas liikumises inimene, kes üle 2 minuti paigal istuda ei saanud.
Enne pulmi oli see meelitav, kuidas ta alati oli minu jaoks olemas, alati valmis aitama, alati lilled, alati mina kõige kaunim, mina kõige targem, mina kõige parem naine maailmas. Aitas mu vanaema, kaevas vanaisaga aeda, vaatas vennalapsi, pesi pika mehena vist kogu suguvõsa aknaid, ehitas mööblit, aitas koeral poegida jne jne jne
Umbes aasta pärast pulmi hakkas see intensiivsus närvidele käima, aga loomulikult ei pidanud ma seda vägivallaks. Näiteks tulin pärast tööd koju, sõime, soovisin rahulikult raamatut lugeda, aga tema genereeris 10 erinevat ideed, kuhu minna või mida teha. Ei tulnud kõne allagi, et ma siis ei oleks käivitunud. Ta viskas nalja, oli lõbus ja liigutav, ei saanud talle ka ära öelda. Mõned korrad ma ütlesin, et ei, ma ei tule sinuga sinna-ja-sinna, mine üksi. Ega see ka aidanud. Kord viskas ta mu lihtsalt üle õla ja pani autosse ning sõitis teise Eesti otsa mingit mõisat vaatama, mis talle just pähe tuli. Ma olin pidžaamas. Tee pealt ostis mulle kommi ja pleedi ja lilli ja mida kõike veel.
Või kui ma rahulikku õhtut soovides talle ära ütlesin, lihtsalt tuli, pani mulle saapad jalga, andis koti kätte, pani mulle mütsi pähe ja “paaaalun, paaaalun, paaalun lähme parki ja pärast restorani, ma nii paaaalun”.
See juhtus iga päev. Täiesti iga päev. Me pidime iga päev kuskil käima, et oleks “huvitav”. Ja muidugi nii, et tema käsi või mõemad käed minu küljes kinni. Jah, ka roolides oli tema parem käsi 90% ajast minu põlvel. Raha tal oli, seega see takistus ka puudus. Hakkasin teesklema, et olen haige. Siis ta hakkas mind ravima. Liialdamata kord 20 min tagant tuli järjekordse kuuma tee või aspiriini, sinepiplaastri, pipraplaastri, viinasokkide, meejoogi, vitamiinide, taskurätikute, villaste sokkide, puuviljade, mineraalvee, ninatilkade, naljajutu jms jne peotäiega. Igas tunnis kraadimine (ja graafik seinal).
Kodus üldse ei tulnud kõne allagi, va WCs käimine, et ta poleks tahtnud mind samal ajal kallistada. Muna ka praadisin hommikuti nii, et mees hoidis selja tagant ümbert kinni ja sosistas õrnusi, mina siis vedasin teda mööda kööki järel, kui oli vaja näiteks teha kolm sammu teisele pooleja võtta soola…
Need harvad korrad, kui mul õnnestus ta suunata üksi kuskile sõprade juurde või linnapeale, tuli ta alati tagasi, kaasas minu jaoks hunnik kooke või lilli või veini. Armas? No ei ole, kui ta siis istub tugitooli ees põrandal, silitab põlve ja sa pead talle kord minutis kinnitama, et see on maailma parim kook ja supervein. Ja ta räägib lakkamatult, kui armas ja nunnu sa ikka oled ja kui kurb tal oli ükski käia. Tundide kaupa. Ja silitab mind.
Kui ta juhtus napsutama, mis oli harva – ehk 3 korda aastas, siis läks päris põrguks. Tavaline oli, et ta istus kella viieni voodi minupoolsel serval, paitas, patsutas ja sasis mind ning rääkis, kuidas ta ikka mind armastab. Ma pidin talle vastama, et mina sind ka ja et meil on nii tore koos, muidu hakkas nutma.
Lõppes see abielu 5. abieluaastal sellega, et kord tulime taas minu jaoks sunnitud restoranikäigult, kui ma endalegi ootamatult ütlesin talle, et ma ei saa enam nii elada, et ta on kogu aeg samal ruutmeetril kui mina. Mis siis juhtus, ikka see, mis oligi oodata. Sain esimest ja viimast korda vastu hambaid ja kõik see raamatutest tuttav “siis ei pea sind ka keegi teine saama”.
Põgenesin salaja minu enda kodust, kus koos elanud olime. Järgnes pikk ja piinarikas periood, mil tema püüdis igal viisil (tööl passimine, üürika juures passimine, kõned, kirjad, ema saatmine mind anuma, ähvardused, kolmandale korrusele mööda vihmaveetoru ronimine jne) ära leppida. Ma andsin lahutuse siiski kohtusse.
Enne lahutuspäeva kättejõudmist võtsin puhkuse ja olin Eestist ära peidus. Tagasi tulles selgus, et ta oli vahepeal hukkunud. Ei olnud kindlasti enesetapp, puhas õnnetus. Kui ta poleks surnud, siis ma ei kujuta ette – ma oleksin ilmselt vanglas, sest ilmselt ma oleksin ta varem või hiljem ise panniga maha löönud, kui jälle oleks möödunud järjekordne 24 h, mille jooksul tema üks käsi pidevalt minu tissil ja teine selga silitamas.
Appi kui õudne.
