Teema: vaime vägivald suhtes- teie lood

#3356073:

Kui meeldib olla omaette ja läheduseta, siis ongi mõistlik olla kas üksi või leida endale kaaslane, kellel on samuti väga väike lähedusesoov. Aga mitte teha teist õnnetuks.

Anna andeks, aga sa oled ikka päris rumal inimene.

#3356148:

#3356073:

Äkki mees hoolib sust nii väga, tahab nii väga su lähedust, et ei suuda eemale hoida? See ju ometi pähe ei mahu?

Me saime juba aru, et sulle meeldib olla kaisus öösel. Kui sul on selline mees, kellele meeldib sama, siis on ju tore. Aga kujutad ette, et kõik inimesed maailmas ei taha ja ei naudi samu asju, mis sina? Ei mahu pähe?

Minu keha kuulub mulle. See on minu oma ja mina otsustan, mida sellega tehakse. Minu õigus mitte olla öösel kaisus on alati üle kellegi teise vajadusest mind kaisus hoida öösiti, sest selleks on tal vaja minu keha.

Ja ma pean endiselt mainima, et sa oled igas postituses väga üleolev ohvrite suhtes, aga ise oled samuti endiselt ohvrirollis. Näe ikka enne palki enda silmas.

Keegi teine.
Jah, aga see et sina ei taha kaisus magada, ei tähenda seda, et kaisus magada tahtev isik on vaimselt vägivaldne. Pigem on selline kaisusmagamise tõrjumine suhtes vägivald. Kas sa siis tahad oma kõige lähemale inimesele oma tõrjumisega haiget teha? Mina ei oska nii mõelda, et minu keha ja tahtmised on tähtsamad kui mu partneri lähedusevajadus, heaolu. Kui mu partner vajab kaissu, siis ma teen seda tema heaks, isegi kui ma parasjagu väga ei taha. Mulle teeb oma kaaslasele vastutulek head meelt näiteks. Ilmselgelt on sellistel üksiolemisvajadusega partneritel nende jaoks valed partnerid ja painuta ennast kuidas tahes, sellised “suhted” püsivadki paar kuni viis aastat.

Jah, aga see et sina ei taha kaisus magada, ei tähenda seda, et kaisus magada tahtev isik on vaimselt vägivaldne. Pigem on selline kaisusmagamise tõrjumine suhtes vägivald. Kas sa siis tahad oma kõige lähemale inimesele oma tõrjumisega haiget teha? Mina ei oska nii mõelda, et minu keha ja tahtmised on tähtsamad kui mu partneri lähedusevajadus, heaolu. Kui mu partner vajab kaissu, siis ma teen seda tema heaks, isegi kui ma parasjagu väga ei taha. Mulle teeb oma kaaslasele vastutulek head meelt näiteks.

Täpselt nii mõtlen ka ise. Kui mina olen üleolev, siis siin mõned eelkõnelejad kõlavad ikka väga enesekeskselt. “Minu keha kuulub mulle ja mina otsustan, mis sellega toimub”. Loomulikult, otsustadki!
Aga kui paindlikkus ja vastutulek teisele on 0%, siis ei pea ju suhtes olema. Kui arvad, et kõik peab olema TÄPSELT nii nagu sina tahad ja sina mitte ühtki asja ei tee, mis sulle vähegi vastumeelne tundub, siis see on päris isekas. Ja isekad peakski olema üksi. Suhe vajab kompromisse ja vastutulekut. Kui vahel partnerile vastutulek sellises lihtsas asjas nagu kaisus magamine, lihtsalt kaisus uinumine vms soov, mis teisel on, tundub ületamatu, siis ei peaks ju nii väga suhtesse pressima end?

Kui sa hoolid oma kaaslasest ja tema vajadustest, siis sa ei tõrju tema lähenemiskatseid julmalt ja ülbelt ära, isegi kui need sulle too hetk ei meeldi. Saab ka kenasti väljendada end ning kui kaaslase kallistus vms lähedus mingil hetkel on ikka talumatult vastumeelne, siis ma ei usu, et selle kaaslase lähedus ja juuresolek üldse väga soositud on su poolt.
Kaaslane näiteks tahab suudelda, aga sul pole parasjagu tuju. Siis hakkad rinnale taguma, et sinu keha ja sina otsustad, mis sellega tehakse? Mingit vastutulekut kunagi ei eksisteeri, et partneril oleks hea?

Kallistus, kaisutus on ületamatu vastutulek?
Vaesed mehed…
Tõrjutus on üks valusamaid asju, mida suhtes kogeda.

#3356186:

Aga kui paindlikkus ja vastutulek teisele on 0%, siis ei pea ju suhtes olema. Kui arvad, et kõik peab olema TÄPSELT nii nagu sina tahad ja sina mitte ühtki asja ei tee, mis sulle vähegi vastumeelne tundub, siis see on päris isekas. Ja isekad peakski olema üksi. Suhe vajab kompromisse ja vastutulekut. Kui vahel partnerile vastutulek sellises lihtsas asjas nagu kaisus magamine, lihtsalt kaisus uinumine vms soov, mis teisel on, tundub ületamatu, siis ei peaks ju nii väga suhtesse pressima end?

Kui sa hoolid oma kaaslasest ja tema vajadustest, siis sa ei tõrju tema lähenemiskatseid julmalt ja ülbelt ära, isegi kui need sulle too hetk ei meeldi. Saab ka kenasti väljendada end ning kui kaaslase kallistus vms lähedus mingil hetkel on ikka talumatult vastumeelne, siis ma ei usu, et selle kaaslase lähedus ja juuresolek üldse väga soositud on su poolt.

Kaaslane näiteks tahab suudelda, aga sul pole parasjagu tuju. Siis hakkad rinnale taguma, et sinu keha ja sina otsustad, mis sellega tehakse? Mingit vastutulekut kunagi ei eksisteeri, et partneril oleks hea?

Kallistus, kaisutus on ületamatu vastutulek?

Vaesed mehed…

Tõrjutus on üks valusamaid asju, mida suhtes kogeda.

Kuule, sa tead ikka väga hästi, mis teiste suhetes on toimunud, et pole oldud paindlikud ja vastutulek on 0%. Ma mainisin, et mulle ei meeldi kaisus magamine (ja selliseid inimesi on muide palju) ja sellest sai äkki see, et ma ei taha üldse mingit lähedust ja kogu aeg tõrjun oma meest julmalt ja ülbelt??

Ma ju räägin oma minevikus olnud ebameeldivast kogemusest, ma polegi ammu enam selle mehega koos ja lahkuminek toimus minu algatusel.

Ma saan aru, et teie armastuse keel ja lähedusvajadus ja isetus on teistsugune kui mõnel teisel siin, aga ärge tampige teisi inimesi teemas, kus inimesed räägivad oma vägivaldsetest kogemustest.

#3356486:

2. Väärikuse puudumine, lodev elu. Ühiskond surub peale, et peaksid olema selline kerglaste kommetega, lõbujanuline ja kui sa seda ei ole, siis kohe on varmad tulema hinnangud: mingi aseksuaal, frigiidne, meil ikkagi 21 sajand ega me keskajal ei ela, mis sa pipardad, vanatüdruk jne. Ühes teises teemas kirjutas keegi naine järgmise kommentaari:

#3126042:

Kui sulle seks ei meeldi, siis nii ütlegi mehele, mitte ära hakka kättesaamatut printsessi mängima. Oled sa üldse nii väärt naine, kelle pärast peaks mees kuu aega nagu koer sul järel jooksma, enne kui oma “roosinupukese” juurde lased?

Ütlen ausalt, kui ma oleks mees, siis üle paari nädala ma naist taga ei viitsiks ajada, siis on juba selge, et sellest naisest tulevikus ka üks frigiidne pereema tuleb.

Mis ongi ju tegelikult vägivaldsesse suhtesse allutamine, a la sa pole mingi väärt naine, ära mängi mingit kättesaamatut printsessi jne, ole üldse õnnelik, et ma sulle tähelepanu pööran jne. Ja sellise suhtumisega on teisigi.. Aga mis mind kõige rohkem kummastas, oli see, et keegi küsis “Mida see naise austamine tähendab?”

Ehk siis kokkuvõtteks väärtusta iseennast, võta oma valikute ja elu ees vastutus!

Imelik jah, seda suhtumist kohtab väga palju. Nii perekoolis kui ka üldse. Eriti kurb, et see ei ole vaid meeste jutt, vaid et üks naine ütleb teisele naistele nii. Täiesti haige!

Perekoolist meenub kohe keegi kasutaja, kellel sellistes teemades on alati väga palju öelda. Tema lemmiksõna on puritaan. Naised kes “nii ja nii” ei tee, alati kepiks valmis ja mehele meele järgi ei ole ja kõike, mis mees ette paneb, teha ei soovi, on puritaanid.

Ehk siis kokkuvõtteks väärtusta iseennast, võta oma valikute ja elu ees vastutus!

Täpselt seda ma üritasingi selgeks teha, mitte kedagi niisama mutta tampida.
Ma ei ole ohvrirollis (enam) kinni, sest edaspidi, kui tekiks taas sarnane olukord või märkaksin mehel ohtlikke käitumismustreid, siis ma kehtestaks end varakult või vajadusel jätaks selle suhte. Aga mitte ei istuks abitult paigal, ennast kehtestamata ja arvates, et “mis ma teha saan” nagu ma oleks mingi mehe omand.

Ennast tuleb väärtustada ja enda valikute, otsuste eest vastutab ikka igaüks ise. See ei ole ju alati nii, et naine on väikse lapsega kodune, puudub sissetulek ja pole võimeline materiaalselt, olmeliselt üksi hakkama saama. Tavaliselt on reaalsuses võimalus lahkuda küll, aga seda lihtsalt ei tehta. Abitu ohvrina tundmine ja vastutuse mitte võtmine on üks põhjustest sealjuures.

Kui sulle seks ei meeldi, siis nii ütlegi mehele, mitte ära hakka kättesaamatut printsessi mängima. Oled sa üldse nii väärt naine, kelle pärast peaks mees kuu aega nagu koer sul järel jooksma, enne kui oma “roosinupukese” juurde lased?
Ütlen ausalt, kui ma oleks mees, siis üle paari nädala ma naist taga ei viitsiks ajada, siis on juba selge, et sellest naisest tulevikus ka üks frigiidne pereema tuleb.

Julgen arvata, et see naine kõlab emotsionaalselt väga vägivaldselt.
Igaühel on seksuaalsuse osas omad tõekspidamised ja piirid. Eriliselt nõme on, kui naine teisi naisi selles osas hukka mõistma tuleb, kui too mehega kohe voodisse ei roni.

Vahet pole, mis sajandil me elame, aga iga ennast hindava ja väärika naise jaoks peaks olema see hoopis hea indikaator mehe tõsiseltvõetavuse ja motiivide kohta. Kui mees 2 nädalaga seksi ei saa ja selle peale huvi kaotades minema jookseb, siis KOHE KINDLASTI pole tegu väärt mehega. Ma olen vist vanamoeline siis, aga 2 nädalat on minu meelest väga lühike aeg kellegagi tutvumiseks. Kui mehel on tõsisemad eesmärgid, ei jookse ta niivõrd lühikese aja peale küll kuskile. Kui mees jookseb pärast mõnd kohtumist minema, sest “ikka veel” pole voodisse jõudnud, siis on ilmselgelt tema ainus eesmärk seks. Ja üks ennast väärtustav naine peaks hingama kergendatult, kui sellised ise minema jooksevad, mitte ajama ei pea 🙂

Mees, kes otsib endale “pereema” või lihtsalt püsivat pikaajalist kaaslast ja armastust, pigem suhtuks negatiivselt sellesse, kui naine temaga paari kohtumise järel voodisse ronida tahab. Sest siis tekib ju kohe mõte, et tõenäoliselt teeb ta seda iga mehega.
Need, kellelt nädala-kahe jooksul seksi eeldatakse, on ikka teise eesmärgiga leitud naised. Neis midagi tõsist ei nähtagi.

Küsimus pole, kas keegi on nii “väärt naine”, et mees peaks tema järel kuu aega jooksma enne kui “roosinupukese” juurde lastakse, vaid kas mees on üldse nii väärt mees, et teda sinna lasta. Ja selleks ongi vaja tutvuda ja tundma õppida. Ennast väärtustav naine peabki ennast ja oma “roosinupukest” piisavalt väärtuslikuks, et sinna igaüht mitte ligi lasta.

Sa üritasid oma tagantjärele tarkust serveerida nagu sa oleksid teistest parem.

Ei. Kui ma arvaks, et ma olen teistest parem või targem, siis ma poleks ju kunagi üldse ennastkahjustavasse suhtesse sattunud ja jäänud, või kuidas?
See, et end puudutatuna tunned – ei oska kommenteerida. Aga pole ennast paremaks pidanud ja minu jutu eesmärk polnud kuidagi ennast kiita. Enda kogemust mainisin selleks, et ei oleks mingit argumenti, kuidas ma pole ise samas olukorras olnud, et mida mina ka tean rääkida.

Ja tagantjärgi tarkus on parem kui üldse mitte mingit tarkust ning üha sama reha otsa astumist.

Toon tundubki kõrk ja üleolev neile, kes miskipärast end puudutatuna tunnevad. Ise enda elu eest ei vastuta, siis tundubki üleolev ja kõrk, kui keegi ütleb, et tegelikult oled ise ka oma kogemuste eest vastutav.

Kas vägivaldne mees (nt karjuv, sõimav, alandav), saab ise üldse aru, et ta midagi valedti teeb?

Mina olin koos vägivaldse mehega viis aastat. Ta oli kohe algusest peale vägivaldne, aga vaimses mõttes. Keelas mul kohe teistega suhtlemise ja väljas käimise, mida mina ekslikult pidasin armastuseks. Ma ei tundnud ära seda omandihimu, millel ei ole mitte mingit pistmist romantiliste tunnetega.
Ajapikku kasvas see edasi ka füüsiliseks. Alguses olid lihtsalt pigistamised jasakutamised, siis juba tugevad tõukamised ja näpistamised, ning lõpuks tuli ka reaalne löömine.
Ma mäletan ühte seika, kui olime ta sõbra sünnipäeval ja ta ärritus millegi peale. Me istusime kõrvuti ja ta pigistas mu kintsu ning sositas mulle, et kui me koju lähme, siis ma alles saan. Ma istusin kivistunud näoga ja kuulasin teda, ise sisimas kartes ja lootes, et ta unustab selle.
Ta on ka sõitnud mantel 180-ga ja ähvardanud meid surnuks sõita jne.
Ta käskis ka mul juua, täpselt sama palju kui ta ise jõi. Alati olin mina täiesti täis ja siis ta seksis minuga.
Ta tegi igasuguseid kohutavaid asju minuga.
Õnneks on sellest suhtest palju möödas.

#3364022:

#3363799:

Mina olin koos vägivaldse mehega viis aastat. Ta oli kohe algusest peale vägivaldne, aga vaimses mõttes. Keelas mul kohe teistega suhtlemise ja väljas käimise, mida mina ekslikult pidasin armastuseks. Ma ei tundnud ära seda omandihimu, millel ei ole mitte mingit pistmist romantiliste tunnetega.

Ajapikku kasvas see edasi ka füüsiliseks. Alguses olid lihtsalt pigistamised jasakutamised, siis juba tugevad tõukamised ja näpistamised, ning lõpuks tuli ka reaalne löömine.

Ma mäletan ühte seika, kui olime ta sõbra sünnipäeval ja ta ärritus millegi peale. Me istusime kõrvuti ja ta pigistas mu kintsu ning sositas mulle, et kui me koju lähme, siis ma alles saan. Ma istusin kivistunud näoga ja kuulasin teda, ise sisimas kartes ja lootes, et ta unustab selle.

Ta on ka sõitnud mantel 180-ga ja ähvardanud meid surnuks sõita jne.

Ta käskis ka mul juua, täpselt sama palju kui ta ise jõi. Alati olin mina täiesti täis ja siis ta seksis minuga.

Ta tegi igasuguseid kohutavaid asju minuga.

Õnneks on sellest suhtest palju möödas.

Aitah, jagamast. selliseid lugusid ma soovisingi kuulda. Et aru saada, kas olukord läheb hullemaks või mitte. Mind on ta ka pigistanud sinikateni, tõuganud, last käest ära rebinud. Aga see kõik on nii segamini igapäeva eluga, et ma ei saa nagu arugi või ei oskagi reageerida. Kõige hullem on selle juures, et ta ütleb, et ma ise tahan seda, et ta teeb.

Millal see olukord sinu elus hullemaks läks? Et kui reaalselt lööma hakkas? Ma saan aru, et teil olid laps/lapsed ka? Kas ta neid ka füüsiliselt karistas vms?

Ei, meil lapsi ei olnud ega tulnud. Aga ma olen 100 prossa kindl, et nemad oleks ka saanud samamoodi.
Hullemaks läks mul see äkki peale teist aastat? ausalt öeldes ma ei teagi, ma ei pannud ajaliselt tähele.
Aga kui ta juba praegu sinuga nii käitub, siis ega see ei muutu, kui muutub, siis ainult hullemaks.
Kas sa oled ka kodus justkui vangis?

#3362100:

Ei, enne abielu ta ei teinud seda mitte kunagi. Jah, ta armastas mind kallistada, aga ma võisin vabalt minna omaette teise tugitooli. Ta ei arvanud, et tal on see õigus mind käppida (sry sõnakasutuse eest), kuna ma polnud ju tema naine (nagu ta pärast rääkis). Tema peas oli see nii suur õnn, et ma olin pulmadest alates “kallis naisuke, kellega me olema nagu üks”. Ma ei suuda seda selgitada ilmselt. Ta arvas, et kui me oleme abielus, siis järelikult nõustununa ma ei vaja minutitki omaette, sest “abieluinimesed tahavad ju koos olla”.

Sa ju ikka ütlesid talle, et sa ei taha seda ja et ta rohkem ei teeks?

Ma mehega koos olnud 14 aastat- esimesed 1,5 olid ilusad, järgnevad 4 oli mehe poolset vaimset alandamist, mõnitamist ja maha tegemist palju. Ülejäänud 8,5 on ta hea kaaslane, toetav ja ei mingit vaimset vägivalda.

Algul kannatatasin (olin noor ja ebakindel). Lõpuks hakkasin julmalt tema käitumist peegeldama- hakkasin samamoodi käituma ja teda maha tegema ning alandama. Nt oli ta korduvalt kodust ära 2-3 päeva jutti (läks sõbraga välja ja tagasi tuli kolm päeva hiljem). Telefonile eii vastanud ja märku ei andnud. Ühel päeval läksin ka sõbrannaga välja ja olin mitu päeva ära. Siis sa aru, milline mure see teisele on ja enam kordagi niii ei ole käitunud.

Mees sai tänu peegeldamisele aru, kui nõme tema käitumine on ja teadis, et ma teen talle tagasi. Ja nii ta muutus. Nüüd oleme õnnelikud lapsevanemad ja teineteisele halvasti ei ütle ja ebaviisakalt ei käitu.

Kõigil vägivallatsejatel on see ülespidi kõver vahepeal- toovad lilli, vabandavad, teevad damage controli ja siis läheb hullemini edasi. Eks sa saad jälgida ja mustrit märgata. Siis tead, mis edasi saab.
Mul on üks tuttav vägivallatseja, meesterahvas, töötab nõustajana ja lastepsühholoogina, treenerina. See, mis tema kodus toimus, oli süstemaatiline psühholoogiline ja füüsiline “tapmine”, mis vaheldus teatriga sugulastele ja sõpradele, kuni ühel hetkel ei viitsitud enam isegi teatrit teha. Ja siis said juba teised sekkuda, sest kõik muutus nähtavaks. Aga selleks kulus …pane end valmis….aastakümneid. Mõtle nüüd sulle antud aastate peale ja kuidas sa tahad oma ainukest elu elada.