Ajendatud allpool reetmise teemast, olen suhteliselt samas situatsioonis. Aga olen lihtsalt naine. Olen aastaid olnud üksildane. Mees on koguaeg tööl või lihtsalt ära (sõbrad, üritused, vanemate aitamine jne jne. ). Huvi mu vastu ei tunne. Meil justkui poleks enam tundeid. Korra kuus heal juhul on kähkukas, millest mulle emotsionaalselt ei sünni midagi 🙁 Tahaksin teda veel ja veel ja lausa janunen mõne puudutuse järgi. Olen palju nutnud. Olen teinud end atraktiivseks, hoolitsenud kodu ja laste eest hästi. Päeva jooksul palju vihjeid teinud, ja õhtu tulles kobib mees lihtsalt magama..Nüüd olen leidnud endale flirdikaaslase. Füüsiliseks pole asi läinud ja kindlasti ka ei lähe. Aga tunnen, nagu oleks mul elus laiutanud augus nüüd valgus ja pooleldi täide. Olen justkui armunud ja pole ka, aga mul on hea tunne kui öeldakse ilusaid sõnu ja ihaldatakse kasvõi arvutiekraanil. See on vaimne petmine, jah on. Aga olen kõigest inimene ja enne kui päris ära keeran üksindusest, proovin elada ka sellises variandis mis mul praegu. Äkki saab kõik korda, kui mu mees märkab, et võib mind kaotada ja tema ükskõiksus minu vastu mulle päriselt enam korda ei lähegi. Segased mõtted ja tunded..lihtsalt tahtsin siia ära kirjutada, et kohati mõistan vaimset petmist. Kodus on TEGELIKULT millestki puudus et nii tehakse…Minul on 🙁
Teema: Vaimne reetmine põhjusega
mul oli ka nii. mees hakkas huvi tundma siis, kui tunnistasin talle, et mul oli teise mehega tegelikult ka suhe. ei soovita midagi, võib minna ka teisiti, aga su mees (ja ka minu oma oli) on psüühiliselt vägivaldne. ükskõiksus on kõige hullem vägivald mu meelest. küsis siis otse, kas ta annab su vabaks, kui ise enam sind ei taha. no ma ei tea. jama igatahes, suur jama.
kui mees avastab, et keegi teine tahab tema naist, siis mehel ei teki mitte vahepeal kadunud armastus uuesti, vaid vallandub lihtlabane omanditunne.
kui senini oled olnud mehe jaoks kui kõnelev ja kõndiv kodumasin, siis on ju igati loomulik, et ta ei taha sust ilma jääda.
kui mingi võõras mees ta kodust ta telekat minema lohistaks, hakkaks mees samuti oma vara kaitsma, aga ega tal sellepärast teleka vastu mingeid romantilisi tunded ei teki, rääkimata soovist telekaga seksida.
su mehel lihtsalt pole su vastu armastust. on mugavus ja omanditunne. naisena või kasvõi inimesena sa teda lihtsalt ei huvita.
eks ütle oma mehele, et kuna tema poolt sinu kui naise vastu igasugune huvi puudub, oled sa edaspidi uutele väljakutsetele avatud ja sobiva võimaluse tekkides ei kavatse risti ette lüüa.
ütle lihtsalt teoreetiliselt, vaata, mis mees kostab või saama hakkab.
võibolla väidab, et tal on savi. no siis ongi savi ja sul pole ka põhjust oma uue sõbraga suhtlemises mingeid piire seada.
kui mees peaks su arvutisõbra kunagi avastama, saad väita, et oled teda (oma meest) hoiatanud, ise on loll, kui ei kuulanud.
Minu lugu:
Olin abileus 7 aastat. Nüüdseks lahutatud. Tundsin sama mis sina. Tekkis tunne et enam ei suuda. 3 aastat tagasi rääkisin oma mehele tunnetest. ta ei muutunud. Siis 2 aastat tagasi tekkis kõrvalsuhe.
Ütlesin mehele et kui midagi ei muutu lahutame. Tema aga ütles ära aja lolli juttu. Siis aasta tagasi tekkis teine kõrvalsuhe. – armusin.
Nüüd olen lahutatud ja elan koos mehega kes täidab hingeliselt ja füüsiliselt mu vajadused.
Ma arvan et sul ka lõpuks viib asi lahutuseni. Kuigi võib venida aastaid – minul venis 4 aastat.
Minu mees ütles ka sellepeale, kui ähvardasin ära minna \”ära aja lolli juttu\”. Aga ma ei ajanud lolli juttu ning elan nüüd mehega, kellega koos olles on mu elu igas mõttes rahuldatud.
Loodus tühja kohta ei salli.
Ära keela endale seda, mis su ellu on saabunud. Eriti veel siis, kui tead, et füüsiliseks asi nagunii ei lähe. See täidab tühimiku sinu hinges.
Olen oma väga pika kooselu jooksul korduvalt samas situatsioonis olnud. Need nn kõrvalsuhted on andnud minu elule palju juurde. Füüsiliseks ei ole asi mitte kunagi läinud nende teiste meestega, kuid hinges olev tühjus on täidetud. Tavaliselt hakkab siis ka oma mees märkama, et säran. Põhjust ta loomulikult ei tea.
Samas, suhe oma mehega on mul säilunud. Miks ma siis temaga koos olen, kui ta on selline? Igas pikas suhtes on tõuse ja mõõnu. Üldiselt on nii, et mingil momendil peale mõõna läheb suhe mehega jälle paremaks ja elu võib normaalselt jätkuda.
See nn. vaimne suhe teise mehega on selleks momendiks oma loomulikku surma surnud.
Loen taolisi lugusid ja ma ei saa aru, miks ja kuidas suudavad inimesed jätkata sellistes suhetes. Mis suhe see on, mis asi see üldse on?
Mul oli küll jah rakutasandil raske ja valus, aga ma läksin lahku, sest mina nii ei suuda. Suhe kas on või seda pole.
Nüüd olen koos juba ka uue inimesega. Miks te vindute nagu suitsulihad suitsuahjus seal kodudes?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Loen taolisi lugusid ja ma ei saa aru, miks ja kuidas suudavad inimesed jätkata sellistes suhetes. Mis suhe see on, mis asi see üldse on?
Mul oli küll jah rakutasandil raske ja valus, aga ma läksin lahku, sest mina nii ei suuda. Suhe kas on või seda pole.
Nüüd olen koos juba ka uue inimesega. Miks te vindute nagu suitsulihad suitsuahjus seal kodudes?[/tsitaat]Sa ikka tead, et kirg ja armumisefaas kestab heal juhul 2-3 aastat?
Peale seda kulgeb suhe edasi tõusude ja mõõnadega.
Kui inimesi kohe mitte midagi ei seo, siis on mõttekas lahku minna. Kui peale suurema kire kustumist on ikkagi veel midagi, mis on ühine ja tähtis, mis seob, on võimalik jätkata.
Sa ei saa ju nii naiivne olla ja loota, et suhe kulgeb läbi elu, aastakümneid stabiilsena, täpselt ühel tasandil, täpselt sama õnnelikuna?
Kui sa nii arvad, siis oled lihtsalt eluvõõras või oled alles liiga noor seda mõistmaks.
Kui sa iga suhtetüdimuse või lahkheli pärast hakkad kaaslast vahetama, siis tõenäoliselt saab sinust suhtejooksik, kes vahetab elukaaslaseid iga paari-kolme aasta tagant.
Ära üldse üritagi väita, et terve elu saab elada nii, et mitte mingeid probleeme, arusaamatusi, teineteisest möödarääkimisi, suhtest tüdinemist jmt. ette ei tule. Ma saan aru, et sul puudub selles osas ka oma isiklik kogemus.
See, et sul täna on kaaslane, kellega oled väga rahul ja õnnelik ei garanteeri sulle seda, et täpselt sama tunne saadab sind elu lõpuni. Vahetad meest ja mõne aja pärast algab kõik otsast peale, siis jälle vahetad meest jne. jne.
Mis mõte sellel on?
Lihtsam on väikesele tüdimusele läbi sõrmede vaadata, natukene oma elu elada ja siis ehk oled ühel hetkel jälle koos oma mehega tõusulainel.
Lahku tasub kindlalt minna siis, kui peres on vaimne või füüsiline vägivald, alkoholism, narkomaanlus, kasiino- vmt. sõltuvus, mis muudab kooselu võimatuks.
Kõigil muudel juhtudel annab asja ehk parandada ja sättida.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sa ikka tead, et kirg ja armumisefaas kestab heal juhul 2-3 aastat?
Peale seda kulgeb suhe edasi tõusude ja mõõnadega.
Kui inimesi kohe mitte midagi ei seo, siis on mõttekas lahku minna. Kui peale suurema kire kustumist on ikkagi veel midagi, mis on ühine ja tähtis, mis seob, on võimalik jätkata.
Sa ei saa ju nii naiivne olla ja loota, et suhe kulgeb läbi elu, aastakümneid stabiilsena, täpselt ühel tasandil, täpselt sama õnnelikuna?
Kui sa nii arvad, siis oled lihtsalt eluvõõras või oled alles liiga noor seda mõistmaks.
Kui sa iga suhtetüdimuse või lahkheli pärast hakkad kaaslast vahetama, siis tõenäoliselt saab sinust suhtejooksik, kes vahetab elukaaslaseid iga paari-kolme aasta tagant.
Ära üldse üritagi väita, et terve elu saab elada nii, et mitte mingeid probleeme, arusaamatusi, teineteisest möödarääkimisi, suhtest tüdinemist jmt. ette ei tule. Ma saan aru, et sul puudub selles osas ka oma isiklik kogemus.
See, et sul täna on kaaslane, kellega oled väga rahul ja õnnelik ei garanteeri sulle seda, et täpselt sama tunne saadab sind elu lõpuni. Vahetad meest ja mõne aja pärast algab kõik otsast peale, siis jälle vahetad meest jne. jne.
Mis mõte sellel on?
Lihtsam on väikesele tüdimusele läbi sõrmede vaadata, natukene oma elu elada ja siis ehk oled ühel hetkel jälle koos oma mehega tõusulainel.
Lahku tasub kindlalt minna siis, kui peres on vaimne või füüsiline vägivald, alkoholism, narkomaanlus, kasiino- vmt. sõltuvus, mis muudab kooselu võimatuks.
Kõigil muudel juhtudel annab asja ehk parandada ja sättida.[/tsitaat]
Endale kirjutad seda lugu või? Jään endiselt oma arvamuse juurde, et vahel inimesed lihtsalt ei sobi ju see siis ei ole avaldunud kohe. Kui suhe ei ole suhe, siis vaimne vägistamine on selle asja nimi nii või naa.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Endale kirjutad seda lugu või, ei viitsinud kõike lugeda? Jään endiselt oma arvamuse juurde, et vahel inimesed lihtsalt ei sobi ju see siis ei ole avaldunud koh suhte alguses. Kui suhe ei ole suhe, siis vaimne vägistamine on selle asja nimi nii või naa.[/tsitaat]
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Endale kirjutad seda lugu või? Jään endiselt oma arvamuse juurde, et vahel inimesed lihtsalt ei sobi ju see siis ei ole avaldunud kohe. Kui suhe ei ole suhe, siis vaimne vägistamine on selle asja nimi nii või naa.[/tsitaat]Loomulikult ei pea end vägistama suhtes, mis ei sobi enam kummalegi poolele. Ma saan aru, et teemaalgataja siiski pole valmis oma mehest lahku minema. Seega, soovitus edasi liikuda ei ole siiski omal kohal.
Kui oled noor ja lastetu, siis võid ju rännata suhtest suhtesse. Sa ei kahjusta sellega mitte kedagi peale iseenda ja ehk ka oma partneri.
Teine asi on see, kui sa oled inimest võtnud juba nii tõsiselt, et oled temaga lapse(d) muretsenud.
Siis ei sobi enam selline pealiskaudne suhtumine ja eluviis, et ah, enam ei viitsi, nüüd lasen jalga ja otsin midagi põnevamat.
Kui sul on juba lapsed, siis lihtsalt igavuse pärast ei vahetata partnereid.
Ilmselt oled liiga noor selle mõistmiseks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Loen taolisi lugusid ja ma ei saa aru, miks ja kuidas suudavad inimesed jätkata sellistes suhetes. Mis suhe see on, mis asi see üldse on?
Mul oli küll jah rakutasandil raske ja valus, aga ma läksin lahku, sest mina nii ei suuda. Suhe kas on või seda pole.
Nüüd olen koos juba ka uue inimesega. Miks te vindute nagu suitsulihad suitsuahjus seal kodudes?[/tsitaat]
Arvan täpselt samuti.
Nagu siin keegi mainis, siis selline vaikimine ja ükskõiksus on tegelikult vaimne vägivald (isegi hullem, kui füüsiline)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sa ikka tead, et kirg ja armumisefaas kestab heal juhul 2-3 aastat?
Peale seda kulgeb suhe edasi tõusude ja mõõnadega.
Sa ei saa ju nii naiivne olla ja loota, et suhe kulgeb läbi elu, aastakümneid stabiilsena, täpselt ühel tasandil, täpselt sama õnnelikuna?
Kui sa nii arvad, siis oled lihtsalt eluvõõras või oled alles liiga noor seda mõistmaks.
Kõigil muudel juhtudel annab asja ehk parandada ja sättida.[/tsitaat]
Sa ikka armastusest oled midagi kuulnud? Armastus muutub aastatega aina tugevamaks.
Kui on suhtesse ükskõiksus tekkinud, siis seda parandada ei saa. Korrutad mehele, et hooli minust?! Sunnitud tähelepanu on veel hullem. Ise tead, et tegelikult on mehel sinust ükskõik, aga teeb veel teatrit ka.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Loen taolisi lugusid ja ma ei saa aru, miks ja kuidas suudavad inimesed jätkata sellistes suhetes. Mis suhe see on, mis asi see üldse on?
Mul oli küll jah rakutasandil raske ja valus, aga ma läksin lahku, sest mina nii ei suuda. Suhe kas on või seda pole.
Nüüd olen koos juba ka uue inimesega. Miks te vindute nagu suitsulihad suitsuahjus seal kodudes?[/tsitaat]
Mina olen ka täiesti nõus.
Nii hea postitus.
Kui me ainult kõik suudaksime ja julgeksime oma sisetunde ajel tegutseda. Julguse taha jäävad ka väga paljud asjad kinni. Parem ikka varblane peos, kui…
Õnne üks komponent on rahulolu oma tahtmistega.
Aga minu meelest tasub ka alati endale võimalus anda, võtta vastutus enda peale, mitte 15-20 aastat oodata, et millal mees mind ometi märkab ja tunnustama hakkab.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Arvan täpselt samuti.
Nagu siin keegi mainis, siis selline vaikimine ja ükskõiksus on tegelikult vaimne vägivald (isegi hullem, kui füüsiline)[/tsitaat]
mõnele naisele mõjub tõesti hulluksajavalt, kui mees ei taha kodutülis kaasa lüüa 🙂
[small]Alfonss kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
mõnele naisele mõjub tõesti hulluksajavalt, kui mees ei taha kodutülis kaasa lüüa :)[/tsitaat]
Tülis?!, kas probleeme saab lahendada ainult tülitsedes? Pöördu millise psühholoogi poole tahes ja saad teada, et tülitsemine on normaalne. Kui paarid ei tülitse ka enam, siis on suhe surnud.
On olemas arutelu, probleemide lahkamine – ei pea tülitsema otseses mõttes (et karvad lendavad). Mitte ükskõiksus ja vaikimine pole lahenduseks.
olles läbi teinud mehe vahetuse samadel algpõhjustel ja kaasa võttes lapsed, siis teeksin seda veel kui aega saaks tagasi keerata. Mu elu on praegu ikka väga teistmoodi kui esimeses abielus. Ma ei teadnudki, et nii heasti on võimalik kellegiga koos elada.
29/01/2012 18:17 kägule tõesti ütleks samuti, et räägi seda juttu endale.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]olles läbi teinud mehe vahetuse samadel algpõhjustel ja kaasa võttes lapsed, siis teeksin seda veel kui aega saaks tagasi keerata. Mu elu on praegu ikka väga teistmoodi kui esimeses abielus. Ma ei teadnudki, et nii heasti on võimalik kellegiga koos elada.
29/01/2012 18:17 kägule tõesti ütleks samuti, et räägi seda juttu endale.
[/tsitaat]Kaua sa oma uues, heas suhtes elanud oled? Juba 2 aastat?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sa ikka armastusest oled midagi kuulnud? Armastus muutub aastatega aina tugevamaks.
Kui on suhtesse ükskõiksus tekkinud, siis seda parandada ei saa. Korrutad mehele, et hooli minust?! Sunnitud tähelepanu on veel hullem. Ise tead, et tegelikult on mehel sinust ükskõik, aga teeb veel teatrit ka.[/tsitaat]Olen ikka armastusest kuulnud.
Teemaalgatusest ma otseselt välja ei loe, et mõlemal on armastus ära kadunud. Pigem näen, et suhtes on tekkinud rutiin ja hall argipäev, millega ei osata toime tulla.
Ilmselt on minu ja sinu elukogemus nii vanuselise ja kui ka suhtes olemise pikkuse osas täiesti erinev ning sellepärast ei saa me ka ühel lainel mõelda.
Mina ei ole öelnud seda, et väga halba suhet ei tohiks lõpetada ja et seal peaks elu eest edasi pingutama. Mina ütlesin seda, et tunne ei püsi aastate, aastakümnete jooksul konstantse suurusega. See muutub ajas ning kulgeb lainetena.
Nii nagu sina ei jaks oma partneri jaoks 20 aasta jooksul iga päev sädelev, ilus, atraktiivne, seksikas, hooliv ja huvitav olla, nii ei suuda seda ka sinu partner sinu jaoks. Pikas kooselus on paratamatult selliseid perioode, kus üksteisest pisut eemaldutakse ja siis saadake uuesti kokku jne. See on täiesti loomulik. Esimese paari kooselu aasta jooksul seda loomulikult veel ei juhtu. Siis kulgeb ju kõik sirges tõusujoones paremuse poole. Kui ühel päeval tuleb lagi ette ja algab tagasilangus, siis ei pea see tähendama kohe seda, et nüüd on suhe läbi ja aeg on uut otsima hakata, vaid seda võiks võtta hoopis ajutise tagasilangusena, mis varsti pöörab jälle tõusuks.
Mõõnaperioode tuleb ette igas suhtes. See, et sina oma suhtes sinna pole veel jõudnud ei tähenda seda, et sinu suhtes on see välistatud.
Kui mees ei tee välja, ei pane tähele…? Tõenäoliselt on see ajutine, millest saab üle rääkimisega. Võib-olla vajab suhe värskendust mõne ühisreisi või -ettevõtmise näol?
Minu peres on aidanud sellisel puhul ka lihtsalt selle aja nn. üle elamine. Varsti on asjad iseeneslikult jälle paika tagasi loksunud.
See on olnud meie jaoks nagu mingi iseendaga olemise aeg, kus me anname teineteisele ruumi hingamiseks…
Seda aga tasuks teada samuti, et täpselt selliseks, milline oli suhe armumisefaasis ei muutu suhe mitte kunagi. Sellisena suhet hoida aastakümneid on võimatu.
Mul ka sarnane olukord. Mees võtab mind kuidagi enesestmõistetavana. Oleme pikalt koos olnud ja muidugi pole sellist tunnet, nagu suhte alguses. Kust ma tean, kas armastan teda ja tema mind? Olen küll mõelnud, et läheks kahekesi reisile, eemale argirutiinist ja vaataks, mis saab. Kas kellelgi on sellest abi olnud?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Olen küll mõelnud, et läheks kahekesi reisile, eemale argirutiinist ja vaataks, mis saab. Kas kellelgi on sellest abi olnud?[/tsitaat]
kas su mees üldse tahab reisile minna? Minu mees näiteks ei tahtnud ja nii saimegi aru, et suhe on läbi.
Mul paraku selline kogemus, et peale pikka kooselu mees ühel hetkel lihtsalt kaotas mu vastu huvi. Ma näen väga hea välja, kõik peale tema märkavad. See suhe lihtsalt on otsa saanud koos tõusude ja mõõnadega, sest pole mul mõtet ennast piinata mehega, kes mind ei ihalda, ei soovi muga koos midagi teha jne. Parem olla juba mingi aeg vallaline ja otsida kedagi, kes mulle pakub põnevust ja armastust.
Kui mees juba huvi kaotanud, siis enam ei päästa miski. Omad kogemused. Katsetasin kõike. Kõige paremini näitab armastuse kadumist see, kui voodielu hakkab lonkama.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
