Teema: Vaimne vägivald

#2987023:

Olen üritanud seda lõpetada, aga pole õnnestunud,

Mis siis takistuseks on saanud?
Kas omal elukoht puudub või miskit muud?

Ükski raamat sulle korterit ei üüri ega maja ei ehita.

Sry, aga see bancrofti raamat on saast.

Raamatute lugemise asemel ma soovitan pigem pöörduda elusa inimese poole. Kogemusnõustaja, naiste tugikeskuse telefon, sõbrad, sugulased – esimene samm vägivaldsest suhtest väljumisel on see, et sa räägid sellest kellelegi. Ei varja, otsid abi.

Loe ntx seda artiklit

Artiklis intervuud andev naine on kogenud ka füüsilist vägivalda, kuid väga hara on vaimne vägivald ilma füüsiliseta. Sinu suhtes see võib-olla pole lihtsalt veel rusikatega rääkimiseni läinud. Kogemusnõustajatega saad ühendust naiste tugikeskuste kaudu. Otsi endale lähim kontakt siit: http://www.naisteliin.ee/

#2987044:

#2987023:

Olen üritanud seda lõpetada, aga pole õnnestunud,

Mis siis takistuseks on saanud?

Kas omal elukoht puudub või miskit muud?

Ükski raamat sulle korterit ei üüri ega maja ei ehita.

Ja kohe lähebki rappa ära. See “ega raamat sulle korterit üüri” on ka juba selle inimese jaoks vaimse vägivalla vorm ja sunnib ta automaatselt kaitseseisundisse. See ei aita teda mitte kuidagi, teeb ainult asja hullemaks. Sellisel inimesel on vaja tuge ja mõistmist, mitte targutamist ja näpuga näitamist. Tervel inimesel on muidugi raske aru saada sellest, aga see inimene kes on aastaid kannatanud vaimse vägivalla all, on lihtsalt psüühhiliselt nii sodiks tambitud, et ta ei ole iseseisvalt enam suuteline sellist sammu ette võtma. Mis muide ongi vaimse vägivalla tegelik eesmärk – aheldada teine inimene enda külge, võttes tal ära kõik (sõbrad, enesekindlus, eneseusk, jne) ja pannes ta arvama, et ei suuda ega oskagi ise midagi. Ta ei suuda isegi seda enam otsustada ühel hetkel, millist saia poest osta, no kuidas saab ta siis langetada sellise elumuutva otsuse?
Sellest ka teemaalgataja postitus. Ta saab aru, et olukord ei ole õige ja tahab sellest väljuda, kuid iseseisvalt ta seda enam ei suuda, ning antud juhul otsib ta tuge raamatust. Sellisel inimesel on tegelikult vaja tugiisikut, kes oskab olla olemas, 24/7 esialgu, kes teda toetab ja nõrkusehetkedest üle aitab – aga mitte jõuliselt stiilis “ega mina ei saa seda sinu eest ära teha”, vaid julgustavalt ja mõistvalt. See on pikk protsess, aga ka kõige pikem teekond algab esimesest sammust.
Teemaalgataja, võta alustuseks ühendust naiste turvakoduga. Nad aitavad ja oskavad sind aidata. Saad ka vajadusel ööbimiskoha. Oled väga tubli, et otsustasid abi otsida, see on suur samm. Kahjuks aga ükski raamat sind aidata ei saa. Mind aitas naiste turvakodu, mina olin vaimselt vägivaldses suhtes kaheksa aastat. Sa saad hakkama. Su mees ei saa sulle tegelikult midagi teha. Ja su ümber on inimesed kes sind toetavad vajadusel. Ära karda ka nende poole pöörduda. Kuid esimese asjana kindlasti naiste turvakodu, seal on spetsialistid, kes teavad mis ja kuidas.
Ära karda, saab ka sinu elu jälle ilus olema.

See kõnni minema on muidugi teoreetiliselt kena soovitus, aga selle väärtus on umbes sama nagu soovitada depressioonis inimesele, et lihtsalt ole rõõmus ja mõtle positiivselt.

Mina olin vaimselt vägivaldses suhtes 9 aastat. Selle ajaga muutusin järjest väiksemaks ja vaimselt nõrgemaks. Ma polnud mitme väikese lapse emana ka majanduslikult võimeline lihtsalt minema kõndima. See on justkui patuasi seda tunnistada. Aga enamiku vaimse vägivalla juhtumitega see just nii ongi, et üks pool on teisest sõltuv. Sest mehed ei olegi vägivaldsed naistega, kellest nad teavad, et saavad iga hetk minema kõndida. Nad naudivad seda ja see poleks nii nauditav kui kogu aeg oleks hirm, et see naine iga hetk plehku võib pista.
“Ah et sinuga on mees julm? No kõnni siis minema! Mis mõttes pole võimalik? Siis oled ise süüdi, see on siis su enda valik. Kui tahad, siis suudad ka. Inimesega käitutakse just nii halvasti kui ta endaga ise lubab käituda.” Selline oli tiraad lähedaselt inimeselt, kellele oma muret usaldasin. Võite kolm korda arvata, kas see andis mulle jõudu juurde.
Mina raamatuid ei lugenud. Ei tulnud selle peale. See kõik juhtus ka väga ammu, polnud siis Perekoolistki teadlik.
Mees oli enne abiellumist mesimagus olnud. Esimesed episoodid tulid alles siis kui olin raseduse lõppjärgus esimese lapsega. Teine laps tuli ilma planeerimata, ma ei lähe detailidesse kuidas, aga võin seda öelda, et peale seksi oli mehel mitu päeva hea tuju. Mees ise tahtis palju lapsi.
Oma lähedastest elasin kaugel, pooleli olid õpingud, töökohta polnud
Keegi eelmistest vastajatest ütles, et su elus on inimesed kes aitavad kui vaja. Minul näiteks ei olnud. Sõbrannad ei suutnud kuidagi aidata ja mu vanemad, täpsemalt ema, oli selle vägivaldse eksi poolt. Ta ei uskunud, et mees on minuga nii halb ilma põhjuseta. Andis mõista, et küllap ma olen põhjuse andnud. Ei võtnud mu muret tõsiselt. Et mul selline ema, kes minust üsna halval arvamusel, on ka ilmselt seotud sellega et mul õnnestus vaimselt vägivaldse mehe võrku üldse langeda.
Minu jaoks tuli suhte lõpetamiseks vajalik energia alles peale täielikku tuimenemist kui mehe suhtes kadusid kõik tunded. Aastaid enne seda valasin pisaraid, kuna mees käitus nii julmalt. Lõpuks saabus ükskõiksus ja ta ei teinudki mulle enam haiget. Alles selles seisus suutsin end kõrvalt vaadata ja lahkumise nimel reaalselt tegutsema hakata. Seni kuni mu peas oli veel lein sellepärast, et minu lastel pole normaalset peret ja lein sellepärast, et minu abikaasa osutus südametuks, olin nii kurb ja depressiivne, et olin jõuetu millegi ette võtmiseks. Ja lahkuminek kujuneski nii keeruliseks, et kõige madalamas seisus poleks ma sellega ilmselt hakkama saanud.
Mingil määral mõjutab ta mu elu siiani, aastaid hiljem peale lahutust, sest meil on ühised lapsed. Õnneks on mu kõrval nüüd inimene, kes mind toetab ja armastab ning tema kõrval suudan ka ekskaasaga suheldes mitte murduda.

#2988306:

#2988261:

Mina olin vaimselt vägivaldses suhtes 9 aastat.

No selliselt inimeselt soovitusi kuulata on veel “kenam”.

Ainuke põhjus, mis välja tõid, et lahku mindud ei saanud, oli “kui mehe suhtes kadusid kõik tunded.”

Naised ikkagi armastavad oma peksjaid, muud saladust, miks edasi kannatakse vist polegi.

Kui sinu jaoks on mehe käitumisest põhjustatud valutunne ja pisarad võrdne armastusega, siis pole sulle muud soovida kui armastusevaba elu kuni selle hetkeni kui teada saad, mis tegelikult armastus on. Loodetavasti see kunagi juhtub ja muudab sind vähem mürgiseks.

Armastusele järgnes valu ja kurbus ja need on ka tunded. Alles kui valu ka kadus, tuli ükskõiksus ja tuimus mehe suhtes ning selles faasis tekkis jõud end olukorrast välja rabeleda. See ei pea kõigil nii olema aga minul kahjuks oli ja ma ei saa sinna tagantjärele midagi parata ega minevikku muuta, tulista oma mürginooltega palju tahad. Peale selle “tunded” ei olnud ainuke põhjus.

Minu jaoks tuli suhte lõpetamiseks vajalik energia alles peale täielikku tuimenemist kui mehe suhtes kadusid kõik tunded. Aastaid enne seda valasin pisaraid, kuna mees käitus nii julmalt. Lõpuks saabus ükskõiksus ja ta ei teinudki mulle enam haiget.

#2988423:

Kommentaar eemaldatud.

Küll sul peab katkine hing olema, et sa nii vihkavat ja süüdistavat teksti suudad toota.

#2988423:

Kommentaar eemaldatud.

Oled ikka täitsa loll vist, või oledki üks neist meestest. Normaalne terve mõistusega inimene nii arvata ei saa.
Sellised sotsiopaadid ja nartsissistid on väga võluvad ja tähelepanelikud, nad jätavad endast hoopis teistsuguse mulje ja siis inimesed ei saagi aru, et sul ju nii tore mees, mis sa nutad… Ja ongi alguses tore, selline peedistamine hakkab pihta nii vaikselt ja peenelt, et isegi tagantjärele on raske aru saada, mis see esimene tundemärk oli. Aga nagu ma enne ütlesin, inimesed on tavaliselt liiga kitsarinnalised ja suletud mõttemaailmaga, et mõista midagi, mida nad ise kogenud pole. Tänan, et tõestasid mu väite paikapidavust.