Teema: Vaimne vägivald

Tugev karakter tuleb kasvatada. Kuidas, ei tea.

#4229768:

Kas vaimse vägivalla puhul kui see on kestnud aastaid ja sellest on probleemid, pole tõesti võimalik abi leida kuskilt? Ainult mingi psühholoogidega või muude spetsialistidega lobisemine?

Millist abi sa loodad saada? Kui sul juba eos on suhtumine, et psühholoogi külastamine on lobisemine, siis mis on alternatiivid? Ravimid?

Minu meelest on vaimse vägivalla tagajärgedega, näiteks posttraumaatilise stressisündroomiga toime tulekuks ikkagi parim valik psühholoogi või terapeudiga “lobisemine”. See aitab ohvril endal aru saada oma situatsiooni olemusest ja sellest, kas on mõistlik proovida ravimeid või piisab teraapiast. Proovi leida psühholoog, jäta oma eelarvamused ukse taha ja sealt alustagi. Soovin sulle edu.

#4229800:

#4229793:

Kohutavalt nõme ja küüniline vastus inimesele, kes abi otsib. Väga mõtlematu sellist lollust kirjutada.

Ei otsi ju abi. Ütleb alavääristavalt, et mis abi siis pakutakse, kas ainult mingite psühholoogide ja spetsialistidega lobisemine? Kui inimene abisse nii suhtub, et see on ainult mingi mõttetu lobin, siis talle polegi abi.

Aga teema ta siia tegi, seega mingit abi ta siiski loodab saada. Ei pea rumalusele alati rumalusega vastama. Kui niimoodi ilkuda, siis teine inimene jääbki oma eelarvamuste küüsi ja seega ka abita.

#4229809:

Aga teema ta siia tegi, seega mingit abi ta siiski loodab saada.

Vastused peaksidki teda suunama mõtlema, mis abi ta ootab või ette kujutab? Selleks tuleks alustada analüüsist, milles probleem üldse seisneb. Näiteks: suhtekaaslane on tema suhtes vaimselt vägivaldne, ta sooviks sellest vabaneda, siis tuleb sellest suhtest eemalduda. Tuleb mõelda, kuidas ja kes siin saaks aidata. Kui on olnud minevikus tema suhtes vaimselt vägivaldne ja see on jätnud oma jäljed, siis tuleb muuta tema mõtlemist, kes ja kuidas seda saaks teha? Kui ei saa vaimse vägivalla tõttu magada, on depressioon, siis aitavad ravimid. Jne, jne.

#4229768:

Kas vaimse vägivalla puhul kui see on kestnud aastaid ja sellest on probleemid, pole tõesti võimalik abi leida kuskilt? Ainult mingi psühholoogidega või muude spetsialistidega lobisemine?

Esimene samm on teadvustada, et vaimne vägivald esineb. Paistab, et see samm on teemaalgatajal juba astutud. Teine samm on võtta vastu otsus kas suhtest lahkumiseks või enesekehtestamiseks. Edasi on kõik väga praktiline. Kui otsustatakse lahkuda, siis tuleb samm-sammult tekitada majanduslik iseseisvus (rahaline puhver, võimalus ära kolida ja üürida endale uus elupaik jne), samuti tuleks teha plaan, kuidas reaalne äraminek toimuda saab. Vägivaldurile on parem sellest mitte iitsatada, sest tal on piisavalt kogemusi, et partneri enesekindlust õõnestada ja tema plaanid välja naerda või neile takistusi teha. Kui sul on mõni usaldusväärne sõbranna või sõber, siis temaga võib oma äramineku kava arutada, erapooletu pilk tuleb teinekord asjale kasuks.

See enesekehtestamise soovitus on mõeldud rohkem olukorras, kus vaimselt vägivaldne pole mitte elukaaslane, vaid mõni lähisugulane, kellega koos ei elata. Sel juhul võid temaga edasi suhelda, kui see sulle sobib, kuid rahulikult ennast kehtestades ja oma piire seades. Kuidas seda teha, on pikk jutt, aga raamatukogu on eneseabiraamatuid täis piiride seadmise teemal.

#4229840:

Kui sa abi all mõtled seda, et keegi kuskilt tuleks ja ütleks kiusajale, et ta ei tohi sinuga nii käituda, siis jäädki ootama. Ainult sina ise saad enda eest seista. Ka siis, kui sa oled aastaid ohvri rollis olnud, on võimalik sellest välja tulla, ehkki see ei käi ühekorraga. Kindlasti pole mõtet loota, et tuleb politseinik või ametnik ja paneb vaimselt vägivallatseja paika. Sageli on parim kaitse eemaldumine ehk lahkuminek, kuigi ka siis võib see inimene veel tükk aega sinu ellu sekkuda, aga vähemalt ei ole te enam iga päev ninapidi koos ja sa saad oma eneseväärikuse riismeid hakata vähehaaval kokku kraapima ja oma eneseuhkust taastama.

Jah, mõtlen küll seda varianti. See oleks juba aastaid tagasi olnud ainus variant millest mingitki kasu oleks võinud olla. Minu juttu paraku ei kuulata ega taheta üldse kuulda.

Nii nagu joodikut ei saa sundida kaine püsima, kui ta seda ise ei taha, ei saa ka vägivallatsejat sundida oma pereliikmete vastu kena olema. See on sinu ainumas elu, ainult sina ise saad seda probleemi lahendada. Kui praegune elamispind on sinu, tõstad ta kohvrid ukse taha, kui tema oma, kolid ise välja. Siin annavad praktilist nõu naiste varjupaikade ja turvakodude kogemustega töötajad, ei ole niisama lobisejad seal.

Põhiteema nagu ikka, nagu too emaga elamise teema, et lapsed vajavad tuge, siis siin on samuti põhiteema, et raha pole ja üksi ei saaks pidada oma hobi ega lapsi (3 last). Ta on valinud majanduslikult kergema elu ja ega meeski pole rikas, et saaks öelda, et lahkuminek tuleks talle kasuks.

#4230240:

Teisalt tekitab kõhedust pidevalt korrutatav uustõde, et vägivallatseja ei lõpetagi iial, sestap ongi ainukene lahendus alati – minema kolida. Kas siis tõesti ei ole piisavalt suures vanuses inimene üldse võimeline ennast kontrollima, vaid teda tulebki võtta nagu lemmiklooma või väikelast – et noh, on teisel selline kiiks, vaimselt vägivallatseda ja pole midagi teha!

Aga miks peaks see vägivallatseja ennast muutma? Tema jaks ju suhe toimib, elab nagu tahab, vägivallatseb, temal probleemi ei ole. See tähendab täiskasvanud inimese saavad muutuda, kui nad ise tahavad. Aga kui kõik loksub stabiilselt sama rada pidi, siis ei ole vägivallatsejal mingit põhjust ennast muutma hakata. Ja just seepärast ongi tegelikult ainus võimalus ohvril sellest suhtest lahkuda. See, kes juba ohver on ei suuda ennast enam kehtestama hakata ja seega vägivallatsejat muutuma sundida. Ning vägivallatseja ise ei näe muutumiseks põhjust.

Ja miks püshholoogi poole pöördumise soovitus sinu meelest süüdlaseks olemist tähendab? Kas psühholoogi roll on süüdlast karistada või mida? Ei, ohvri psühholoogile minek on selleks, et ta saaks abi olukorraga toime tulemiseks, probleemi lahendamiseks. Alustuseks see, et kui sa oled juba vaimse vägivalla ohver, siis sealt suhtest niisama minema jalutada ei ole sugugi lihte. Sa oled siis juba nii maha tambitud, et sul ei jätku selleks vaimset jõud. Ja selles kohas ongi lootust et psühholoog aitab seda vaimset jõudu niipalju leida, et ära tulla suudad. Ja teiseks muidugi enda pärast sellist suhet kokkulappimine, et taas elada julgeks ja jaksas.

Mis muidu sinu lahendus oleks? Loota, et politsei ja kohus suudab vaimset vägivalda kuidagi kontrollida  ja ära hoida ja neid inimesi karistada? See ei ole ju reaalne, isegi füüsilist perevägivalda on üliraske karistuseni viia, raske tõestada. Vaimsest rääkimata, mida ja kuidas sa siin tõestad ja kuidas sa neid vaimselt vägivallatsejaid karistad?

#4229768:

Kas vaimse vägivalla puhul kui see on kestnud aastaid ja sellest on probleemid, pole tõesti võimalik abi leida kuskilt? Ainult mingi psühholoogidega või muude spetsialistidega lobisemine?

Kas inimene on ketikoer, ise ei ole suuteline muudatust tegema? OOtab, et keegi kolmas tema eest otsused ära teeks. Kes teeb vaimset terrorit?

#4230277:

#4230240:

Teisalt tekitab kõhedust pidevalt korrutatav uustõde, et vägivallatseja ei lõpetagi iial, sestap ongi ainukene lahendus alati – minema kolida. Kas siis tõesti ei ole piisavalt suures vanuses inimene üldse võimeline ennast kontrollima, vaid teda tulebki võtta nagu lemmiklooma või väikelast – et noh, on teisel selline kiiks, vaimselt vägivallatseda ja pole midagi teha!

Aga miks peaks see vägivallatseja ennast muutma? Tema jaks ju suhe toimib, elab nagu tahab, vägivallatseb, temal probleemi ei ole. See tähendab täiskasvanud inimese saavad muutuda, kui nad ise tahavad. Aga kui kõik loksub stabiilselt sama rada pidi, siis ei ole vägivallatsejal mingit põhjust ennast muutma hakata. Ja just seepärast ongi tegelikult ainus võimalus ohvril sellest suhtest lahkuda. See, kes juba ohver on ei suuda ennast enam kehtestama hakata ja seega vägivallatsejat muutuma sundida. Ning vägivallatseja ise ei näe muutumiseks põhjust.

Ja miks püshholoogi poole pöördumise soovitus sinu meelest süüdlaseks olemist tähendab? Kas psühholoogi roll on süüdlast karistada või mida? Ei, ohvri psühholoogile minek on selleks, et ta saaks abi olukorraga toime tulemiseks, probleemi lahendamiseks. Alustuseks see, et kui sa oled juba vaimse vägivalla ohver, siis sealt suhtest niisama minema jalutada ei ole sugugi lihte. Sa oled siis juba nii maha tambitud, et sul ei jätku selleks vaimset jõud. Ja selles kohas ongi lootust et psühholoog aitab seda vaimset jõudu niipalju leida, et ära tulla suudad. Ja teiseks muidugi enda pärast sellist suhet kokkulappimine, et taas elada julgeks ja jaksas.

Mis muidu sinu lahendus oleks? Loota, et politsei ja kohus suudab vaimset vägivalda kuidagi kontrollida ja ära hoida ja neid inimesi karistada? See ei ole ju reaalne, isegi füüsilist perevägivalda on üliraske karistuseni viia, raske tõestada. Vaimsest rääkimata, mida ja kuidas sa siin tõestad ja kuidas sa neid vaimselt vägivallatsejaid karistad?

Minu kogemus vägivaldse inimesega on, et ta ei tunnista kunagi oma süüd ega võta vastutust. Kui ta seda teeb, siis on see lihtsalt manipulatsioon, sest muidu suhe lõppeks või teda karistataks, kuid see on näitemäng, tegelikult on see tema võimalus jätkata keskkonnas, kus ta on saanud manipuleerida, mis on talle ainus eksisteeriumise viis.

#4230577:

Just nimelt, täpselt sellest ma oma postituses ka lähtusin. Ja see ongi põhjus, miks vägivaldset suhtet ei saa muuta  seletades, kuidas vägivallatseja peaks muutuma. Muidugi peaks, aga kui seee vägivallatseja ise muutuda ei taha, siis mingied väljaspool olevaid hoobasid, mi ta muutuma paneks, ei ole ju olemas. Seepärast ongi paraku ainus võimalus ohvril endal midagi ära teha, et sellest suhtest välja saada. Ja selleks vajabki ta abi – sõbrad ja/või psühholoog saavad siin aidata.

Väga õige. Ise olen ka hetkel vägivallatseja lõksus. Kuigi olen õppinud psühholoogiat, nägin selle inimese vägivaldset külge üsna varsti, me ei hakanud koos elamagi jne, jne, on sellest suhtest väljumine ülimalt raske. Sest need vägivallatsejad on väga head manipulaatorid ja kõik hakkab hiilivalt pihta. Olen sellest inimesest lahus, aga ikka igatsen, kui ta kirjutab mulle, siis olen taas terve päev endast väljas jne. Ta käib mind jälitamas parkimisplatsil, poes, töö juures. Saan ka täiesti konkreetseid vägivallale viitavaid ähvardusi, et ta taob mu auto puruks, et ma ei tohiks rahulikult magada, sest ta teab, kus ma elan. Kui loen praegu ta sõnumeid, siis ma ei suuda ära imestada, kuidas ma lasin endale öelda mõttetu eit, käpard, haige moor jne, jne, aga samas keeras ta kogu tüli alati nii, et mina olen süüdi, mina ajasin ta endast välja, mina solvasin teda. Mina tean, et põhjus, miks sellise lõkus langesin, on mu lapsepõlves, ta oli väga mu ema sarnane, kes ka niimoodi mind tümitas kogu aeg. Ja tekkis mulje, et peangi ära kannatama, mis siin ikka teha. Siis vajadki terapeudi või ka kasvõi mõne sõbra kinnitust, et asi pole sinus, sa ei pea ega tohigi seda kannatada, sa pead eemalduma, mingit muud varianti pole.

#4230582:

Nad ju saavad kindlasti ka vastulööke, teine hakkab vastu, osutab sellele et tema suhtumine pole ok, ütleb mida ta tunneb. Aga vägivallatseja jätkab. Ei lase end mõjutada, või kui solvubki ise, siis ikka jätkab vankumatult oma joont.

Nad valivad ohvriks inimesed, kes on nõrgemad ja alluvad sellele manipulatsioonile. Kas on ohvri enesehinnang madal, ta on sellest vägivallatsejast sõltuv majanduslikult, vaimselt, sotsiaalselt või on tal endal lapsepõlves kujunenud mustrid, et ta ongi pidevalt ohver. Vägivallatsejad ei tee seda kõike teadlikult, vaid neil on välja kujunenud muster, et nad nii käituvad. Neil on kas isiksusehäired või on kujunenud selline käitumine seetõttu, et nad ise on olnud ohvrid. Ja eks nad ajapikku lihvivad oma oskusi, mis töötab, mis ei tööta. Ja nad usuvad tõsimeeli, et hoopis ohver solvab neid kogu aeg ja käitub valesti, mitte neis endas pole asi.

#4230587:

Sellise inimesega, kes vastu hakkab, ei kujunegi mingit pikemaajalist suhet, need inimesed lasevad kohe jalga.

Ega ikka ei lase küll, kui armastad ja seks on viimasepeal.