Millist abi sa loodad saada? Kui sul juba eos on suhtumine, et psühholoogi külastamine on lobisemine, siis mis on alternatiivid? Ravimid? Minu meelest on vaimse vägivalla tagajärgedega, näiteks posttraumaatilise stressisündroomiga toime tulekuks ikkagi parim valik psühholoogi või terapeudiga “lobisemine”. See aitab ohvril endal aru saada oma situatsiooni olemusest ja sellest, kas on mõistlik proovida ravimeid või piisab teraapiast. Proovi leida psühholoog, jäta oma eelarvamused ukse taha ja sealt alustagi. Soovin sulle edu.
Mina näiteks olen käinud psühholoogide juures, proovisin isegi mitut. Abi ei saanud, vastupidi – tundsin, et nemad muudavad mu olukorra veelgi keerulisemaks ja pärast oli veel halvem olla.
Aastaid süüdistasin selles iseennast, sisendasin endale, et ju siis mina ise ei oska kuidagi psühholoogi abi “õigesti” vastu võtta, ise olen süüdi. Nüüd tagantjärele analüüsides olen mõistnud, et päris nii lihtne see siiski pole.
Esiteks, psühholoog teab sinust ainult täpselt niipalju, kui ise välja räägid. Lisaks loeb väga palju see, mis tonaalsusega, sõnadevalikuga sa ennast talle väljendad. Paljud psühholoogid ei viitsigi üldse sõnade sisusse tungida, nad vaatavad ainult pealiskaudselt inimese poole – tema kehakeel, hääletoon – ja teevad selle põhjal kohe järelduse. Samas võib inimese kehakeel ja hääletoon olla sisust mõnevõrra erinevad ja siis võib psühholoog valesti aru saada.
Paljud psühholoogid ei kuula tegelikult suurt üldse, mis inimene räägib, ja see tuleb vestluse käigus kahjuks välja. Samas on täpse kuulamise oskus tegelikult väga oluline oskus, kuna see annab psühholoogile infot, mis tegelikult toimub.
Teiseks olen trehvanud psühholoogide otsa, kes õieti muud ei teegi, kui lihtsalt kuulavad kriipsus suuga ja mu jutu lõpus poetavad vaid mingi ümmarguse klisheelause. Mis võib poindiga haakuda, kuid ei pruugi. Olen paljudel kordadel kõndinud erinevate psühholoogide kabinetist välja täpselt sama targana kui enne. Saigi lihtsalt lobisetud.
Lobisemine on inimesele hea ja kasulik – see on õige. Las räägib lihtsalt mure endast välja, siis ise kuulab, mida ta räägib, ja see aitabki tal endas selgust saada. Et kas sellest suhtest saaks asja või tuleks selline manipulaator ikkagi maha jätta. Ent selleks sobib sama hästi ka sõbranna või keegi teine. Nojah, kõigil ei ole niisuguseid sõbrannasid, kes tahaksid sind kuulata, psühholoog aga saab palka selle eest. Et siis, palgaline ärakuulaja, kes peabki laua taga istuma seniks, kuni sina seal jutustad.
Psühholoogi ametijuhend ütleb, et ta ei tohtivat “anda hinnanguid”. Mis see siis ka reaalsuses ei tähendaks. Sageli tähendab see aga lihtsalt kriipsus sui otsavaatamist. Ootab, et ma ennast üha rohkem ja rohkem temale avaksin. See näikse osale neist isegi meeldivat. Ja kui seda hoolega teen, pisikeses lootuses et ehk siis ta saab mind kuidagi paremini aidata vms, olen seni alati pidanud pettuma. Tulen ta kabinetist välja tundega, et mina pidin ennast tema ees alasti kiskuma, aga tema ei oska sellega nüüd miskit arukat peale hakata.
Nii et minul psühholoogide suhtes varem mingeid eelarvamusi ei olnud, rääkisin ka kõigile, et peab teda külastama jne. Aga nüüd, isiklike kogemuste pinnalt, on need eelarvamused tekkinud. Need on minu kogemused.
Psühholoogid ise ütlevad ka, et nemad ei vastuta millegi eest (selle lause ütles mulle psühholoog, kelle juurde ma oma lapse saatsin ja tagajärjed olid jubedad), vaid nende asi on lihtsalt ära kuulata, ennast aitama peab alati inimene ise. Ja täpselt nii ongi. Samamoodi võid minna metsa ja rääkida seal endast välja need tunded, mis sind valdavad, elades partneriga, kelle suhtes kahtlustad vaimset vägivalda. Räägi need endast häälega välja! Kuula oma häält, pane tähele, milliseid sõnu kasutad, küsi endalt, mis võiks olla lahenduseks. Ja siis saad ise ka aru, mida tegema pead.