Armastus ei kujune üleöö, vägivallatsejal on palju märke, mis hakkavad tunda andma juba kohe. Ennast väärtustav inimene ei lange selle manipulatsiooni lõksu nii kergesti, olgu see seks nii hea kui tahes.
Armastus kujuneb mõne kuuga. Vägivallatseja ei näita oma olemust enne, kui ta kaaslases kindel pole.
Armastus kujuneb mõne kuuga. Vägivallatseja ei näita oma olemust enne, kui ta kaaslases kindel pole.
Tegelikult nii ei ole, märgid on üsna varakult olemas. Ja seda räägivad tagantjärele kõik ohvriks langenud inimesed. Aga ei soovita neid märke näha, leitakse enda jaoks õigustusi, loodetakse, et kõik muutub paremaks. Siin aitabki psühholoog või kasvõi sõber, kes kõrvaltvaatajana ütleb, et see pole normaalne käitumine. Sageli alustavad vägivallatsejad sellega, et pööravad inimesele rohkem tähelepanu, kui ta on harjunud. Pakuvad abi, tunnevad huvi tema elu vastu, hakkavad ära kasutama nõrku kohti jne, jne.
Mind aitas psühholoogiga “lobisemine” väga, hakkasin vaikselt samm-sammult oma enesekindlust tagasi saama. Kui ise oled nii selles suhtes ja manipulatsioonis sees, siis ilma kõrvalise abita on väga raske sellest välja hakata tulema. Ka emotsionaalne abi ja tugi on väga oluline, et sa ei oleks oma murega üksi, et sa tajuksid oma väärtust inimesena, et sa hakkaksid päriselt uskuma, et kellelgi pole õigust sind halvasti kohelda jne.
Kui peaks omavajel laps olema, siis riiklik perelepitus on tasuta lahku minevatele või lahku minemist kaaluvatele vanematele juhul, kui mõlemad suhte osapooled sellega nõus on.
Tegelikult nii ei ole, märgid on üsna varakult olemas. Ja seda räägivad tagantjärele kõik ohvriks langenud inimesed. Aga ei soovita neid märke näha, leitakse enda jaoks õigustusi, loodetakse, et kõik muutub paremaks. Siin aitabki psühholoog või kasvõi sõber, kes kõrvaltvaatajana ütleb, et see pole normaalne käitumine. Sageli alustavad vägivallatsejad sellega, et pööravad inimesele rohkem tähelepanu, kui ta on harjunud. Pakuvad abi, tunnevad huvi tema elu vastu, hakkavad ära kasutama nõrku kohti jne, jne.
Ma sain aru küll. et see pole normaalne käitumine, aga kuna minu enesehinnangut see ei morjendanud, siis esialgu lahku ei hakanud minema. Hakkas mingit jama suust ajama, sai sama vastu. Loomulikult oli kodu minu, olen heal järjel, mind tal endale kuidagi allutada ei õnnestunud.
Ma sain aru küll. et see pole normaalne käitumine, aga kuna minu enesehinnangut see ei morjendanud, siis esialgu lahku ei hakanud minema. Hakkas mingit jama suust ajama, sai sama vastu. Loomulikult oli kodu minu, olen heal järjel, mind tal endale kuidagi allutada ei õnnestunud.
Enda arust oled ilge kunn küll, aga midagi sul ikka viga on, et sellisega üldse leppisid. Normaalne inimene soovib ikka inimest, kes teda hindab, mitte ei proovi manipuleerida ja materdada. Kui sinu kaaslane midagi sellist ei teinudki, äkki siis polnudki vägivallatsejaga tegu. Ja kui sa ise oled üleüldse samasugune, siis teie suhe oli pigem paar parajaid, mitte ohvri ja vägivallatseja suhe, millest praegu siin juttu on.
Enda arust oled ilge kunn küll, aga midagi sul ikka viga on, et sellisega üldse leppisid. Normaalne inimene soovib ikka inimest, kes teda hindab, mitte ei proovi manipuleerida ja materdada. Kui sinu kaaslane midagi sellist ei teinudki, äkki siis polnudki vägivallatsejaga tegu. Ja kui sa ise oled üleüldse samasugune, siis teie suhe oli pigem paar parajaid, mitte ohvri ja vägivallatseja suhe, millest praegu siin juttu on.
Ta hindaski mind, väga hindas, aga samas aeg-ajalt vägivallatses. Ta ei materdanud mind kunagi ega teinud maha-poleks saanudki, minus polnud mida maha teha. Armukadetsemine, süüdistamine, tüli üles tõmbamine, ära kadumine, telefoniga pommitamine jne.
Ta hindaski mind, väga hindas, aga samas aeg-ajalt vägivallatses. Ta ei materdanud mind kunagi ega teinud maha-poleks saanudki, minus polnud mida maha teha. Armukadetsemine, süüdistamine, tüli üles tõmbamine, ära kadumine, telefoniga pommitamine jne.
Kõlab pigem nagu lihtsalt tropp. Ja sina oled samasugune tropp, kui arvad, et kellegi maha materdamine oleneb sellest, kas on midagi maha teha või mitte. Põhjuse leiab alati, kui soovi on.
Kõlab pigem nagu lihtsalt tropp. Ja sina oled samasugune tropp, kui arvad, et kellegi maha materdamine oleneb sellest, kas on midagi maha teha või mitte. Põhjuse leiab alati, kui soovi on.
Mulle tundub hoopis, et sina oled tropp. Igaljuhul väga ebameeldiv oled.
Ja sina oled samasugune tropp, kui arvad, et kellegi maha materdamine oleneb sellest, kas on midagi maha teha või mitte.
Oh sind, rumalat. Põhiline materdamine on selliste poolt: Kuhu sul minna on? Kes sind peale minu tahaks? Vaata, milline sa välja näed! Sa pole mitte midagi väärt!
Kes sind peale minu tahaks? Vaata, milline sa välja näed! Sa pole mitte midagi väärt!
Need on päris huvitavad ja tüüp küsimused küll. Nii öeldakse sest nii on vist aastasadu öeldud. Aga küsimus -kes sind ikka tahab on juba ise huvitav. Kui keegi ei taha, miks sina siis tahad. Miks sa ise nii viletsaga lepid. Ja kui veel nii kole ka.
Oh sind, rumalat. Põhiline materdamine on selliste poolt: Kuhu sul minna on? Kes sind peale minu tahaks? Vaata, milline sa välja näed! Sa pole mitte midagi väärt!
Materdada võib ükskõik mida ja manipulaator leiab alati nõrgad kohad üles. Kõigil mõni on. Näiteks ründad inimese last, vanust, kaalu, mingit iluviga, kodu, töökohta, vahet pole mida. Iga asja, mida inimene vägivaldurile usaldab, võib pöörduda tema vastu. Vägivaldur alguses ilusti kuulab ja siis hakkab tulema. Need sinu tüüpküsimused ründavad haavatavat inimest ja ei mõju tavalise inimese puhul. Mina näiteks naeraks selliste küsimuste peale. Mis mõttes mul pole kuskile minna, alati on kuskile minna. Mis mõttes, kes sind tahaks. Mehi on ju palju, keegi ikka tahab.
Mida aga teha siis, kui vaimne vägivald esineb perekonnas küll, ent mitte partnerite vahel?
Põhimõtteliselt jääb soovitus ju täpselt samaks kui paarisuhtes- eemalduda vägivallatseja mõjuväljast igas mõttes, lõigata läbi sõltuvuse köidikud ja hakata iseseisvaks. Niikaua kui ohver jääb sõltuvaks kas vaimselt, rahaliselt, pole kuhugi minna, lastega seoses jnejne, on vabanemislootust vähe(m).
Fakt on see, et ikka mõnus on kellegi kulul elada ja mitte ei ütle seda halvas mõttes. Kui selline mees siis kisab, et kusagile minna pole, siis on tal ju õigus. Kas ta on tekitanud takistusi õppima asumisel? Olen kuulnud naistest, kelle mees ei luba vanemas eas õppima minna. Pean seda vägivallaks. Kas ta on teinud takistusi enese parendamiseks? Kas ta on teinud takistusi endale parema elujärje saavutamiseks? Kui jah, siis on vägivald, kui ei, siis on käsi peseb kätt.
Mees ei lähe lahku, siis vingub naisega, naine ei lähe lahku, siis talub vingumist, aga võidavad mõlemad. Mees saab seda naist ja naine saab siis paremini elada. Mingi teema ju alles oli seal ajaviite all, et ILMSELT peab nüüd minema eraldi elama. Väga paljud inimesed elavad halbades tingimustes ja pole kunagi saanudki elada aiaga suures majas.
Aga siis tuleb tõesti mõista, et laulad selle laulu, kelle leiba sööd. Nõme küll, aga nii on. Ise tuleb parem olla. Naistel on nooruses välimus see, millega konkureerivad, meestel jälle raha ja võim.
Materdada võib ükskõik mida ja manipulaator leiab alati nõrgad kohad üles. Kõigil mõni on. Näiteks ründad inimese last, vanust, kaalu, mingit iluviga, kodu, töökohta, vahet pole mida. Iga asja, mida inimene vägivaldurile usaldab, võib pöörduda tema vastu. Vägivaldur alguses ilusti kuulab ja siis hakkab tulema. Need sinu tüüpküsimused ründavad haavatavat inimest ja ei mõju tavalise inimese puhul. Mina näiteks naeraks selliste küsimuste peale. Mis mõttes mul pole kuskile minna, alati on kuskile minna. Mis mõttes, kes sind tahaks. Mehi on ju palju, keegi ikka tahab.
Sellisel juhul on perekoolis palju? vägivaldureid, sest nii mõnedki kisavad siin üksteisele, et sul pole meest, sul pole sõpru, sul pole raha, sul pole välimust, sul pole pikkust, sul pole sihvakat keha, sul pole tarku lapsi, sul on see, teine ja kolmas halvasti. Ilmselt tuleb see ringiga kõik tagasi ja kodus prõmmitakse nende peal kas nüüd või tulevikus. Sest mul oli üks ääretult vastik õpetaja ja ma küsisin kelleltki, et aga miks ta nii käitub. Mulle öeldi, et ilmselt kiusati teda kooli ajal ja nüüd elab end välja teiste peal. Tõetera ei pruugi selles olla, aga tihti kiusatavad hakkavad teisi kiusama, on see õpitud käitumine või midagi muud, ei tea. Ei usu, et siin väga edukad inimesed teisi solvavad lampi.
Ja edu all ei pea sugugi silmas rikast meest või suurt rahakotti, võimu, ülemuse positsiooni, vaid endaga rahulolu. Ja endaga võib rahul olla suht nigelates tingimustes. Teine elab häärberis ja ikka pole rahul, vot nii.
Millist abi sa loodad saada? Kui sul juba eos on suhtumine, et psühholoogi külastamine on lobisemine, siis mis on alternatiivid? Ravimid? Minu meelest on vaimse vägivalla tagajärgedega, näiteks posttraumaatilise stressisündroomiga toime tulekuks ikkagi parim valik psühholoogi või terapeudiga “lobisemine”. See aitab ohvril endal aru saada oma situatsiooni olemusest ja sellest, kas on mõistlik proovida ravimeid või piisab teraapiast. Proovi leida psühholoog, jäta oma eelarvamused ukse taha ja sealt alustagi. Soovin sulle edu.
Mina näiteks olen käinud psühholoogide juures, proovisin isegi mitut. Abi ei saanud, vastupidi – tundsin, et nemad muudavad mu olukorra veelgi keerulisemaks ja pärast oli veel halvem olla.
Aastaid süüdistasin selles iseennast, sisendasin endale, et ju siis mina ise ei oska kuidagi psühholoogi abi “õigesti” vastu võtta, ise olen süüdi. Nüüd tagantjärele analüüsides olen mõistnud, et päris nii lihtne see siiski pole.
Esiteks, psühholoog teab sinust ainult täpselt niipalju, kui ise välja räägid. Lisaks loeb väga palju see, mis tonaalsusega, sõnadevalikuga sa ennast talle väljendad. Paljud psühholoogid ei viitsigi üldse sõnade sisusse tungida, nad vaatavad ainult pealiskaudselt inimese poole – tema kehakeel, hääletoon – ja teevad selle põhjal kohe järelduse. Samas võib inimese kehakeel ja hääletoon olla sisust mõnevõrra erinevad ja siis võib psühholoog valesti aru saada.
Paljud psühholoogid ei kuula tegelikult suurt üldse, mis inimene räägib, ja see tuleb vestluse käigus kahjuks välja. Samas on täpse kuulamise oskus tegelikult väga oluline oskus, kuna see annab psühholoogile infot, mis tegelikult toimub.
Teiseks olen trehvanud psühholoogide otsa, kes õieti muud ei teegi, kui lihtsalt kuulavad kriipsus suuga ja mu jutu lõpus poetavad vaid mingi ümmarguse klisheelause. Mis võib poindiga haakuda, kuid ei pruugi. Olen paljudel kordadel kõndinud erinevate psühholoogide kabinetist välja täpselt sama targana kui enne. Saigi lihtsalt lobisetud.
Lobisemine on inimesele hea ja kasulik – see on õige. Las räägib lihtsalt mure endast välja, siis ise kuulab, mida ta räägib, ja see aitabki tal endas selgust saada. Et kas sellest suhtest saaks asja või tuleks selline manipulaator ikkagi maha jätta. Ent selleks sobib sama hästi ka sõbranna või keegi teine. Nojah, kõigil ei ole niisuguseid sõbrannasid, kes tahaksid sind kuulata, psühholoog aga saab palka selle eest. Et siis, palgaline ärakuulaja, kes peabki laua taga istuma seniks, kuni sina seal jutustad.
Psühholoogi ametijuhend ütleb, et ta ei tohtivat “anda hinnanguid”. Mis see siis ka reaalsuses ei tähendaks. Sageli tähendab see aga lihtsalt kriipsus sui otsavaatamist. Ootab, et ma ennast üha rohkem ja rohkem temale avaksin. See näikse osale neist isegi meeldivat. Ja kui seda hoolega teen, pisikeses lootuses et ehk siis ta saab mind kuidagi paremini aidata vms, olen seni alati pidanud pettuma. Tulen ta kabinetist välja tundega, et mina pidin ennast tema ees alasti kiskuma, aga tema ei oska sellega nüüd miskit arukat peale hakata.
Nii et minul psühholoogide suhtes varem mingeid eelarvamusi ei olnud, rääkisin ka kõigile, et peab teda külastama jne. Aga nüüd, isiklike kogemuste pinnalt, on need eelarvamused tekkinud. Need on minu kogemused.
Psühholoogid ise ütlevad ka, et nemad ei vastuta millegi eest (selle lause ütles mulle psühholoog, kelle juurde ma oma lapse saatsin ja tagajärjed olid jubedad), vaid nende asi on lihtsalt ära kuulata, ennast aitama peab alati inimene ise. Ja täpselt nii ongi. Samamoodi võid minna metsa ja rääkida seal endast välja need tunded, mis sind valdavad, elades partneriga, kelle suhtes kahtlustad vaimset vägivalda. Räägi need endast häälega välja! Kuula oma häält, pane tähele, milliseid sõnu kasutad, küsi endalt, mis võiks olla lahenduseks. Ja siis saad ise ka aru, mida tegema pead.
