Tead, kahjuks on meil naabreid puudutavate probleemidega tegelemine täiesti alaarenenud. Kui lähed paluma KOV ametniku või jõustruktuuride abi, siis hakatakse sulle raudselt leierdama A.H.Tammsaare raamatut “Tõde ja õigus”, endal suu üleolevalt muigvel. Sinu mure keeratakse ametniku poolt kiirelt naljaks, ja ikka stiilis, et näe, juba Vargamäe Andres ja Pearu kisklesid omavahel ja eks ikka ise oled kah süüdi, sest miks sa sellest üldse välja teed, miks sind häirib pidev kius ja mõnitused sinu või su pere pihta?! Et kui vaid sina välja ei teeks, küll siis naaber tüdib ja lambist järele jätab.
Tegelikkuses – ei jäta ta midagi! Ignoreerimine töötab ainult juhuslikku laadi halvastiütlemiste puhul, seevastu järjepideva kiusamise korral lisab ignoreerimine ainult õli tulle.
Su vaikimine tekitab kiusajas omamoodi hasardi, keerata vinti nii kõvasti üle, et näha kui palju sa vaguralt välja kannatada suudad. Aastaid siis vaikid ja ignoreerid ilusti, just nagu ametnik soovitas, ent lõpuks on sinu närvid need, mis sellest igapäevase kiusu ja mõnituste talumisest selle suure vaikimisega peesse lähevad.
Kohtusse minna on keeruline. Esiteks on see kallis. Teiseks pead sina esitama tõendid, millel su väited tuginevad. Lihtsalt suuline jutt, et naaber paugutab ust, ei päde. Vaja on mobiililindistust, kust on selgelt näha, kuidas naaber oma ukse pauguga kinni lööb. Samuti pead tõestama laimamisi, ahistamisi jne. Ehk siis, peaksid kogu oma elu ootele jätma ja, mobiil peos lindistusasendis, sedasi terveid oma päevi veetma – et saaksid naabripoolset terrorit kuidagi jäädvustada. Ja kui siis mitmeaastase igapäevase mõnitamise peale üks kord plahvatad ja naabrile ütled, mis sa tema käitumisest arvad, võid olla 100% kindel, et ta lindistab su juttu ja esitab selle kohtule tõendina hoopis sinu enese “vaimsest ebastabiilsusest”.
Enamasti on psühhopaatidest naabritel mingi kuues meel, millega nad märkavad kohe su käes mobiili, ja siis on selle hetke viisakad. Pruugib sul aga mobiil korraks oma tuppa jätta ja nt ajalehte tooma lipsata, nii kallatakse sind vägeva sõimuga üle.
Jah, saan aru et ametnikel olevat (nende endi jutu järgi) käed-jalad tööd täis (justnagu meil teistel ei oleks?), aga siiski… Ausalt öeldes oleks siiski vaja see lõputu Andruse ja Pearu taha peitu pugemine ära lõpetada ning hakata tegelema ka naabritevaheliste konfliktidega. See, kui sinu oma kodu kõrval elav naaber teisi elanikke aastate viisi terroriseerib, mõnitab ja alandab, ei ole kuidagi normaalne. Eriti hull on see, kui naaber otsustab valida oma ohvriteks sinu lapsed. Siis puudub ka lastel rahulik lapsepõlv ja KOV lastekaitseametnik, kellele muret kurtma lähed, viskab vaid tigedalt ja ükskõikselt: “No kui see teile muret valmistab, eks viige laps siis psühholoogi juurde!” Ja ongi tema meelest kogu “abi”…?
Ametnikud valetavad, väites et nemad ei saavat midagi teha. Tegelikult saavad küll, võimu selleks on neil piisavalt. Aga nad ei taha. Sest meie kultuuriruumis ei ole naabritevahelist vägivalda veel teadvustatud, see ei ole teema, mille peale oma jalgu tagumiku alt välja kerida viitsiks. Vanasti loeti vägivalla alla, mille toimumisest võis politseisse avalduse teha ja millele järgnes ka menetlus, põhimõtteliselt ainult seda, kui sattusid võõra inimese kuriteo ohvriks. Isegi peresisene vägivald, kus mees naist peksis, kuulus vanasti normaalsuse juurde ja nii, nagu praegu naabriterrori puhul, õnnistati probleemist teavitajat vaid pilkamisega.
Nüüd lõpuks on peresisesele vägivallale hakatud tähelepanu pöörama, inimesed on teadvustanud, et see ei ole õige. Üha enam räägitakse ka koolikiusamisest, töökohakiusust. Tõesti ei taipa, miks keeldutakse selle kõige kõrval nägemast ka naabripoolset terrorit. Tegemist on ju sisuliselt koduvägivallaga – sest naaber saab sind edukalt terroriseerida ka siis, kui sa viibid omaenda kodus. Ja tavaline argument, et naabreid ei saa valida, ei ole adekvaatne. Samamoodi ei pruugi me saada valida ka kõiki pereliikmeid, kooli, töökoha kaaslasi, ja üldse – miks peab olema ainus lahendus, et ohver peab lahkuma, jätma maha oma kodu?
Oma kodu peaks inimesele, eriti lastele, olema turvaline koht, kus end hästi tunda. Kui see nii ei ole, palju aastaid ei ole, siis mõjutab see paratamatult laste vaimset arengut ja perekonna üldist sisekliimat. Ent see KOV ametnikke ei huvita ja nad ei tee mitte midagi, sest ei viitsi.