Teema: Vaimuhaigus ja edasine elu

Lähedasel on. Küsin sellepärast et kardan, muretsen, olen õnnetu jne.

Ma ei tea mis tal täpselt viga on, vahepeal diagnoositi depressioon aga ise näen et normaalne ta enam ei ole (ei usu ise ka enam et see ainult depressioon on). Skisofreenia see ei ole kindlasti. Hetkel on asi juba nii hull et ma vaatan et sealt on vaid murdosa puudu, et ta päris ära keerab. Psüühilise trama tagajärjel tekkinud hullumeelsus, ma tõesti ei tea ma ei ole ise arst. Sellepärast küsingi, et kellel kogemusi on lähedastega kellel mõistus juba päris ära kaob (ikka nii et vaja haiglasse ravile panna).

Ja siis veel see, et ta on juba teistele ja iseendale ka ohtlik. Ma kardan et mõnel halvemal hetkel võib ta endaga midagi halba teha.

Ma olen täiesti kindel et see on depressioonist midagi edasi arenenud. Ta ei saanud õigel ajal päris abi, tal mingi kriisiabi käis ja mingi ajutine psühholoog oli ja nad kõik ütlesid, et nende praktikas on ta üks top-3 hullemaid juhuseid. Psühholloogi sessioonil ta üle poole tunni ei kannatanud olla, ei pidanud vaimselt vastu. Seal ta sai lihtsalt hingamisharjutusi et lihtsalt ajutiselt vastu pidada kuni ta päris abi saab aga seda ei tulnud. Sai mingid antideprekad ka aga need tegid asja veel hullemaks. Ükskord läks autoga sõitma ja pani võssa, mulle rääkis tõsimeeli et hobused jooksid ette. Pärast tunnistas üles et läks kuud vaatama ja see mis ta veel rääkis ma üldse arvan, et ta plaaniski ennast kuskile oksa tõmbama.
Eelmisest nädalast läks ta mingisse rehabilitatsiooni 5p. nädalas pikad päevad saab mingit teraapiat ja nõustamist. Aga ma ei tea kui efektiivne see on, sest seal ta võib ju ikka ainult oma versiooni rääkida nii et nendel arstidel ja psühhiaatritel võib vale mulje jääda. St nad ei saa tõsidusest aru. Sellesmõttes et seal öeldi ka et ta on väga ‘raske juhus’, aga ma mõtlen, et nad ei saa seal vist väga aru kui sassis ta omadega on ja lasevad tal veel vabalt ringi liikuda. Eile ma vaatasin juba et ongi nii piiripeal et lähebki täitsa hulluks. Ma natuke kardan, et kui ta seal nõustajatega räägib siis ta elab seda uuesti nagu üle ja vererõhk tõuseb ja põhjustab tal seda hullumist jälle(tal ei ole üldse palju vaja et see juhtuks). Ma ise ei viibi ka ta juures praegu nii et ma ei saa minna ka arstidega rääkima.
Ise ta tahab väga terveks saada ja teab ise ka ja tunnistab, et tal ei ole kõik korras. Seda ütles mulle eile ka. Muidu mõnikord ta täiesti eitab et temal pole midagi viga ja kõik teised on hullud jne. Ja eile veel põrkasin ühe tuttavaga kokku ja ta oli ka vaadanud juba ammu et ei tundu kõik korras olevat.
Ma kardan, et kui ta niimoodi ringi liigub ja kuskil mingi selline situatsioon tekib, et keegi teda rongis või poes millegagi häirib/solvab või mis iganes, et siis ta kammib nii ära et jumal teab mis ta siis ette võtab. Kusjuures ta võib inimesi füüsiliselt ilma mingi relvata väga kergesti vigastada/invaliidistada või isegi ära tappa.

Ma ei saa siin kõigest päris rääkida aga me ei asu eestis, seega paldiski mnt ja need ei aita.
Selles suhtes ma ei imesta üldse, et asi nii kaugele on süvenenud sest ta läks abi otsima juba eelmine aasta aga seda päris abi nagu ei saabunudki. Isegi kui tõestus oli olemas et ei ole kõik korras siis kas ignoreeriti, naerdi välja või öeldi et peab oote järjekorras olema (mis siis et kriisiabis ta ‘high alert oli’ jne). Mu viimane lootus ongi sellel rehabilitatsioonil (see ongi eesti mõistes vist nagu paldiski mnt), need on päris arstid ja psühhiaatrid seal kes tegelevad ja uurivad. Aga siiski suur hirm on, sest kogu see ravi mõjutab ta vererõhku ja seda pea traumat ja psüühiliselt elab kõike uuesti üle, ni et teisest küljest põhjustabki see ikkagi hullumist. Arstid küll teavad ta suurimast hullumishoost aga ju seetõttu et ta arstide ees suht mõistlikult käitub siis nad teda nii ohtlikuks ei pea.

Selles suhtes on küll õigus, ja saan aru, et sellist sasipundart küll kiiresti ei ole võimalik ära lahendada.
Ma olen väga tänulik kõigile vastajatele aga loodan veel teiste inimeste kogemustest lugeda. Ja väga huvitaks see suhete pool ka, kuna tuttavad juba päris tugevalt käivad peale, et ma talle selja keeraks. Aga ise ma seda teha ei taha, lisaks oleks see ehk viimane pauk et ta lõplikult hulluks läheks.

Seda kindlasti, et see peatrauma võimendab asja, aga ta vaimuhaigus päris sealt ei hakanud vaid ikka kogu sellest kogetud lapsepõlvest ja edasises elus juhtunud asjadest.
Jah tal psühholoog või arst mainis ka seda posttraumaatilist stressi ja see on küll täitsa võimalik. Depressioon on nii ja naa, seda nagu ei tea kindlalt sest kohati oli ta väga aktiivne, selline et teeks midagi ükskõik mida peaasi et teeks. Aga siis näiteks järgmisel hommikul ei suutnud voodist ka tõusta. Depreka puhul vist oleks pigem nii, et oleks kogu aeg selline passiivne. Ärevushäire on ka. Ja igaljuhul on tal need PTSD ja ärevushäired jne edasi arenenud sest ta päris kindlasti hakkab ‘uhuuks’ muutuma.
Ses suhtes et ma saan aru et siin ei saagi niimoodi kirjeldades diagnoosi panna ja ma ei ootagi seda siit. Tal on nii palju sümptomeid, et seda oskabki vaid päris spetsialist diagnoosida.
Soomes me ei ole, isegi mitte lähedal sellele. Eile leidsin õnneks netist infot tema praeguses riigis oleva psüühika ravivõimaluste kohta ja seal ongi vist nii, et kui nad patsienti väga ohtlikuks ei pea siis antakse talle võimalus, kas tuleb ise haiglasse või mitte või käib siis igapäevaselt ravil (toosama rehabilitatsioon või kuidas iganes seda nimetada). Ja et ravimisel arvestatakse igati ka patsiendi soove, kooskõlas arstide ja psühhiaatritega siis. Ja seal saab ka sunniviisiliselt teda haiglasse panna kui ohtlikuks muutub. Siinkohal ongi see jama, et ma ise pole seal, et kasvõi arstiga ise rääkida, istun siin suht teadmatuses ja tean vaid niipalju kui mulle räägitakse ja ma ta jutust üles nopin. Aga ega ma vist ise enam nagunii midagi teha ei saa, kui ainult niipalju toeks olla kui oskan ja loodan, et seal arstid märkavad neid ohumärke enne kui liiga hilja ja et ravist ikka kasu on ja hoian hinge kinni, et ta ravist tulenevalt asjade uuesti läbi elamisest lõplikult segi ei lähe :S
Aga jube õnnetuks teeb küll, sest varem ikka lootsime, et asjad nii hulluks ei lähe ja saame üle kõigest. Unistasime pere loomisest aga paistab, et see jääb ikka väga kaugesse tulevikku nüüd ja kes siis teab kas tekivad uued hood või mitte 🙁 Ses suhtes saan tuttavatest ka aru, kes soovitavad selja keerata aga ma lihtsalt ei suuda.