Mina ei tee kunagi selgeks lapsele, et midagi ei ole vaja. Mina ütlen nii nagu on, et minu prioriteedid on paraku sellised ja vastavalt neile teen ma valikud, kuhu ma oma sissetuleku kulutan. Seejuures mõtlen ma sissetulekut kulutades ette 10-30 aastat, mitte lähima aasta plaanis. Kui laps midagi soovib ja mina seda talle rahaliselt võimldada ei suuda/soovi, siis räägin, kuidas ja millal on realistlik lapsel enesel, oma vahenditega see soov täita.
Näiteks ma tõepoolest ei kavatse kogu viieliikmelisele perele osta reisi Lõuna-Ameerikasse, kuna esiteks on mul plaan reservidega kunagi finantseerida hoopis laste edasiõppimise võimalusi. Teiseks mina paraku ei ole nõus nii suureks tööalaseks pingutuseks, selleks, et saaksin selle ühe reisi kogu perele finantseerida. Väärtustan vaba aega palju rohkem, kui seda reisi. Aga see ei tähenda, et sina, laps, kunagi oma unistust täide ei saa viia. Veel paar aastat ja kui sa korraliku hariduse saad, on sinu ees kõik uksed valla – valid sellise töö, mis võimaldab sul käia reisimas. Kui õppida ei viitsi, on sinu valikud ahtamad, aga ka olemas. Isegi kui sa ei vali sellist tööd, mis palju raha sisse tooks, siis on võimalik taotleda stipendiume, osaleda kusagil heategevusorganisatsioonide töös vm, kus makstakse su konverentsile sõit näiteks kinni, või teha sihtriigis tööampse, mis jälle aitab sind reisi eest tasuda. See, et mina sind reisile ei vii, ei tähenda, et sa kunagi reisimist enesele lubada ei saa. See, et kohe midagi ei saa, ei tähenda, et kunagi ei saa. Ainult enda reisi on kordades lihtsam finantseerida kui lastega pere reisi.
Kui on tegu mingi asjaga, mida mina ei pea vajalikuks aga laps peab, siis teeme plaani. Mina annan teada, kui palju mina rahaliselt olen valmis panustama ja kas üldse. Seejärel arvutame välja, kuidas lapsel oleks võimalik koguda raha: kas taskuraha oleks võimalik kokku hoida, kas sünnipäevaks saadud raha võiks sellesse esemesse investeerida, kas ta soovib seda asja piisavalt, et teha suvel mingit tasustatavat tööd, a la naabrimemmel aidata muru niita vms.
See, et minu meelest ei ole lapsel seda asja vaja ei ole tegelikult tähtis, kui tema tunneb, et tal on seda vaja, siis tuleb välja mõelda, kuidas oleks reaalselt võimalik see soovitud asi saada. Kui selgub, et laps ise pole selle nimel pingutama nõus, siis tõenäoliselt ikka väga ei soovi.
