Teema: Vajan moraalset tuge

Oeh.
Arvatavasti kandideeris neile töökohtadele ka teisi noori inimesi, kes seda tööd ei saanud. Ehk noorus ei andnud neile eelist.
Ennast tuleb müüa osata misiganes eas.

Tahtsin ka just sama kirjutada- peab olema lihtsalt õnne ja juhuslikku vedamist. Ise püüa olla kindlasti hästi positiivselt meelestatud, headel mõtetel on suur jõud. Töövestlusel ole särav ja avatud. Endal ka hetkel sama teema käsil ning loodan küll lõpuks uuele kohale tööle saada. Sulle ka palju edu! 🙂

Mul abikaasa valib töötajaid oma ettevõttesse. Põhitöö teevad ära inimesed vanuses 38-60. Näitab ka mulle aegajalt kandideerijaid, bikiinides neidusid ja pruntsuid, kelle oskuste all on Word, Excel ja Internet. Piinlik. Vanuses ma ei näe üldse probleemi. Sul veab pigem, et sa mingisse suvalisse firmasse ei satu.

Ma töötan personalijuhina. Võin öelda, et pigem on sellises vanuses kandidaadid just eelistatud olukorras, kuna neil on tihti oluliselt elutervem mõtlemine, suhtumine ja küpsem käitumine. Paljud 20+ noored on põhjendamatult kõrge enesehinnanguga, ei viitsi osaliselt oma tööülesandeid täita ja tahavad regulaarselt veel atraktiivsemat töö sisu.
Iga kell valiks hoopis töötaja, kel suhtumine paigas ja kes ei kapriisitse iga ülesande juures.

Neid äraütlemisi ei tasu tõsiselt võtta. Kui ühele kohale on 10 inimest, ütleme 9 noort ja üks keskealine. Võetakse 1 noor, mida nood 8 siis peavad mõtlema? Nii et ära panusta äraütlemise puhul sellele, et vanus on süüdi selles, et ei osutunud valituks. Kui on kollektiiv, on kollektiivis mingi õhustik, kuhu otsitakse sobivat inimest. Ega nüüd see ka parem pole, kui osutud valituks, aga ei sulandu kollektiivi ja siis piinled tööl käies. Nii et võta täiesti neutraalselt neid äraütlemisi. Kui oled õppimisvõimeline, äkki lood endale töökoha ise. Kui keegi ei võta, hakka ise endale tööandjaks.

Mis see nii vastik amet/eriala on, kas seda natuke teises variatsioonis ei anna teha? Oled mingi aine õpetaja, otsid sama aine teadmisi vajava muu ameti, raamatukogu, ajalehe vms. Päris tundmatule alale oleks küll rakse pääseda. Ok, müügitööle vast saaks (ma ei mõtle poodi).

Mina sain samas vanuses koondamisteate asutuses, kus olin töötanud üle 20 aasta (küll mitte samadel ametikohtadel, vaid olin aastate jooksul üsna suure ametialase tõusu teinud).

Olin ausalt öeldes meeleheitel ja neid äraütlemisi tuli ikka üksjagu. Kusjuures on täiesti tõsi see, et nii mõnigi asutus eelistab pikale erialasele töökogemusele noorust, värskust, siredat säärt ja säravat naeratust.

Ja nüüd, kui olen uues kohas, arvan, et selles vanuses on täitsa hea tööalane muudatus ette võtta. Pensionini on aega veel piisavalt, samas töö- ja elukogemus selline, et naljalt ühegi asjaga hätta ei jää:) Kindlasti otsi ja kandideeri ja ära heitu, kui kohe alguses konkurssidel läbi ei löö. Sul on veel ees 10+ aktiivset tööaastat, nii et täitsa sobiv aeg uueks alguseks.

Soovitud edulugu: https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed/miss-estonia-88-heli-metsast-sai-pangas-teenindaja?id=81753889

Ainus soovitus: ära anna alla! Ilmselt pole töökoha leidmine lihtne, 30 cv asemel võib-olla tuleb saata 300, aga lõpuks leiad ikka midagi. Äraütlemise pärast ei maksa pead norgu lasta. Mõtle kastist välja ja proovi erinevatele töökohtadele kandideerida. Kursuseid ja ümberõppe programme võid ka proovida. Haridusministeeriumi poolt pakutavad tasuta kursused: https://www.hm.ee/et/kursused
Alati on võimalus ka Eestist välja tööpakkumisi kiigata.

#3212841:

Olen 52-aastane ja töötan juba 16 aastat samal ametikohal. Olen sellest tööst nii tüdinud, et paljas mõte töö peale tekitab meelepaha ning stressi. Soovin vahetada töökohta, aga sama tööd päris kindlasti enam teha ei taha. /…/ Paljudes mind huvitavates tööpakkumistes tahetakse kogemusi ja sinna ma kandideerida ei saa, seepärast olen kandideerinud kohtadesse, kus väljaõpe kohapeal, kuid pole osutunud valituks. Kohe olen saanud äraütleva vastuse ja ma arvan, et see on minu vanusega seotud. /…/ olen juba ette negatiivselt häälestatud, et nagunii ei võeta. Tegelikult on ju veel mõistus selge ja tervis korras, väikseid, hooldust vajavaid lapsi ei ole – no miks siis kuskile ei sobi? /…/Ikka koristajaks või Rimi kassasse? On kellelgi mingit positiivset kogemust? Oleks igati abiks.

Mul on, aga ma ei tea, kas sellest abi on, sest minu lugu eksib üleval boldiks tehtud lauseosa vastu.

Töötasin samas asutuses täpselt sinuga samamoodi 16 aastat. Jubedalt tüütas ära. Lihtsalt ei olnud enam võimalik tööle minna, no nii käis vastu. Hakkasin ringi vaatama, uurima, tegin Linkedini. Asi läks ikka nii käest ära, et ma sõna otseses mõttes nutsin töö ajal pea iga päev tualettruumis.

Siis vaatasin endale sügavalt otsa ja pangaarvele ja nägin pangaarvel 900 eurot. Liitsin-lahutasin – lõpparve ja puhkusekompensatsioon ka ja kui kitsamalt elada, saan 3-4 kuud kodus olla. Töötukassa ka. Paar nädalat puhata, siis hakata tööd otsima ja kuskile kassasse ma ilmselt lähen, kui mujale kolme-nelja kuuga ei saa. Vanust juba 54.

Andsin lahkumisavalduse. Tööandja pidas mind kuu kinni, aga no see kuu oli lausa lust, ma teadsin ju, et vabadus läheneb ja rahaliselt ka tegelikult oli abiks – 3komamiski puhkusepäeva tasu ka ju plaksti juures.
Viimasel tööpäeval panin FBsse postituse, et viimane tööpäev ja küsimustele-pakkumistele avatud. Jagamine soovitud. LinkedInis ka tegin vastavad muudatused. CV-keskkonnas uuendasi ja avaldasin oma CV.

24 tunniga tuli mulle kaks tööpakkumist samale tööle aga teistes ettevõtetes. Veel järgmise ööpäevaga tuli 3 pakkumist osaleda konkursil.

Paarinädalasest puhkusest esmalt ei tulnud midagi välja. Käisin mööda neid firmasid ja tegin otsuse. Raske oli ainult uut töökohta veenda, et ma nüüd kohe ei alusta, kuigi tööl ei ole, puhkan 2 suvekuud. Põhimõtteliselt sama töö, aga teine sisekliima ning suhtumine töötajatesse. Asukoht ka kaks bussipeatus kodule lähemal 🙂 ning nädal talvepuhkust. Puhanuna ja uues kohas tundsin end hästi…kuni firma umbes 2 aastat hiljem otsad kokku tõmbas, esmalt meid koondati ja siis firma üldse suleti.

Mis siis ikka. Mis eelmine kord töötas, töötab nüüd ka, ütlesin ma endale. Panin FBsse postituse, ajakohastasin CV, korrastasin LinkedIni. Kindluse mõttes saatsin kandideerimisdokumendid ka kahele-kolmele töökohale omal initsiatiivil. See oli enne jõule. Ja jälle. Minu teadet selle kohta, et otsin tööd, jagasid mu oma sõbrad juba umbes 10 korda. Sain paari ööpäevaga 3-4 kutset osaleda konkursil ja 1 konkreetse tööpakkumise. Mitmeid sõbralikke kirju küsimustega ka veel. Jaanuari esimese nädala jooksin mööda neid firmasid, tegin oma otsuse ja veebruaris veidi enne oma 57. sünnipäeva asusin tööle. Sama töö, aga kolmas asutus. Minu kolmest kolleegist kõigil eranditult on vanavanemad nooremad kui mina ja me teeme kõik sama tööd. Isegi ametiauto anti, kuigi mul ei ole vaja käia mööda tarnijaid, kliente või edasimüüjaid.

Moraal. Ära heitu ise omast vanusest. Kaalu võimalust, et teed siiski sarnast või päris sama tööd, aga teistsuguses organisatsioonis, kus on teine töökultuur, teised ülemused, teised töövahendid, parem asukoht, paremad boonused, meeldivam tööruum, sõbralikud kolleegid jms. Lisaks on uel inimesel alati lihsam pisemaid tööalaseid lisahüvesid välja kaubelda, kui aastaid samas firmas töötanud inimesel.

Tee oma vabaolek kõigile nähtavaks – see pole mingi häbiasi. Kui midagi pakutakse, süvene. Kuluta oma aega selleks, et kõik pakkumised üle vaadata ja põhjalikult. Hoia end kursis, mis sinu nn erialal toimub.

Ja pika jutu lõpuks – kassasse saad sa alati minna. Esmalt vaata oma tugevused üle ja kui su tugevus on see, et sa oskad (ehkki vihkad) oma tööd, siis kaalu võimalust, et teises kohas ja teistel tingimustel sa armastaksid seda. Veendu, et su tööandja konkurendid saaksid teada, et sa oled saadaval.

PS kõigist kanalitest töötas kõige paremini FB.