Teema: Vajan moraalset tuge

Minul on positiivne kogemus. Olin sinuvanune, kui töökohta vahetasin. Kandideerisin umbes aasta ja sain ka äraütlevaid või üldse ei mingeid vastuseid, kuni siis ka lõpuks ühe väärt tööpakkumise. Arvan, et töövahetus selles vanuses sõltub väga palju heast õnnest ja juhusest. Sain pakkumise valdkonda, kus mul mingit eelnevat kogemust ei olnud, küll aga sobisid isikuomadused ja juhtus olema tark juht, kes nägi vanusest kaugemale – minu potentsiaali.

#3212841:

Olen 52-aastane ja töötan juba 16 aastat samal ametikohal. Olen sellest tööst nii tüdinud, et paljas mõte töö peale tekitab meelepaha ning stressi. Soovin vahetada töökohta, aga sama tööd päris kindlasti enam teha ei taha. Elan üksi, raha on vaja ja miinimumilähedase palga peale minna pole võimalik. Paljudes mind huvitavates tööpakkumistes tahetakse kogemusi ja sinna ma kandideerida ei saa, seepärast olen kandideerinud kohtadesse, kus väljaõpe kohapeal, kuid pole osutunud valituks. Kohe olen saanud äraütleva vastuse ja ma arvan, et see on minu vanusega seotud. Näiteks minu praegusesse töökohta, kus töötajad on kõik nooremad kui 30, kandideeris hiljaaegu üks 47-aastane ja juhataja kommenteeris pead vangutades, et kas ta tõesti arvab, et veel asjad selgeks saab. Minu eakaaslasest sõbranna, kel pikaajaline müügitöö kogemus, kandideeris sel suvel ühte suurfirmasse müügiassistendiks, kuid sai äraütleva vastuse, et “kahjuks te ei osutnud valituks, aga edu edaspidiseks…” Nüüd selgus, et sellele kohale võeti üks noor, sel kevadel gümnaasiumi lõpetanud tütarlaps. Ilmselgelt ei saanud tütarlaps edestada sõbrannat töökogemuse alal, järelikult said valikul määravaks säravam silm ja siredam säär. Mõni sarnane juhus on veel ja ma ei julge enam mitte kuskile kandideerida, olen juba ette negatiivselt häälestatud, et nagunii ei võeta. Tegelikult on ju veel mõistus selge ja tervis korras, väikseid, hooldust vajavaid lapsi ei ole – no miks siis kuskile ei sobi? Kas mingitest kursustest oleks abi? Töökogemust, mida minuvanustelt oodatakse, need ju ikka ei annaks. Mis need viiekümnesed siis peavad tegema, kui tahaks töökohta vahetada? Ikka koristajaks või Rimi kassasse? On kellelgi mingit positiivset kogemust? Oleks igati abiks.

Ei saa aru, mis haridusega sa oled?
See on muide üks olulisemaid asju töö leidmiseks väärika palgaga.

50.a- Vahetasin 2 viimase aasta jooksul 2x töökohta. Eelnevalt ka pikaajaliselt ühe koha peal.
Sain eelnevaga võrreldes topeltpalga. Eriala selline, et mida kogenum, seda parem. Magistri tegin mõned aastad tagasi, vajalikud kvalif. Tasemed enne seda. Näitab, et õpivõimeline.
2 sõpra läksid õppima, sarnaselt Sinuga kaua ühel kohal. Siis lihtsam edasi liikuda.

Mul sõbranna läks uut eriala õppima töö kõrvalt, tegi isegi magistri ka 40+ vanuses ja ei saanud kusagile tööle, jätkas siis vanas ametis edasi, oli veel büroojuhataja kuni vahetati välja nooremaga. Pidi kellegi ülemuse “sõbranna” olema.
Kusjuures polnud mingi mutilik tädi, hoolitsetud, kena, moodsalt riides.

Ega jah, moraalset tuge on raske pakkuda, kui üldse ette ei kujuta, mis tööd sa püüad ja kus sul kogemust on. Vanemad peavad kogemusega lööma, kui lihttööd teha ei taha. Saan aru, et soovid üldse loobuda õpitud elukutsest, kus sul kogemust on, ja leida töö, mis poleks lihttöö.
Ja nad ei usu, et sa ära õpid? See on veidi raskem juhus. Ei oska ju ka soovitada, kui ei tea.
Mina olen töökohti vahetanud selles vanusekümnes mitu korda, aga ikka õpitud erialal, mida on pidevalt vaja, eriti kogenuid. Ilmselt saaksin tööd ka mingil lähedasel erialal.

#3212873:

Mul abikaasa valib töötajaid oma ettevõttesse. Põhitöö teevad ära inimesed vanuses 38-60. Näitab ka mulle aegajalt kandideerijaid, bikiinides neidusid ja pruntsuid, kelle oskuste all on Word, Excel ja Internet. Piinlik. Vanuses ma ei näe üldse probleemi. Sul veab pigem, et sa mingisse suvalisse firmasse ei satu.

Bikiinides on veel tagasihoidlikud pildid. Meil kolleegid lõid ühe kandideerija nime internetti ning välja tuli paljas porgand.

Mis see nii vastik amet/eriala on, kas seda natuke teises variatsioonis ei anna teha? Oled mingi aine õpetaja, otsid sama aine teadmisi vajava muu ameti, raamatukogu, ajalehe vms. Päris tundmatule alale oleks küll rakse pääseda. Ok, müügitööle vast saaks (ma ei mõtle poodi).

Mina sain samas vanuses koondamisteate asutuses, kus olin töötanud üle 20 aasta (küll mitte samadel ametikohtadel, vaid olin aastate jooksul üsna suure ametialase tõusu teinud).

Olin ausalt öeldes meeleheitel ja neid äraütlemisi tuli ikka üksjagu. Kusjuures on täiesti tõsi see, et nii mõnigi asutus eelistab pikale erialasele töökogemusele noorust, värskust, siredat säärt ja säravat naeratust.

Ja nüüd, kui olen uues kohas, arvan, et selles vanuses on täitsa hea tööalane muudatus ette võtta. Pensionini on aega veel piisavalt, samas töö- ja elukogemus selline, et naljalt ühegi asjaga hätta ei jää:) Kindlasti otsi ja kandideeri ja ära heitu, kui kohe alguses konkurssidel läbi ei löö. Sul on veel ees 10+ aktiivset tööaastat, nii et täitsa sobiv aeg uueks alguseks.

Soovitud edulugu: https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed/miss-estonia-88-heli-metsast-sai-pangas-teenindaja?id=81753889

Ainus soovitus: ära anna alla! Ilmselt pole töökoha leidmine lihtne, 30 cv asemel võib-olla tuleb saata 300, aga lõpuks leiad ikka midagi. Äraütlemise pärast ei maksa pead norgu lasta. Mõtle kastist välja ja proovi erinevatele töökohtadele kandideerida. Kursuseid ja ümberõppe programme võid ka proovida. Haridusministeeriumi poolt pakutavad tasuta kursused: https://www.hm.ee/et/kursused
Alati on võimalus ka Eestist välja tööpakkumisi kiigata.

#3212841:

Olen 52-aastane ja töötan juba 16 aastat samal ametikohal. Olen sellest tööst nii tüdinud, et paljas mõte töö peale tekitab meelepaha ning stressi. Soovin vahetada töökohta, aga sama tööd päris kindlasti enam teha ei taha. /…/ Paljudes mind huvitavates tööpakkumistes tahetakse kogemusi ja sinna ma kandideerida ei saa, seepärast olen kandideerinud kohtadesse, kus väljaõpe kohapeal, kuid pole osutunud valituks. Kohe olen saanud äraütleva vastuse ja ma arvan, et see on minu vanusega seotud. /…/ olen juba ette negatiivselt häälestatud, et nagunii ei võeta. Tegelikult on ju veel mõistus selge ja tervis korras, väikseid, hooldust vajavaid lapsi ei ole – no miks siis kuskile ei sobi? /…/Ikka koristajaks või Rimi kassasse? On kellelgi mingit positiivset kogemust? Oleks igati abiks.

Mul on, aga ma ei tea, kas sellest abi on, sest minu lugu eksib üleval boldiks tehtud lauseosa vastu.

Töötasin samas asutuses täpselt sinuga samamoodi 16 aastat. Jubedalt tüütas ära. Lihtsalt ei olnud enam võimalik tööle minna, no nii käis vastu. Hakkasin ringi vaatama, uurima, tegin Linkedini. Asi läks ikka nii käest ära, et ma sõna otseses mõttes nutsin töö ajal pea iga päev tualettruumis.

Siis vaatasin endale sügavalt otsa ja pangaarvele ja nägin pangaarvel 900 eurot. Liitsin-lahutasin – lõpparve ja puhkusekompensatsioon ka ja kui kitsamalt elada, saan 3-4 kuud kodus olla. Töötukassa ka. Paar nädalat puhata, siis hakata tööd otsima ja kuskile kassasse ma ilmselt lähen, kui mujale kolme-nelja kuuga ei saa. Vanust juba 54.

Andsin lahkumisavalduse. Tööandja pidas mind kuu kinni, aga no see kuu oli lausa lust, ma teadsin ju, et vabadus läheneb ja rahaliselt ka tegelikult oli abiks – 3komamiski puhkusepäeva tasu ka ju plaksti juures.
Viimasel tööpäeval panin FBsse postituse, et viimane tööpäev ja küsimustele-pakkumistele avatud. Jagamine soovitud. LinkedInis ka tegin vastavad muudatused. CV-keskkonnas uuendasi ja avaldasin oma CV.

24 tunniga tuli mulle kaks tööpakkumist samale tööle aga teistes ettevõtetes. Veel järgmise ööpäevaga tuli 3 pakkumist osaleda konkursil.

Paarinädalasest puhkusest esmalt ei tulnud midagi välja. Käisin mööda neid firmasid ja tegin otsuse. Raske oli ainult uut töökohta veenda, et ma nüüd kohe ei alusta, kuigi tööl ei ole, puhkan 2 suvekuud. Põhimõtteliselt sama töö, aga teine sisekliima ning suhtumine töötajatesse. Asukoht ka kaks bussipeatus kodule lähemal 🙂 ning nädal talvepuhkust. Puhanuna ja uues kohas tundsin end hästi…kuni firma umbes 2 aastat hiljem otsad kokku tõmbas, esmalt meid koondati ja siis firma üldse suleti.

Mis siis ikka. Mis eelmine kord töötas, töötab nüüd ka, ütlesin ma endale. Panin FBsse postituse, ajakohastasin CV, korrastasin LinkedIni. Kindluse mõttes saatsin kandideerimisdokumendid ka kahele-kolmele töökohale omal initsiatiivil. See oli enne jõule. Ja jälle. Minu teadet selle kohta, et otsin tööd, jagasid mu oma sõbrad juba umbes 10 korda. Sain paari ööpäevaga 3-4 kutset osaleda konkursil ja 1 konkreetse tööpakkumise. Mitmeid sõbralikke kirju küsimustega ka veel. Jaanuari esimese nädala jooksin mööda neid firmasid, tegin oma otsuse ja veebruaris veidi enne oma 57. sünnipäeva asusin tööle. Sama töö, aga kolmas asutus. Minu kolmest kolleegist kõigil eranditult on vanavanemad nooremad kui mina ja me teeme kõik sama tööd. Isegi ametiauto anti, kuigi mul ei ole vaja käia mööda tarnijaid, kliente või edasimüüjaid.

Moraal. Ära heitu ise omast vanusest. Kaalu võimalust, et teed siiski sarnast või päris sama tööd, aga teistsuguses organisatsioonis, kus on teine töökultuur, teised ülemused, teised töövahendid, parem asukoht, paremad boonused, meeldivam tööruum, sõbralikud kolleegid jms. Lisaks on uel inimesel alati lihsam pisemaid tööalaseid lisahüvesid välja kaubelda, kui aastaid samas firmas töötanud inimesel.

Tee oma vabaolek kõigile nähtavaks – see pole mingi häbiasi. Kui midagi pakutakse, süvene. Kuluta oma aega selleks, et kõik pakkumised üle vaadata ja põhjalikult. Hoia end kursis, mis sinu nn erialal toimub.

Ja pika jutu lõpuks – kassasse saad sa alati minna. Esmalt vaata oma tugevused üle ja kui su tugevus on see, et sa oskad (ehkki vihkad) oma tööd, siis kaalu võimalust, et teises kohas ja teistel tingimustel sa armastaksid seda. Veendu, et su tööandja konkurendid saaksid teada, et sa oled saadaval.

PS kõigist kanalitest töötas kõige paremini FB.