Aeg ajalt tekib selline irreaalne tunne, et olen osaline õudusfilmis, nagu vaataks seda kõike toimuvat kusagilt kõrvalt, et see ei puuduta mind. Eelmisel kevadel oli lootus, et see saab suvega läbi. Kui viroloogid ütlesid, et kõige varem jaanuaris, siis ei uskunud, arvasin, et küll teadlased midagi välja mõtlevad. Nüüd saan aru, et tegelikult ei tea mitte keegi, mis saama hakkab ja kas maailm üldse taastub või hävib. Lugedes, mis toimub Indias, saan aru, et kui inimene ei sekkuks, siis oleks lõpp kiirem. Aga kas inimene suudab sekkuda ja kui kaua suudab sekkuda? Kaua suudame niimoodi osalises isoleerituses eksisteerida? Kas peame õppima elama hoopis teistmoodi, selle asemel, et loota, et ühiskond läheb “lukust lahti” ja lähiajal taastub meie mõistes normaalsus. Oleme nii pendeldanud aasta, st vegeteerinud ja oodanud olukorra paranemist, mida pole aga tulnud ja ei paista ka tulevat. Kas peaks muutma hoopis taktikat, leppima olukorraga, koondada ressurss hoopis selleks, et leida lahendus, kuidas uues olukorras ellu jääda? Kõik see kõlab kui ulmefilm.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 22.04 14:55; 22.04 16:19;