Tere,
Kirjutan oma kogemusest. Eilseni olin kindel vaktsineerimise pooldaja, kuigi ei olnud ka nende inimeste vastu midagi, kes seda teha ei lase. Iga ühe enda valik. Kriitikat võite ju jagada, ega ma sellest abi saa enam.
Minu lugu on järgmine…
Mul on kolm last, vanuses 5,3 ja 1 aasta. Vanimal on kõne hilistumine, diagnoosiks kõnepuue. Peal on rehabilitatsiooni plaan ja tasandusrühmaga lasteaed. Käinud mandlite ja adenoidide opil. Keskmisel paistab hetkel veel kõik korras olevat, aga kõige pisemal avaldus 9 kuuselt esimest korda epilepsia. Kui siiani uskusin, et mul ei ole lihtsalt vedanud, siis eilsest saati arvan, et ehk on probleem hoopis sügavam.
Sattusin lugema samas foorumis viitavaid artikleid vaktsiinide negatiivsest küljest ja tagajärgedest. Üheks probleemsemaks peaks olema läkaköha vaktsiin (ega need teisedki palju paremad ole), mis võib põhjustada ajukahjustust, hüperaktiivsust, kõnehäireid, epilepsiat jne. Otsustasin vaadata millal saime meie need vaktsiinid, et võrrelda ajaga kui hakkasid ilmneva probleemid laste tervisega. Üllatusin isegi, et epilepsia haigel lapsel oli viimane vaktsineerimine kaks kuud enne esimest hoogu ja lapse kõne ja arengu pidurdus sammuti mõni kuu peale vaktsineerimist. Lappasin läbi suure hulga välismaiseid uuringuid ja lapsevanemate tagasisidet. Leidsin ka seal inimesi, kes seostavad vaktsineerimist oma lapse/laste kõnehäiretes ja eriti epilepsias.
Kuidas siis asja võtta? Ühest otsast, kuna arstid ei suuda leida põhjust miks see kõik minu lastega juhtub, hakkad ju otsi kokku viima ja sobitama end mingisugusesse stsenaariumisse, teisest küljest võib olla ongi lihtsalt juhus.
Igasugused uuringud oleme läbinud. Kõnehäirega lapsega käis Tartus Kliinilistel uuringutel,logopeedide jutul, õppenõustamiskeskuses, neuroloogide juures, neuroloogilistel uuringutel, psühholoogide juures, psühhiaatri juures, Innove komisjonis jne jne.
Epilepsia haige lapsega neuroloogia osakonnas veetsime kuu aega, saime ravimid peale- hetkel need toimivad, kodus pole hoogusid olnud.
Praegu oleme uurimisel geneetiku juures, õigemini andsime oma vereproovid, uuritakse edasi. Lapse veri saadeti Taani, vastuseks saime küll, et on geeniviga, ent see pole see geen, mis epilepsiat tekitaks.
Üldiselt olen rahulik inimene, asjadesse suhtun rahulikult, psühholoogi ei vaja ja depressiooni ei põe, perekoolis käin, aga kunagi kaasa ei räägi, lihtsalt loen. Saame abikaasaga enda asjad läbi räägitud ja toetame üks teist. Peale seda vaktsineerimise tagajärgede informatsiooni on küll selline tunne, et noo tõsiselt?!?! Oleks saanud elada inimliku ja probleemivaba elu?!?! Muud peas ei keerlegi, muust mõelda ei oskagi. Samas, mis kasu sellest enam mõelda, muuta ei saa ju midagi.
Eks õhtul suhtlen kaasaga, rääkisin talle ka loetust, tema arvas, et ehk on tõesti asjadel seost.
Miks ma kirjutan? Noh, ma ei teagi, vahest selleks, et kuulda mida teised arvavad. Võimalik, et ka selleks, et vahelduseks end lihtsalt mujal tühjaks rääkida ja ehk mõni, kes ennem ei vaadanud vaktsineerimist sellise pilguga, uurib ehk lähemalt ja saab kaitsta oma lapsi juba eos.
Ilusat ilma ja päikest kõigile 🙂