Teema: Sõbrasuhe lapsega? (lastetu naine küsib)

Mina olen oma lapsega täiega sõber. Räägi lapsega kui täiskasvanuga, kuid ära unusta et ta on laps. Oma viha ela välja mujal või karju kasvõi patja kui ta su endast välja viib, ole lahke, austa teda kui teist erilist ainulaadset isiksust. Kuula.

Ta peab tundma, et teda armastatakse ka siis, kui miski on viltu läinud.

Mina ja tema ütleme iga päev, et armastame teineteist

Kuskil ca 4-5.a aastaselt algab see semutsemine…enne seda ta alles õpib ennast väljendama

Mul on ka lapsega väga vedanud, teeme palju asju koos ja naudime koosolemist. Aga ega seda ju kunagi ette ei tea, milline see laps parajasti välja kukub. Mu sõbrannal on teistsugune laps, halb iseloom, väga egoistlik, mitte ka kõige targem, ka sellist last pead ju armastama ja hoidma. Iga kord mõtlen, et küll mul ikka vedas, et poeg nii tore on. Samas mõnel keerab see väike nunnu teismelisena selliseks, et jälle ei oska aad ega ood öelda, see aeg on meil veel ees. Mõnel jälle täiskasvanud lapsega üldse mingit suhet pole, kuigi oldi lapsena lähedased. Eriti poegadega võib nii juhtuda. Leiavad naise, naine ei soovi mehe ema pere ellu ja nii ongi, ei näidata sulle lapsi ja kirtsutatakse nina, kui korra kuus julged helistada. Samas mõnel emal, kellel olid näiteks tütrega lapsena ja teismelisena  väga halvad suhted, on täiskasvanuna väga tore suhe, hoopis lapselapsed ideaalsed ja toredad vms. Seega kunagi ei tea. Lapsest peab ikkagi olema valmis ka lahti laskma, nii selles mõttes, et ta pole selline, nagu sina võib-olla tahad ja teiseks, et tal on oma elu.

Minul on kolm last, tüdrukud. Ronime kõik nii puude otsas kui ka kaljut. Tegeleme poisilike hobidega. legodega mängivad nad rohkem kui nukkudega. Mingil ajal sain lapsi tõesti enese soovide järgi vormida – nad vaimustusid samadest asjadest nagu mina. Aga nüüd on nad juba teismelised. Nüüd on nii, et vahel tuleb minuga koos tegutsema üks, vahel teine, neile on mitmeid huvisid tekkinud, mis mind ei köida aga pahaks ma seda lapsele ka ei pane. Kui ma vaimustuksin arvutimängudest, oleks mu tütred õnnest lõhkemas, paraku see ei ole asi, mis mind köidab. Ise alustan sellest aastast tööd õpetajana, võibolla leian endale ehk uued “ohvrid”, kes vaimustuvad minuga samadest asjadest. Lapsed emaarmastusest seepärast ilma ei jää aga on aeg neil lasta järjest iseeseisvamaks muutuda. Elu käibki etappidena. Lapsi saades ühe etapi jooksul võib juhtuda, et leiad lapses endale sõbra, teises etapis pead tal laskma jälle minna.

Uhh, põnev, et keegi mõtleb ja muretseb samamoodi nagu mina. Olen täpselt samamoodi tundnud, et tahaksin väga lapsega koos igasuguseid asju teha (praegugi meeldib väga sõprade lastega mässata, mängida ja arutada, kunagi pole lastega igav), aga oma muus kasvatamis-distsiplineerimisvõimekuses pole kindel.

Ja ka mõtlen, et – aga mis siis, kui laps on täiesti teistsuguse iseloomuga, teda ei huvita ükski asi, mis mind. Ma joonistan, mängin klaverit, laulan, matkan, reisin, loen, õpin hea meelega keeli, mis tahes uusi asju.. Aga kui laps tahab ainult nutiseadmes istuda või arvutimänge mängida, mis siis?

Mul on ka paaril sõbrannal nii, et näen, et nad reaalselt ei mõista oma lapsi, sest iseloomud ongi nii erinevad. Üks tuttav on selline hästi avatud inimene ja tegutseja ja on mulle otse öelnud, et tema oma last ei mõista. Et kuidas laps saab niisama lihtsalt istuda ja unistada ja mõtiskleda, ei oska midagi peale hakata oma lapsega… Mõtlen kogu aeg, et vaene laps, ja vaene ema. Ja teine tuttav on selline näpud mullas, matkame, korjame seeni – aga tütar sisuliselt istuks ainult roosas kleidis diivani peal, läheb endast välja, kui miski mustaks saab, printsess mis printsess.. Ja selgelt näha, et pole mingi kasvatuse küsimus, et ongi iseloomud lihtsalt erinevad.

Kuna ise kasvasin koos erivajadustega vennaga ja see oli väga valus ja vägivaldne kogemus (6a vanem vend, kes ei suuda oma emotsioone kontrollida, on päriselt ka füüsiliselt ohtlik, lisaks pidevale psühhodraamale, samuti nägin, kui raske oli see kõik mu emale, nutt ja karjumine läbi terve lapsepõlve kuni ükskord kodust ära kolisin, praegu vend on täiskasvanud inimene, aga iseseisvalt ei toimi), siis kardan tõsiselt, kuidas ma tuleksin toime erivajadusega lapsega, ja hiljem erivajadusega täiskasvanud lapsega, kui juba omal lapsepõlvest sellega trauma ees ja midagi head loota sealt ei julge, eesti sotsabisüsteem on ka selline, et noh jah.. Kuulsin hiljuti raadiost intervjuud mingisuguse autistlike laste vanemate tugiisikutega, kes rääkis üksikemadest, kes pole omale aastaid uut aluspesu saanud osta. Ja mingist “laps on sõber ja kaaslane” asjast pole juttugi muidugi.

Tunnen nii, et terve, arukas, tegutsemishimuline, õpihimuline laps – jah tore, teeme kohe ära, kas või üksikemana. Aga kui ei lähe nii, siis kas tulen toime.. Mulle jääb mulje, et enamus emakssaajaid ei mõtle nii. Et eeldatakse vaikimisi seda tervet, arukat, lihtsat ja omale sarnase iseloomuga last, mitte midagi muud. Või eeldatakse vaikimisi, et küll saab hakkama ka selle keerulise lapsega? Ja et ainult mina muretsen ja mõtisklen selliste mis-siis-kui… asjade üle. Võib-olla eksin.

Saada laps enda vajaduste rahuldamiseks, nt et temast saaks su parim sõber, on libe tee. Minu ema sai lapse (minu) umbes sellistel põhjustel. Tal oli kindel visioon, kuidas ma käituma, õppima ja millest huvituma peaksin ning kui ma tema ootustest erinevaks osutusin, ei suutnud ta sellega kuidagi leppida. Terve elu kuulsin, et kuidas sina nii, mu sõbranna laps küll… õpib hästi/käib muusikakoolis/ei tule lubatust hiljem koju jne.

Ma tundsin end väga üksi, tundsin, et ei saa kunagi tunnustust, et mind ei armastata tingimusteta. Kui ise lapsed sain, õppisin, et eks meil kõigil ole omad lootused ja unistused neile, aga tuletasin endale pidevalt meelde, et kõige olulisem on neid armastada sellistena nagu nad on, toetada neid selles, mis neid huvitab ja mitte üleliia muretseda iga suvalise tunnikontrollo hinde üle jne. Püüan vaadata suuremat plaani ja senini on mu suhe lastega õnneks väga lähedane ja hea olnud.

Päris sõbrasuhet mul oma pojaga ei ole aga oleme teda kasvatanud küll selle põhimõttega, et laps on asjadesse kaasatud ja temaga räägitakse ja selgitatakse. Hetkel algklassilapsena on ta mõnus kaaslane, oskab küsida ja arutleda. Puberteet võib tuua muutuse aga eks mõni põhi on ikkagi juba ene tehtud 🙂

#3780594:

Kusjuures ma olen näinud nii lahedaid lapsi, kes naeratavad täiskasvanutele ja otsivad kontakti. Ongi sellised semutsejad ning on näha, et saavad emaga hästi läbi. Heas mõttes kadestan teid, kellel sellised lapsed kodus. Kujutan ette, et mingil määral mõjutab geneetika, aga kindlasti ka toetav ja hea kasvatus.

Sellest kohast ma aru ei saa.

#3781081:

Ma ei sooviks last saada õigetel põhjustel (soov kellegi eest hoolitseda ja kasvatada), vaid pigem isekast soovist saada/ kasvatada endasarnane laps. Kanda enda geene edasi. Sugugi mitte karjäärivaliku mõttes endasarnane laps, vaid ellusuhtumise, huvide ja iseloomu mõttes. Minu arust kui sellised emad saavad lapse, siis varem või hiljem nad pettuvad või kibestuvad. Ma ei taha kellelegi valu põhjustada ja jään lastetuks edasi nendel põhjustel.

Kes ütleb, mis on õiged, mis valed põhjused lapse saamiseks, sina või?
Sinu jaoks on üks põhjus, teise jaoks teine. Geenide edasi kandmine on see kõige ürgsem põhjus üldse.
Sinu loetletud põhjustest on rohkem kui küll last saada.
Aga kasvatus määrab ainult *nii* palju. Laps on ikka eraldi inimene, eraldi isiksus. Miks sa temast enda koopiat tahaks? Kas sa oled ideaalne?
Saa laps, saad eluaeg imetleda tema erakordset (mitte sind kopeerivat) isiksust ja seda, kuidas omavahel klapite. Kujutleda pettumust, et laps ei ole täpselt sinu moodi, tundub kuidagi nartsissistlik.
Pole mõtet analüüsida enda tundeid võõraste laste osas (kes sulle ei meeldi). Suhe oma lapsega pole mitte kunagi samasugune nagu teisega.
Tundub, et sa tahaksid last saada. Küsimus pole selles, kas sa väga-väga soovid ja fännad seda hoolitsemise aspekti seal. On OK, kui rahulduse lapsesaamise juures pakub midagi muud. Hoolitsemine muidugi käib tahes-tahtmata selle juurde ja selleks peab valmis olema.

Kui jätta kõige mustemad stsenaariumid rasketest puuetest jms välja, siis seda ma usun küll, et saad lapsega lõbusaid tegevusi teha. Võibolla mitte kõiki neist sinu pakututest korraga, näit. minu kolmest lapsest vanimale meeldisid kõik sinu loetletud asjad, keskmisele ei meeldinud ronimine jms ohtlikumat sorti tegevused, kolmas ei viitsinud jällegi puzzlede ja legodega nokitseda. Samas ma ise olen vanuse kasvades järjest vähem lahe ema, st ma lihtsalt ei viitsi enam neid “lõbusaid” asju teha.
Aga seda, et laps võimalikult sinu sarnane on või suuremana samadest asjadest huvitub, on küll palju eeldada. Samas minu meelest just see ongi elu rikastav, et nad on teistsugused, omaette isiksused. Minu lastel on palju selliseid häid omadusi, mida mul pole, ja ka mõned minu jaoks häirivad küljed, aga kellel poleks? Jah, mu lapsed on mulle teismelisena vihahoos ka öelnud, et nad vihkavad mind, kuid ma olen juba nii vana ja paksu nahaga küll, et seda mitte isiklikult võtta.
Ma arvan, et Sul, teemaalgataja, ei ole hetkel veel käes õige aeg lapse saamiseks. Kui see aeg tuleb, siis sa ei mõtle enam üldse sellele, missugune või mis soost laps peaks olema, vaid tähtis on ainult see, et ta oleks.

Minul on kolm juba täiskasvanud poega, saan kõigiga väga hästi läbi ja julgen neid küll oma sõpradeks pidada. Aga… kõige rohkem on mind kasvamise ajal “hulluks ajanud” ja juukseid katkuma pannud poeg, kes on iseloomult minu koopia. Ja oi kuidas tema puhul ajasid närvi needsamad vead ja iseloomujooned, mis mulle ka enda juures häirivad on. Seega pole kindel, et see samasugune laps just parim on.

#3780686:

See võib olla stereotüüp, aga mulle tundub et tütardel on emadega halvemad suhted kui näiteks poegadel emadega. Seepärast on huvitav inimeste kogemusi lugeda.

Minu tutvusringkonnas on emadel-tütardel täiesti normaaalsed suhted, lastel lubatakse elada omaenese elu. Pojad on reeglina vähem sotsiaalsed, seega nad suhtlevad ka vanematega vähem. Ja kuna poegade naised on ka sotsiaalsemad, siis poegade naised veavad need pojad pigem enda vanemate koju. Mitte halva pärast, aga poegadel lihtsalt tänu väiksemale sotsiaalsusele ongi vähem “vajadust” vanemaid täiskasvanueas külastamas käia. Mitte, et nad oma vanematest ei hooliks, aga nad ei hooli sagedasest suhtlusest üldse mingisugusel kujul. Mis ei tähenda muidugi, et sotsiaalseid mehi ei oleks olemas. Lihtsalt keskmiselt on mehed vähem sotsiaalsed ja käivad harvem oma vanemaid külatamas. Samas kui on mingi suhtlemisprobleem, siis pojad teevad sellest vähem välja, tütred muutuvad sagedamini kirglikuks tülide puhul.

#3781081:

Ma tean mingil tasandil, et lapsed rikastavad inimese elu, aga olen selline inimene, et kõik peab olema läbi kalkuleeritud ja läbi mõeldud. Alles siis, kui ma tean halvimat võimalikku stsenaariumi ja olen sellega nõus, olen nõus mingi otsuse tegema. Sama on olnud ka töökohtade, partnerite jm valikul.

Lase vabaks.  Lase asjadel juhtuda. Usu mind, ei juhtugi halvasti.

Minu esimene laps on seda tüüpi, millist ma ise üldse ei salli(nud) – tormakas, lärmakas, väga aktiivne, väsitav, intensiivne ja püsimatu. Ise lasteaias pelgasin neid poisse ja ei arvanud kordagi, et minu laps selline saab olema 😀 Ja ometi armastan ma teda täpselt samapalju nagu teist, detailidele orienteeritud, rahulikku tegevust armastavat last 🙂

Lapserikkad emad on kirjutanud, et isegi ühe pere lapsed võivad täiesti erinevate iseloomudega beebist saadik tulla. Niiet ei oska planeerida, milline su oma tuleks. Minu ideoloogias on hea ema see, kes armastab last sellisena, millisena laps tahab olla, mitte ainult siis ja tingimustel, kui laps vanema ettekujutust täidab.

Ma arvan, et kui lapse iseloom on vanemaga sarnane, siis on lihtsalt lihtsam läbi saada ja samadest asjadest huvituda. Kui erinev või vastupidine iseloom, siis väljakutsuvam ülesanne.

Mul oma ühe lapsega on iseloomud õnneks üllatavalt ok. Aga minul ja mu emal, ütleks, et suisa vastupidised või siis äkki ma trotsist tahtsin teistsugune olla, sest mulle tundus, et ta ei saa must aru ning teda ei huvita, mis mul rääkida on vm.

Ma oma tütrega mängin huviga rohkem neid mänge, mis minu jaoks huvitavamad on ja ükskõik mida täiskasvanu õhinaga mängib ja oskab põnevalt õpetada, tundub lapse jaoks ka huvitav 🙂 Ma mängin tütrega autode, kruvikeerajate, legodega, puzlede, raamatutega, sest need on minu jaoks huvitavad. Nukud ja kaisuloomad on ka olemas, aga nendega on minu jaoks igav mängida, tema natuke mängib. Mõne asjaga, millega mina üldse ei mängi, mängib tema omaette huviga – nt mänguköögi ja vanaema käekottide ja ehetega.

Teemaalgataja, kui ma õigesti aru saan, siis  – sa kardad oma (kujutletava) lapse enda pihta suunatud viha (negatiivset emotsiooni).

Kui nii, siis kahjuks pean sind kurvastama – mitte karta oma lapse viha ehk siis võtta võimalikult vähe südamesse ja jääda võimalikult rahulikuks, kui su laps sinu peale vihastab, on minu meelest üks tähtsamaid ema/isa olemise alustalasid.

No näiteks – kuidas sa kujutad ette nende situatsioonide absoluutset vältimist, kus väikelaps nõuab sinult midagi väga ebamõistlikku – või muidu vihastab sinu peale? Sa ei julgegi ennast kehtestada ega kunagi teha väikelapse (mitte just aruka) tahtmise vastu – sest muidu ta võiks vihastada sinu peale? Oledki lükata-tõmmata iga väikelapse jonni, tuju või lihtsalt ebamõistliku tahtmise korral – sa ei julge/ei taha lapsele midagi vastu öelda? Sest sa niiiii kardad, et laps röögib siis: “Sa oled halb emme! Sa ei meeldi mulle enam!!!!”?

Või kui kui koolilaps vingub:  “Ma ei taha õppida matemaatikat – see on raskeeeeeeee” – “Võta ennast siiski kokku ja tee see kodune ülesanne ära, eks” – “Ma ei taha – mul on mäng pooleli ja üldse…”- mis sa siis ütled? Kas sa julgeks öelda: “Võta see kodune õppimine nüüd siiski käsile, ei ole hea lasta õppimises lünki sisse tulla” – või sa ütleksid lapse viha kartuses midagi sellist: “Olgu, lõbutse siis edasi…” ? Kui teismeline nõuab sinult mingi absoluustelt nihkes hinna/kvaliteedi suhtega asja ostmist, “põhjapaneva” argumendiga: ” Aga Martenil on !”, sina hakkad veenma ja seletama, aga laps ei taha su mõistlikke seletusi kuulata parasjagu ja hakkab vihaseks muutuma, plärtsuma – mis teeksid? Tormaksid asja ostma, et laps sinu peale vihaseks ei saaks?

See, et sinu laps ei jonnigi 2-3a ja koolieas sinu laps saab alati tänu sinu põhjapanevatele seletustele lausa ideaalselt aru, mis on mõistlik ja mis ebamõistlik ja tänu sellele teil kahel üldse konfliktsituatsioon ei esinegi, kus laps võiks sinu peale vihastada/solvuda/uksi paugutada – see on ulme…

Sõbralik läbisaamine ja legode koos kokkupanek ja kasvõi puude otsas ronimine oma lapsega on normaalne ning “lahe emme” olemine on okei.  Sa ei peagi tingimata hakkama mingiks daam – emaks: “Fuiii, mina küll puude otsa ronima ei lähe!” Tore, kui emmel on fantaasiat ja energiat teha palju lahedaid asju lapsega koos.

Aga kas sa saad aru, sa ei saa koos puu otsas ronimise ja “lahe emme” olemisega OSTA ennast vabaks võimalikest tõsistest konfliktsituatsioonidest lapsega? Kus sa ei saa alati rõõmsalt hüüda: “Ronime puu otsa – nii lahee!”. Vaid pead võtma südame rindu – ja ütlema lapsele ebameeldiva asja, et vaata, Oskar – ma siiski ei tee nii, nagu sina tahad, sest… Ja jääma rahulikuks ja mitte kibestuma, kui Oskar närvi läheb ja sind näiteks uksi paugutades “halvimaks emaks” tituleerib – vaid mõtlema hoopis: “Oh seda Oskarit – muidugi, eks tema vanuses ongi raske mõista, et…  Küll ta ehk küpsemaks saab ja mõistma hakkab.”