Teema: Valehäire

Mul olid päevade valud u 3n ja öösiti. Haiglasse ei kiirustanud. Mõnel ööl kestsid isegi 6h.
Ja siis ühel ööl hakkas trall jälle pihta. Valud olid hoopis tugevamad ning lisaks siis alaselja valu. kä isin du¨¨i all, aga ei kadunud see valu, vaid muutus intensiivsemaks. Vot siis tundus, et läheb vist asjaks, aga polnud päris kindel. Läksin voodisse tagasi.
Mõne aja pärast ütles nagu sisetunne, et tõuse püsti. Kui end voodit püsti ajasin, tulid veed nagu keegi oleks ämbriga vett põrandale visanud.

Minul sündis kolmas laps jaanuaris. Kaks päeva enne tema sündi oli valehäire ka:

Kell 3 ärkasin üles (olles uinunud kell 1.20, kusjuures eelmine öö jäi keskmise lapse tõttu nii mul kui keskmisel lapsel pea täies koosseisus vahele). Virutasin abikaasale kerge müksu ribidesse, et ta lõpetaks norskamise, informeerisin teda ehmund küsimuse peale, et kell on 3, ja mõtlesin, et ei viitsi minna vetsu, sest selleks tuleks oma kere voodist välja tõsta. Möödus veerand tundi, taipasin, et mul ei ole ka mingit vajadust vetsu minna, aga magada ikka ei saa, sest valutab. Niimoodi regulaarselt. Käisin dushi all ja pesin pea ära, mõtlesin, et õige naine ikkagi ei sõida koleda ja mustana mitte kuhugi.

Kell 5, kuna valud püsisid, tellisin takso, ütlesin enda meelest kavalalt, et ITKH Naistenõuandlasse, et siis ei hakka juht rääkima, et tema sünnitusmajja naisi ei vii (kuigi kesse ikka nende 7 minuti jooksul sünnitab, kui suudab omal jalal autosse tulla). Taksojuht ei öelnd midagi, hakkas sõitma. Kohale jõudes sain aru, et ega KELL VIIS HOMMIKUL kuskile mujale kui sünnitama ei sõideta, kui sihtkoht on naistenõuandla.

Sünnitamine jäi küll ära, olin seal viis tundi igaks juhuks õppind naiste valve all. Avatust oli kaks sentimeetrit ja natuke peale, aga valud vaibusid kella 10ks ja kuigi mulle pakuti veteavamist, polnud ma nõus, sest tähtajani oli veel 8 päeva ja valud olid üle läinud. Nii et kell 10 lasin end välja kirjutada ning sõin kiiresti esimeses võimalikus toidukohas suure pannkoogi ja burgereine (olles enne kugistanud sünnitusmajas ka kausitäie mannaputru). Uskumatult suur nälg oli, mis pani mõtlema, et äkki ikkagi sünnitan lähipäevil. Mõtlesin veel, et hea ikka, et koju tagasi saab, magama ja lebotama. Kohvi selles toidukohas ei olnud, neil oli masin katki. See oli suur pettumus.

Sünnitasin, nagu öeldud, kaks päeva hiljem. Valud olid nii mõistlikud, et esimesed tund aega tegin nende saatel kodus ahvikiirusel süüa oma vanematele lastele. Mõtlesin veel, et olen küll väsinud, nii väsinud, aga mõistlik oleks kiiresti kõik valmis vehkida, kõik keema pista, ahju toppida, ära praadida jne, ja ALLES SIIS heita paariks tunniks magama ja lasta mehel lastega toimetada. Äkki taipasin õudusega, et on võimalik, et sünnitus on alanud, ja ehk ma nüüd ei jõuagi haiglasse õigeks ajaks.

Kõik läks siiski hästi. Haiglasse jõudsime umbes vanemate laste uneajaks (neile tuli mu sõbranna lapsehoidjaks) ja pesamuna sündis meil natuke enne keskööd. Kuna haigla oli puupüsti täis, siis mees läks umbes poole kolme paiku öösel koju tagasi ja meie beebiga saime peaaegu et viimased voodikohad sünnitusmajas.

Nii et ainult head mälestused nii tutvumisvisiidist kui pärisvisiidist.