Olen kaaslasega kaua koos olnud ja meil on 6-kuune laps. Päriselt arvasin, et kõik on hästi, kui välja arvata argine elu, mis on vahest väsitav jne. Tunnen end temaga tiimina ja ma arvan, et ta mõtleb ka nii. Ilmselt ongi suures pildis rahul koduse eluga. Aga mingi kahtluse uss ronis sisse ja tegin niivõrd ebamoraalse teo, et lasin tema messengeri enda moblasse. Kui ma olen arvanud, et ta teeb sõbraga trenni hilja õhtul, siis tegelikult on hoopis sõpradega väljas chillimas käinud ja naised on ka seltskonnas. Ehk siis mina panen last magama, teen arvutis tööd ja lähen varem magama, sest ööd on veel öösiti sööva lapsega väsitavad. Laste isa aga käib elu nautimas. Ma olen veel sinisilmne ja arvan, et ta varjab seda seepärast, et ta teab, et see on alatu käia “endist” elu nautimas, kui minul on raske. Ning ma arvan ka, et tema teiste naistega midagi ei tee – ilmselt on lihtsalt põnev. Aga eks näeb, ma tahan veel mõnda aega neid sõnumeid lugeda ja võib-olla saan kiirelt aru, et ma olen loll naiivitar.
Igal juhul tundub, et see suhe on hukule määratud me mõlema poolt. Mina ei peaks üldse mõtlemagi sellisele nuhkimisele ja tema ei peaks varjama. Aga kuidas siit nüüd edasi liikuda…just ehitasime uue kodu valmis, meil on firma. Kuradi nadi on hakata tegelema selle lahku minemise, kärgperendusega. Ma mõtlesin, et meil on teisiti. Tahaks teisiti neid asju lahendada…