Olen kaaslasega kaua koos olnud ja meil on 6-kuune laps. Päriselt arvasin, et kõik on hästi, kui välja arvata argine elu, mis on vahest väsitav jne. Tunnen end temaga tiimina ja ma arvan, et ta mõtleb ka nii. Ilmselt ongi suures pildis rahul koduse eluga. Aga mingi kahtluse uss ronis sisse ja tegin niivõrd ebamoraalse teo, et lasin tema messengeri enda moblasse. Kui ma olen arvanud, et ta teeb sõbraga trenni hilja õhtul, siis tegelikult on hoopis sõpradega väljas chillimas käinud ja naised on ka seltskonnas. Ehk siis mina panen last magama, teen arvutis tööd ja lähen varem magama, sest ööd on veel öösiti sööva lapsega väsitavad. Laste isa aga käib elu nautimas. Ma olen veel sinisilmne ja arvan, et ta varjab seda seepärast, et ta teab, et see on alatu käia “endist” elu nautimas, kui minul on raske. Ning ma arvan ka, et tema teiste naistega midagi ei tee – ilmselt on lihtsalt põnev. Aga eks näeb, ma tahan veel mõnda aega neid sõnumeid lugeda ja võib-olla saan kiirelt aru, et ma olen loll naiivitar.
Igal juhul tundub, et see suhe on hukule määratud me mõlema poolt. Mina ei peaks üldse mõtlemagi sellisele nuhkimisele ja tema ei peaks varjama. Aga kuidas siit nüüd edasi liikuda…just ehitasime uue kodu valmis, meil on firma. Kuradi nadi on hakata tegelema selle lahku minemise, kärgperendusega. Ma mõtlesin, et meil on teisiti. Tahaks teisiti neid asju lahendada…
Sa ei kirjelda, mida mees messenger is teeb, kas suhtleb võõraste naistega, loob suhteid või mida seal näed?
Kirjeldad väljas chillimist ja selle kohta valetamist, minu hinnangul on see andestatav. (läbi häda, aga siiski). Aasta veel ja saad ju sama teha.
Kui messenger is sebib ja suhteid arendab, siis seda ma küll väga pikalt edasi kõrvalt ei vaataks, kuhuni siis? See teema tuleks kodus üles võtta.
Ja vaat, et ei astu selle reha otsa, kus mina noorena käisin, et arutlus ja vaidlus tekib selle üle, et kust sa tead, või kas nuhid sa paha naine, ja mis paranoiad sul veel on või pole…, vaid ikka sellel, millega ta tegeleb?
(sina ei pea selgitama mida ja kust tead, vaid tema.. Ja ega sul pole ka detailidesse vaja laskuda, vaid põhiprobleemi juures püsida).
Ma uuriks, mis huvid tal on, et kas otsib uusi suhteid? (siis lasku käia vaba inimesena. Ja hakaku mõtlema, kuidas varad jagatud saaksite.)
Kui ei ole sellist plaani ja praegune elu sobib, siis miks teisi sebib? Ja tehku valik ära, siia-sinna tõmblemine ei sobi sulle.
Sebimise teema osas tuleb jõuliselt läheneda, et “hilisõhtused trennid” lähevad kalliks maksma, et kas on valmis üksi edasi elama kodu ja lapse ära jagama…jm. juurdekuuluvaga?