Teema: Valik – isiklik õnn vs teiste heaolu

#3582737:

Või võtame näiteks Malluka. Temal teadaolevalt uut suhet pole, aga tema valis isikliku õnne ning “ohverdas” selleks lausa 4 inimese (3 last ja mees) heaolu.
—
ise olen pigem selline, kes kannataks halvas suhtes, kui tean, et lahkuminek teeks palju kahju ja sellest võidaks vähesed.

Kui suhe lõppeb, on harva nii, et üks pool on rahulolematu, teine aga jube rahul.
Arvamus, et sina ohverdad nüüd end teiste õnne nimel, on märtri mängimine. Kuidas saaks ülejäänud pere olla õnnelik, kui sina oled niivõrd õnnetu? Või oled tõesti NII HEA näitleja? Ei usu!
Seega – küsimuse püstitus on vale. Sellist valikut (olukorda) pole olemas. Kui sulle tundub et on, siis sa pole tegelikult nii õnnetu midagi.

Kuidas täpselt mehe ja laste heaolu sellest Malluka otsusest kannatab? Lapsed pigem võidavad ja teise täiskasvanu tunded ei ole ühelgi juhul sinu vastutada.

Õnn ja heaolu on suhtelised asjad. Sa tõesti arvad, et su kaaslasel on praegu hea olla, kui ta teab, et sa tahad lahku minna? Tõenäoliselt on tal iga päev okse maitse suus ja kõhus keerab, ta lihtsalt loodab veel, et äkki see on lihtsalt tuju ja sa armastad ikkagi teda. Mingist pingutamisest ei saa ju väga juttugi olla, kui on raskusi igapäeva eluga toime tulemisega. Aga kokkuvõttes ma arvan, et kaaslasel on võimalik õnnelikuks saada, kui ta petisest lahti saab ja oma eluga läheb. Mida kiiremini sa tast lahku lähed, seda kiiremini ta oma heaolu saab taastama hakata.

Mingisse armukesega kokkukolimise õnne ma ei usu. Petmine on muster, mis hakkab korduma. Viskan vana perekonna välja ja uus pere asemele ja  siis hakkan õnne nautima? Kuidas üldse saab õnnelik olla, kui teistele haiget oled teinud?

Aga ega sul muud võimalust ei ole, kui oma uue õnne järgi haarata. Vana perekonna oled sa juba lõhkunud, seal enam suurt midagi lappida ei ole – ainult agoonia pikendamine.

#3582870:

Samas tean juhust, kus armuke ässitas meest oma rasedat naist mõjutama aborti tegema.

Vot see on hea näide, kus inimesele on tähtis vaid isiklik õnn ja teised on lihtsalt etturid selles mängus. Ilmselt on ta palju saavutanud ja edukas. Teised imetlevad tema sihikindlust. Muidugi- lapsega mees peab ju alimente maksma, milleks seda jama. Samas oleks ta muidugi võib-olla muidu ikkagi mehe endale saanud. Tite juurest on meest veel lihtsam ju ära meelitada, kui pole just isalik ja mehine tüüp, vaid pigem egoistlik mees, kes tahaks ise lapse asemel nunnutamisobjekt olla. Tavaliselt need armukesepidajad on seda tüüpi ja tegelikult oleme me peaaegu kõik natuke seda tüüpi, tahaks ju tähelepanu ja hellust jne. Aga ju see naine mõtleski, et kui seda meest ei saa, otsin uue ja etema, kel pole lapsi. Ilmselt otsis ka.

Aga mida teha, kui armuke soovib olla elu lõpuni minu arust halvas suhtes oma naisega? Mina ei teeks mitte midagi. Jätaks võibolla maha selle armukese, kui ikka püsisuhet tahaks. Ja tavaliselt on ikkagi nii, et kui on 2 armukest ja mõlemad tahavad koos olla, siis nad ongi koos. Pole ju mingit takistust tegelikult. Aga sageli on nii, et üks ikka nii väga ei taha, kuigi tema põhjused võivad olla hoopis majanduslikud. Aga võivad olla ka sentimentaalsed. Või on põhjus mugavus. Aga kui sa tahad armukest pidada, siis armukesele sa seda ei ütle ometi, ütled midagi muud klassikalist jura: praegu pole sobiv hetk, on raske aeg, mu kaasa on hirmus ebastabiilne ja hetkel ei saa seda teha, ma teen seda kohe, kui x tähtaeg kätte jõuab jne…. Aga kui ma peaks oma armukese asemel ise tema naisest lahku minema, et temaga koos olla, siis mul oleks ka imelik sellise nuudliga hiljem suhet alustada.

Mina olin 6-aastane, kui mu vanemad lahku läksid. Tõenäoliselt ja niipalju, kui tagantjärele tean, siis mõlemad olid õnnetud. Minu ja mu õe heaolu nad ei ohverdanud. Minu oma kindlasti mitte. Vastupidi – ka minul hakkas parem.

Maailm pole üldsegi niisama must-valge nagu teemaalgataja väidab. Mina leian küll, et üks pere on pigem nagu üks organism – kui sul ikka kõht valutab, siis pole jalgadel ka hea olla. See valu võib ka liikuda ühest kehaosast teise… Jätkan metafooriga…

Vahel on parem sõrm või terve käsi äralõigata, kui et lasta sel kogu kehasse veremürgitus laiali kanda ja vahel on jällegi vaja kogu see organism teki sisse mässida ja korralikult magada, et peavalu üle läheks.

Kes koguaeg altruistlikult käitub, see ei tunne elust palju rõõmu ja sageli kogub endasse ka palju varjatud haiguseid ning sureb noorelt… Kes pidevalt teistest üle sõidab kaotab oma lähedase seose teiste inimestega ja ka temal pole lõpuks palju rõõmu. “Looduses peab valitsema tasakaal,” ütles Sammalhabe.

#3582997:

Mina olin 6-aastane, kui mu vanemad lahku läksid. Tõenäoliselt ja niipalju, kui tagantjärele tean, siis mõlemad olid õnnetud. Minu ja mu õe heaolu nad ei ohverdanud. Minu oma kindlasti mitte. Vastupidi – ka minul hakkas parem.

Aga kas sa ise seda mustrit ei ole korranud?

#3583172:

#3582997:

Mina olin 6-aastane, kui mu vanemad lahku läksid. Tõenäoliselt ja niipalju, kui tagantjärele tean, siis mõlemad olid õnnetud. Minu ja mu õe heaolu nad ei ohverdanud. Minu oma kindlasti mitte. Vastupidi – ka minul hakkas parem.

Aga kas sa ise seda mustrit ei ole korranud?

Seda konkreetset mustrit mitte. Ka õde mitte.

Mulle viimasel ajal tundub, et ainukeseks õnneks(armastuseks) peetakse armumisfaasis olekut ning kui  armusisfaas taandub ja  tuleb ka kokkukasvamisaeg ja tuleb ka ellu argipäev (töö, kohustused, lapsed), siis otsustatakse tihti ka liiga kergekäeliselt, et ollakse õnnetu ja enam ei osata/taheta, viitista ka vaeva näha selles elus õnne hoidmiseks.  Kohustustevaba lõbu armukesega on kindlasti kohustustevaesem, kui väikealapsega peres ja tundubki, et mujal ollakse õnnelikum. Just viimsel ajal on minu tutvusringkonnas ülekaalus (noorematel) sellised lahkuminekud,  kus lõppkokkuvõttes tuleb tunnistada, et eemalt vaadatu tundus parem, kui ise ligidale minnes ja ei osatud hinnata seda head, mis ligidal oli.  Seega ei näe nende puhul seda õnne pärast kiiret lahkuminekut ja isegi ei väljenda seda nii (lisaks ka kahjuks lapsed seal vahel, keda ei lubata teise vanem juurde ja kellel jälle lapsed juba väsinud  paikapandud kolimisest ühe juurest teise juurde).

Kui tegemist alaealiste  lastega (eriti väikelastega), siis võiks ikka väga kaaluda, kas õnnetunde puudumine on ehk seotud ka  hetkeliste raskustega  (väikelastega aeg, rikkus ei kukku kohe sülle, vaid ehk  5 aastase mõlemapoolse töö panusega jne) ja armastus nagu igasugused muud tööd, tegemised vajavad mõnikord ka vaevanägemist, et hoida ja säilitada seda head.  Või on tegemist olukorraga, kus kõigile on parem, kui võimalikult ruttu lahku minna.

Kui tegemist ainult kahe täiskasvanuga , siis võid mängida õnne otsimisega ja loota kokku lahku suhetega  leida järgmisega veel suuremat õnne ja ainult ise kahetsed, kui uus ei olegi nii palju parem, kui lootsid.

Endal oli ka peres vahepeal raskem aeg, aga elasime üle. Oleme mõlemad rahul ja on ka laps. On sõnades väljendanud ja näen igatepidi tema olemisest, juttudest. Samas näeb, et iga probleem ja raskus ei tähenda ilmtingimata, et hea oleks kadunud ja seda tagasi ei saa.

#3582737:

olen pigem selline, kes kannataks halvas suhtes, kui tean, et lahkuminek teeks palju kahju ja sellest võidaks vähesed. Aga on see pikas perspektiivis mõistlik otsus?

Jah, see on pikas perspektiivis ainus mõistlik otsus. Lühikeses perspektiivis – see on nagu püksi tegemine. Algul tundub soe, kuigi haiseb, natukese aja pärast ainult haiseb.

#3582949:

#3582870:

Samas tean juhust, kus armuke ässitas meest oma rasedat naist mõjutama aborti tegema.

Vot see on hea näide, kus inimesele on tähtis vaid isiklik õnn ja teised on lihtsalt etturid selles mängus. Ilmselt on ta palju saavutanud ja edukas. Teised imetlevad tema sihikindlust. Muidugi- lapsega mees peab ju alimente maksma, milleks seda jama. Samas oleks ta muidugi võib-olla muidu ikkagi mehe endale saanud. Tite juurest on meest veel lihtsam ju ära meelitada, kui pole just isalik ja mehine tüüp, vaid pigem egoistlik mees, kes tahaks ise lapse asemel nunnutamisobjekt olla. Tavaliselt need armukesepidajad on seda tüüpi ja tegelikult oleme me peaaegu kõik natuke seda tüüpi, tahaks ju tähelepanu ja hellust jne. Aga ju see naine mõtleski, et kui seda meest ei saa, otsin uue ja etema, kel pole lapsi. Ilmselt otsis ka.

Aga mida teha, kui armuke soovib olla elu lõpuni minu arust halvas suhtes oma naisega? Mina ei teeks mitte midagi. Jätaks võibolla maha selle armukese, kui ikka püsisuhet tahaks. Ja tavaliselt on ikkagi nii, et kui on 2 armukest ja mõlemad tahavad koos olla, siis nad ongi koos. Pole ju mingit takistust tegelikult. Aga sageli on nii, et üks ikka nii väga ei taha, kuigi tema põhjused võivad olla hoopis majanduslikud. Aga võivad olla ka sentimentaalsed. Või on põhjus mugavus. Aga kui sa tahad armukest pidada, siis armukesele sa seda ei ütle ometi, ütled midagi muud klassikalist jura: praegu pole sobiv hetk, on raske aeg, mu kaasa on hirmus ebastabiilne ja hetkel ei saa seda teha, ma teen seda kohe, kui x tähtaeg kätte jõuab jne…. Aga kui ma peaks oma armukese asemel ise tema naisest lahku minema, et temaga koos olla, siis mul oleks ka imelik sellise nuudliga hiljem suhet alustada.

Ei ole ju ülemäära edukas, sest oma tahtmist ta vähemalt seekord ei saanud. Üldse ei tasu arvata, et sellise nahhaalse ässitamisega mingit edu või õnne saavutab.