Väikelapse alajaotuses kirjutatu põhjal: muidugi ei pruugi olla kliiniline diagnoos, aga juurde lugemine (ja nt vaatamine) aitab mõista ja toetada. Lähima kliinilise lastepsühholoogiga võiks konsulteerida, võib-olla isegi parem, kui esialgu ilma lapseta.
Kas perearst, psühhiaater ei suunanudki edasi teraapiasse? Alustaks sealt. Valikulise mutismiga nagunii teraapia pikaajaline ja diagnoosiga saad tervishoiusüsteemist tasuta, ise maksad lolliks ennast.
Lasteaias räägib vaikselt juttu ainult 1tüdrukuga. Teistega täiesti vait. Õpetajatele sosistab kõrva.
huviringides on vait. Kui vaja vastata siis sosistab jällegi õpetajale kõrva.
tantsu ja sporditrennis ei pea rääkima.
Käib logopeedi juures. Ei häälda r tähte. Logopeed ütles,et väga raske õpetada kuna ei räägi temaga ….
Kas see on algusest peale nii olnud või on juhtunud mingi sündmus, trauma, pärast mida laps kõnelemise lõpetas? Raske uskuda, et laps on juba 6 a ja ema alles nüüd mõistab, et lapsel on probleem! Last rääkima sundima kindlasti ei tohi, kui kaob ärevus, kaob sageli ka sellega kaasnev kõnetakistus. Kindlasti soovitan pöörduda pädeva kliinilise psühholoogi poole, mutismi taga võib olla veelgi arengulisi eripärasid, mida kogenud silm märkab.
Tubli, et laps on nõus käima lasteaiasc trennides, huviringides. Sosistades õpetajate-juhendajatega suhtlemine on ka hea märk. Väga kartliku või kaasuvate hädadega lapse puhul oleks ka need tegevused raskendatud.
Mitme inimesega laps suhtleb nö normaalselt ja kas mingites olukordades, kohtades on ta valmis ka teistega suhtlema? Kas teil õdesid-vendi või lemmikloomi on?
Tubli, et laps on nõus käima lasteaiasc trennides, huviringides. Sosistades õpetajate-juhendajatega suhtlemine on ka hea märk. Väga kartliku või kaasuvate hädadega lapse puhul oleks ka need tegevused raskendatud.
Mitme inimesega laps suhtleb nö normaalselt ja kas mingites olukordades, kohtades on ta valmis ka teistega suhtlema? Kas teil õdesid-vendi või lemmikloomi on?
Laps räägib normaalselt ainult perekonna liikmetega.
ema,isa, vanavanemad,tädi ja tädi lapsed- inimesed kellega suhtleme pidevalt.
Sõbranna 5-aastane poiss ka ei rääkinud võõraste juuresolekul üldse ja kui, siis sosistas emale kõrva. Kui üldse. Sedagi harva. Pigem näitas näpuga või lõuaga. Psühholoog soovitas ja sõbranna tegi. Hakkasid hästi sageli kohvikus ja külas käima ning kui poiss hakkas sosistama või näpuga näitama või lihtsalt häälitses, siis ema ignoreeris sosinat ja ütles, et palun räägi. Lõpuks istuski laps söömata kohvikus või külas, kuni paari korraga aru sai, et kui ta ei ütle, siis ta ei saa midagi. Talle ei antagi ega tellitagi midagi, kuni ei ütle, et mida ta tahab. Asjad nagu pissile on igale emale niikuinii nähtavad. Mingi kahe nädalaga sai aru ning räägib, aga sellel ajal käidi kohvikus ikka iga päev ja külas mitu korda.
