Esileht Pereelu ja suhted Välismaale läinud sõbrad

Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )

Teema: Välismaale läinud sõbrad

Postitas:
Kägu

Kas ja millisena säilib teie sõprussuhe?
Ma pean tunnistama, et kuna olen üsnagi seltskondlik, kutsin sageli külalisi, lävin inimestega palju just silmast silma ja näost näkku, siis need välismaale kolinud sõbrad üldiselt taanduvad minu elust.
Nüüd jõulude paiku on paljud kodumaal käimas ja nii kummaline … justkui pole enam midagi rääkida. Ainult selline küsimus-vastus vestlus, ei ole enam nendega ühist asja arutada või nalja visata.
Mõni, kes kodumaale saabub, püüab hästi aktiivselt kõiki üles otsida ja kokkuvõttes kukub selline punnitamine välja.
Mis silmist, see südamest?
Kuidas teil?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on päris mitu sõpra-sugulast välismaal. Enamus on ära juba üle 10 aasta. Ühega suhtlen aegajalt ka messengeris ja kuna ta tihedalt postitab Fb-s, siis olen ta eluga suhteliselt kursis ja juttu jätkub alati. Üks klassiõde on traditsiooniks teinud, et kui ta tuleb, saame veidi suurema pundiga kokku ja jällegi, piinlikke jutupause ei teki.
Vaid ühe sõbrannaga on tänaseks suhtlus peaaegu katkenud. Tean, et Eestisse tulles on tal nii palju muid inimesi, kellega kokku saada, et mina enam sinna nimistusse ei mahu. Aga meil hakkas see lahkukasvamine tegelikult juba Eestis pihta.
1 sõbranna muideks tuli peale pikka välismaal elamist tagasi ja kuigi ka temaga oli vahepeal suhtlus vähene, siis nüüd suhtleme jälle päris tihti.
Eks osadega seob muidugi see, kui on enam-vähem samavanused lapsed või et üldse oleme oma eludega sarnased (mitte nii, et 1 abielus ja lastega kodune ja teine vallatu-vallaline karjäärimutt).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui vahepeal üldse ei suhtle, siis võib muidugi võõraks jääda. Hoiame välismaale kolinud sõbrannaga algusest peale pidevat sidet (omal ajal said kõik kohtingud-peod läbi arutatud, hiljem laste tulek, kodu rajamine jne), kokku saades (u 1x aastas) jätkub juttu alati pikemaks.
Aga sõprus on nagu muudki suhted – sellesse peab panustama ja seda hindama ning hoidma, et ta säiliks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas nad kõik on ikka sõbrad, keda sõpradeks nimetame. Sõprus on midagi hingele lähedast. Seda ei võta ei vahepealsed aastad ega vähene suhtlemine. Aga head tuttavad, kellega mingitel aegadel palju suhtleb, jäävad võõraks kui suhtlus muutub harvemaks. Vahemaad, nii ajalised kui ruumilised toovad välja, kas tegemist oli sõbraga või tuttavaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen see välismaale läinud sõber.

Hoian hea meelega kontakti nende väheste sõpradega, kes mulle Eestisse maha jäid. Samuti oma perega ja sugulastega. Kontakti hoidmise all pean silmas sünnipäevadel ja muudel tähtpäevadel helistamist ja muul moel kontakti võtmist.
Ja kui sõpradega selline moodus toimib, siis sugulastega on suhted välja suremas. Miks? Sest nende arvates olen ma muutunud ja minuga pole enam millestki rääkida. Minu jaoks jälle on igav istuda peolauas, kus pererahvas arutleb, millist saunakerist osta või kirub, et poeg kasvab liiga kiiresti oma uutest tossudest välja. Alguses proovid kaasa rääkida, juttu muudele teemadele viia (sest on ju ka muid teemasid, kui Rimi piimahind), aga ikka lähevad need jututeemad argistele asjadele tagasi. Ja kui ma nende küsimise peale pisut endast räägin, siis hiljem kuulen tagaselja, et ma olevat oma eluga eputanud. Ja nii need suhted surevadki.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ka see välismaale läinud sõber ja Eestis elavate sõpradega loomulikult ei säili nii tihe kontakt nagu olnuks Eestis elades. Aga mitte kunagi pole sellist asja olnud, et istume ja pole nagu millestki rääkida ja naljasoon on kõigil nii nagu enne. Väga tore on alati. Pühade ajal või muidu Eestis käies katsun jah võimalikult paljudega kokku saada, kahju kui nad peaks seda punnitamisena tajuma. Enda jaoks on küll paras punnitamine kõigiga sobiv aeg kokku leppida, aga see on seda väärt. Kui kord koos oleme, siis pole punnitamine.
Tundub, et minul lihtsalt ei ole neid mis silmist, see südamest sõpru. Pigem on nii, et kui Eestis käies sõpradega ühendust võtan ja kõik kokku tuleme, siis need on samad korrad kui Eestis elavad sõbrad üksteisega kohtuvad, sest kõigil kiired elud, lapsed, mehed ja karjäärid.
Olen südamest tänulik selle üle, et mul on Eestis nii head sõbrad. Kunagi ei teki kohmetut vaikust ja ei tule jututeemadest puudust.
Teemaalgatusest jääb kergelt selline mulje, et need välismaale läinud sõbrad ei olnud lähedased sõbrad enne ka. Ma ausalt ei kujuta ette, et mõni minu Eestis elav sõber sellise kirjatüki suudaks teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tundub jälle üks selline ‘vaata kui hea mina olen ja millised teised on’ sorti välismaale läinute materdamine. Ma olen pea 10 a eemal olnud ja mu parimad sõbrad on ikka Eestis, suhtleme küll tihti ja pole probleeme. Kokkusaamistel ainukesed augud on siis kui sõbrannade lastel on tantrumid või muu kisa ja probleem, et siis jah ei saa korralikult rääkida. Mis teha, see on elu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kaks head sõbrannat läinud välismaale, üks ca 10 a tagasi ja teine aasta.
Kohtume siis, kui nad Eestis käivad – 1-2x aastas. Alati on suur rõõm ja nii paljust rääkida! Muul ajal meilime vahel, aga üsna harva.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul ka kipuvad sõprussuhted vaikselt hääbuma inimestega, kellega puudub võimalus silmast silma kohtuda. Selleks ie pea isegi välismaale kolima. Nii näiteks hääbus suhtlus keskkooliaegsete sõpradega, kui läksin Tallinnasse õppima, sõbrad jäid tartusse. Samuti on hääbunud suhtlus nt erinevate endiste kolleegidega, kellega koos töötamise ajal tundus tõesti, et olengi uued sõbrad leidnud, käisime külas, väljas jne, aga kui töökohta olen vahetanud, siis aasta jooksul on need suhtlused hääbunud. Sama ka välismaale kolinutega

Kõik inimesed ei oskagi hoida sõprussuhteid. Näiteks needsamad kolleegid – tean, et nii mitmedki neist suhtlevad omavahel edasi, kuigi praeguseks on kõik töökohti juba vahetanud. Aga mina ei ole osanud neid suhteid hoida, justkui see ühine asi on ära kadunud, mis meid sidus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Inimesed lähevad eluga edasi, sinu elu muutub ja selle aja jooksul, mil üksteist ei näe, toimub palju. Neil ju samuti, oma elu. Minul on välismaale läinud sõpradest jäänud päris mitu sellist, keda näen umbes kord aastas, aga kuna need on sõbrad, kes on tekkinud u 20 aastat tagasi, kui oli selline periood, millest on jäänud väga palju häid ja lähedasi sõpru, siis ei ole seda tunnet, et pole millestki rääkida. Sama soe ja siiras sõprus on alles. Minul on millegipärast nii, et elus on siiani mu kõrvale ja oluliseks jäänud sõbrad, kelle sain u 19-20-aastaselt, nendega suhtlen ja oleme lähedased siiani (olen 40+). Vahepeal on ka muidugi olnud häid töökaaslasi, mehe või teiste sõprade kaudu või hobidega seotud inimesi, kellega suhtlen, aga nendega on tõesti suhted ikkagi pealiskaudsemad ja sellest ringist ikka aeg-ajalt mõni inimene kaob ja ei taastu suhtlus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõik inimesed ei oskagi hoida sõprussuhteid. Näiteks needsamad kolleegid – tean, et nii mitmedki neist suhtlevad omavahel edasi, kuigi praeguseks on kõik töökohti juba vahetanud. Aga mina ei ole osanud neid suhteid hoida, justkui see ühine asi on ära kadunud, mis meid sidus.

Ma olen ka see, kes ei oska suhteid hoida, kui igapäevane suhtlus kaob, sest sellega koos kaob ka see ühine pind. Minu puhul kehtib täiesti see – kes silmist, see südamest. Võib tunduda külm ja ebaõiglane, aga ma ei oska seda muuta. Ka näiteks kooli ja ülikooli kokkutulekud, kuhu inimesed suure vaimustusega lähevad, on mulle arusaamatud – mulle tundub, et ehkki see kõik oli tookord vahva ja inimesed ägedad, siis see oli otsekui mingis eelmises elus, tänases päevas ei ole me kumbki enam samad inimesed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõik inimesed ei oskagi hoida sõprussuhteid. Näiteks needsamad kolleegid – tean, et nii mitmedki neist suhtlevad omavahel edasi, kuigi praeguseks on kõik töökohti juba vahetanud. Aga mina ei ole osanud neid suhteid hoida, justkui see ühine asi on ära kadunud, mis meid sidus.

Ma olen ka see, kes ei oska suhteid hoida, kui igapäevane suhtlus kaob, sest sellega koos kaob ka see ühine pind. Minu puhul kehtib täiesti see – kes silmist, see südamest. Võib tunduda külm ja ebaõiglane, aga ma ei oska seda muuta. Ka näiteks kooli ja ülikooli kokkutulekud, kuhu inimesed suure vaimustusega lähevad, on mulle arusaamatud – mulle tundub, et ehkki see kõik oli tookord vahva ja inimesed ägedad, siis see oli otsekui mingis eelmises elus, tänases päevas ei ole me kumbki enam samad inimesed.

Minu meelest saab lähedane sõprus jätkuda ainult siis, kui säilivad ühised teemad. Kui neid enam ei ole, näiteks sellepärast, et elud on nüüd nii erinevad, siis taanduvad kohtumised ainult jutustustele, kuidas kellelgi läheb, mida keegi teeb või sööb ja kuidas lastel läheb. Kui need jutud on ära kuulatud, siis ongi kõik. Probleemid ja situatsioonid, samuti tulevik on juba niivõrd erinevad, et mida meil enam rääkida?
Sõpradega ma arutan ikka maailmavaatelisi ja praktilisi asju nendest lähtuvalt. Lühidalt, sõpradega parandame maailma ja plaanime uusi ühiseid ettevõtmisi.
Kui ühist elu enam pole, siis ongi piimahind ja laste koolihinded. Kui see ongi keskustelu, siis minu jaoks igatahes igav.
Seega pole välismaale läinud sõber minu jaoks enam mõttekaaslane, juba sellepärast, et tema läks välismaale midagi muud taga ajama, kui mina siin kodus teha tahan. Täiesti loomulik, et suhtlus muutub pealiskaudseks. Ei kujuta ette, mida need suured sõbrustajad koduskäimise põgusatel kokkusaamistel nii väga sõbrajutte räägivad. Sõprus on minu kujutluses midagi muud kui vastastikku olme ümberjutustamine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sõpradega ma arutan ikka maailmavaatelisi ja praktilisi asju nendest lähtuvalt. Lühidalt, sõpradega parandame maailma ja plaanime uusi ühiseid ettevõtmisi.

Seda saab ju teha ka kaugel elavate sõpradega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sõpradega ma arutan ikka maailmavaatelisi ja praktilisi asju nendest lähtuvalt. Lühidalt, sõpradega parandame maailma ja plaanime uusi ühiseid ettevõtmisi.

Seda saab ju teha ka kaugel elavate sõpradega.

Näiteks mida? Et kui tuled koju käima, lähme koos kinno? Või sõidan sulle külla ja siis sa näitad mulle paari huvitavat kohta?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõik inimesed ei oskagi hoida sõprussuhteid. Näiteks needsamad kolleegid – tean, et nii mitmedki neist suhtlevad omavahel edasi, kuigi praeguseks on kõik töökohti juba vahetanud. Aga mina ei ole osanud neid suhteid hoida, justkui see ühine asi on ära kadunud, mis meid sidus.

Ma olen ka see, kes ei oska suhteid hoida, kui igapäevane suhtlus kaob, sest sellega koos kaob ka see ühine pind. Minu puhul kehtib täiesti see – kes silmist, see südamest. Võib tunduda külm ja ebaõiglane, aga ma ei oska seda muuta. Ka näiteks kooli ja ülikooli kokkutulekud, kuhu inimesed suure vaimustusega lähevad, on mulle arusaamatud – mulle tundub, et ehkki see kõik oli tookord vahva ja inimesed ägedad, siis see oli otsekui mingis eelmises elus, tänases päevas ei ole me kumbki enam samad inimesed.

Minu meelest saab lähedane sõprus jätkuda ainult siis, kui säilivad ühised teemad. Kui neid enam ei ole,

Sõpradega ma arutan ikka maailmavaatelisi ja praktilisi asju nendest lähtuvalt. Lühidalt,

Seega pole välismaale läinud sõber minu jaoks enam mõttekaaslane, juba sellepärast, et tema läks välismaale midagi muud taga ajama, kui mina siin kodus teha tahan. Täiesti loomulik, et suhtlus muutub pealiskaudseks. Ei kujuta ette, mida need suured sõbrustajad koduskäimise põgusatel kokkusaamistel nii väga sõbrajutte räägivad.

Ühesõnaga on sul ikkagi vimm välismaale läinute üle. Teadsin, et see teema on ‘mina olen hea ja kannatan siin ja teised on kodumaa reeturid’.

Mis maailma asju sul arutada kui sa ei salli neid, kes läksid maailmast uusi kogemusi ja teadmisi ammutama? Isegi seda ei salli, kui keegi teisiti mõtleb või oma elu sinu ettekujutusest erinevalt elab, ja väidad ennast mingiks maailma asjadest arutlejaks 😀😀 su oma tekst kubiseb vastuoludest. Mida nii enesekeskne ja suletud maailmavaatega inimene maailma asjadest üldse teab või arutada oskab? Ilmselge miks sõprus sinuga ei püsi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Näiteks mida? Et kui tuled koju käima, lähme koos kinno? Või sõidan sulle külla ja siis sa näitad mulle paari huvitavat kohta?

Enne rääkisid maailma parandamise juttudest, nüüd kurdad, et ei saa kinno koos minna 🙂
Aga nagu öeldud, sõpruse hoidmine vajab panustamist – ja tahtmist. See EI ole suhtlus ainult “põgusatel kokkusaamistel” (tänapäeval??)
Kinos võib ju eraldi sama filmi vaadata maailma eri otstes, hiljem arutada. Eelduseks on muidugi, et teine pool, see inimene, tõesti huvi pakub. Sh oleks loomulikult huvitatud külas käies, et sõber näitab enda elukohas olulisi “paari huvitavat” kohta. Sinu näide ütleb ilmselgelt, et need inimesed ei pakkunud sulle piisavalt huvi, et sõpradeks jääda, mitte et distantsilt sõpruse hoidmine võimalik ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
troll

Kõik inimesed ei oskagi hoida sõprussuhteid. Näiteks needsamad kolleegid – tean, et nii mitmedki neist suhtlevad omavahel edasi, kuigi praeguseks on kõik töökohti juba vahetanud. Aga mina ei ole osanud neid suhteid hoida, justkui see ühine asi on ära kadunud, mis meid sidus.

Ma olen ka see, kes ei oska suhteid hoida, kui igapäevane suhtlus kaob, sest sellega koos kaob ka see ühine pind. Minu puhul kehtib täiesti see – kes silmist, see südamest. Võib tunduda külm ja ebaõiglane, aga ma ei oska seda muuta. Ka näiteks kooli ja ülikooli kokkutulekud, kuhu inimesed suure vaimustusega lähevad, on mulle arusaamatud – mulle tundub, et ehkki see kõik oli tookord vahva ja inimesed ägedad, siis see oli otsekui mingis eelmises elus, tänases päevas ei ole me kumbki enam samad inimesed.

Minu meelest saab lähedane sõprus jätkuda ainult siis, kui säilivad ühised teemad. Kui neid enam ei ole,

Sõpradega ma arutan ikka maailmavaatelisi ja praktilisi asju nendest lähtuvalt. Lühidalt,

Seega pole välismaale läinud sõber minu jaoks enam mõttekaaslane, juba sellepärast, et tema läks välismaale midagi muud taga ajama, kui mina siin kodus teha tahan. Täiesti loomulik, et suhtlus muutub pealiskaudseks. Ei kujuta ette, mida need suured sõbrustajad koduskäimise põgusatel kokkusaamistel nii väga sõbrajutte räägivad.

Ühesõnaga on sul ikkagi vimm välismaale läinute üle.

Või siis on sedapidi, et välismaale läinu soovib, et teda imetletakse?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas ja millisena säilib teie sõprussuhe?

Ma pean tunnistama, et kuna olen üsnagi seltskondlik, kutsin sageli külalisi, lävin inimestega palju just silmast silma ja näost näkku, siis need välismaale kolinud sõbrad üldiselt taanduvad minu elust.

Nüüd jõulude paiku on paljud kodumaal käimas ja nii kummaline … justkui pole enam midagi rääkida. Ainult selline küsimus-vastus vestlus, ei ole enam nendega ühist asja arutada või nalja visata.

Mõni, kes kodumaale saabub, püüab hästi aktiivselt kõiki üles otsida ja kokkuvõttes kukub selline punnitamine välja.

Mis silmist, see südamest?

Kuidas teil?

Sellised sõbrad on tavaliselt inimesed, kellega ollakse nii või teisiti lahku kasvanud. Ma ei tea, kui vana sa oled, aga kui need on näiteks endised klassikaaslased, siis nad üldiselt polegi inimesed, kes jäävad eluks ajaks sõpradeks. Mõni mõnega küll ja on inimesi, kelle kogu sõprusringkond on algkoolist pärit, aga vähe. Kui nad välismaale ei läheks, siis tekiks Eestis üks hetk, mil endam midagi rääkida pole. Võib-olla hiljem, aga siiski.

Ise olen käinud teises linnas õppimas ja ka välismaal. Mõlemas kohas olen paljudest endistest sõpradest loobunud. Lihtsalt pole midagi rääkida. Samas on jällegi sõpru, keda pole aastaid näinud, sest elavad teistes riikides, aga kui näeb, on seda rohkem rääkida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõik inimesed ei oskagi hoida sõprussuhteid. Näiteks needsamad kolleegid – tean, et nii mitmedki neist suhtlevad omavahel edasi, kuigi praeguseks on kõik töökohti juba vahetanud. Aga mina ei ole osanud neid suhteid hoida, justkui see ühine asi on ära kadunud, mis meid sidus.

Ma olen ka see, kes ei oska suhteid hoida, kui igapäevane suhtlus kaob, sest sellega koos kaob ka see ühine pind. Minu puhul kehtib täiesti see – kes silmist, see südamest. Võib tunduda külm ja ebaõiglane, aga ma ei oska seda muuta. Ka näiteks kooli ja ülikooli kokkutulekud, kuhu inimesed suure vaimustusega lähevad, on mulle arusaamatud – mulle tundub, et ehkki see kõik oli tookord vahva ja inimesed ägedad, siis see oli otsekui mingis eelmises elus, tänases päevas ei ole me kumbki enam samad inimesed.

Minu meelest saab lähedane sõprus jätkuda ainult siis, kui säilivad ühised teemad. Kui neid enam ei ole, näiteks sellepärast, et elud on nüüd nii erinevad, siis taanduvad kohtumised ainult jutustustele, kuidas kellelgi läheb, mida keegi teeb või sööb ja kuidas lastel läheb. Kui need jutud on ära kuulatud, siis ongi kõik. Probleemid ja situatsioonid, samuti tulevik on juba niivõrd erinevad, et mida meil enam rääkida?

Sõpradega ma arutan ikka maailmavaatelisi ja praktilisi asju nendest lähtuvalt. Lühidalt, sõpradega parandame maailma ja plaanime uusi ühiseid ettevõtmisi.

Kui ühist elu enam pole, siis ongi piimahind ja laste koolihinded. Kui see ongi keskustelu, siis minu jaoks igatahes igav.

Seega pole välismaale läinud sõber minu jaoks enam mõttekaaslane, juba sellepärast, et tema läks välismaale midagi muud taga ajama, kui mina siin kodus teha tahan. Täiesti loomulik, et suhtlus muutub pealiskaudseks. Ei kujuta ette, mida need suured sõbrustajad koduskäimise põgusatel kokkusaamistel nii väga sõbrajutte räägivad. Sõprus on minu kujutluses midagi muud kui vastastikku olme ümberjutustamine.

Su jutu esimene ja teine pool lähevad justkui vastuollu. Kõigepealt räägid sõpradest, kellel pole enam mingisuguseid huvisid peale piimahindade ja laste koolihinnete, siis väidad, et välismaale kolinutega ei saa olla samasid huvisid. Tegelikult ju vastupidi, väga sügavate huvidega inimesed ei leia kõik Eestis rakendust. Näiteks kasvõi edasi õppima minnes või karjääri mõttes on kohti vaid piiratud arv ja võimalusi pole nii palju. Sama eriala inimesega on jällegi põnevam rääkida, kui tal on natuke teistsugune kogemus teisest riigist. Akadeemikud, doktorandid, igasugused kultuuritegelased, kunstnikud, kirjanikud ja teadlased leiavadki sõpru välismaalt, sama lugu on inimestega, kes tegelevad intensiivselt mõne hobiga. Välismaale olinud kursakaaslane, kes teeb nüüd karjääri või teadust, on kindlalt huvitavam inimene, kui mitte midagi tegev ja argiasjadest rääkiv huvideta naine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen see välismaale läinud sõber.

Hoian hea meelega kontakti nende väheste sõpradega, kes mulle Eestisse maha jäid. Samuti oma perega ja sugulastega. Kontakti hoidmise all pean silmas sünnipäevadel ja muudel tähtpäevadel helistamist ja muul moel kontakti võtmist.

Ja kui sõpradega selline moodus toimib, siis sugulastega on suhted välja suremas. Miks? Sest nende arvates olen ma muutunud ja minuga pole enam millestki rääkida. Minu jaoks jälle on igav istuda peolauas, kus pererahvas arutleb, millist saunakerist osta või kirub, et poeg kasvab liiga kiiresti oma uutest tossudest välja. Alguses proovid kaasa rääkida, juttu muudele teemadele viia (sest on ju ka muid teemasid, kui Rimi piimahind), aga ikka lähevad need jututeemad argistele asjadele tagasi. Ja kui ma nende küsimise peale pisut endast räägin, siis hiljem kuulen tagaselja, et ma olevat oma eluga eputanud. Ja nii need suhted surevadki.

Sama asi on sugulastega ka neil, kes on Eestisse jäänud. Sugulasi ja lapsepõlve koolikaaslasi ei saa ise valida, mistõttu on tavaline, et nendega pole suureks kasvades rohkem ühist kui juhuslikult valitud kodanikuga. Isegi, kui läbi saadakse, on huvid täiesti erinevad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu sõpradest on aastaid välismaal elanud vaid üks. Aga ma olen Tallinnast pärit, vahepeal elasin 15 a Tartus, nüüd viimased 5 a jälle Tallinnas, nii et neid, kellega kunagi oli hästi tihe suhtlus, aga siis elukäik suhtluse harvaks keeras, on ikka üksjagu. Sest kui käid endises kodulinnas 1-2 korda kuus poolteist päeva, pere tahab Sind samuti näha ja ise pereliikmeid, mingid kooli- või töökohustused nõuavad ka oma aja ning viibimiskoht on äärelinnas, ega siis ei jõua ikka enamiku vanade sõpradega kohtuda rohkem kui paar korda aastas. Eriti kui neil su enda praegusesse kodulinna üldse asja pole (või on ainult tööajal tööasjus ja pärast kiire-kiire tagasi).

Minu kogemuse järgi võib minna nii ja naa. On olnud inimesi, kellega on olnud omal ajal ülitore ja huvitav koos olla, aga siis saad üle hulga aja kokku ja justkui polegi enam midagi rääkida. Siis on neid, kellega on alati tore ja jutt jookseb pingevabalt. Ja neid, kellega on vahel nii ja vahel naa. Samuti on mul üks keskkooliaegne sõber, kellega eri linnades elades ja harva kohtudes kuidagi jutud ei sujunud ja suhtlus jäi soiku, aga nüüd, kui tagasi Tallinnas olen ja meil on sama vanad lapsed, on jälle väga vahva ja suhtleme tihedalt mitte ainult laste teemal. Ning siis on muidugi ka neid inimesi, kellega parasjagu on ühised huvid ja kokkupuutepunktid (praegusel ajal nt väikelastega seoses) ja sel konkreetsel perioodil tore suhelda, aga kellest on juba ette näha, et nad muidu pole ikka üldse minu inimesed, ning on ilmselge, et kui see ühine teema ükskord kaob, pole ka erilist suhtlushuvi enam.

See ainuke sõbranna, kes mul teisel pool ookeani elab, on küll niisugune, kellega üle mitme aasta kokku saades on üldjuhul ikka huvitav ja mõnus olnud. Ma ei ütleks, et meie huvid või eesärgid oluliselt erineksid. Tema läks USAsse doktorantuuri, mina tegin Tartus doktorit ja väikest viisi n-ö akadeemilist karjääri. Hiljem tulin ülikoolist ära, tema töötab samuti nüüd erasektoris. Aga ajusid nõuab meie mõlema töö ikka. Mul on väikesed lapsed, tema sai just ka emaks. Muidugi on ka suuri erinevusi, aga laias plaanis on meie elud siin- ja sealpool ookeani üsna sarnaselt veerenud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Su jutu esimene ja teine pool lähevad justkui vastuollu. Kõigepealt räägid sõpradest, kellel pole enam mingisuguseid huvisid peale piimahindade ja laste koolihinnete, siis väidad, et välismaale kolinutega ei saa olla samasid huvisid. Tegelikult ju vastupidi, väga sügavate huvidega inimesed ei leia kõik Eestis rakendust. Näiteks kasvõi edasi õppima minnes või karjääri mõttes on kohti vaid piiratud arv ja võimalusi pole nii palju. Sama eriala inimesega on jällegi põnevam rääkida, kui tal on natuke teistsugune kogemus teisest riigist. Akadeemikud, doktorandid, igasugused kultuuritegelased, kunstnikud, kirjanikud ja teadlased leiavadki sõpru välismaalt, sama lugu on inimestega, kes tegelevad intensiivselt mõne hobiga. Välismaale olinud kursakaaslane, kes teeb nüüd karjääri või teadust, on kindlalt huvitavam inimene, kui mitte midagi tegev ja argiasjadest rääkiv huvideta naine.

Kõik said valesti aru! 😀 Ma ei pea kedagi kodumaareeturiks, sama hästi võin ise välismaale minna. Ma ei pea välismaale läinuid rumalaks ega eita, et inimesel võivad seal suuremad võimalused olla. Ma ei kurda, et ma ei saa temaga enam kinno minna. Ja ta pole mu vaenlane ning harva kohtudes või Messengeris jutustades võib meil omavahel tore olla.

Ma räägin, et meil pole suurt ühist midagi enam, ja kord aastas koos kinos käimine või mõne filmi üle arutamine pole minu jaoks sõprus. Ma poleks uskunud, et sellest aru ei saada või et siis sõpruseks peetakse niivõrd pealiskaudseid kontakte.
Sõber on see, kellega koos midagi olulist tehakse. Sõbraga võib kindlasti ka argiasju arutada, aga tingimata ei pea, suuresti sellepärast, et teineteise argielu tuntakse niigi. Sellepärast saabki arutada, mitte jutustada neist.

Oma arust väljendusin täitsa selgelt. Aga võib tõesti olla, et minu sõprusemõiste erineb nii oluliselt enamiku kägude omast. Samas võib ka olla, et käod ei oska sõprust sõnastada ega selle üle mõelda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma räägin, et meil pole suurt ühist midagi enam, ja kord aastas koos kinos käimine või mõne filmi üle arutamine pole minu jaoks sõprus. Ma poleks uskunud, et sellest aru ei saada või et siis sõpruseks peetakse niivõrd pealiskaudseid kontakte.
Sõber on see, kellega koos midagi olulist tehakse. Sõbraga võib kindlasti ka argiasju arutada, aga tingimata ei pea, suuresti sellepärast, et teineteise argielu tuntakse niigi. Sellepärast saabki arutada, mitte jutustada neist.

Oma arust väljendusin täitsa selgelt. Aga võib tõesti olla, et minu sõprusemõiste erineb nii oluliselt enamiku kägude omast. Samas võib ka olla, et käod ei oska sõprust sõnastada ega selle üle mõelda.

Ise said ikka ülimalt kehvasti tagasisidest aru. Kinoteema tõusis ometi sinu enda toodud näitest (sinu stiilis võiks selle põhjal, et sinu jaoks on siis sõpruses kõige tähtsam koos kinos käimine) See kui kauge sõbraga tuleb muu kõrval juttu lausa nii väiksel teemal, nagu nähtud film, näitab just sideme tugevust temaga.
Ja huvitav, millest see “argielu tundmine” siis tuleb, kui mitte suhtlemise kaudu – pühast vaimust või?
Su jutust võib aru saada, et sinu jaoks on väga tähtis tunnetada inimeste füüsilist olemasolu enda kõrval. Teised võivad saada vajaliku sideme ning läheduse tunde verbaalsel/kirjasõnas suhtlemisel, oluliseks siis pigem sõnumite sisu. Kumbki variant ei tähenda, et inimene “ei oska sõprust sõnastada ega selle üle mõelda” – no misasja?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siin on päris hoogsalt nüüd minu kui teemaalgataja sõnavõtt ja muud kommentaarid ühte patta pandud.
Aga noppisin siit välja üsna neid mõtteid, mis mu endagi tunnetuses. Jah, mulle on tõepoolest vajalik inimese füüsiline lähedus, selles mõttes, et ma saan temaga näiteks kokku ja vahetan loetud raamatut ja räägin veerand tundi muid asju ka. Või helistan, kui ootamatult kaaslane haigeks jäi ja teatripilet vabanes, et teda kaasa kutsuda. Mingid sellised pisiasjad, millega kaasneb suhtlemine, elu ja kontekstiga kursis olemine.
Tavaliselt on sõbrad ühtlasi ka mingi sõpruskonna liikmed ja ka sealt tekib sünergiat – kusagile minnakse kambakesi, keegi hangib mingeid pileteid või korraldab jaanipäeva ja nõnda info liigub ja sellega kaasneb ka muu suhtlemine.
Selline suhtlemine tekib loomulikult. Ma ei suuda lihtsalt kirjutades olla aktiivne suhtleja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Need, keda ma pean oma sõbraks, on sellised, kellega on tore koos olla ka siis, kui oleme lahus olnud aastaid. Algul võib harjumine veidi aega võtta, aga seda juhtub ka nendega, kellega saad sagedamini kokku.
On sõpru, kellega suhtled mingi aeg väga intensiivselt, sest seob mingi ühine teema ja kui see tahaplaanile vajub, võib ka sõprus ära vajuda, samas – kui vaja, aitab see kunagine ühine teema jälle “otsa peale saada”.
Muidugi on ka juhtumeid, kus kunagine intensiivne sõprussuhe kaob. Põhjusi võib olla mitu, kuid enamasti ei ole asi selles, et keegi kolis välismaale. Lihtsalt inimesed ja elud muutuvad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

minul on palju sõpru kes on püsivalt välismaal ja olen ka ise mõned aastad ära olnud ja tagasi tulnud. tõeliste sõpradega jääb side alles ja võib pärast aastast emalolekut sama koha pealt edasi rääkida.
aga olen ka inimene kes räägibki sõpradega ukraina interneti infrastruktuurist, hiina majanduskasvust, kunstist jne. ainult igapäevast rääkimine ja mõtlemine on kurnav ja masendav minu jaoks.

Please wait...
Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )


Esileht Pereelu ja suhted Välismaale läinud sõbrad