Teema: Välja teise naisega

Aga kuidas teie tänu avaldaksite naiskolleegile, kes on teid aidanud mingi väga suure projektiga. Ega mul mingit ülihead varianti pähe ei tule kui, et lähme ja tähistame, kohe kui mõlemal selleks aega on. Lilled ja šokolaad on justkui imelik ja pole justkui suure pingutuse vääriline. Võibolla sul ei ole rahade käsutamise võimalust, et kolleegile boonust maksta. Mis siis teie välja pakuksite?

Kägu kirjutas:

Loomulikult käiakse kolleegidega söömas, aga mitte õhtul ja nädal ette planeeritult.
Eristage paranoiat ning elukogemusel põhinevat tunnetust.
Aga selge, et igaüks peab enda arvamust õigeks. Lihtsalt elu võib teiegi optimismi korrigeerida.
Jah, sõprus meeste ja naiste vahel saab olla vaid nii kaua, kuni naine seda sõprusena tahab. Kui naine tahab enamat, siis saab 99% juhtudest esialgsest sõprusest armusuhe. Kõik sõltub sellest naisest.

kust sa selle nii suure % võtad? mina tahaks nii mõneltki enamat, mõnelt olen küsinud ka, aga keegi pole vedu võtnud ja ei, ma ei ole mingi peletis

Oleneb, milline mees on varem olnud. Kui selline vanakoolimees nagu eelmisel Käol, siis on asi enam kui kahtlane. Kui on sotsiaalne tüüp ja suhtleb vabalt igas asendis, siis jääks ooterežiimile.

Meie oleme pea 30 aastat koos olnud. Selle aja jooksul on mõlemad käinud komandeeringutes, laagrites, kõikvõimalikel õhtustel pidudel küll üksi küll mõlemad koos seltskondadega, aga ei ole veel ette tulnud, et kumbki oleks üksi käinud ühe vastassoost kolleegiga õhtusöögil “tähistamas”. Lõunale on küllalt jah viidud tähistama, välja tehtud ja kingitusi reisdeltki toodud, aga õhtusöök on pere aeg ja kumbki ei jäta ju oma peret, et ühe töökaaslasega just õhtul minna “tähistama”. Kordan, lugematul arvul oleme käinud eraldi pidudel, ka ööbimisega pidudel, klassikokkutulekutel jne. Aga ei tete-a-tete kellegi teisega.

Kägu kirjutas:

ja mis puutub huvitegevusi, siis nii mõnigi uus suhe on alguse saanud laululaagrist või mees-ja naiskoori ühisest jõuluõhtust peale kontserdi.. ja seda ka juba niigi suhtes olevate inimeste puhul

Mõistlik oleks meest vannitoas ketis hoida. Siis on kindel, et ei satu kokku võõra naisega, kes võib talle käpa peale panna.
Kui mehe klassiõde sattus meie linna, siis käis mees temaga söömas, minul oleks seal igav olnud.

Kägu kirjutas:

puust ja punaselt siis: kui su mehel poleks selle naise suhtes seksuaalset huvi, siis ta välja õhtustama ei läheks.

töötan samuti meestekollektiivis, igasugu projekte on tehtud ja raskusi seljatatud. mõnega neist ka lähedaseks saadud, õhtusöökidel käidud ja ka intiimsusi jagatud. kombluspolitseinikele ütlen kohe ära, et olin vaba naine siis, küll aga olid suhtes need mehed.
meestel on töö tähtsam kui pere, nad veedavad seal pikki õhtutunde ja kui nad saavad oma tööasju sügavuti naisinimesega jagada ning see naine on atraktiivne, siis on ainult aja küsimus, millal sellel pinnal suhe tärkab.

kui muidugi on tegemist ülekaalulise 60 aastasega, siis võid muretu olla. aga sellistega enamasti töövõite õhtusöögiga ei tähistata:)

Miks ei minda õhtusel ajal? Päeval on ju tööaeg. Muidugi tähistatakse tööl saavutatud just õhtul, kui töö on läbi, siis saab end lõdvemaks lasta ja mitte seksuaalses mõttes. Ka kamp IT-nohikuid läheb koos välja ning seal pole mingit geiteemat.

Ma olen ise näinud, et Skandinaavia maades on see üsna tavaline, et professorid, magistri ja doktoriõppe tudengid jm ülikoolitegelased lähevad pärast projekti läbiviimist või kellegi doktoritöö esitlust koos välja jooma ja just konkreetselt jooma ja pidutsema ning see on perekeskne ühiskond. Ei mingeid sekssuhteid, viimaseid toimuvad pigem isegi töö ajal, mitte naise kuuldes välja minnes.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

puust ja punaselt siis: kui su mehel poleks selle naise suhtes seksuaalset huvi, siis ta välja õhtustama ei läheks.

töötan samuti meestekollektiivis, igasugu projekte on tehtud ja raskusi seljatatud. mõnega neist ka lähedaseks saadud, õhtusöökidel käidud ja ka intiimsusi jagatud. kombluspolitseinikele ütlen kohe ära, et olin vaba naine siis, küll aga olid suhtes need mehed.
meestel on töö tähtsam kui pere, nad veedavad seal pikki õhtutunde ja kui nad saavad oma tööasju sügavuti naisinimesega jagada ning see naine on atraktiivne, siis on ainult aja küsimus, millal sellel pinnal suhe tärkab.

kui muidugi on tegemist ülekaalulise 60 aastasega, siis võid muretu olla. aga sellistega enamasti töövõite õhtusöögiga ei tähistata:)

Miks ei minda õhtusel ajal? Päeval on ju tööaeg. Muidugi tähistatakse tööl saavutatud just õhtul, kui töö on läbi, siis saab end lõdvemaks lasta ja mitte seksuaalses mõttes. Ka kamp IT-nohikuid läheb koos välja ning seal pole mingit geiteemat.

Ma olen ise näinud, et Skandinaavia maades on see üsna tavaline, et professorid, magistri ja doktoriõppe tudengid jm ülikoolitegelased lähevad pärast projekti läbiviimist või kellegi doktoritöö esitlust koos välja jooma ja just konkreetselt jooma ja pidutsema ning see on perekeskne ühiskond. Ei mingeid sekssuhteid, viimaseid toimuvad pigem isegi töö ajal, mitte naise kuuldes välja minnes.

Kamp jah, aga mitte üks-ühele. See on suur vahe.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

puust ja punaselt siis: kui su mehel poleks selle naise suhtes seksuaalset huvi, siis ta välja õhtustama ei läheks.

töötan samuti meestekollektiivis, igasugu projekte on tehtud ja raskusi seljatatud. mõnega neist ka lähedaseks saadud, õhtusöökidel käidud ja ka intiimsusi jagatud. kombluspolitseinikele ütlen kohe ära, et olin vaba naine siis, küll aga olid suhtes need mehed.
meestel on töö tähtsam kui pere, nad veedavad seal pikki õhtutunde ja kui nad saavad oma tööasju sügavuti naisinimesega jagada ning see naine on atraktiivne, siis on ainult aja küsimus, millal sellel pinnal suhe tärkab.

kui muidugi on tegemist ülekaalulise 60 aastasega, siis võid muretu olla. aga sellistega enamasti töövõite õhtusöögiga ei tähistata:)

Miks ei minda õhtusel ajal? Päeval on ju tööaeg. Muidugi tähistatakse tööl saavutatud just õhtul, kui töö on läbi, siis saab end lõdvemaks lasta ja mitte seksuaalses mõttes. Ka kamp IT-nohikuid läheb koos välja ning seal pole mingit geiteemat.

Ma olen ise näinud, et Skandinaavia maades on see üsna tavaline, et professorid, magistri ja doktoriõppe tudengid jm ülikoolitegelased lähevad pärast projekti läbiviimist või kellegi doktoritöö esitlust koos välja jooma ja just konkreetselt jooma ja pidutsema ning see on perekeskne ühiskond. Ei mingeid sekssuhteid, viimaseid toimuvad pigem isegi töö ajal, mitte naise kuuldes välja minnes.

Kamp jah, aga mitte üks-ühele. See on suur vahe.

Miks on vahe? Üks-ühele minnakse siis, kui on üks-ühele midagi tähistada. Ma olen ka meessoost sõpradega üks-ühele nende lõputöid tähistanud, ausalt öeldes ei mõelnudki soo peale. Kui on individuaalne sõber või kolleeg, kellega tehakse kahekesi koos midagi, mis mõttega kõrvalisi inimesi kutsuda? Või suheldaksegi ainult omasoolistega? Et naistel ei ole individuaalseid meessoost sõpru? Minu jaoks on üldse väga vähesed mehed iseloomu ja välimuse poolest sellised, keda mehena märkaks.

Kägu kirjutas:

Kui inimene tahab petta, siis teeb ta seda niikuinii, hoia sa teda kui tahes lühikese keti otsas

Just. Sama ka naisega. Ja kui ei saa füüsiliselt petta, teeb seda mõttes ikka – ja on see siis parem? Nojah, et ei saa mingit häda külge…

Ma ei ole kunagi aru saanud, mida Kitzbergi “Libahundis” Mari saada tahtis? Peletas Tiina minema, abiellus mehega, kes talle lapse tegi, aga mehe mõte oli ikka kogu teise juures. Kas tõesti peitub kogu õnne selles, et füüsiliselt on kõrval mees, isegi kui ta oma naisest ei hooli?

mul on ka meeskolleeg, kellega iga päev tihedalt koos, projektid samad, aga ka huvid sarnased, kahekesi käime lõunal, istume kõrvuti koosolekutel ja reisidel, mulame niisama skypes – aga ma ei kujuta ette, mida meil oleks teha või rääkida veel lisaks kahekesi õhtusöögil??
õhtul ikka tahaks ju oma perega olla. abikaasagagi ei jõua väga restorani muude kodutegevuste kõrvalt.
kui hullult vaja töökaaslasega kahekesi midagi tähistada, siis teeme kontoris õlled ja jaurame natukene peale tööd pikemalt, suuremateks tähistamisteks on olemas firmapeod kambakesti.

Mina olen naine peamiselt meeste kollektiivis.
Ja meeskolleegidega olen õhtusöögil käinud küll, päris mitmel põhjusel. Esiteks on osasid asju palju parem arutada tavapärasest keskkonnast eemal ja teiseks on mitmed meist nii tiheda graafikuga nädala sees, et sellisteks vabamateks strateegiliselt tulevikku vaatavateks aruteludeks tööpäeviti aega polegi. Seetõttu on tavaline, rt planeerime näiteks mõlemale poolele sobivale ajale õhtusöögi.

Ma hästi ei kujuta ette, et võtaks sinna kaaslased ka kaasa, mida nad teeksid samal ajal, kui me nt riigihangete või rasketehnika ostu ûle arutame? Poleks vist väga huvitav?
Ja need õhtusöögid pole rangelt ametlikud, tihti joosevad ka argielu teemad sisse nagu kummagi poole lapsed jne.

Siinseid kommentaare lugedes ma peaks end vist jube halvasti tundma, et korra kutsusin nt 3 meeskolleegi enda juurde koju õhtusöögile, et üht uut projekti tutvustada, ise polnud oma mehelegi sellisest õhtusest plaanist veel rääkinudki.

vaba olles sai IT nohikutega ikka kõvasti pidutsetud ja pole nad pärast tööd mingid kukupaid. Iseasi oli neid kontorist välja saada.
nüpd kõigil pered, mõnel ka juba kolmas abielu käsil

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Jah, sõprus meeste ja naiste vahel saab olla vaid nii kaua, kuni naine seda sõprusena tahab. Kui naine tahab enamat, siis saab 99% juhtudest esialgsest sõprusest armusuhe. Kõik sõltub sellest naisest.

Ja pead mehi töllideks, kes suhtesse tõmmatakse, kui naisel huvi on? Enamiku naiste vastu ei teki meestel üldse huvi.

Kägu kirjutas:

Kas siin pole probleem selles, et te olete liiga palju ameerika filme vaadanud kus õhtusöök mehe ja naisega tähendab raskekujulist vormi flirtimisest? Pole mina veel näinud, et siin riigis õhtusöök midagi intiimset tähendaks ega kohtinguks kedagi õhtusöögile kutsutaks. Kui nad läheks teatrisse või kinno või midagi sellist, siis ma muretseks.

Einoh, mida juttu. Teater ja kino on ohtlikud, aga jumala eest mitte õhtusöök kahekesi, kus on 100x rohkem aega intiimseks suhtluseks. See on ju suhte alguse klassika. Kuhu sa ikka mujale lähed, kui vaja vabamas õhkkonnas suhelda ja lähemalt tutvuda, ikka restorani.

Ma ei ole kunagi aru saanud, mida Kitzbergi “Libahundis” Mari saada tahtis? Peletas Tiina minema, abiellus mehega, kes talle lapse tegi, aga mehe mõte oli ikka kogu teise juures. Kas tõesti peitub kogu õnne selles, et füüsiliselt on kõrval mees, isegi kui ta oma naisest ei hooli?

“Libahundi” Maril ei olnud last. Lastetus oli üks nende abielu hädadest kõige muu kõrval.

Ma küsiks hoopis nii, et kuidas sa takistada saad seda minekut? No kui mees lihtsalt läheb ja kõik. Eks siis ongi suhe läbi, iseasi, kas enamik suhte ka päriselt lõpetaks. Pigem ussitaks ja vegeteeriks edasi.

Ma arvaks nii, et ma ütleks, et minu meelest see puhas lugu ei ole ja küsiks, kas mees on sellesse naisesse armunud. Vastusest ja sellega kaasas käivast kehakeelest loeks ka ühtteist välja. Edasi vaataks, mis saama hakkab. Kui mees ongi armunud, siis tollel teisel naisel ju ka oma roll – vb ta ei taha meest. Ja kui on tunded vastastikku, siis ega see ju ainsaks kohtinguks jää, ilmselt hakkavad kahtlased käigud kord nädalas vähemalt.