Üldiselt ma välja sööma minnes valin ette, mis kööki soovin ja selle järgi valin ka restorani. Kas mingit India või Taimaa toitu, Itaalia kööki, Armeenia šašlõkki, mereande, taimetoitu, tõhusaid liharoogi vms jne.
Restoranis ei söö kunagi kana (välja arvatud mõnikord karrides) ega sealiha – neid oskame ka ise kodus sajal moel teha, ei köida.
Kui vastata tuleb küsimusele, kas tellin rooga, mida olen juba söönud või midagi päris uut, siis vastan, et Eestis on restoranidest päris raske leida rooga, mida ma kunagi söönud pole. Samas restoranis või teises, kergelt erineva retseptiga või mitte. Mingi erineva kastmekese törtsuga või ilma, väikese maitseainevahega või ilma, erinevusega lisandites või samadega. Kui on leida, siis ainult aasiapärastes restoranides taimetoit, ma arvan. Seega söön tavaliselt Eestis juba olude sunnil seda, mida juba olen korduvalt söönud, aga mis on seni muudes kohtades maitsenud. Nüüd proovime näiteks, kuidas selles restoranis siia tartar, eskalopp, kaua küpsenud tallekoot või pavlova tehtud on. Panna cotta, seljanka või böff a la tartar on ju ikka igal pool sama asi, aga tore proovida, kuidas siin õnnestus või mis huvitav nüanss võib olla.
Väga eksootilistes välismaa söögikohtadeski välismaal valin midagi valikust mereannid, lammas, valge kala, kits, ulukid või part. Ka veis teinekord. Siga, punane kala, kalkun jäävad kõrvale. Ka söömata jäävad mõned elusolendid, mida ma ei söö isiklike veendumuste-otsuste pärast, on need veendumused siis rumalad ja teistele arusaamatud või ei. Ja siis valin toidu juba kohalikku ja võimalikult uudset moodi. Hinda peab ka muidugi enamasti vaatama.