Kas teiega juhtus lapsena kogu aeg midagi või olite pigem nö pai laps? Mina hakkasin mõtlema, et mina olin küll nii sõnakuulelik ja hea laps, et mul ei ole oma lastele üldse mingeid enda lapsepölve vallatusi või pahandusi rääkida. Vanemate jaoks olin kerge laps, aga endal on natuke kahjugi, et enda lapsepõlvest lõbusaid lugusid rääkida ei ole.
Loopisime autosid veepommidega, ossa jutt, kui auto kinni pidas – lidusime kõigest jõust pakku, Paberist sai volditud u 4×4 cm, kuidagi käis vesi sees, enamik lagunes viske pealt ära. Raksus sai käidud paar korda, lihtsalt huvi pärast, endal oli aeg õunu täis. Põnev oli hoopis pimedas võõras aia olla, kui see õunapabul, mida sealt kaasa võtsin. Tigeda naabrimuti ukse taha sai üks vihmaussidest ja tigudest kena kinkekarp jäätud. Rahvastepalli mängides viskasin naabritel kasvuhoone klaasi puruks, suuremat jama ei tulnud, said aru, et mängu käigus, vanemad klaarisid ära. Elasime n.ö. agulis, lapsi oli palju, õhtuti käis aktiivne elu, sai päevad läbi palli mängitud ja kaarte. Ehitasime ka onne metsas, võtsime kodust süüa/juua kaasa ja mõtlesime igasuguseid lugusid välja, olime ka detektiivid, kelle arvetes ümbruskond kubises kurjategijatest (siis oli Kalle Blomkvist väga populaarne). Samas ka lugesime väga palju.
Igasugu kaabaklusi sai tehtud. Katuselt mune autode pihta loobitud ( autosi oli vähe see aeg, andis passida), kuskil ukse taga kella anda ning igavese kabjaplaginaga minema joostud, kivikesi akendest sisse loobitud jne, jne. Väga teguderikas ja lõbys lapsepõlv oli.
Mina olin kõike muud kui pai. Sihilikke sigadusi küll ei teinud.
Peamiselt kolasime ja mängisime mahajäetud ja ehitusjärgus majades. Paljudes neist sai tuld ka tehtud (tulekahjut ei põhjustanud mingi ime läbi). Väga tihti olin kadunud kuhugi aleviku peale või lähedale (oli nt tingimata tarvis sõbrannaga läbi metsa sõbranna vanaema juurde minna, kuhu me siiski ei jõudnud, ma ei mäleta, miks, vb hakkas pimedaks kiskuma). Ükskord laenasime koera (ilma jutumärkideta), aga omanik oli veits purjus, unustas ära, mis koerast sai, sattus poole suht hüsteeriasse. Raamatud olid ideede varalaegas jah, igasugused nöörist tõmmatavad rahad jms said ära katsetatud. Ühele poisile kleepisime hirrrmsaid anonüümkirju ajalehepealkirjadest kokku. Igav ei olnud jah 🙂
