Teema: Valu ja meeltesegadus sünnitusel

Võibolla meeltesegaduse ja amneesia vahel on seos? 🙂

Mul oli ka valus, aga reaalsustaju ei kaotanud, meeltesegadust ei olnud. Püüdsin just koguaeg hetkes kohal olla.

Mul oli ka 1. esile kutsutud, sünnitus oli kohutav selles mõttes, et oli pikk ja valude vahed peaaegu puudusid nagu sa isegi kirjeldad. Ja mis kõige hullem, kõik tulid ütlema, et ei ole mul valus midagi, ärgu ma hädaldagu. 😀 Teine läks libedalt, ja kolmas veelgi kergemini. Sünnitusjärgsed perioodid läksid järjest hullemaks (emaka kokkutõmbevalud), aga sünnitused kergemaks. Usun, et see ongi sellest, et olid loomulikud sünnitused järgmised, ei mingit survet, tundsin ennast nagu kala vees. Aga valud – need olid ikka, aga no ei midagi sellist nagu esimesel korral. Mina nt kolmandal korral läksin presside alguses täiesti paanikasse, ja see ei olnud otseselt valust, senimaani ei tea mis see oli… ma nagu mingi hetk ei tundnud presse ja kuna mul oli ktg küljes, siis vaatasin sinna ekraanile ja mäletan et mingi hetk hüüdsin – mul polegi presse, kuna ekraan oli kinni pandud, ma ei saanud enam mitte millestki aru. Ämmakas siis ütles, et see juba välja lülitatud, ma siis vastu, et ahhaaa ja siis tundsin ka presse. 😀

Mina olin ka valust ja väsimusest nii sassis, et viimased 5-6 tundi (sünnitus kestis 24 tundi) olin täiesti endast ära. St ma mäletan üsna hästi sünnitust ja ei olnud teadvust kaotamas, aga mul polnud iseenda ega lapsega enam mingit kontakti, oli lihtsalt mõõtmatu valu ja tahtmine, et see valu lõppeks.

Natuke selline tunne, nagu mu hing(? või no see teadlik ja mõtlev ja TUNDEV ja unistav ja lootev osa minust, mis teebki minu; seesama osa, mis terve raseduse aja unistas lapsest ja armastas kõhus olnud tegelast ja mõtles talle nimesid, see osa, mis käis joogas ja õppis õigesti hingama ja ei kartnud sünnitust ABSOLUUTSELT) – see osa minust oli valu tõttu kehast täiesti välja tõrjutud ja oligi ainult viimse piiri peal valutav keha ja külmalt kalkuleeriv mõistus järel.

Arvan siiani, et olin sünnituseks hästi ettevalmistunud, õigesti häälestatud (ei olnud hirme, läksin õhinaga sünnitama) ja ka füüsiliselt läkski kõik selles mõttes hästi ja loomulikult, et laps sündis ilma meditsiiilise tagantkiirustamiseta ja jäime mõlemad terveks, aga atuke hirmutav on järgmisi võimalikke sünnitusi arvestades see, et kogu sellest õigest ettevalmistusest ja eeldustest polnud mingit tolku, sest see osa minust, mis oleks neid ettevalmistusi võinud sünitusel edukalt ära kasutada, lihtsalt ei toiminud.

Mina sain aru, et taltsutamatu paanika on see, mis valu tekitab, mitte vastupidi. Hirm ajab keha krampi ja siis tekibki valu. Kui ma ei oleks kartnud, poleks mul ka valus sünnitada olnud.
Hämarolek oli enne valusid, see oli isegi meeldiv tunne. Selline sügav enesele keskendumine. Võibolla tuli see sügavast sisse-välja hingamisest, aga võibolla millestki muust. Väga äge oli, nägin isegi nägemusi jne.

kui hästi korralikult sisse ja välja hingata, no ikka sügavalt, siis võib hakata küll katus sõitma, täitsa narkouima vist võib sattuda. Noh, see tohutu hapnik teeb midagi ajus, ma ei oska asjalikult seletada. Samas aga see aitab ju kõik sünnitustegevusele kaasa ja lõdvestada jne.
Kui krampis olla ja karjuda (siis tekitatakse õhupuudus hoopis), siis jälle teistpidi hakkab katus sõitma…

Teine sünnitus on kiirem, aga ka valusam. Samas, nii palju, kui mina tean, valiks enamus alati teise sünnituse, sest esimene võtab ikka päris läbi (juhul, kui on mega pikk).

mina olin täiesti ära omadega esimesel sünnitusel…See oli nii jube valu, et ma olin täiesti apaatne juba. Kuskilt läbi kuma vaadates aknast kaugusse mõtlesin endamisi, et oi, inimsed juba lähevad tööle ja väljas on valge…siis kuulsin läbi kuma arsti suust tulevat lauset \”laps läheb ära\” ja siis mul tuli reaalsus tagasi. Andsin endast viimase, et kõik ei läheks nii nagu ma just kuulnud olin…Nüüd uue rasedusega on rasedaraamatusse kirjutatud eelmise sünnitsue juurde: nõrkus sünnitusel.

Enne epiduaraali oli nii valus et lihtsalt röökisin nagu ratta peal. Peale seda läks kohe paremaks. 1,5h oli väljutusperiood. Selle ajaga tuli meeleheide, et see ei lõppe kunagi. Raske oli, valus niiväga polnud.