Lisan siia ühe päris vana intervjuu samal teemal, aga teise tonaalsusega:
https://www.ohtuleht.ee/115658/minu-armastus-on-endine-
See intervjuu on minu meelest nii õudne, et on isegi keeruline kommenteerida. Lugesin seda juttu juba mitu päeva tagasi, aga millegipärast koguaeg kummitab see artikkel. Ma lihtsalt ei saa aru, mida kohutavat on sellise naisega juhtunud, kes näeb oma suhet sellisena? Kas vanaema antud “elutarkus” ongi inimese elu rappa juhtinud?
Artikli lõpp oli veel eriti räige. Oma naine on andnud nö andestava, alandliku ja lepliku intervjuu, mille peale mees sõimab teda nähvitsaks. Mees ilmselt ei teadnud, millise tonaalsusega intervjuu naine temast andis ning teades endal süüd, eeldas kohe, et midagi head seal olla ei saanud. Tegelikult ikka uskumatu! Kuidas on võimalik oma poegade emale nii teha? Imelik, et pojad temaga üldse enam mingit tegemist teevad.
Tsitaat artiklist
“Ma olen oma meest juhtinud, ta on elanud ainult minu peaga, minu mõtetega. See, mis ta on teinud, on minu kätetöö. Naine ju loob meest. Kuid see on mulle arusaamatu, kuidas keegi teine püüab hävitada seda, mida mina olen loonud?” küsib ta.
Kui mõni mees naise kohta sama kirjutaks, süüdistataks teda õigustatult vaimses vägivallas ja manipuleerimises. Sellise suhtumisega inimese juurest peabki jooksma ja kiiresti ja kaugele, ei saa ühtegi meest süüdistada, kes lõpuks kuitahes pika kooselu järel nägema hakkavad, kui toksilises suhtes nad olnud on.