Kohtasin poes vana klassivenda, kellega sai kooliajal hästi läbi saadud ja ammu mõtlesin, et huvitav mis ta teeb jne. Nägin, et ta seisis piimaleti ääres, valis mingit jogurtit ja läksin tere ütlema ja küsisin kuidas läheb, niisama viisakusest. Tema reageering oli ausalt öeldes jahmatav, pani enda jogurti korvi, pööras selja, võttis taskust telefoni ja kõndis minema. Lihtsalt, mitte midagi ei öelnud. Jäin nii lolliks, teised ka vahtisid, tervitasin rõõmsalt ja valjult. Rääkisin sama loo vanale klassiõele, kes ise koges temaga samasuguse episoodi läbi ja teadis, et ta ei ole reageerinud üldse Facebookis ka vanade kambajõmmide kirjadele, kuskil mujal tal kontosi pole. Oleks, et 10 või 20 aastat möödas, aga 4…See tekitab segadust, mis inimesel viga on, kellega sai hästi läbi saadud. Juba kooliajal tundus ta natukene eraklik, pidudel kunagi ei käinud ja eriti väljaspool kooli ka vist ei suhelnud, kuid koolis suhtles normaalselt ja oli muidu sõbralik, pigem siuke hakkaja, kuigi üsnagi salakaval ja kalkuleeriv tüüp. Tean, et läks mu tantsutrennist sama tüdrukuga õppima ülikooli sama eriala ja too ütles, et ülikoolis ka pidudel ei käinud, aga seal kellegagi peale õppetöö tegemiseks vajaliku määra ei suhelnud(isegi FBs ei lisanud sõbraks ja meid on ka ammu eemaldanud) aga on osutunud üsna edukaks inimeseks ja samal ajal ka suutnud enda edukust varjata ega pole otsinud mingit tähelepanu. See ju ei käi omavahel väga kokku, miks peaks keegi edukust häbenema ja vanu häid tuttavaid ignoreerima? On olnud teil selliste inimestega kogemusi või on teil mees selline? Mis sellise isiksuse muutumise tingib?
Teema: Vana sõber ei teinud poes minust välja
Räägime nüüd sellest edukusest? 4 aastat on möödas, kui käisite koolis. Selle ajasees on suutnud inimene lõpetada ülikooli ja olla edukas. Mitu aastat ta edukas on? Mida see edukus tähendab. Antud jutu põhjal võiks arvata, et selle nelja aastaga oled niipalju muutunud, et sind ei tuntud lihtsalt ära. Oleksid pidanud end tutvustama nime pidi. Lisaks sellele oleks pidanud olema veenudnud, et tegemist on ikka selle inimesega, keda sina ka tunned. Mulle on ka tuldud ligi ja hakatud rääkima maast ja ilmas. Mina ei kõndinud minema, küsisin, et kas ma tunnen teda. Selgus, et ei tunnegi, ajas segamini.
Ja veel, kui te tõesti nii head tuttavad olite, miks siis 4 aastat pole suhelnud.
Nägin, et ta seisis piimaleti ääres, valis mingit jogurtit ja läksin tere ütlema ja küsisin kuidas läheb, niisama viisakusest. Tema reageering oli ausalt öeldes jahmatav, pani enda jogurti korvi, pööras selja, võttis taskust telefoni ja kõndis minema. Lihtsalt, mitte midagi ei öelnud.
See on ikka väga imelik käitumine. Käitus tõesti, nagu oleks arvanud, et oled suvaline ahistav võõras. Nii et kas ta ei tundnud sind ära, käis, klapid peas, ega kuulnud sind, hakkab kurdiks jääma või oli ta kooli ajal kiusatud või on mingil muul põhjusel koolikaaslaste peale või konkreetselt sinu peale pahane või on tal mingid vaimsed probleemid või mingi autismiga seotud häire äkki? Raske niimoodi öelda.
No las ta siis olla.
Ega see, et ta kooliajal teiega koolipäeva jooksul normaalselt suhtles ei tähenda, et ta teie seltskonda nautis. Ise ütlesid, et tegelikult oli eraklik juba siis. Lapse ja noorena tunnevad isegi teistmoodi inimesed siiski suuremat survet suhtlemiseks. Nüüd on ta täiskasvanu ja teeb, mis tahab.
Ja oma edukust vaevalt et ta nii õudsalt varjanud on, lihtsalt tal pole seda ehteestlastlikku tungi seda igal võimalusel eksponeerida ja teistele nina alla hõõruda.
Mis mõttes muutus? Ise ütled, et kogu aeg selline olnud.
Ja mis mõttes vana sõber, kui samas ütled, et oli eraklik ja koolivälisel ajal ei suhelbud.
Tal lihtsalt hea meel, et vanast klassist lahti sai.
Ega see, et ta kooliajal teiega koolipäeva jooksul normaalselt suhtles ei tähenda, et ta teie seltskonda nautis.
Nojaa, aga ega see, et sa kellegi seltskonda ei nautinud, ei sega sul ometi viisakalt tuttavale inimesele tere öelda. Saan aru neist, kes esimesena ei tereta, ehk tahavad suuremat suhtlust vältida, loodavad, et neid ei tuntud ära, kardavad, et see teine ei taha nendega suhelda ja ei taha teda tülitada, on hoopis oma mõttes, mida iganes. Aga kui sulle juba tere öeldakse, siis mõistlik on vastu ju tere öelda, mitte sõnatult minema tormata. Heal juhul saaks ju lisada, tere, kahjuks mul on praegu kiire vms. Mu meelest oli selle inimese käitumine ikka veider.
Tüüp on lihtsalt ebaviisakas või endast väga heal arvamusel. Las ta olla, tühja temaga, ela oma elu.
Ma räägin pidevalt inimestega, keda ma ära ei tunne – mul lihtsalt on palju tuttavaid ja väga halb mälu. Ma küll ei viitsi iga kord uurida, kes ta on ja kust me tunneme. Kui ei tunnegi, mis siis sellest, naeratada ja paar sõna juttu ajada võib ju ikka.
Sinu jutt jätab õudselt teiste inimeste eludes sonkida soovimise mulje. No saa juba üle ja saa aru, et see inimene ei soovi sinuga suhelda! Ilmselt ei soovi suhelda kellegagi teie klassist või koolist. Niisugune pikk heietus kirjutada sellest seigast, miks küll! Hangi endale oma elu ja tuttavad, kes sind piimaleti ääres nähes minema ei jookse.
See on mingi naljateema või 😀 Issake, inime tahtis rahus oma jogurtit valida, ei tahtnud teretada, ei tahtnud suvakale aru anda kuidas tal läheb. Näed sots.meedia sõbralististki on teid kõiki ammu eemaldanud, seega… Mis see küsimus oligi?
Pealkirjas on jutt vanast sõbrast. Jutust tuleb välja, et endine klassivend, kes juba kooliajal eriti suhtlusaldis polnud. Hea teemaalgataja, ei ole kõik su sõbrad, kellega elu sind kokku viib.
No äkki tale oli kiire/ oli tuju paha/ oli mingi asja pärast närvis jnejne, ei olnud lihtsalt tuju piimaleti ääres juurde kargavale vanale pooltuttavale small talki tegema. No mis sellest?
Mõned inimesed tuhisevad tänaval tere ütlemata m66da (ma olen iseoma emast tänaval m66da marssinud 😛 ), sest unustasid prillid koju või häbenevad neid tänaval kanda või pole üldse veel silmaarsti juurde mindud saanud jnejne. Sina võtaksid kõike oma mätta otsast, et SIND ei nähtud, ei tehtud välja, millega sina selle ära teeninud oled jms, kui enamasti on asi hoopis muus. Küllap tal mingi põhjus oli. Mis sa vaevad ennast nii tühise asja pärast.
Mis mõttes muutus? Ise ütled, et kogu aeg selline olnud.
Ja mis mõttes vana sõber, kui samas ütled, et oli eraklik ja koolivälisel ajal ei suhelbud.
Tal lihtsalt hea meel, et vanast klassist lahti sai.
Täpselt. Ma ise tunnen ka, et ei soovi üldse mingite endiste koolikaaslastega kohtuda ja teha nägu nagu jube lahe oleks. See eluetapp on möödas, nüüd on teised tuttavad ja kes on sõber, sellega suhtlen, teistega pole õnneks kohustust suhelda.
Muidugi, kui keegi juurde kargab ja rõõmsalt teretab, ma üldjuhul ikka võtan tere vastu, mitte ei keera lihtsalt selga. Aga nüüd, kus kool on läbi ja inimene on “vaba”, ei ole tal vähimatki kohustust suhelda kellegagi peale nende, kellega ise tahab.
Ei mõista ka, kuidas siis jutt sõbrast on, kui ise ütled, et väga ei suhelnud? Ilmselt jätad osa loost rääkimata, ju on tal siis põhjust mitte enam soovita teiega suhelda, neid aegu meenutada (lugedes sinu kirjeldust, tekkis ka esimene emotsioon, et kiusasite teda?).
Või teine variant – ei olnud tegu õige inimesega, lihtsalt sarnane.
äkki tal lihtsalt polnud prille ees (või oli läätsed ette panna unustanud)?
ma ka ei tunne inimesi ära, kuna olen lühinägelik.
Minule hüppas eelmine aasta 1nisterahvas ligi jutustab ja küsib kuidas läheb – mina viisaka inimesena vastan ka ja naeratan uurin siis vastu kuidas tal läheb… Ise mõtlen kes ta on kust ma teda tean. Alles koj jõudes viisin näo kokku nimi ei tule siiani meelde. Tegu endise klassiõega vahetunnis sai pealiskaudselt suheldud koolitöödes sai ka abi küsitud aga oma sõbraks ma teda pidanud pole lihtsalt kassikaaslane ja no ei tule nimi siiani meelde. Koolist oli 5 aastat möödas.
No kui ta endised klassikaaslased ka Facebookist eemaldanud on, siis ilmselge, et ta teid mingiteks sõpradeks ei pea ja suhelda ei soovi. Ehk ta arvas, et teil polegi millestki rääkida? Kui ta juba kooliajal oma eraelu jagada ei soovinud, siis ammugi ei soovi ta seda peale kooli lõpetamist teha. Seda enam, et vahepeal pole aastaid suhelnud, tema jaoks ehk tegemist sisuliselt võõraga. Tere oleks muidugi olnud viisakas öelda, aga ju ta valis täieliku ignoreerimise taktika, sest muidu veel arvad, et ta suhelda soovib.
Arusaamatu inimene on teemaalgataja – klassivend ei ütelnud tere, nüüd helistab tuttavaid läbi, klassikaaslasi, teeb siia teema jne. tõesti – kas ei ole oma eluga midagi peale hakata või lihtsalt igav.
Ja veel, kui te tõesti nii head tuttavad olite, miks siis 4 aastat pole suhelnud.
See on küll tobe küsimus. Kooli ajal oled väga paljudega ju hea tuttav. Kool lõpeb ja minnakse laiali. Hea tuttav ei tähenda suur sõber, eks ole.
Arusaamatu inimene on teemaalgataja – klassivend ei ütelnud tere, nüüd helistab tuttavaid läbi, klassikaaslasi, teeb siia teema jne. tõesti – kas ei ole oma eluga midagi peale hakata või lihtsalt igav.
Minu meelest on ka see klassivend tähelepanuväärne. Perekoolist ma võõraste käest tõesti mingit arvamust ei loodaks, sest ilmselgelt ei suuda inimesed, kes teda ei tunne, midagi välja mõelda. Et tüüp on veidrik ja võib-olla tegeleb isegi hämarate asjadega, on ilmselge.
Kui minu klassivend oleks nõnda käitunud, oleksin kah klassikaaslastega ühendust võtnud ja küsinud, mis värk on. Sest nemda tunnevad teda. Samas räägib teemaalgataja, et juba koolis oli poisil mingi pime pool. Mis seal ikka, eks tuleb ära oodata, vast ilmneb see pime pool kes teab mis moel ja siis oled veel õnnelik, et ta sulle tutvuse jätku ei pakkunud.
skisofreenia
Nagu kahju on, et inimene, kellega seonduvad ainult head mälestused,
Oled sa kindel, et sul enda mingit vamiset häiret ei ole? Sa ju ei mäleta, mida veidi aega tagasi rääkisid, mingi isiksuse kahestumine. Värskendan su mälu:
Juba kooliajal tundus ta natukene eraklik, pidudel kunagi ei käinud ja eriti väljaspool kooli ka vist ei suhelnud, kuid koolis suhtles normaalselt ja oli muidu sõbralik, pigem siuke hakkaja, kuigi üsnagi salakaval ja kalkuleeriv tüüp.
Ainult head mälestused inimeset, keda oled veidi aega tahsi salakavalaks ja kalkuleerivaks nimetanud?
Ma oletan, et see sinu suhtumine oli temale väga hästi tunda. Ühelt poolt nimetad sõbraks, teisalt kritiseerid teda salakavalaks ja kalkuleerivaks. No ta ei soovi sellise kahepalgelise tegelasega suhelda ja ei pea sind oma sõbraks. Ma ka ei peaks oma sõbraks inimest, kes mind salakavalaks ja kalkuleerivaks kritiseeriks.
Minu arust toidupood ei ole küll mingi koht, kus seltskondlikku vestlust arendada. Mulle absoluutselt ei meeldi tuttavate ega isegi mitte sõpradega toidupoes kohtuda, sest ma pean toidu ostmist väga isiklikuks asjaks. Kui ma tõesti mingit jogurtitopsi valin, siis talun kellegi “tere” hädavaevu, rääkimata mingisugusest “kuidas-sul-läheb”-vestlusest. Seega, ehk ei peaks sa seda isiklikult võtma. Pigem vali kohta
Nagu tellitud – laupäeval ei tundnud poes oma eksi ära, noh seda noorepõlve armastust. Hea, et rabas kärust kinni. Olin just ämma juurde minemas ja peas jooksis nimekiri, mida osta vaja ning oli sigakiire ka. Pärast oleks perekoolis teema – vana pruut ei teinud poes minust välja.
Arusaamatu inimene on teemaalgataja – klassivend ei ütelnud tere, nüüd helistab tuttavaid läbi, klassikaaslasi, teeb siia teema jne. tõesti – kas ei ole oma eluga midagi peale hakata või lihtsalt igav.
Aga mida beebsuga kodus olles ikka teha kui teiste asjades/eludes nuuskida?
Mina olen ka selline eraklik. Ei ole soovi kohtuda, juttu ajada. Kui ma näen tuttavat, siis ma katsun kohtumist pigem vältida. Aga kui keegi mind teretab esimesena, märkab esimesena, siis ikka tuleb teretada ja vastata, et kuidas läheb. Mina ei tea, mulle on see kuidagi piinarikas küsimus. Mida peale selle, et hästi läheb veel öelda? Kuidas sul endal läheb? Ah ka hästi. ja siis saabub piinlik vaikus. Pole nagu midagi rääkida, aga vait on olla veel nõmedam 🙂
hahaaa…mul sama teema, nägin oma vana tööandajat, koos siis 15a. kõrvuti oldud.
Tuli mulle Rocca al Mare kaubanduskeskuses vastu ja vaatas minust läbi, ma jäin seisma aga kõndis nagu postist mööda. Mulle küll tundus, et oli vist pilves….
Ära tee välja ja unusta ära. Igasuguseid troppe liigub, jõuad sa kõigisse süveneda.
Äkki on lühinägelik, kargasid nii äkitsi peale ja ta ei saanud aru, kes on.
Samas sa kirjeldad teda nii imelikult, et ma ei tahaks ka sinuga suhelda tema asemel (ütled, et oli su sõber ja siis edasi, et salakaval ja kalkuleeriv). Tore “sõber” küll. Kahepalgeline oled ju.
Tegelikult vaevas sind vaid uudishimu (seda enam, et hakkasid veel pärast teisi klassikaaslasi läbi helistama). Vaevalt sind reaalselt inimlikult huvitab, kuidas tal läheb- siis oleksid temaga need neli aastat ka suhelnud, eksole…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
