Teema: Vana teema, kontserdid ja väikesed lapsed

Selliste teemade tõstatamine on kahjuks üsna mõttetu, sest inimesed, kes tõesti saavad aru, et see on ebaviisakas, arvestavad sellega juba niigi. Ja need, kes ei saa sellest aru, ei hakka ka sellise teemaalgatuse peale saama.

#3507668:

Nagu iga aasta on palve (v.a. see aasta) palun ärge võtke väikelapsi, beebisid lõpuaktustele – nad segavad on nutu ja jutustamisega. Aga ei – minu lapsel on õigus olla seal, kuigi on palav, umbne ja mis salata – ka igav.

Samuti on inimõigus võtta väikelaps kaasa kirikukontserdile lalisema ja ridade vahel jooksma – emmeke vaatab seda heldinult pealt – issand, kui nummi.

Lapsed on väga erinevas vanuses kui ehk märganud oled, kui 4-aastaselt saab eeldada juba kuuletumist, paigal püsimist, siis 2-aastaselt näiteks mitte. Kuna olen ka ise mitmekordne lapsevanem, siis üldjuhul ei pahanda päris piside käitumise peale, küll olen aga lausa sõna võtnud, kui 5–10-aastased käituda ei oska.
Endal mul on komme eemalduda lapsega kõige tagumisse ritta, sest nii on ka endal kõige mugavam ja on tulnud ka kontserdilt varem lahkuda. Üldiselt ajal mil lapsed päris väikesed, nendega kontserditel peaaegu ei käigi, va mõni üksik vabaõhukontsert aastas.

Muidu aga – lõpuaktus ongi peresündmus ja kirik on koht kuhu kōik, kes inimesed ongi oodatud. “Laske lapsukesed minu juurde tulla…”

Kooli lõpuaktus ei ole pereüritus, vaid akadeemiline üritus. Pereüritus on piknik, külaskäik vanaema juurde, aga mitte koolis toimuv pidulik aktus. Seega ei ole see kohta, kuhu pisikesi lapsi kaasa võtta. Mul oli juhus, kus kõrgkooli lõpusktusel tõsteti lõpuks titt veel sülle püsti ka, et paremini näeks – aga see, et tagumine rida enam midagi ei näinud, et läinud korda – tõepoolest pereüritus!
Olen ka mitmekordne vanem ja ei tule selle pealegi, et piinata last igava kontserdi või üritusega.

#3507867:

Hea et lapsi pole.

Sellest pole abi ju, teistel on!

#3507802:

#3507668:

Nagu iga aasta on palve (v.a. see aasta) palun ärge võtke väikelapsi, beebisid lõpuaktustele – nad segavad on nutu ja jutustamisega. Aga ei – minu lapsel on õigus olla seal, kuigi on palav, umbne ja mis salata – ka igav.

Samuti on inimõigus võtta väikelaps kaasa kirikukontserdile lalisema ja ridade vahel jooksma – emmeke vaatab seda heldinult pealt – issand, kui nummi.

Lapsed on väga erinevas vanuses kui ehk märganud oled, kui 4-aastaselt saab eeldada juba kuuletumist, paigal püsimist, siis 2-aastaselt näiteks mitte. Kuna olen ka ise mitmekordne lapsevanem, siis üldjuhul ei pahanda päris piside käitumise peale, küll olen aga lausa sõna võtnud, kui 5–10-aastased käituda ei oska.

Endal mul on komme eemalduda lapsega kõige tagumisse ritta, sest nii on ka endal kõige mugavam ja on tulnud ka kontserdilt varem lahkuda. Üldiselt ajal mil lapsed päris väikesed, nendega kontserditel peaaegu ei käigi, va mõni üksik vabaõhukontsert aastas.

Muidu aga – lõpuaktus ongi peresündmus ja kirik on koht kuhu kōik, kes inimesed ongi oodatud. “Laske lapsukesed minu juurde tulla…”

Esiteks, kaheaastaselt saab vaikselt istumist oodata juba küll, kui talle on seda õpetatud. Me oleme kirikus käiv pere, käib ka meie kaheaastane ja ta teab, et kiriks ei joosta ega lärmata, istub süles, vaatab raamatuid ja räägib sosinal. Kui lärmama hakkab, läheme välja ja nii iga kord. Ja nii käituvad kirikus kõik lastega pered. “Laske lapsukesed minu juurde tulla” kehtib jumalateenistuste kohta, teenistusele on tõesti lastega pered oodatud ja pered, kes käivad kirikus, käivad igas vanuses lastega – ja lahkuvad ruumist, kui laps häält teeb. See aga EI kehti kirikus toimuvate kontsertide kohta. Mitte mingisugust põhjendust ei ole sedasama kahest, kes sosinal raamatuid kommenteerib, võtta õhtul kirikusse kontserdile – sinna ei sobi ka pidev sosin, sest teised tahavad vaikust.
Olin eelmisel aastal Tanel Padari kontserdil tõsiselt hämmingus, sest peresid, kes olid tulnud lämravate lastega, ei olnud üks-kaks, vaid selline tunne oli, et veerand kuulajaskonnast on tulnud mudilastega, kes isegi selle peale ei tulnud, et kontserdil tasa olla. Tutvuskondade lapsed suhtlesid valjuhäälselt istujate kõrval, jooksid, mängisid, nagu muusika peakski lihtsalt olema perepikniku taustaks. See oli küll jube kogemus!
Olen ise kolme lapse ema, aga lapsi võtan ainult sinna, kuhu nad on oodatud või siis juhul, kui tean, et nad juba oskavda olla sama vaikselt kui täiskasvanud.

#3507836:

Lapsukeste all mõeldakse Piiblis tõesti inimesi, kuid ei tassitud isegi siis tittesid kirikusse kaasa rohkem kui ristimiseks, kui inimesed veel väga usinasti igal pühapäeval kirikus käisid ja tõesti usklikud olid.

Mina käisin küll juba titest peale kaasas jumalateenistustel, samuti käisid mu vennad. Ema on öelnud, et päris titena oleme me kõik teenistused maha maganud seal kirikus. Aga tollal lahkuti viisakalt kirikust, kui laps nutma hakkas. Samuti ema sõnul ei olnud selliseid lapsi, kes oleks ringi jooksnud või pättusi teinud. Ei tea muidugi kui tõsi see on. Äkki ta lihtsalt ei taha mäletada selliseid asju 😀
Enam ma ei käi kirikus ja enda lapsi ka ei vea sinna. Vendade lõpetamisele võtsin lapse kaasa, kui ta oli 1-aastane (ja minust sammugi maha ei olnud nõus jääma), ta isegi käitus hästi. Kuni hetkeni, mil kõlaritest hevimetall etteaste tuli ja ta kartma hakkas koos kamba teiste väikelastega (kes võibolla kõik tema eeskujul nutma hakkasid). Tol hetkel tekkis korraks väljupääsudesse ummistus ja laste kisa kajas selgelt üle saali.

#3508023:

Kuhu need tited ja väikelapsed siis selleks ajaks jäeti, kui kõik täiskasvanud kirikus olid? Loomulikult võeti kaasa. Kui ema nurgavoodist tõusis ja hakkas jälle argitoimetustega tegelema, käis ta koos titega ka kirikus.

Mitte üheski talus ei elatud nii nagu praegu ainult ühe põlvkonnana. Igas majas oli vanaisa-vanaema kes laste järgi vaatas, nii nagu enne kägu ütles, kas tüdruk ja sulane. Ka jäeti vanemaid lapsi nooremate valvesse. Ja justnimelt kui oligi selline variant, et kohe mitte kedagi võtta ei olnud jäi see ema koos lapsega koju. Kirik ei olnud selline koht kuhu võeti lihtsalt laps kaasa ja lasti siis tal teha mis iganes pähe tuleb.

#3508068:

#3508023:

Kuhu need tited ja väikelapsed siis selleks ajaks jäeti, kui kõik täiskasvanud kirikus olid? Loomulikult võeti kaasa. Kui ema nurgavoodist tõusis ja hakkas jälle argitoimetustega tegelema, käis ta koos titega ka kirikus.

Taludest küll kõik täiskasvanud korraga kirikusse ei läinud, ikka jäi keegi koju talitama. Tee oli ju sageli päris pikk ja võttis aega. Kirjanduseski on piisavalt kirjeldusi, kuidas näiteks jõulu esimesel pühal sõitsid kirikusse peremees ja perenaine ning teisel pühal sulane ja tüdruk.

Ma ei tea, mis ajast sina räägid? Esimese vabariigi ajast? “Bullerby lastest”? Siis ei käidud enam nii massiliselt kirikus. Enne 20. sajandit jäädi pühapäevasest jutlusest kõrvale vaid äärmuslikel juhtudel ja käidi perede kaupa, sest koju ei jäänud kedagi. Pühapäeval ei talitatud suurt midagi, tehti ainult hädapäraseid toiminguid. Kirikus olid kõik, rinnalastest vanadeni.

#3507802:

#3507668:

Nagu iga aasta on palve (v.a. see aasta) palun ärge võtke väikelapsi, beebisid lõpuaktustele – nad segavad on nutu ja jutustamisega. Aga ei – minu lapsel on õigus olla seal, kuigi on palav, umbne ja mis salata – ka igav.

Samuti on inimõigus võtta väikelaps kaasa kirikukontserdile lalisema ja ridade vahel jooksma – emmeke vaatab seda heldinult pealt – issand, kui nummi.

Lapsed on väga erinevas vanuses kui ehk märganud oled, kui 4-aastaselt saab eeldada juba kuuletumist, paigal püsimist, siis 2-aastaselt näiteks mitte. Kuna olen ka ise mitmekordne lapsevanem, siis üldjuhul ei pahanda päris piside käitumise peale, küll olen aga lausa sõna võtnud, kui 5–10-aastased käituda ei oska.

Endal mul on komme eemalduda lapsega kõige tagumisse ritta, sest nii on ka endal kõige mugavam ja on tulnud ka kontserdilt varem lahkuda. Üldiselt ajal mil lapsed päris väikesed, nendega kontserditel peaaegu ei käigi, va mõni üksik vabaõhukontsert aastas.

Muidu aga – lõpuaktus ongi peresündmus ja kirik on koht kuhu kōik, kes inimesed ongi oodatud. “Laske lapsukesed minu juurde tulla…”

MOTT, ühel eelpool kõnelenul jumala õigus! Kes teistega arvetavad, need teevad seda niigi ja kes pole varem seda teinud, ei hakka seda tõenäoliselt kunagi ka tegema. Neil puudub lihtsalt elementaarne arusaam viisakusest, teistega arvestamisest. Sama kehtib ju nende naabrite kohta, kes arvavad, et võivad teiste öörahu rikkuda oma muusika, mõõbli lohistamise ja krt teab veel millega. Neid teemasid on ka lõputult olnud ja ütleme nii, et neid küürakaid parandabki ainult haud.

Vanasti oligi teisiti. Ma mäletan oma lapsepõlvest, ma olen 50a, et mingit jooksmist, ringi kõndimist ei lubatud. Mäletan neid surmigavaid üritusi, isegi sugulaste sünnipäevalauas tuli algul paigal püsida ja istuda. Lapse seisukohast oli see üks paras piin. Aga jaurama ka ei lubatud hakata.

#3508647:

Minu kannatlikkus ei kesta igavesti. Mu kodupood on ühes kaubanduskeskuses asuv Selver. Kuna käin poes samadel aegadel ja samadel päevadel, siis on juba kümneid inimesi, keda ma sageli ostmas näen ja näo järgi juba tean. Üks selline seltskond oli mõned aastad tagasi ema koos kahe poisiga. Poisid olid umbes 7-9 ja 9-11. Kohtasin neid kümmekond korda ja neist ei saanud ümber vaadata. Poisid korraldasid tavaliselt kas kärurallit, st rinnutasid-ronisid kumbgi tühjale kärule ja jalgadega hoogu andes tuiskasid riiulivahedes. Või siis lihtsalt jooksid nii kiiresti kui jalad võtsid sika-saka riiulivahesid mööda. Otseselt nad pidevalt ei karjunud küll. Aga kurvi võttes haarasid riiulist, nii et asju kukkus. Põrkasid inimestele otsa. Mõlkisid käruga jäätisekülmikut jne. Peamiselt jooksid või kärutasid nad inimestele otsa.

Nägin, kuidas üks poistest haaras kurvi võttes vastutuleva inimese käes olevast korvist ja kogu sisu kukkus maha. Teisel korral nägin, kuidas üks neist kärutas kahe küünarkarguga inimesele otsa, nii et üks kark maha kukkus ja teised inimesed aitasid selle üles. Nägin korduvalt, kuidas käruga kellelegi selga kihutati, kaasa arvatud rasedale naisele, kes ilmselelt sai äga haiget ja kellega kaasas olnud mees ehmatas või vihastas näost nii kaameks, et lausa sinakashalliks. Korv pandi maha ja naine talutati kiiresti kassadest mööda õue, ilmselt autosse.

Nägin, kuidas üks poistest ronis suletud kassa kassalindile jalgupidi ja mängis, nagu see oleks jooksulint. See muidugi ei liikunud, seega 4 sekundiga hakkas kutil igav ja hüppas maha, tõmmates põrandale mingid jubinad, mis kassa juures olid. Sageli jooksis esimene poiss vahepeal selg ees, et taga jooksjat narrida. Seda rohkemate inimestega ta kokku põrkas.

Võimalik, et neil oli mingi käitumishäire.

Ema ei teinud midagi, süvenes ostudesse. Jah, kuulsin korra või kaks, et ütles neile, et vaiksemalt, vaiksemalt. Paar korda kuulsin, kuidas keegi ostjatest poistele või emale märkuse tegi, ise ka mitu korda hüüdsin poistele järele, et lõpetage jama vms.

Kannatus katkes siis, kui nad ühele väikest kasvu 5-6 aastasele tüdrukule otsa jooksid, see kukkus ja hakkas nutma. Tüdruku käes olnud mingi klaaspurgis asi läks katki ja kõik kohad olid kas verd või mingit purgis olnud punast ollust täis.

Ja minut hiljem, järgmises riiulivahes minu õnneks tulid need poisid kõrvuti tohutu kiirusega nurga tagant minu suunas. Ma panin neile jala taha, st ühele jala taha, teisele jala ette. Hambaid ja tatti lendas päris kõrges kaares ja põlved, küünarnukid ning ilmselt ka lõuad kolksusid vastu põrandat. Nende jooksukirus oli lihtsalt nii tohutu, et õhulend ja sellele järgnev liug oli korralik. Teeksin seda veelkord, julm või mis iganes. Aga edaspidi nägin neid kutte poe ees autos ootamas ja autoaknast sodi välja pildumas või sülitamas. Nii palju ema õppis alles siis, et neid ei saa inimeste sekka lasta.

Muide, mõnel korral oli nendega kaasas ka isa, kes kohe üldse ei reageerinud. Enamasti istus siiski autos ja ootas. Seega polnud tegu ka juhusega “kuhu see vaene üksikema oleks pidanud oma lapsed jätma”.

Jubedad kasvatamatud väikesed vastikud tattnokad ja nende sama jubedad vanemad!

#3508647:

Minu kannatlikkus ei kesta igavesti. Mu kodupood on ühes kaubanduskeskuses asuv Selver. Kuna käin poes samadel aegadel ja samadel päevadel, siis on juba kümneid inimesi, keda ma sageli ostmas näen ja näo järgi juba tean. Üks selline seltskond oli mõned aastad tagasi ema koos kahe poisiga. Poisid olid umbes 7-9 ja 9-11. Kohtasin neid kümmekond korda ja neist ei saanud ümber vaadata. Poisid korraldasid tavaliselt kas kärurallit, st rinnutasid-ronisid kumbgi tühjale kärule ja jalgadega hoogu andes tuiskasid riiulivahedes. Või siis lihtsalt jooksid nii kiiresti kui jalad võtsid sika-saka riiulivahesid mööda. Otseselt nad pidevalt ei karjunud küll. Aga kurvi võttes haarasid riiulist, nii et asju kukkus. Põrkasid inimestele otsa. Mõlkisid käruga jäätisekülmikut jne. Peamiselt jooksid või kärutasid nad inimestele otsa.

Nägin, kuidas üks poistest haaras kurvi võttes vastutuleva inimese käes olevast korvist ja kogu sisu kukkus maha. Teisel korral nägin, kuidas üks neist kärutas kahe küünarkarguga inimesele otsa, nii et üks kark maha kukkus ja teised inimesed aitasid selle üles. Nägin korduvalt, kuidas käruga kellelegi selga kihutati, kaasa arvatud rasedale naisele, kes ilmselelt sai äga haiget ja kellega kaasas olnud mees ehmatas või vihastas näost nii kaameks, et lausa sinakashalliks. Korv pandi maha ja naine talutati kiiresti kassadest mööda õue, ilmselt autosse.

Nägin, kuidas üks poistest ronis suletud kassa kassalindile jalgupidi ja mängis, nagu see oleks jooksulint. See muidugi ei liikunud, seega 4 sekundiga hakkas kutil igav ja hüppas maha, tõmmates põrandale mingid jubinad, mis kassa juures olid. Sageli jooksis esimene poiss vahepeal selg ees, et taga jooksjat narrida. Seda rohkemate inimestega ta kokku põrkas.

Võimalik, et neil oli mingi käitumishäire.

Ema ei teinud midagi, süvenes ostudesse. Jah, kuulsin korra või kaks, et ütles neile, et vaiksemalt, vaiksemalt. Paar korda kuulsin, kuidas keegi ostjatest poistele või emale märkuse tegi, ise ka mitu korda hüüdsin poistele järele, et lõpetage jama vms.

Kannatus katkes siis, kui nad ühele väikest kasvu 5-6 aastasele tüdrukule otsa jooksid, see kukkus ja hakkas nutma. Tüdruku käes olnud mingi klaaspurgis asi läks katki ja kõik kohad olid kas verd või mingit purgis olnud punast ollust täis.

Ja minut hiljem, järgmises riiulivahes minu õnneks tulid need poisid kõrvuti tohutu kiirusega nurga tagant minu suunas. Ma panin neile jala taha, st ühele jala taha, teisele jala ette. Hambaid ja tatti lendas päris kõrges kaares ja põlved, küünarnukid ning ilmselt ka lõuad kolksusid vastu põrandat. Nende jooksukirus oli lihtsalt nii tohutu, et õhulend ja sellele järgnev liug oli korralik. Teeksin seda veelkord, julm või mis iganes. Aga edaspidi nägin neid kutte poe ees autos ootamas ja autoaknast sodi välja pildumas või sülitamas. Nii palju ema õppis alles siis, et neid ei saa inimeste sekka lasta.

Muide, mõnel korral oli nendega kaasas ka isa, kes kohe üldse ei reageerinud. Enamasti istus siiski autos ja ootas. Seega polnud tegu ka juhusega “kuhu see vaene üksikema oleks pidanud oma lapsed jätma”.

Mingi oma 15 aastat tagasi oli mul juhus, mil minu ees kassasabas yks nii umbes 6-aastane lykkas käru tahtlikult minu vastu. Korduvalt. Ma ignoreerisin. Tema ema kas ei pannud tähele vöi pidas seda normaalseks, igastahes ei keelatud. No kuna ma nii kylma köhuga olin, siis poiss tuli ja virutas mulle jalaga. Ma virutasin vastu. Ausalt öeldes ei tea ma isegi, kuidas ma nii käituda julgesin, lihtsalt tuli automaatselt. Poiss oli ilmselgelt aga shokis ja puges emme jalge vahele. No ma loodan, et teinekord oma jalaga kassasabas enam vehkima ei hakka.