Teema: Vanad algklasside õpetajad

Meie koolis on noored algklassiõpetajad ülekaalus, aga tegu on ka linnalähedase kohaga, kus palju noori peresid.

Samas mõned aastad tagasi, kui armas ja sõbralik noor õpetaja ei suutnud hallata ülearu elavat naabripoissi, tõstsid naabrid oma lapse üle paralleelklassi range pensionieeliku käe alla.

See kõik oleneb jah inimesest- kas närvid on korras. Meie laps sai oma esimeseks õpetajaks äsja kooli lõpetanud noore neiu. Algul olid kõik väga õnnelikud, sest õpetaja oli väga hakkamist täis, aga peagi selgus, et ei saanud oma töö ülessanetega hakkama ja abi ka ei julgenud küsida. Kannatasid muidugi lapsed. See õpetaja “põles” ka läbi, sest tahtis väga ideaaalne õpetaja olla. Siiani meie laps meenutab oma algkooli aega, kui õudusunenägu. Samas paraleel klassijuhataja oli väga tore ja rahulik(ei tea kas ka range) pensionieelikust naisterahvas.

Pigem vana ja range, kui noor ja saamatu.

Minu kogemus on, et otse koolipingist tulnud ei kõlba kuhugi, et just aastatega tulevad kogemused, kuidas lastega suhelda, nii, et õpetajal oleks ikka kord, mitte, et lapsed teevad mida tahavad.

See kehtib nii lasteaias, kui ka koolis.

#3205185:

#3205177:

#3205164:

#3205162:

Samas mõned aastad tagasi, kui noor õpetaja ei suutnud hallata ülearu elavat naabripoissi, tõstsid naabrid oma lapse üle paralleelklassi, range pensionieeliku käe alla.

Siin tuleks küll naabriperel iseendale otsa vaadata.

Noh, vaatasidki ju? St nad said aru, et nende lapsel on vaja rangemat õpetajat, mitte ei nõudnud noore õpetaja kohest vallandamist?

Õpetaja tuleks vallandada, kui vanemad pole suutnud oma “ülearu elavale” lapsele selgeks teha, kus on see koht kus oma elevust ja elavust välja elada? Tõsiselt? Sa oled sedasorti lapsevanem, kelle meelest lasteaed ja kool on need asutused, kes tema lapse inimeseks kasvamisel vastutama peavad? Nende ülesanne on ainult kritiseerida.

Kool on siiski akadeemiline õppeasutus ja prioriteet nr. 1 on teadmiste õpe. Halba käitumist hinnatakse, mitte ei üritata vanemate tegemata tööd ära parandada.

Uskumatu – umbes, et olgu õpetaja veel õnnelik kah, et tööle sai jääda… (Pole kuulnud pretsedendist, kus käitumisraskustega lapse pärast pedagoog vallandatakse. See ikkagi ei käi nii sama ja tujude ajel).

Johaidii. Seda ma ju räägingi, et ei saa süüdistada neid lapsevanemaid endale otsa mittevaatamises, kuna nad said aru, et probleem on nende lapses, mitte õpetajas.

Ja ei, mina olen tegelikult hoopis sedasorti õpetaja, kes vallandati, kuna lapsevanemad ei olnud rahul, et ma nende mittekasvatatud lapsi õpetada ei suutnud.

#3205164:

#3205162:

Samas mõned aastad tagasi, kui noor õpetaja ei suutnud hallata ülearu elavat naabripoissi, tõstsid naabrid oma lapse üle paralleelklassi, range pensionieeliku käe alla.

Siin tuleks küll naabriperel iseendale otsa vaadata.

Appi kui rumal kommentaar!

Meie lastel oli vanem õpetaja. Tõeline pärl ja suurepärane õpetaja. Ta läks pensionile, tuli 28.a noor õpetaja.

Totaalne kaos. Õpetajal puudub empaatiavõime, puudub rõõm ja tahe. Vahel on ta teinud selliseid otsuseid, et kuku kummuli!
Minu kogemused ütlevad, et üldjuhul on need õpetajad head, kellel on koolis nn 1 ring tehtud ja kellel endal on ka lapsed, vähemalt teismelised. Muidugi pole see reegel ja osad noored on kohe kooli tulles suurepärased ja teistest ei saagi asja. Samamoodi on osad vanemad õpetajad elust väsinud, kuid üldjuhul on neil väärtuslik kogemustepagas.
Meie laste lemmikõpetajad on just vanemad õpetajad.

Eelistaks kogenud ja toredat õpetajat, vanus ei mängi siin rolli. Lapse esimene õpetaja oli ligi 30, kogemusi oli, väga tasakaalukas ja tubli õpetaja. Siis tuli tibi, kellel ei olnud mingeid kogemusi. Saatis aga lapsevanematele vahvaid perepilte oma koerast, lapsest mehest, aga lastest jõud üle ei käinud kohe üldse. Programm jäi põhimõtteliselt läbimata. Siis ta lasi jalga pärast nelja kuud ja ei leitudki enam klassiõpetajat, seega meie klassil algas aineõpetajate süsteem juba teises klassis. Nende hulgas on nii häid kui halbu õpetajaid, vanusest see ei sõltu. Kõige parem õpetaja on üks matemaatikaõpetaja, kes on küll 70+ vanatädi, aga väga terane, hea huumorisoone ja suurte kogemustega, minu lapse lemmikõpetaja. Kui õpime lapsega suureks kontrolltööks, kõik on juba selge, sest tunnis on nii palju tööd tehtud. Samas näiteks loodusõpetuses, kus on noor õpetaja, laps pole mitte millestki midagi kuulnudki.

#3205222:

Kas viga on seletajas või kuulajas? Seda kommentaari saab täpselt kahte moodi võtta ning teades lapsevanemate viha koolide ning õpetajate vastu, reageerisin nii nagu mulle tundus.
Sul muidu teemasse ka oli midagi öelda või tulid niisama ilkuma?

Kust selline arusaam, et lapsevanemad on kõik vihased koolide ja õpetajate vastu? Ei ole ju nii. Suurem osa lapsevanemaid sooviks väga teha koostööd, lapse haridus on neile tähtis. Kui arvad, et kõik vanemad on su vaenlased, ei saa koolis töötada. Eks muidugi tuleb igasuguseid inimesi ette, sama võin öelda õpetajate kohta, et ka neid on häid ja halbu. Aga kui arvad, et kõik lapsevanemad on mingid kollid, siis oled väga valel teel.

#3205222:

Kas viga on seletajas või kuulajas?

Sedapuhku küll selgelt kuulajas.

Teemasse nii palju, et noor õpetaja on lihtsalt suurem risk, sest tal pole kogemust ja temast pole veel teada, mis edaspidi saab. Vanemaga on juba selge. Igatahes on ka need vanemad kunagi alustanud, kes kuidas. Mõni oli noorena hädine ja saamatu, aga aastatega kujunenud temast väga hea õpetaja. Mõni alustas juba kohe tubli ja kehtestavana. Kes kooli püsima on jäänud, ehk kes töötab juba neljandat-viiendat aastat, seda võib pidada potentsiaalikaks või juba heaks spetsialistiks.
Alati on kahjuks koolis ka inimesi, kes sinna kuuluma ei peaks, kes närivad kõikide närve, aga kõige rohkem enda omi. Olgu nad noored või vanad. Vanadest saan vähem aru. Noored, kes koolis hakkama ei saa, võivad ära minna, kuid mõned ei lähe. Jäävad kuni kõrge vanuseni ja tapavad ümberringi kõigi närve. Neid on siiski vähe.
Tahan öelda, et vanus ei loe, nagu siin juba ennegi on öeldud.

#3205239:

Mina olin lausa alles koolipingis, kui õpetama läksin. Ma sain suurepäraselt hakkama ka kõige probleemsemate lastega. Ma meeldisin nii lastele kui ka nende vanematele. Paraku ei meeldinud minu menu aga kooli juhtkonnale ning mult võeti peale aastat klass käest ära, kästi mul olla lastega külmem ja ebasõbralikum, et keegi rohkem minusse ei kiinduks ja näidati mulle, kus mu koht on. Lapsed nutsid ja lapsevanemad kurvastasid väga ja mul kadus sellega suur osa õpetamisentusiasmi ära.

Staažika õpetajana näen selle olukorra läbi nagu röntgeniga. Semutsesid, lasid lastel üle pea kasvada, lõpuks mängisid märtrit, keerasid ühtesid teiste vastu üles ja tekitasid sellega intriige.
Heal õpetajal ei võta keegi klassi käest ära. Väide “sain suurepäraselt hakkama ka kõige probleemsematega” on näide kriitikameele puudumisest. Kõige probleemsematega ei saa mitte keegi suurepäraselt hakkama, ka mitte parimad pedagoogid, psühholoogid ega erikoolid.

#3205213:

Klassijuhataja noorus ning ettevõtlikus oleksid minu meelest olulisemad tohutu pikast staažist. Pealegi on siiski 1. klassi lapsi võimalik ohjata, hiljem aga on nad juba harjunud oma kl.juhatajaga.

Vaidlen vastu. Just 1.klassis on väga oluline, et õpetajal oleks piisavalt kogemusi ja erinevaid meetodeid, kuidas klassis reegleid kehtestada ja lastele õpioskusi/õpiharjumust tekitada. 1. klassis laotakse tugev vundament, millele edaspidine koolitee hakkab tuginema. Hiljem on tekkinud probleeme juba palju raskem lahendada.
1.klassi tulevad lapsed, kes pole omavahel veel tuttavad ja on väga erinevate eelnevate kogemuste ja oskustega. Ainult väga tugev pedagoog suudab sellest üsnagi kaootilisest seltskonnast luua turvalise ja ühtekuuluva grupi, kus õppimine on kõigile jõukohane. Entusiasmist jääb siin väheseks, liigne entusiasm koos väheste kogemustega võib isegi kahjuks tulla.

Kui vana on vana? Mõni mõtleb siin pensionäri, mõni juba 40aastast äkki. Põhimõtteliselt peab noor ka kuskil kogemuse saama ja esimesel aastal võibki vajada palju abi ja tuge ning pärast olla seesama tänuväärne entusiastlik ja kogenud õpetaja, keda lapsed armastavad ja kelle käe all hästi õpivad. Vana õpetaja ei pea sugugi olema mingi mina midagi ei viitsi tüüp, klassiõpetajad, keda mina tean, küll käivad lastega õppekäikudel ja võistlustes, olgu nad ise vanad või noored. See sõltub ikka ka muidugi koolist, kas selliseid asju ka juhtkonna poolt märgatakse ja tunnustatakse ja ka õpetaja isiksusest, mitte alati vanusest. Kui aga nüüd mõelda, kes ideaalne oleks, siis vanus ei ole siin üldse oluline, oluline ongi isiksus. Kõige tähtsam on, et klassis oleks õppetööle keskendumine võimalik ja õpetaja õpetaks. Teiseks, et lapsel ei oleks hirm kooli minna, aga see hirm võib tulla nii kurjast õpetajast kui ka hoopis õppekeskkonnast, kus valiseb tohuvabohu ja lapsed teevad, mis pähe tuleb. Päris halb on ka, kui õpetaja on ebaõiglane ehk teeb õpilaste vahel vahet või karistab ebaõiglaselt.

Minu klass oligi probleemsete laste klass. Keegi ei kasvanud seal üle pea ja kõigi tulemused paranesid. Selgus, et neil lastel oli vaja lihtsalt seda, et keegi nad ära kuulaks ja neisse usuks, mitte ainult kahtesid ei laoks. Suurtes klassides nende jaoks aega polnud. Juhtkond arvas ka, et ma väga semutsen, samas tunnis mind vaatamas kunagi ei käidud. Sellel aastal on klass staažikate õpetajate vahel ära jaotatud. Lapsed panevad pidevalt poppi, sest koolis käia ei taheta. Mitmed jäid suvetööle, klassis on suhted halvad ja lapsed lähevad üksteisele kallale. Puudub stabiilsus ja tugi. Ja tegu on alles algklassilastega. Mis saab veel põhikoolis, ei taha mõeldagi.

Meie nn vana õpetaja käis lastega regulaarselt väljasõitudel, looduses. Kasutas meelsasti vanemate abi nt transportimisel ja laste karjatamisel. Reaalset abi tal tarvis ei olnud, kord oli majas ja õhkkond sõbralik.

Noor õpetaja ei ole 2.a jooksul kordagi koolimaja uksest koos oma klassiga välja läinud. Kord aastas on klassiõhtu olnud, kuhu ta oma lasteaialapse kaasa võtab. Kogu klassiõhtu möödub õpetaja lapse taktis…lapse ootused olid teistsugused.