Selline arutlemisteema. Kui mina laps olin – nii ca 40 aastat tagasi – siis armastasin ma väga raamatuid, sealhulgas igasugu muinasjutte. Tollal olid need ju väga populaarsed, lisaks klassikalistele ka kõiksugu eri rahvaste muinasjutud. Ma ei mäleta, et oleksin neid kuidagi sügavuti analüüsinud või oleks mõni lugu eriliselt puudutanud. Nüüd, kus mu enda tütar on muinasjutuealine, otsisin oma vanad raamatud välja ja olen täitsa hämmingus, kui koledad ja vastuvõetamatud paljud vanad muinasjutud praegu tunduvad, nt Perrault omad. Tunnistan, et minu keel ei paindunud küll lapsele lugema, kuidas isa oma tütrega abielluda tahab, vanaema lapselapsi sööb või mees oma naisi mõrvab. Teine probleem on see, et paljud vanades lugudes esinevad sõnad (mõisted, tegevused, sünonüümid) on tänapäeva lastele tundmatud ja pidevalt tuleb teksti katkestada, et selgitada lapsele, mida loetu tähendab. Kokkuvõttes on kogu ettelugemise protsess kohmakas ja lugemiselamus jääb napiks nii mulle kui lapsele. Olen siis lihtsalt ümber jutustanud, oma sõnadega, samas muidugi pole see enam see. Olen nukker ja mõtlen, et kas selline veider probleem on ainult minul (olen pehmostunud?) või kuidas teiste lapsed vanu lugusid vastu võtavad? Mulle tundub, et need lood kohe sugugi ei sobi enam tänapäeva ja imestan, kuidas minu vanemad mulle ometi selliseid asju omal ajal lugesid 🙂
Teema: Vanad muinasjutud tänapäeva lastele, arutlusteema
Tänapäeva vanematel on jah kalduvus oma lapsi alaarenenuks pidada.
101 rahva juttudes väga võikaid asju pole, aga originaal Grimmid on tõesti vähe jube. Eks ta loeb neid hiljem siis ise, mulle tulevad siiani need pildid luukeredega jne silma ette (ilma mingi erilise emotsioonita). Nüüd oskan ainult vaadata, kui sarnased olid need eestlase illustratsioonid keskaegsetele õlimaalidele, tipp-topp töö.
Nt Perrault´ selles raamatus pole midagi õudjubedat, puhas klassika ilma mingi disney tiluliluta (Sinihabe on nagunii üks jubedamaid muinasjutte). No kogu aeg ei saa mingi mannaroosa printsessijama ka lugeda. Tegelit seitse kitsetalle jms on väga õpetlik, need ongi teatud moraaliga.
Üritasin just oma 4a tütrele merineitsi muinasjuttu lugeda. Minu mälestuses oli see ilus ja kurb muinasjutt, aga nüüd üle lugedes tundus ikka otsast lõpuni eriti hale ja õnnetu see lugu. Vägivaldne õnneks mitte. Laps muidugi ei viitsinud kuulata, kuigi ma teksti mugandasin ja lühendasin, aga eks ta on väike ka alles. Ma ise ilmselt lugesin päris mitu aastat vanemana. 🙂
Aga jah, olen minagi pehmostunud. Kusjuures mitte ainult lapsepõlvega võrreldes, vaid ka näiteks 6-7 aasta taguse ajaga, kui esimesele lapsele raamatuid sai ostetud-loetud. Piraadijutte kohe kuidagi ei taha enam kätte võtta – mul tuleb endal ärevushäire peale, kui näen seal lastepäraseid pilte kinniseotud lastest või rattale tõmmatud piraatidest.
Laps ilmselt teiste õudust ja kannatusi eriti ette kujutada ei oska, sest surma ja agoonia mõisted on talle keerulised. Küll aga saab ta aru, kui on selgelt öeldud, et keegi on kurb, ja siis on lapse jaoks naisest/kodust/peast ilma jäänud Suur Tõll samal pulgal munast ilma jäänud Ainoga. 🙂
Minule loeti ja lugesin ise muinasjutte. Nüüd loen oma lapsele ja ei näe probleemi. Vahel võttis mõni lugu minul kurbusest või heldimusest silma märjaks, samamoodi nüüd ka minu lapsel. Muinasjutud annavad hea võimaluse lapsega igasuguste teemade üle arutlemiseks, ka ebameeldivate ja keeruliste. Sinihabe, lapsepilastajast isa ja muud sellised tegelased tunduvad koledad küll, aga paraku on nad päriselus ka olemas ning laps peab oma turvalisuse pärast teadma, et kõik inimesed ei ole ilusad ja head. Lapse sõnavarale ja eneseväljendusoskusele mõjub ka väga hästi. Kui vana su laps on? Kui veel väga väike, siis vali sisult kergemaid ja kui väga palju pead sõnu ja väljendeid seletama, siis lihtsalt loe mitu korda sama lugu, kuni laps sellest vaevata aru saab.
Ma olen ka veidi muutnud sõnu. Näiteks on meil üks muinasjutt “Hans ja karud” ning seal on sees selline lause, et tahetakse viia vangi ja järgmine päev lüüakse pea maha. Vot selle “pea maha” jätsin küll välja. Mul poiss on hetkel peaaegu 5 aastane ja tal on tekkinud omad hirmud ja ta hakkab juba mõikama mis mida tähendab ning vahel näeb ka halba und väliste mõjutajate pärast.
Siis ei saa ju laps kooli minnes ka Libahunti lugeda, see ju puha “õudust” täis.
Ma arvan, et üks probleem ongi see, et sihtgrupp läheb üha nooremaks. Vanasti olid need jutud kindlasti vanemate lastele, ka minu lapsepõlves ei viitsitud enamasti 2-3-aastastele veel palju raamatuid ette lugeda. Enamus raamatuid lugesin ikka juba ise, seega ilmselt 5+ vanuses.
Vaatasin Walt Disney dokfilmi ning sealt selgus, et tema varajane toodang, mida praegu vaatavad väikelapsed, ei olnud samuti algselt sugugi lastele mõeldud. Täiskasvanud inimesed vaatasid Lumivalgekest ja nutsid kinosaalis, Silly Symphonies ja Miki-Hiir olid komöödiad.
Pole siis ka ime, et vanemad teosed kohati lastele liiga rasked või õudsed on – need ongi algselt olnud vanematele lastele või suisa täiskasvanutele mõeldud. Aga jah, mina olen ka pehmostunud. Teismeline suur poeg on ka päris elus üsna pehmo skandinaavia tüüpi mehehakatis, aga loeb hea meelega õudukaid ja krimit, mille kaantki ma vaadata ei suuda. Oskan talle oma noorpõlvest isegi soovitada selliseid raamatuid, aga ise enam üle lugeda ei suudaks. 🙂
Valige nelja-viieaastase jaoks eakohane muinasjuturaamat. Muud kunsti polegi.
Samas, võibolla need polnudki nii noortele mõeldud, no päris algselt?
Päris algselt olid muinasjuhutd mõeldud täiskasvanutele, mitte lastele. H.C.Anderseni Väike Merineitsi on tervenisti mitte lastejutud, vaid täiskasvanutele.
Pakun, et selline grimmide mugandus on kenasti pehmostatud, paras neljasele 🙂 Küll pärast loeb ise päris versiooni.
Aga näiteks Seitse Kitsetalle jutu põhjal sai ka kolmene väga hästi aru, miks ei tohi võõrastele ust lasti teha ilma küsimata, kes on 🙂 mulle meeldivad need igatahes rohkem kui üldse ilma mingi mõtte ja moraalita tänapäevased läbud.
Siis ei saa ju laps kooli minnes ka Libahunti lugeda, see ju puha “õudust” täis.
Tõsi jah, kohe esimese klassi kohustuslik kirjandus on Libahunt?? Minu omad hakkasid küll Jussikesest pihta…
Valige nelja-viieaastase jaoks eakohane muinasjuturaamat.
Palun siis jaga soovitusi!
Minu lastele hakkasid vanad muinasjutud meeldima kuskil viieselt. Muinasjutu kaudu saavad lapsed läbi elada teemasid, mis on hirmasad või tundmatud. Surm, sünd, valu.. õpivad tundma põhjus-tagajärg seost ja ebaõiglust. Muinasjutu juures on oluline, et headus lõpuks võidaks ja et vanem jagaks selgitusi, mis toimub. Lapsed näevad hoopis teisiti, kui kellegi süda välja rebitakse või pea maha raiutakse ja on okei neile selliseid lugusid lugeda. Aga sõltub lapsest, ilmselt ei tasu lugeda noorematele kui viiestele.
Pisematele lastele sobivad lihtsad lood nagu nt “Kõnelused tiigriga”, “Laura lood” jne. Samuti on head vanad lugemikud nagu “Kirju-Mirju”. Võib sealt ju välja jätta maipühad jms. Lihtsad ning õpetlikut igapäevaelu lood, millest laps aru saab ja kaasa elab. Ja väikestele meeldib tuttavaid lugusid korduvalt kuulda, see on nende viis õppida sõnavara.
Mul lapsed 2 ja 4, muinasjuttudest loen peamiselt loomamuinasjutte + rohkete piltidega kõige kuulsamaid. Arutame ka õpetliku mõtte üle (eks ma moraali rõhutan ise, kui on asjakohane); võõraid vanaaegseid sõnu selgitan. Mulle tundub ka, et isegi kui tundub, et omal ajal sai neljasena “muinasjutuküps” oldud, siis tegelikult oli ka vanasti, kui muid segajaid oli vähem, muinasjutu kuldaeg vanuses 5-6+.
ERRi õhtujutu äpist kuulavad vahel klassikalisi muinasjutte – seal katsun küll “Väikse tuletikumüüja” vahele jätta, sest hakkan ise juba siia pealkirja kirjutades nutma, no mis unejutt see selline on… Mitte et kurbi lugusid ei tohiks muidu olemas olla.
Siin on juba öeldud – need muinasjutud pole lihtsalt nii väikestele mõeldud. Pole kunagi olnudki. Meie omal ajal samuti ei lugenud neid ju 4-5-aastaselt, vaid pigem 8-10-aastastena, pakun. Lastele on väga oluline kogeda kontrollitud keskkonnas ka hirmu, isegi õõvastust, et õppida nende tunnetega toime tulema, samuti ärgitavad need fantaasiat ja empaatiat, aga ainult siis, kui neid õiges vanuses ja õiges annuses manustada, et ei tekiks foobiaid ja segadust.
101 rahva juttudes väga võikaid asju pole, aga originaal Grimmid on tõesti vähe jube. Eks ta loeb neid hiljem siis ise, mulle tulevad siiani need pildid luukeredega jne silma ette (ilma mingi erilise emotsioonita). Nüüd oskan ainult vaadata, kui sarnased olid need eestlase illustratsioonid keskaegsetele õlimaalidele, tipp-topp töö.
Nt Perrault´ selles raamatus pole midagi õudjubedat, puhas klassika ilma mingi disney tiluliluta (Sinihabe on nagunii üks jubedamaid muinasjutte). No kogu aeg ei saa mingi mannaroosa printsessijama ka lugeda. Tegelit seitse kitsetalle jms on väga õpetlik, need ongi teatud moraaliga.
See Grimmi väljaanne oli lapsena mu lemmik. Minu enda lapsed veidi kardavad seda väljaannet. Üldiselt neile muinasjutud meeldivad, aga olen tähele pannud, et näiteks “Eesti rahva ennemuistetes” juttudes on neile väga palju arusaamatuid sõnu, peab kogu aeg juurde selgitama. Nii et paljuski on ka lapse sõnavara taga, kuigi loeme lastele palju ette, loevad ka ise, kuid originaalsõnastus on tihtipeale väga keeruline, pikad laused jne. Tundub, et tänapäeva viiesele pole mingi probleem mängudes jutustada ajarännust, haldjaportaalidest, teistest dimensioonidest (multikate mõjul), kuid sõnu “veimevakk” jne tuleb lahti seletada.
Jutud peavad olema eakohased. Dekaneroni tõesti 5aastasele ette ei loe.
Mõistete selgitamine on aga normaalne. Samamoodi pean teinekord selgitama ka lihtsamaid asju, millega laps veel kokku puutunud, nt kõblas, sest oma väikest peenart rohin käsitsi (laps alles sai 4).
Mind hoopis häirib, et klassikalised muinasjutud on liiga ilustatud+ 100 erinevat versiooni. Küll pani hunt vanaema kappi peitu, küll minestas lumivalgeke ära…
Eelistangi klassikalisi grimmide jutte jutustada nii nagu meile räägiti – mitte päris võigas originaal, väis vahepealne, kus ikka surrakse jne, aga ilma liigselt võikate detailideta. Algul ka põdesin punamütsikese ärasöömist ja lumivalgekese suremist, aga last ei häiri üldse.
Ps laps on näinud, kuidas kass hiire, linnukese mürab ja ära sööb ja ei ole mingit draamat. Samas meeldib linnukesi linnumajas jälgida. Me ise mõtleme asju üle ????
Juba kolmesele õpetab muinasjutt lihtsamaid õppetunde: seitse kitsetalle= ära av võõrale ust! 🙂 punamütsike= ära usalda võõraid, isegi kui nad sõbralikud on, võib olla halvad kavatsused jne.
Selle artikli esimesed lõigud on väga huvitavad muinasjuttude analüüsi koha pealt (edasine artikkel keskendub teisele teemale):
Kui muinasjutu algus tutvustab kolme venda, kellest noorim teistest veidi rohkem erineb (eelistab näiteks liblikate püüdmist kaunitele rõivastele), pole vist keeruline ennustada, et lõpuks troonib just see vend kauni printsessi käevangus uhkes lossis, pool kuningriiki taskus.
Ehkki iga muinasjutt on omanäoline, mõjutab iga varasema loo universaalne struktuur järgmiste mõistmist ja tekitab nende jaoks oma ootused. Kindlad jutustusmudelid – hea võidab kurja, suur vaev saab lõpuks tasutud, tõelised armastajad leiavad teineteist taas – tekitavad kindlustunde ja selliseid lugusid kuulatakse või loetakse hea meelega.
Kuulajat ei köida niivõrd see, kuidas lugu lõpeb (printsess päästetakse lohe käest nagunii), kuivõrd see, kuidas see juhtub. Lõpu etteaimatavus on pigem boonus – inimesed pettuvad sageli filmides, milles positiivsed tegelased hukkuvad ja kurjus pääseb võidule. Sellised mustrid on rangelt kultuurikesksed: indiaanlaste või teiste Euroopa-väliste rahvaste ja hõimude muinasjutte lugedes tabab eurooplasi sageli kummastus.
Loo mõte jääb arusaamatuks ja kuna kasutatakse hoopis teisi kultuurikoode, loevad eri kultuuride esindajad neist välja erineva moraali. Seega õpitakse ka lugude kuulamist ja mõistmist nii nagu lauakombeid või grammatikat: inimesi sotsialiseeritakse nendesse sünnist saadik.
Muinasjutt on ühiskonna peegeldus. Inimene on oma arenguga edasi läinud: inimelu omab tähtsus, vägivalda meie ühiskond tolereeri, lapsi armastatakse (mitte ei viida metsa, kui kodus söök otsa saab) jne.
Pole imestada, et mõned muinasjutud on moraalselt vananenud. Mina ka eelistan vanade lugude “pehmendatud” versioone – milleks last õudustega traumeerida? Õpetlik lugu ei pea olema üleni vägivaldne.
Mina tõlkisin viimase Grimmide muinasjutukogu “Vanad head muinasjutud”. Lisasin tagakaanetekstile tõlkides omalt poolt sõna “algupärased”, et oleks pisikegi vihje sellele, et neist juttudest ei ole koledaid kohti välja toimetatud. Mina neist paljusid lasteaiaealistele ette ei loeks. Kui juba “Kättemaksukontorit” vaatavad, siis sobivad ka Grimmid.
Sõnakasutusega “väänasin” meelega – et ka lapsevanemal oleks asja õigekeelsussõnaraamatu või seletava sõnaraamatu juurde. Tavatähendusega sõnad püüdsin asendada vähemkasutatavate sünonüümidega, selsamal põhjusel. Keel peab ikka elus püsima.
Ma mõtlesin vahepeal pikemalt selle sõnavara keerukuse üle – et ega tegelikult ei olnud need keerulised ajaloolised mõisted minule lapsena kuidagi lihtsamad kui mu lastele. Ei kandnud ka mina viiske, kedranud lõnga ega muud sellist, lihtsalt suure lugemisega sai kontekstist selgeks, millega umbes tegu.
Selle mõtte lõpetuseks näiteks guugeldasin, et mis asi täpselt on värten – eluaeg olen just tänu kirjandusele teadnud, et see vuriseb ja torkab ning kasutatakse ketramisel, aga kuidas välja näeb, pole olnud põhjust kunagi vaadata. 😀
Ma mõtlesin vahepeal pikemalt selle sõnavara keerukuse üle – et ega tegelikult ei olnud need keerulised ajaloolised mõisted minule lapsena kuidagi lihtsamad kui mu lastele. Ei kandnud ka mina viiske, kedranud lõnga ega muud sellist, lihtsalt suure lugemisega sai kontekstist selgeks, millega umbes tegu.
Selle mõtte lõpetuseks näiteks guugeldasin, et mis asi täpselt on värten – eluaeg olen just tänu kirjandusele teadnud, et see vuriseb ja torkab ning kasutatakse ketramisel, aga kuidas välja näeb, pole olnud põhjust kunagi vaadata. ????
Mina guugeldasin ka, sest kohati on “Okasroosikese” ümberjutustustes ja mugandustes kasutusel ka vokk. Sain teada, et sel ajal, kui Okasroosikese muinasjutt loodi või üles kirjutati, veel vokki ei kasutatudki ja värten ehk kedervars oli selle eelkäija. Värten võib olla ka voki osa, aga keskajal kindlasti veel mitte.
Jah üldiselt eriti hirmus hakkas minul siis, kui püüdsin lastele ette lugeda Eesti rahva ennemuistseid jutte. Päris hirmutavad. Vaat et isegi ei saa pärast enam rahulikult pimedasse tuppa minna. Ometi mulle endale lapsena väga meeldis neid kuulata. Ema luges igasugu hirmutavat lektüüri, nagu näiteks Krabat, meile ette ja ei juhtunud sellest midagi halba. Katsun enda lapsi ka vaikselt igasuguste juttudega harjutada ja neid läbi arutada, et hirmu maik juurde ei jääks.
Minule ei meeldinud muinasjutud juba lapsena. Just seepärast, et ma ei saanud sest julmusest aru. Samal ajal ma lugesin väga palju ja tihti pigem raamatuid, mis olid tegelikult pisut vanematele lastele mõeldud. Lihtsalt muinasjutud ei sobinud. Oma lastele lugesin ka neid vanu häid lasteraamatuid mitte muinasjutte.
Lapsed võtavad neid asju kuidagi teisiti. Ei lasku liigsetesse emotsioonidesse võibolla 🙂 Minule loeti ka lapsena muinasjutte ja mingit traumat sellega seoses ma ei mäleta. Vanus oli ilmselt 5-7 umbes, peale seda lugesin juba ise raamatuid.
Oma lapsele ostsin ükskord ilusa kaanega unejuturaamatu. Kodus seda sirvides pidin pikali kukkuma. Sealsed lood olid stiilis: vares nokkis rebasepoja surnuks ja rebane tahtis kätte maksta. Ta ei saanud varesepoegi puu otsast kätte. Loo lõpus läheb puu põlema, pesa kukub alla ja rebane sööb kõik varesepojad ära. Loo lõpp. No halloo? Vot seda juttu mu keel ei paindunud ette lugema ja veel unejutuks. Kuigi ma ei pea end eriliseks lumehelbekeseks.
Muinasjutt on ühiskonna peegeldus. Inimene on oma arenguga edasi läinud: inimelu omab tähtsus, vägivalda meie ühiskond tolereeri, lapsi armastatakse (mitte ei viida metsa, kui kodus söök otsa saab) jne.
Pole imestada, et mõned muinasjutud on moraalselt vananenud. Mina ka eelistan vanade lugude “pehmendatud” versioone – milleks last õudustega traumeerida? Õpetlik lugu ei pea olema üleni vägivaldne.
Muinasjutud on arhailised, need ei saa äkitselt klõpsti ära vananeda. Muinasjuttude algtuum pärineb ju muistsest ajast, muinasjutud liiguvad nii vertikaalselt (põlvest põlve) kui horisontaalselt (eri rahvaste vahel); erinevad rahvad ja põlvkonnad keerutavad neid jutte ühes ja teises suunas, lisades ja koorides kihte, pöördeid, moraale, detaile vastavalt sellele, mis parasjagu kõnetab.
Tõenäoliselt täidab tänapäeval küll jah inimeste, sh laste õudusevajaduse lihtsalt miski muu – eepilised arvutimängud, multifilmid, mis on ju sageli üsna muinasjuttudele omase ülesehitusega (hea vs paha, ülesannete sooritamine suure tasu nimel, päästmisteema jne). Aga muinasjutud on ikkagi väärt lugemist ja edasi jutustamist ja uuesti ja uuesti ülekirjutamist, kuni neist jääb järele see, mis meile oluline ja mille endist maha jätame järgmistele tulijatele imestamiseks ja uurimiseks ja muutmiseks.
Dekaneroni
Dekameron on see ikka 🙂
Dekaneroni
Dekameron on see ikka ????
See oli ilmselgelt näpu-, mitte reaalne viga. Kas sa pidid ikka?
Selline arutlemisteema. Kui mina laps olin – nii ca 40 aastat tagasi – siis armastasin ma väga raamatuid, sealhulgas igasugu muinasjutte. Tollal olid need ju väga populaarsed, lisaks klassikalistele ka kõiksugu eri rahvaste muinasjutud. Ma ei mäleta, et oleksin neid kuidagi sügavuti analüüsinud või oleks mõni lugu eriliselt puudutanud. Nüüd, kus mu enda tütar on muinasjutuealine, otsisin oma vanad raamatud välja ja olen täitsa hämmingus, kui koledad ja vastuvõetamatud paljud vanad muinasjutud praegu tunduvad, nt Perrault omad. Tunnistan, et minu keel ei paindunud küll lapsele lugema, kuidas isa oma tütrega abielluda tahab, vanaema lapselapsi sööb või mees oma naisi mõrvab. Teine probleem on see, et paljud vanades lugudes esinevad sõnad (mõisted, tegevused, sünonüümid) on tänapäeva lastele tundmatud ja pidevalt tuleb teksti katkestada, et selgitada lapsele, mida loetu tähendab. Kokkuvõttes on kogu ettelugemise protsess kohmakas ja lugemiselamus jääb napiks nii mulle kui lapsele. Olen siis lihtsalt ümber jutustanud, oma sõnadega, samas muidugi pole see enam see. Olen nukker ja mõtlen, et kas selline veider probleem on ainult minul (olen pehmostunud?) või kuidas teiste lapsed vanu lugusid vastu võtavad? Mulle tundub, et need lood kohe sugugi ei sobi enam tänapäeva ja imestan, kuidas minu vanemad mulle ometi selliseid asju omal ajal lugesid ????
No ega 50 aastat tagasi ka näiteks kuningakodadega või käsitisi põlluharimisega seonduvad mõisted tuttavad polnud. Nii laieneski silmaring ja sõnavara, ajalooteadmised.
Erinevate rahvaste muinasjuttude sari oli suurepärane, sai nii palju teadmisi ja sõnu teada.
Õudused on omal kohal, lastel on loomulik “hirmujanu”. Ikka on pimedas õudusjutte nauditud.
Kas lapsed peavad teadma, misasi oli giljotiin, milleks kasutati vokki, mispärast oli tähtis, et tuli ürginimeste koopas ei kustuks, misasi on adramaa ja härgadega kündmine või misiganes asi, mis tänapäeval pole enam vajalik ega kasutatav. See on ju silmaring!
Mulle tundub, et need lood kohe sugugi ei sobi enam tänapäeva ja imestan, kuidas minu vanemad mulle ometi selliseid asju omal ajal lugesid
Aga võibolla ka sinu vanemad juba lugedes jätsid mõne koha välja, seda sa ju ei tea tagantjärele täpselt? Kui ise juba lugesid, siis olid sellises vanuses, et jubedused olid lihtsalt väikeseks närvikõdiks. Selles mõttes need lood praegu ei sobi sugugi vähem “tänapäeva” kui meie lapsepõlves. Muidugi tänapäeva laste maailm on veel hoopis omamoodi, ka meie lapsepõlve olud on nende jaoks ajalugu.
Minu kuueaastane on ajalooteemadest väga huvitatud – talle nt väga meeldis vaadata seda inglise sarja, kus näidati inimeste eluasemete arengut läbi sajandite. Talle meeldis mh ka Eesti omaaegset taluelu kirjeldav Riho Lahi “Värdi” – suurema poisi elust rääkivad osad jätsin esialgu lugemata. Raamatuid lugedes ma olen ka talle pisut juurde seletanud, mis ajas tegevus toimub. Ka Lindgreni raamatud viivad meid ju juba tehnika-eelsesse aega, igal juhul aega, kus auto oli pigem erand kui reegel. Lugedes ma pidevalt teksti ei katkesta, aga mõnda sõna küll seletan jooksvalt, see ei ole nii keeruline. Muinasjutte eriti ei ole lugenud, peamiselt sellepärast, et mulle endale on tundunud oluline lapsele tutvustada kõigepealt lastekirjanduse tähtsamaid teoseid alates “Karupoeg Puhhist” ja nii edasi. Kahjuks pole ka ju lõpmata palju aega lapsele lugemiseks, peamiselt iga õhtu maksimaalselt pool tundi. Ise ta ka veel ei loe ja ei näita selles suunas eriti viitsimist üles.
Muide, mingit Londiste juttu lugedes jätsin ma vahele koha, kus isa pani toas suitsu ette. Niipalju siis “tänapäeva sobimatutest lugudest”.
Aga muinasjuttudest ma soovitan ühte endagi kunagist lemmikut, Capeki “Üheksat muinasjuttu”. Pole vägivaldne, vaid pigem just pehmeid väärtusi rõhutav, on kirjanduslikult briljantne, õpetlik, kohati üliväga naljakas, olustikuliselt mitte väga keeruline, aga tutvustab last samuti tehnika-eelse ajastuga. Lapsele lugemist ma alustasin kuskilt keskelt, sest ma mäletasin, et need esimesed lood, mis on raamatus kõige nukramad ja vähem seikluslikud, mulle endale lapsena väga ei meeldinud. Lõpuks lugesin ikka kõik lood ette – praegu mulle endale meeldisid ka need esimesed lood väga ja lapselgi polnud midagi nende vastu. Mul on tunne, et kui ma raamatut ette lugedes ise seda lugu väga naudin, siis see kuidagi hääletooni või ma ei tea mille kaudu kandub ka lapsele edasi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
