Mina arvan, et isegi kui inimene
ma isegi ei kujuta ette, mida ma teeksin või tahaksin, kui ma oleksin vanana dementne. Kas mul oleks vahet, kus mind peetakse – kui tuba on soe ja küljealune puhas!? Pole õrna aimugi.
Praegu ma mõtlen, et mingit kodumaa mulda matmist ma küll tähtsaks ei pea, mingit surnuaiaplatsi vaevalt omale varuma hakkan. Võib-olla jooksevad lapsed mööda maailma laiali ja kellel seda siis vaja on. Pärast minu lahkumist tehku minu tuhaga, mida tahavad ja kinnisvara suhtes sama – arvatavasti on mul seal teispoolsuses täiesti ükskõik. Teadlik pensioniiga soojal maal (kolm kuud talvel) tundub küll hetkel hea mõte, aga kas ka hooldekodu, ei tea.
Ma arvan, et kui ümbrus, kus sa viibid, on nagu paradiisiaed – soojus, päike, lopsakad ja värvilised lilled-taimed, lindude hääled jne., siis mõjub seal viibimine hästi isegi sellele inimesele, kes palju millestki aru ei saa.
See paradiisiaia-taoline keskkond lihtsalt pakub palju meeldivaid aistinguid ja tekitab heaolutunde. Oli näha ka, et need vanainimesed olid küll dementsed – aga naeratavad ja rõõmsameelsed.
Meil (kuna loodus pakub sooja aega vähem) peab sellise rõõmsa ja tšilli õhkkonna tekitamiseks rohkem pingutama.