Teema: Vanadusega muutumine

Seda, kuidas sa mõtled ja käitud siis, kui sul vanust 70, ei saa sa parimagi tahtmise juures 29 aastaselt teada 🙂

Ja siin ei ole kindlasti õiget ja valet arvamust.

#3755121:

6km kaugusel on korter, kus saaks lihtsalt elu hakata nautima.

Ja mida nad sinu arvates seal korteris naudivad kui on eluaeg maal toimetanud?

Mul on ka korter linnas, seal ma praktiliselt ainult ööbin. Maainimene ei naudi seal korteris elamist nagu sina arvad. Aga tunduvad mõistlikud inimesed, et on endale korteri ka soetanud. Eks neil on oma tulevikuplaanid tehtud – kui enam üldse ei jõua või üksi jäädakse, siis saab korterisse minna.

#3755121:

Nende puhul tundub, et igasugune usk headusesse või elusse on ära kadunud, kuigi nad ei ole pidanud elus millestki puudust tundma.

Nendes tundub just seda usku päris palju olevat, teevad ja toimetavad ju kogu aeg. Ja oled sa kindel, et 70 aasta jooksul pole nad pidanud millestki puudust tundma? Seda võib ehk sinuvanuste kohta öelda.

#3755121:

Samas oleme mõelnud, et miks nad võtavad endale nii palju kohustusi, kui tervis enam ei kannata ja siis kurdavad meile, et nii palju teha ei jõua

Mulle ka tuttav teema. Toon ühe näite enda elust. Aasta umbes 1993. Mul vanemad muidu linnainimesed, aga iga suvi maakodus. Kartulikasvatus. Kevadel otsi küla pealt traktoristi, kes sul maa künnaks. Siis suvel otsi, kes muldaks seda kartulit. Sügisel käsitsi võta konksuga kinnist vagu. Ja seda kõike selle 50 kg nimel, mille talvel ära sööd ise. OK, siis olid toiduga raskemad ajad. Praegu tunduks see täiesti mõttetu. Osta talvel kartulit 5 kg kaupa ja unusta see kasvatus. Aga positiivne on see, et vanemaid said sellest aru ja lõpetasime selle kartulikasvatuse ära. Aga mis ma soovitan. Eraldi võiks vaadelda isegi looma ja taimekasvatust. tegelikult peaks vanematele selgitama, teete niipalju kui ise jõuate, ok ma natukene võin ka abis käia. Natukene. Väga palju oleneb ka sellest, kas on olemas mingi tehnika (traktorid, adrad jne) maa harimiseks.

#3755201:

Meil ei jää muud üle kui sel hetkel appi minna, ei jäta ju minemata kui tõesti vaja.

Mul üks tuttav hakkas seepeale küla pealt teismelisi palkama, kes läksid appi. Sest muidu vanemad ei saanud aru, et poeg ei soovi sellist hobi enesele. Poeg iga kord andis teada ka , palju see hobi talle maksma läks. Minu enda külas naabrinaise lapsed lihtsalt ei läinud, lasidki kartulid maha jääda, ütlesid, et meil on paraku teised plaanid tehtud ja seekord ei saa tulla. Pärast seda pole memm enam kartuleid kasvatanud. Iseenesest on hea, kui vanal inimesel on miski, mis teda liikuma sunnib. Aga teistele oma hobisid peale sundida ei ole ok. Seega peab aeda pidama ikka oma võimetele vastavalt.

#3755121:

Kuidas on võimalik, et inimene vanadusega muutub nii palju, et kaob täielikult mõistmine, et maailm on vahepeal muutunud. Elukaaslase vanemad on 70sed, põhimõttekindlad ja oma mõtlemisega jäänud kuskile sinna Nõukogude Liidu aegsesse. Nad omavad talumaja, peavad kanu, lambaid, suurt aiamaad. Elukaaslane on mul ainuke laps neil. Iga kord kui neile külla lähme tuleb sealt just ema poolt jutt, et neil on ikka nii raske ja palju asju peab ära tegema. Meil mõlemal elukaaslasega tekivad süümepiinad, et elame kaugel ja ei saa nii palju abis käia kui vaja. Samas oleme mõelnud, et miks nad võtavad endale nii palju kohustusi, kui tervis enam ei kannata ja siis kurdavad meile, et nii palju teha ei jõua. Palju kohustusi tähendab siis kõik taluga seonduv, loomad, aiamaa, heina tegemine, puude tegemine jms. Iga kord kui külastame, siis laotakse elukaaslasele (ta on 30) tööd ette, mida vaja teha. Kui elukaaslane veel nende lähedal elas, siis kõik tema vaba aeg pidi minema nende talu ülalpidamisele ja abistamisele ja seda juba teismelisest saati. Ei lubatud tal sõpradega niisama nädalavahetusel koos olla.

Talumaja laguneb ja alles eelmine aasta sai sinna vee sisse. 20 aastat kasutasid nad välikäimlat ja sauna. Talvel oli majas alla 15 kraadi, ema kogu aeg kurtis. Elukaaslane pakkus selle peale, et teeme maja korda, soojustame põrandad, seinad, katuse jms. Sellega aga ei oldud nõus, et tegelikult on kõik hästi. Neil on samas linnas kolmetoaline korter, kus on kõik eluks vajalik olemas ja üldises plaanis on nad nö ülekeskmise jõukamad vanurid (saaksid lubada endale maja korrastamise). Tihtipeale on jutt, et nad peavad seda ja teist tegema aga tegelikkus on see, et kes üldse käsib neid asju teha kui enam ei jõua? 6km kaugusel on korter, kus saaks lihtsalt elu hakata nautima. Inimesed on ennast sellise rassimisega täiesti ära tapnud. Lihtsalt, kas tõesti vanadusega kaob igasugune ratsionaalne mõtlemine? Vahepeal nagu tundub, et inimesed saavad aru aga siis tehakse jälle täiesti vastupidi. Lihtsalt hea näide kuidas keegi on oma harjumuse ori.

Ma ise hetkel mõtlen, et vanaduses ma kavatsen vanadust nautima hakata. Selleks hetkeks on juba kõik saavutatud ja lapsed suureks kasvatatud. Mingi hetk ju võiks elus lõpuks ennast vabana ka tunda või ei? Nende puhul tundub, et igasugune usk headusesse või elusse on ära kadunud, kuigi nad ei ole pidanud elus millestki puudust tundma. Masendus tuleb alati peale kui külas käia. Ma ise olen 29 ehk nägemus maailmast on nagu öö ja päev.

Seda, et niimoodi oma last tööle suruda on nõme, see on tõsi. Meil rügasid 8-aastasedki, kui vanavanemad olid 50ndates. Hea ju kui tööjõud on olemas.

Samas sa oled alles 29. Ka viie aastaga võib inimene muutuda, nii et ise ka ei usu. Me ei tea kunagi, mida elu toob, ja kuidas me seda talume. See on etteennustamatu. Võid ju mõelda, et naudid vanadust, aga alati ei lähe elu kahjuks hästi.

#3755121:

Kuidas on võimalik, et inimene vanadusega muutub nii palju, et kaob täielikult mõistmine, et maailm on vahepeal muutunud. Elukaaslase vanemad on 70sed, põhimõttekindlad ja oma mõtlemisega jäänud kuskile sinna Nõukogude Liidu aegsesse. Nad omavad talumaja, peavad kanu, lambaid, suurt aiamaad.

oeh. kuidas sa aru ei saa, et küsimus ei ole selles, kas maailm on muutunud või mitte. see on nende inimeste ELUSTIIL ja nad loobuvad sellest ainult hauda minnes või noh, ok kui nii põdurad, et enam tõesti hakkama ei saa. samaväärne on iginoor hipilik tüüp, kes veel 60-lt teenib raha suvel surfaritele ja talvel lumelauduritele trenne korraldades. lisaks kui ringi vaatad, siis selline sinu äia-ämma elustiil kipub ju viimastel aastatel ka noorte seal popiks muutuma (mitte ei ole mingi nõukaaja pärand), kes läheb maale elama, kes alustab kogukonna aiaplatsil peenra rajamisega. mahetoodang, vabapidamise kanad jne jne. näiteks ka minul noorel inimesel on maamaja ja ma eelistan alati välikemmergut tubasele (mis kenasti maja olemas). istun välikemmergus, uks lahti, kuulan linnulaulu, vaatan kuidas taimed peenras sirguvad, mitte ei soojenda jalataldu nutikat näppides vannitoas…

Neil loomad ka, kanad, sealt saab muna. Kits ja lambad (need vist muruniiduki eesmärgil, sest jõeäärne kallas on järsk ja villa saab ka).

#3755363:

oeh. kuidas sa aru ei saa, et küsimus ei ole selles, kas maailm on muutunud või mitte. see on nende inimeste ELUSTIIL ja nad loobuvad sellest ainult hauda minnes või noh, ok kui nii põdurad, et enam tõesti hakkama ei saa.

Ja kas on siis õige noortele oma elustiili peale sundida? Kui noored tahaks maamajas rassida ja põldu rajada, küll nad oleks siis seda juba teinud. Mis õigus on neil oma üle jõu käivat maatööd lastele delegeerida?

Vanadega tuleks lihtsalt üks tõsine jutuajamine maha pidada. Algul solvuvad, aga kui vähegi mõistlikud on, saavad tasapisi ise ka aru, et teil on õigus.

1) Väljendada muret, et näete, et praegune töökoormus käib neil üle jõu. Teie valite pigem ka talukaubad poest/turult osta, seega teie põllutööde tegemisest huvitatud ei ole ega peagi olema.

2) Kui nende jaoks on oluline oma tarbimiseks ise kasvatada aedvilju ja pidada loomi, siis MÕELGU LÄBI, kui palju kartulit, juurikaid ja liha nad ISE aasta jooksul vajavad. Ei mingeid varusid ega sugulastele sokutatavat värki juurde arvestada!
Näiteks 3 vagu kartulit, paar lammast vms. Ja siis selles mahus te võite neil ju osalt abiks käia nt kord kuus (või 2 korda kuus, kui ise nii soovite).  Aga teie ei pea oma tööga võimaldama mingit tonnide viisi toidukasvatamist, aitate üksnes seal, kus vanadel on tõesti omaenese eluks vajalikku abi vaja.