Teema: Vanadusega muutumine

vii nad “Eesti matust” vaatama, suvel on viimased etendused. täpselt teie pere teema.

#3755121:

Elukaaslase vanemad on 70sed, põhimõttekindlad ja oma mõtlemisega jäänud kuskile sinna Nõukogude Liidu aegsesse.

#3755121:

Meil mõlemal elukaaslasega tekivad süümepiinad, et elame kaugel ja ei saa nii palju abis käia kui vaja. Samas oleme mõelnud, et miks nad võtavad endale nii palju kohustusi, kui tervis enam ei kannata ja siis kurdavad meile, et nii palju teha ei jõua. Palju kohustusi tähendab siis kõik taluga seonduv, loomad, aiamaa, heina tegemine, puude tegemine jms. Iga kord kui külastame, siis laotakse elukaaslasele (ta on 30) tööd ette, mida vaja teha.

Nagu öeldakse: “Jaga asjad nendeks, mida sa ei saa muuta ja nendeks, mida sa saad muuta – ning muuda siis neid viimaseid”. See, et sinu elukaaslase vanemad on nõukaaegse või mistahes mõtteviisiga, seda te muuta ei saa. Nemad jäävaki nii mõtlema, ilmselt. Aga sinu elukaaslasel on enesekehtestamise probleemid.  Seda osa saab ta muuta.

#3755121:

kõik tema vaba aeg pidi minema nende talu ülalpidamisele ja abistamisele ja seda juba teismelisest saati. Ei lubatud tal sõpradega niisama nädalavahetusel koos olla.

Olgu, teismelisena võis vanemate majapidamises rügamisel olla kasvatuslik eesmärk, et poiss kasvaks tubliks ja töökaks ega hakkaks igavusest lollusi tegema. See selleks. Aga täiskasvanuna on inimesel endal õigus ostustada, mis on tema hobid. Ta pole kohustatud lõputult tegema kellegi teise hobitegevust, mis talle ei meeldi. 30a inimesele tööde etteladumine on nahaalsus.

Mees peaks valima, millistes töödes ta on nõus aitama ja millistes pole nõus aitama ehk pangu endale mõttes “rindejoon” paika. Näiteks puud aitab ära teha ja muud asjad, mis on elus püsimiseks hädavajalikud (kui toru läheb katki vms). Aga loomade ja põllu osas ütleb otsutavalt: “Neid töid mina pole nõus tegema enam, mul on nende tegemisest kõrini  – see on hobi, hobi pole kohustuslik ja kui ei jõua ise ära teha, siis tõmmake oma hobi koomale.”

Esialgu tuleb midugi valmis olla suureks tüliks ja hädaldamiseks. Võidakse minna suhete katkestamiseni: “Kui sa meie lammastele heina ei tee, siis ära siis enam tulegi” jne., hakata hädaldama ja süütundele rõhuma, et nii palju on teha, kas sa tahad, et me töötame üle ja saame infarkti jne. jne. Aga kui su elukaaslane jääb “mässuliseks” ega ei lase ennast manipuleerida, siis vanapaar lõpuks kirudes vähendab põldu ja loomi tasemeni, kus neil endal paremini jaks üle käib. Ja taastatakse suhted, kuna olukorras, kus on valida, kas keegi siiski aitab puid teha või ei käigi keegi… saavad vanad pärast mõningast jonnimist aru, et parem on see esimene variant.

Peate meelekindlaks jääma ja tramubrai üle elama – pärast seda on teie elu kergem. Muidugi võite aeg-ajalt ikka kuulda hädaldamist, aga eks hädaldamist kuulete ju praegugi.

#3755121:

Lihtsalt hea näide kuidas keegi on oma harjumuse ori.

Ongi. Ilma põhjuseta inimene sageli ei tee muutust. Praegu pole vanapaaril mingit mõjuvat põhjust oma hobitegevust koomale tõmmata, sest poeg teeb käsu (või hädaldamise, et palju tööd on) peale tööd ikka ära, teeb ka järgmisel aastal jne. jne.

Inimesed peaksid ise suutma endile aru anda, et millal on aeg asju muuta. Sellest annab märku oma jaks ja tervis ju. Ja need pole ka ainsad märguandjad. Peale selle on veel oma soov. Soov teha midagi muuda ja see ei pea tähendama, et jäädakse toaseinte vahele ja ollakse korraga vanurid.
Ja näen, et on kahte sorti inimesi, need, kes jagavad asja ära, ja need, kes ei jaga. Sõidavad oma soovidega teiste najal. Tahavad teha, aga selleks planeerivad teoste aega ja elusid. Ei pea seda õigeks.
Meenuvad ka siit loetud lood, mis  seda iseloomustavad. Näiteks et lapsed on kodust oma elu peale liikunud ja siis naisterahvas räägib, et ei, mina ei oska kahele süüa teha. Lihtsalt ei oska, nii hajunud olen perele tegema, et ikka tuleb liiga palju. Aga kui kolme kilo kartuli asemele ei oska poolt kilo võtta, jälle ja jälle, siis lihtne lahendus on – võtta väiksem pott. Ja ei saagi üle teha. Korra kuulsin, kui nii soovitati ühele naisele ja tulemus oli, et sai pahaseks hoopis. Sest talle meeldis kuulutada, kuidas tema ikka teeb palju süüa, sest muud moodi ei oska.

#3755406:

Kas sa oled 20 aastat välikäimlat kasutanud? Isegi siis kui on väljas -20 kraadi.

mu mainitet maamajas on olnud välikemmerg juba 100 aastat, veega tualett alles viimased 5 aastat ehk olen kasutanud küll ning möödunud talvel käisin vabatahtlikult seal kui oli -19 kraadi. kui mingit tüüpi kõhulahtisus tabab ja pead talvel 5X öösel sinna jooksma, siis möönan, et on ebamugav, aga alati võib ju haigena või öösel hädaga ka soojas ööpotti häda teha. mingi lumehelbekese jutuna kõlab kõik see hädaldamine

Vanakesi kiidavad takka kaht tüüpi vastajaid:

1) kellel pole kusagil abud käia nö kohustuslikus korras

2) kes ise elab sama elustiili omal soovil (aga ära siis oma lastele peale suru, muidugi nad tulevad viisakalt, aga ära imesta igaaastaste kommentaaride üle, kellele see kartul).

Meil äi hakkab vaikselt talutööst nö äritegevusena loobuma ja tahab jääda ainult omatarbeks kasvatana. Ma mõtlen just, et tehku vastupidi – 1) vanainimestel kulub söögile nagunii vähe 2) ei teki masendust väiksest pensionist, kui ka muu sissetulek 3) nö äripoole põllutöödel pole tal käsitsi midagi eriti teha, kõik masinatega. Samas kui kartulit-porgandit ikka käsitsi… 😀

#3755673:

Mina ei käi enam abiks, sest minu vanainimene kolis maalt kõrge vanuse tõttu ära korterisse ja on nüüdseks surnud. Aga kuni ta veel elas ja suutis midagi teha, siis jah, käisin küll abiks ja ei kahetse seda; mida kahetsesin, oli tema vajadus kolida viienda korruse korterisse, kust ta enam õieti liikuma ei saanud. Minu jaoks oli loetud korrad aastas abiks käia kergem kui aastaringselt depressioonis ja kiiresti manduva vanainimesega jännata.

Selles on iva, et liiga järsku muutust pole ka hea teha. Mõnele inimesele elutahtele mõjub halvasti, kui äkki pole enam mitte kellegi eest hoolitseda.

Terve loomakarja pidamisel (mis nõuab poja koormamist heinategemise ja muuga) ja üldse mitte ühegi looma pidamise vahel on siiski ka vanapaarile jõukohaseid vahevariante. Kuni vanapaar pmst suudab majas elada (teemaalgataja mehevanemad suudavad), võib jätta näiteks kasvõi mõned kanad ja koera. Siis on, kelle pärast hommikul üles tõusta, kelle eest hoolitseda.

Suurema peenramaa asemel saab teha väiksema peenramaa, kus saab jõukohaselt töötada, aga ei pea ennast ogaraks rügama.

Ainult et ilma poja omapoolse otsusekindluseta (mitte enam loomapidamises osaleda) ei pruugi kangekaelne vanapaar sedagi muutust teha – sest on kinnisidee “ei noh, alati on ju olnud…” või lootus, et poeg tahab loomade ja peenarde pidamist üle võtta (kuigi ta tegelikult juba ammu vihkab seda) vms.

Elustiil on ikka inimeste enda valik. Ei ole normaalne see kui inimesed peavad endale ülejõu kõvat põllumaad ja loomi ning eeldavad, et laps(ed) peavad neid regulaarselt abistamas käima kuna “ei jõua”. Kui ei jõua siis tuleb vähendada põllumaad ja loomi. Kui laps ei ole valinud endale hobiks talupidmist siis kohe kindlasti ei saa seda temalt eeldada. Ja kohe kindlasti ei ole oma lapsele süümepiinade tekitamine kuskilt otsast OK.

Muigan ennast, sest arenen vastupidises suunas. Söön palju köögivilju ja pean just aiaplaane, iga aastaga aina suuremaid – kuidas ise uusi asju kasvatada – muskaatkõrvitsad, pattissonid (sest olen imehäid marineeritult saanud), hapukurke panin keldrisse eelmisel talvel ca 40 purki, kindlasti tahan sel aastal sama, et talv läbi head hapukurki võtta. Veel meeldivad marineeritud türgioad, neidki paneks rohkem, et talvel purke lugema ei  peaks.

Seljanka ja guljashi sisse käib mul tomatite hoidis.

Redist saan varsti, siis hakkab pihta, Varsseller ja porru ja…

Sügavkülm on vaarikaid, maasikaid, mustikaid täis. Pirnikompott sobib smuutisse talvel, kui poe viljad on nigelad. Jne. Jne.

Kasvatan muidugi täpselt seda, mis talvel nii oma perele kui külalistele on hästi maitsenud ja riiulitelt kaob.

Eelmisel suvel ehitati keldrisse riiuleid juurde. Huvitav missugune ma 70selt veel olen 😝.

#3755181:

Tundub, et enamus kes siia kommenteerima tulevad on 50+, kes saavad ehk nendest aru. Mina kahjuks ei saa,

Ma olen ligi 50, aga ma ka ei saa sellest aru, aga nii oma vanemad kui mehe vanemad on täpselt samasugused. Meil on omaenda maakodu ja iga jumala kord, kui sealt linna tuleme, siis mõlema vanemad helistavad ja nõuavad aru, et kui palju me tööd seal tegime. Iga kord luuletame kokku, kuidas me kõik päevad hommikust õhtuni rügasime, siis on vanurid rahul. Ei ole võimalik neile öelda, et lebotasime iga päev lõunani, grillisime, poole öö ajal tegime sauna ja vein oli ülihea. Et me käime maal puhkamas, sellist võimalust nende jaoks üldse ei eksisteeri.

Ma olen nagu ka vanem generatsioon. Ainult see nn elunautleja. Aed on aga ma ei kasvata peale lillede midagi. Teen sporti ja vaatan telekat.
minu eakaaslased ei mõista kuidas nii saab ja mis mõte sel elul on. Nemad ikka kasvatad. OMA aedvilja. Kasvuhooned ja peenrad. Et kust sa siis saad seda kõike kui ei kasvata.

#3756049:

Muigan ennast, sest arenen vastupidises suunas. Söön palju köögivilju ja pean just aiaplaane, iga aastaga aina suuremaid – kuidas ise uusi asju kasvatada – muskaatkõrvitsad, pattissonid (sest olen imehäid marineeritult saanud), hapukurke panin keldrisse eelmisel talvel ca 40 purki, kindlasti tahan sel aastal sama, et talv läbi head hapukurki võtta. Veel meeldivad marineeritud türgioad, neidki paneks rohkem, et talvel purke lugema ei peaks.

Seljanka ja guljashi sisse käib mul tomatite hoidis.

Redist saan varsti, siis hakkab pihta, Varsseller ja porru ja…

Sügavkülm on vaarikaid, maasikaid, mustikaid täis. Pirnikompott sobib smuutisse talvel, kui poe viljad on nigelad. Jne. Jne.

Kasvatan muidugi täpselt seda, mis talvel nii oma perele kui külalistele on hästi maitsenud ja riiulitelt kaob.

Eelmisel suvel ehitati keldrisse riiuleid juurde. Huvitav missugune ma 70selt veel olen 😝.

Kui ma endale aiamaa sain, siis ka algses kasvatasin seal kõike, mis seemnepoest või turult taimedena kätte sain, lisaks sai tehtud tohutult hoidiseid.  Sai uuritud ja katsetatud igasuguste asjadega. Nüüd on hoog raugenud,  ausalt enam ei viitsi. On jah need, mis kindlasti teen (marin.kurgid, letšo, marineeritud seened) + enamus läheb sügavkülma.

Redise ja salatiga on see häda, et alguses teda ei ole ja siis tuleb massiliselt.

#3756127:

Ma olen ligi 50, aga ma ka ei saa sellest aru, aga nii oma vanemad kui mehe vanemad on täpselt samasugused. Meil on omaenda maakodu ja iga jumala kord, kui sealt linna tuleme, siis mõlema vanemad helistavad ja nõuavad aru, et kui palju me tööd seal tegime. Iga kord luuletame kokku, kuidas me kõik päevad hommikust õhtuni rügasime, siis on vanurid rahul

Mul oli meheema midagi analoogset. Õnneks ta ise tõmbas küll majapidamist aastate jooksul aina rohkem kokku, nii et teemaalgataja probleeme polnud.

Aga selline naljatilk oli ta ikkagi, et kui küsis pojalt, mida sa siis täna tööjuures tegid ja poeg vastas, et tegin arvutis seda ja toda, läks emal nägu tusaseks ja porises, et siis ju tööd ei teinudki, kui aga poeg sai vastata, näit., et tõstsin ja tassisin midagi – siis nägu säras.

Mitte et vanad nii väetid ja elurõõmuta, vaid noortel pigem just  tundub et ei jagu energiat füüsiliseks tööks ja ei olda abistamisest huvitatud. Ja ei suuda ennast panna teise st 70ste asemele, arvates, et pensionärid peaks loobuma oma aiast ja minema korterisse “elu nautima”

#3755381:

ma tuttvate pealt näen, 2 poega elavad abikaasadega tallinnas, mõlemil ka 2 last ja vanemad, ema 60+ ja isal oli 75 juubel ja nad on nii rahul et neil on vanemad kel talu ja põllumaa, õunad, sõstrad, peenrad, kasvuhoone suur. Käivad abis nii palju kui suudavad, sest head kraami saab sealt palju… oma tehtud õunamahl, puna ja mustsõstra mahl pluss veel marju sügavkülma, maasikad ja tikrid. Kogu talvekartul tuleb vanemate põllult ja suve jooksul veel palju värsket kraami. Ja mina olen nii kade, oleks mul ka vanemad või ämm ja äi…. kuskil turu peal, poes, gruppides ei ole odav seda head kraami taga ajada.

No ega see ise sealpidevalt abis käimine odavam ei tule. See ainult kõrvalt vaadates tundub odav. Mina näiteks kasvatan ka oma aiasaadused ise ja ei oota, et ema või ämm neid kasvataks, teen kõrvalt täiskohaga palgatööd ka. Pole vaja kadetseda, muudkui tee, isegi linnalähistelt leiab odavaid aiamaa krunte.

Teemaalgataja, sinu rõhuasetus oli lihtsalt vale. Asi pole sinu mehe vanemate “vanaduses”, sest näed ju isegi, et mitte ainult 70-, vaid ka 30-aastane ei soovi oma sisseharjunud elustiili muuta. Ja kui nõukaajast tuleb rääkima inimene, keda sel ajal veel olemaski polnud, on see lihtsalt naljakas. Mis puutub talupidamine nõukaaega? Nõukaajaga ju talupidamine justnimelt lõpetati ja talud liideti kolhoosideks!

Olen ka seda meelt, et maaelu ja puhta söögi kasvatamine iseenesest on lahe, kuid oma hobisid teistele peale suruda ei tohi. Kui ei jõua, siis ei tee. Aga sinu probleem, teemaalgataja, pole mitte su mehe vanemates, vaid mehes endas, kes ära öelda ei oska. Ega vanemad pole motiveeritud teda oma nõudmistega rahule jätma, kui mees ise enda eest seista ei oska. Nii et töötle oma meest, mitte tema vanemaid. Kuniks tema neile ära öelda ei oska, pole ta ka kergemat elu “ära teeninud”. Sorry.