Esileht Pereelu ja suhted Vanainimene tahab kodust ära

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 133 )

Teema: Vanainimene tahab kodust ära

Postitas:
Kägu

Vanainimene elab lapsega külas asuvas ühises majas, kuhu on notariaalselt kinnitatud vanainimese kodu –  lubadus elada seal elu lõpuni.

Vanainimene ise haiguse tõttu väljaspool kodu ja aeda liikuda ei saa.

Vanainimene jagab lapsega maja, kus tal on eraldi oma osa, laps on kodus kuu jooksul umbes kümme päeva. Selle aja jooksul ostetakse vajaminev toidukogus varuks ja tehakse muud eluks vajalikud käigud ning kodused toimingud.

Vanainimese kiuslikkus ja jonnakus eaga süveneb – kui tema tahtmist ei saa ja sel hetkel, kui ta tahab, siis nutab, jonnib ja süüdistab.

Vanainimene oma suures jonnis kavatseb kodust lahkuda vanadekodusse. Ta pole ei oma iseloomu, tervise ega ka eluaegsete harjumuste tõttu (eluaeg omas majas elanud, oma praeguseks lahknud elukaaslast nn jooksutanud) ühiseluks kindlate reeglitega asutuses sobilik ja tema pensionist ei jätku vanadekodus elamiseks.

Kas lapsel on kohustus sellisel juhul vanainimese vabadekodude arvete kinnimaksmiseks?

 

 

 

+6
-13
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas lapsel on kohustus sellisel juhul vanainimese vabadekodude arvete kinnimaksmiseks?

Maja müüki. Vanainimesel turvatunne puudub. Mis lapsel viga on, et ei suuda siis vanainimese arvet tasuda.

+20
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas lapsel on kohustus sellisel juhul vanainimese vabadekodude arvete kinnimaksmiseks?

Maja müüki. Vanainimesel turvatunne puudub. Mis lapsel viga on, et ei suuda siis vanainimese arvet tasuda.

Küsimus ongi sellzs, et kas PEAKS vanainimese järjordset tuju kinni maksma.

Mida seadus selle kohta ütleb – vanainimesel on kodu, vajalik hooldus olemas aga ta tahab midagi muud proovida.

 

 

 

+11
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

+17
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.
Näiteks: Laupäeval lepitakse kokku linna poodi minek kolmapäevaks, vanainimene hiljem aga nõuab, et ei, kolmapäeval enam ei taha, tahan neljapäeval. Aga lapsel on kokkulepitud ja mitme inimese vahel organiseeritud kohtumine juba neljapäevaks. Vanainimene hakkab nutma, et temaga ei arvestata. Laps on sunnitud oma ürituse ära jätma, sellega seoses osalejate kolme inimese ja viie väikelapse plaane tuksi ajama.

 

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.
Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

 

PS
Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus kodumajas ja -külas olemas?

 

 

 

 

+15
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kohustust ei ole. Aga las ta läheb a proovib, tänapäeval on ka intervall-hooldus on olemas. No näiteks teeb lepingu 10. päevaks (selleks peaks tal taha jätkuma) ja siis vaatab edasi. Iseküsimus, kuhu praegusel koroonaajal üldse vastu võetakse. J akus kohti on.

+24
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva kuus on vanur omapäi.

+7
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva on vanur omapäi. Seega mis mõttes niinimetatud hooldusteenus? Sa arvad, et hooldekodus nähtaks esimest korda kiuslikku ja jonnivat vanurit või?

Jummel, muidugi laps! Loe teemaalgatust!

Laps niikuinii maksab, aga kas PEAB iga jonni kinni maksma?!

 

+11
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva on vanur omapäi. Seega mis mõttes niinimetatud hooldusteenus? Sa arvad, et hooldekodus nähtaks esimest korda kiuslikku ja jonnivat vanurit või?

Vanainimene teeb peenraid, kaevab maad, teeb süüa, kütab ahju jms tavalisi kodutöid.

Kardinaid ei saa vahetada, sest toolile ronida ei saa. Pikemat maad kui koduaed käia ei saa. Autot juhtida halvasti liikuvate jalgade tõttu ei saa – ei pikendatud juhilube juba paar aastt tagasi.

Seega mingit elulist abi peale poeskäigu tegelikult vaja pole. Kuigi toitu saaks ka koju tellida ning tellitud ja juhiga autoga poes käia.
Ja korterisse keeldus minemast, kui leseks jäi ja üksi maja hooldamisega hakkama ei saanud, kuigi talle otsiti esimesel korrusel poe läheduses asuv korter.

+8
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

TA küsimusele vastab sotsiaaltöötaja.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva on vanur omapäi. Seega mis mõttes niinimetatud hooldusteenus? Sa arvad, et hooldekodus nähtaks esimest korda kiuslikku ja jonnivat vanurit või?

Jummel, muidugi laps! Loe teemaalgatust!

Laps niikuinii maksab, aga kas PEAB iga jonni kinni maksma?!

Vanainimene võib jah valida, kas tahab elada edasi kodus või ei.

+6
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kohustust ei ole. Aga las ta läheb a proovib, tänapäeval on ka intervall-hooldus on olemas. No näiteks teeb lepingu 10. päevaks (selleks peaks tal taha jätkuma) ja siis vaatab edasi. Iseküsimus, kuhu praegusel koroonaajal üldse vastu võetakse. J akus kohti on.

Aitäh, see interval-hooldus on mulle uudis.

Ja koht tal on ilmselt olemas, vähemalt räägib kuupäevast, kunas läheb. Kohta keeldub ütlemast – ei taha lapsega ja muude pereliikmetega enam tegemist teha.

 

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva on vanur omapäi. Seega mis mõttes niinimetatud hooldusteenus? Sa arvad, et hooldekodus nähtaks esimest korda kiuslikku ja jonnivat vanurit või?

Jummel, muidugi laps! Loe teemaalgatust!

Laps niikuinii maksab, aga kas PEAB iga jonni kinni maksma?!

Vanainimene võib jah valida, kas tahab elada edasi kodus või ei.

 

Aitäh info eest.

Jääb veel küsimus, kuidas tema jäärapäistest soovidest tulenevaid võimalikke tagajärgi lahendada;

Kui tal seal, kuhu ta pakku läheb, enam ei meeldi, kas siis on õigust teda koju tagasi tuua?

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

TA küsimusele vastab sotsiaaltöötaja.

Tänan info eest.

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva kuus on vanur omapäi.

Kui vanainimesel on endal raha, siis ei pea laps maksma. Iga inimene vastutab eelkõige ikka ise enda arvete eest, kui vanainimesel ei ole endal raha/vara, siis on lastel kohustus maksta.

+16
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva on vanur omapäi. Seega mis mõttes niinimetatud hooldusteenus? Sa arvad, et hooldekodus nähtaks esimest korda kiuslikku ja jonnivat vanurit või?

Jummel, muidugi laps! Loe teemaalgatust!

Laps niikuinii maksab, aga kas PEAB iga jonni kinni maksma?!

Vanainimene võib jah valida, kas tahab elada edasi kodus või ei.

Noh, päris nii ikka ei ole, et vanainimene muudkui aga valib ja laps maksku. Eks sots töötajad vaatavad olukorra üle, kui vanainimese elukorralduses ei ole talle midagi ohtlikku ja söök jm eluks vajalik olemas, siis saab otsustajaks see, kas vanainimesel on endal raha hooldekoduks ( samahästi võib ka hotelli kolida), või siis räägitakse lapsega asjad läbi.

+14
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Dementsed ongi sellised.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva kuus on vanur omapäi.

Kui vanainimesel on endal raha, siis ei pea laps maksma. Iga inimene vastutab eelkõige ikka ise enda arvete eest, kui vanainimesel ei ole endal raha/vara, siis on lastel kohustus maksta.

Praegu on nii, et vanainimene on valinud enda finantsvõimest suurema elustiili. Tema tagavaradest jätkub ehk kolmeks kuuks, sest pansionaadi kuuarve on suurem kui igakuine pension.

 

+9
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva on vanur omapäi. Seega mis mõttes niinimetatud hooldusteenus? Sa arvad, et hooldekodus nähtaks esimest korda kiuslikku ja jonnivat vanurit või?

Jummel, muidugi laps! Loe teemaalgatust!

Laps niikuinii maksab, aga kas PEAB iga jonni kinni maksma?!

Vanainimene võib jah valida, kas tahab elada edasi kodus või ei.

Noh, päris nii ikka ei ole, et vanainimene muudkui aga valib ja laps maksku. Eks sots töötajad vaatavad olukorra üle, kui vanainimese elukorralduses ei ole talle midagi ohtlikku ja söök jm eluks vajalik olemas, siis saab otsustajaks see, kas vanainimesel on endal raha hooldekoduks ( samahästi võib ka hotelli kolida), või siis räägitakse lapsega asjad läbi.

Ta ei lase neid sisse, sest tal polevat midagi vaja. Läbirääkimistest keeldub, kuna ei taha enam pereliikmetega tegemist teha (kõik on halba soovijad) ja hoiab oma plaani üksikasjad saladuses.

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva kuus on vanur omapäi.

Kui vanainimesel on endal raha, siis ei pea laps maksma. Iga inimene vastutab eelkõige ikka ise enda arvete eest, kui vanainimesel ei ole endal raha/vara, siis on lastel kohustus maksta.

Praegu on nii, et vanainimene on valinud enda finantsvõimest suurema elustiili. Tema tagavaradest jätkub ehk kolmeks kuuks, sest pansionaadi kuuarve on suurem kui igakuine pension.

No aga las proovib oma kolm kuud, teadmisega, et ta peab ise maksma.

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Las läheb rahus, küll lapsega sealt hooldekodust ühendust võetaks. Edaspidi pange kokkulepped kirjalikult paika, tal ehk polnud meeleski, et poeskäik oli kolmapäeval. Ei tahtnud seda tunnistada ja hakkas jura ajama.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kes on maja omanik?

Kas tehti lapse nimele kinkeleping?

Kui minu ema midagi sooviks (olgu dementne v mitte), teeks ma ikkagi kõik, et ta oleks oma eluõhtul rahul.

 

+3
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu
  • Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Ta peab juba paljude pereliiklemtega ja paari tuttavaga pikaaegset viha.

Halb iseloom alati olnud ja nüüd on lisandunud ilmselt ka raukusnõtrus.

+9
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Las läheb rahus, küll lapsega sealt hooldekodust ühendust võetaks. Edaspidi pange kokkulepped kirjalikult paika, tal ehk polnud meeleski, et poeskäik oli kolmapäeval. Ei tahtnud seda tunnistada ja hakkas jura ajama.

Võimalik. Aga sellepärast ei saaks ju teise päeva plaanitud pereüritust lastega ära jätta. Aga nii nõuti, siis nuteti, et tema tahtmisega ei arvestata… Ja lõpuks poodi mindigi, sest ei suuda sisitava vanainimesega koos elada, kes veel nädalaid ja kuid sealt edasi tülis oleks.

+2
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 52 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Las läheb rahus, küll lapsega sealt hooldekodust ühendust võetaks. Edaspidi pange kokkulepped kirjalikult paika, tal ehk polnud meeleski, et poeskäik oli kolmapäeval. Ei tahtnud seda tunnistada ja hakkas jura ajama.

Võimalik. Aga sellepärast ei saaks ju teise päeva plaanitud pereüritust lastega ära jätta. Aga nii nõuti, siis nuteti, et tema tahtmisega ei arvestata… Ja lõpuks poodi mindigi, sest ei suuda sisitava vanainimesega koos elada, kes veel nädalaid ja kuid sealt edasi tülis oleks.

Ilmaasjata minu arust, aga mis sest enam.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks siis ajada vanainimest nutma? Ja miks siis tegeleb sellega, et mitte soove täita? Vanusega muutume me kõik. Keegi pole nooreks jäänud.

Vanur pöördugu kov poole, kui laps nii suhtub. Rääkigu olukord ära kov töötajale ja enda soovist minna hooldekottu. Küll sealt edasi aidatakse korraldada. Vanuril on ju kinnisvarast osa, ongi võimalik variant see, et vanur läheb hooldekottu elama ja laps saab vastutasuks maja täielikult endale, kuid maksab hooldekoduarved ulatuses, mis vanurile kuuluv osa väärt on. Teine variant on maja ära müüa ja vanur saab saadud raha eest tasuda hooldekoduarved. Selleks peab siis maja laskma ära hinnata kinnisvaraga tegeleval inimesel. Ehk on veel võimalusi. Peab uurima.

Seda ei saa ka väita, et kui kodus ei saa lapsega läbi, siis ei saaks ka hooldekodus läbi teiste hoolealustega.

Lapses ei ole küsimus. Vanainimene on jonnakas ja riiakas.

Laps käib vanainimese soove ja vajadusi rahuldamas kümnel päeval igas kuus. Elab sel ajal ühes majas temaga.

Vanainimene keeldub vallast saadavast abist ja toetusest – ta ei taha võõrast inimest oma koju.

Kui vanainimene nüüd oma jonniga vanadekodusse läheb, siis päris kindlasti tuleb ta mõne aja pärast sealt tema omal soovil ära tuua vms.

Kuidas seda olukorda lahendada nii, et osapooltel võimalikult vähem valus ja jama oleks?

PS

Mingit maja pole vaja müüa, vajadusel saab tasuda elamiskulud ka muudest allikatest.

Seega tagasi teemaalgatuse küsimuse juurde – kas antud olukorras ON kohustust vanainimese arveid vanadekodus või mujal tema valikul elamiseks maksta, kui tal on kodu ja vajalik nn hooldusteenus seal olemas?

Aga kes veel peaks kompenseerima puudujääva summa kui mitte laps? See raha ei tule ju õhust. Ma arvan küll, et lapse kohus saab see olema. Küsi kov üle ja kümme päeva kuus laps käib, seega 20 päeva kuus on vanur omapäi.

Kui vanainimesel on endal raha, siis ei pea laps maksma. Iga inimene vastutab eelkõige ikka ise enda arvete eest, kui vanainimesel ei ole endal raha/vara, siis on lastel kohustus maksta.

Praegu on nii, et vanainimene on valinud enda finantsvõimest suurema elustiili. Tema tagavaradest jätkub ehk kolmeks kuuks, sest pansionaadi kuuarve on suurem kui igakuine pension.

Tal on ju maja. Kui see maha müüa, peaks hooldekodu arveid elu lõpuni saama tasuda.

+11
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Las läheb rahus, küll lapsega sealt hooldekodust ühendust võetaks. Edaspidi pange kokkulepped kirjalikult paika, tal ehk polnud meeleski, et poeskäik oli kolmapäeval. Ei tahtnud seda tunnistada ja hakkas jura ajama.

Võimalik. Aga sellepärast ei saaks ju teise päeva plaanitud pereüritust lastega ära jätta. Aga nii nõuti, siis nuteti, et tema tahtmisega ei arvestata… Ja lõpuks poodi mindigi, sest ei suuda sisitava vanainimesega koos elada, kes veel nädalaid ja kuid sealt edasi tülis oleks.

Teie häda ongi selles, et olete selle soovikontserdi liiga kaugele lasknud.

Mina poleks elus oma järgmise päeva üritust tühistanud. Oleks kolmap vanuri koju jätnud, kui tollele ei sobi see päev, ja ostnud oma teadmise kohaselt vajalikud asjad ära ja koju toonud. Jutul lõpp ja ei mingit dilemmat.

Vabatahtliku pansionaadi arvete osas teeks koheselt selgeks, et see kapriis käib tema enda rahakoti eest.

+23
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei pea laps maksma.

Ta ei leia seda hooldekodugi…

Kui vana ise vabatahtlikult tahab hooldekodusse ja siis ta ise loomulikult sõlmvib hooldekoduga lepingu, et ta ISE MAKSAB.

Lapsel pole mitte mingisugust kohustust sellist lepingut sõlmida.

Ja kui vanal pole raha maksta või hakkab muudmoodi seal ülbitsema, lõpetatkse ta leping ja saadedskse ära. Ja kõik.

+11
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma saan teemast aru, et vanainimesel on maja, millele teemaalgataja tahab küüned taha ajada? Muul juhul müüge maja maha ja on hooldekodu jaoks raha olemas. Ja kui talle seal ei meeldi ja tahab tagasi, peaks väikese korteri järelejäänud raha eest ikka osta saama. Arusaadav, et inimene on kiuslik, kui päevast päeva üksi passib.

+8
-15
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võtke ühendust perearstiga, äkki on tegemist algava dementsusega. Siin ei ole probleem lihtsalt  vanainimese kiusust, vaid võib olla juba süvenev dementsus vms.  Ja siis tänage õnne, et ta on nõus minema hooldekodusse.

+15
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 133 )


Esileht Pereelu ja suhted Vanainimene tahab kodust ära