Teema: Vanainimeste hooldamise teema

Millest selline imelik teemapüstitus? Nagu oleks tegu personalitöötaja üleskutsega, et tulge tööle ja ärge hooldage oma vanemaid.
Eks igaüks ikka teeb ise oma valiku – samas saab ühildada nii tööl käimist, kui vanurite eest hoolitsemist. Meie hooldasime nii vanaema – ema läks kell 10 tööle, söötis, jootis vanaema, isa tuli kell 12 lõunale , siis tulin mina koolist jne.
Ei ole normaalne kasvatada oma lapsi ja käia tööl, täiesti normaalne on hoolitseda oma abivajaja vanema eest (v.a. kui tema eest kodus hoolitsemine on võimatu).

Ka eakas inimene on inimene. Ta ei taha minna kuhugi hooldekodusse, täiesti võõrasse keskkonda, võõraste inimeste sekka. Suurem osa vanainimesi ei saa sellega vaimselt hakkama. Kindlasti ongi inimlikum, et ta saab jääda koju ja lähedaste sekka. Kui hooldaja peab ühtlasi ka tööl käima, siis muidugi on vaja, et tal oleks rahaline tugi, et oleks võimalik palgata ka inimene, kes päevasel ajal vajadusel käib vanainimest abistamas jne. Aga öelda, et saatke kõik oma eakad sugulased hooldekodusse ja käige tööl, olge efektiivsed ühiskonna liikmed, ilma et arvestaks sellega, et ka eakas tunneb ja mõtleb, tahab olla oma kodus, on liig, mis liig.

Kui nii väga tahad Skandinaaviast eeskuju võtta, siis loe veidi ka selle kohta, kui palju inimesi sureb seal üksinduses, ilma et keegi nende vastu huvi tunneks, kuna lapsed on võõrdunud või polegi lähedasi. Arengu pahupool. Meie oma mahajäänud elukorralduses oleme mõneski mõttes isegi paremad, me hoolitseme ise oma lähedaste eest, st side säilib. Jah, puudu on sealjuures rahast ja riigi toest, et saaks mõlemat – tööl käia ja lähedast hooldada, aga peresidemed on meil siiski tugevamad.

Minu vanaema ja vanaisa surid oma kodus ja oli näha, et nad olid selle üle väga õnnelikud, et said elu lõpuni olla oma kodus. Vanaema suurim hirm oli minna hooldekodusse surema. Minule arusaadav, mõnele ilmselt mitte.

Mina olen täitsa hädas, mu isa on minu hooldada, ta on vastiku iseloomuga endine alkohoolik, kes ei korista enda järgi, nii wc kui köögis, meid on ta sundinud lastega ühte väikesesse tuppa, ise elab ta elutoas, sest seal on tal telekas mis käib tal 24/7 peaaegu, kui ta magab ja ma julgen välja lülitada siis ta ärkab kohe üles ja saab kurjaks, ta tuba haiseb uriini järgi, ma küll koristan ja vahetan voodipesu ja ajan teda pessu ja panen talle puhtad riided kuid ta on suhkruhaige, pluss võtab mingit veevälja ajamis rohtu sest terviseprobleeme veel ja ta käib palju wc ning eks laseb mööda, tilgutab endale peale, kõik haiseb tema uriini järgi. Ohh ma olen nii väsinud, elan tema venna korteris, ta ei suhtle oma vennaga väga kuid mina saan läbi ja saan üürita seal koos lastega elada. Mu isal pole elus oma vara olnud ta on vaid joonud terve elu, kui viimane naine ta välja viskas siis ronis ta siia, sest vend ikka aitas ning nüüd ta ei liigu õues üldse, juba 5 kuud, sest tervis on halvenenud, 2x on ka intensiivis ja haiglas olnud, kuid seal kaua ei hoita. Ma lihtsalt ei suuda, kuid hetkeline majanduslik seis ei lase mul endale ja lastele korterit üürida. Ma ei tea kaua ma veel kannatan, ma ei kannata oma isa, ta sõimab mind, ütleb mu lastele kui need sõna ei kuula, et kobige siit toast minema oma vanamuti juurde jne. Kuigi enamus ajast laste lastega saab läbi ja mängib nendega ja lapsed ise lähevad talle oma asju näitama ja kaasavad, nukumängud Ja raamatut loeb kui laps palub. Segane jutt, aga ma ise olen ka nii läbi sellest olukorrast. Koguaeg kui võimalik oleme kuskil külas, ja veedame sõpradega aega.

#3040035:

Mu isal pole elus oma vara olnud .

Vaata peeglisse – oled oma isa laps: kummalgi teil varandust pole, lapsed olete teinud sellest hoolimata, elate pead-jalad koos võõral territooriumil. Keda selles süüdistada? Ikka iseennast.

#3039903:

Ka eakas inimene on inimene. Ta ei taha minna kuhugi hooldekodusse, täiesti võõrasse keskkonda, võõraste inimeste sekka. Suurem osa vanainimesi ei saa sellega vaimselt hakkama. Kindlasti ongi inimlikum, et ta saab jääda koju ja lähedaste sekka. Kui hooldaja peab ühtlasi ka tööl käima, siis muidugi on vaja, et tal oleks rahaline tugi, et oleks võimalik palgata ka inimene, kes päevasel ajal vajadusel käib vanainimest abistamas jne. Aga öelda, et saatke kõik oma eakad sugulased hooldekodusse ja käige tööl, olge efektiivsed ühiskonna liikmed, ilma et arvestaks sellega, et ka eakas tunneb ja mõtleb, tahab olla oma kodus, on liig, mis liig.

Kui nii väga tahad Skandinaaviast eeskuju võtta, siis loe veidi ka selle kohta, kui palju inimesi sureb seal üksinduses, ilma et keegi nende vastu huvi tunneks, kuna lapsed on võõrdunud või polegi lähedasi. Arengu pahupool. Meie oma mahajäänud elukorralduses oleme mõneski mõttes isegi paremad, me hoolitseme ise oma lähedaste eest, st side säilib. Jah, puudu on sealjuures rahast ja riigi toest, et saaks mõlemat – tööl käia ja lähedast hooldada, aga peresidemed on meil siiski tugevamad.

Minu vanaema ja vanaisa surid oma kodus ja oli näha, et nad olid selle üle väga õnnelikud, et said elu lõpuni olla oma kodus. Vanaema suurim hirm oli minna hooldekodusse surema. Minule arusaadav, mõnele ilmselt mitte.

Sa vist pole kunagi ühegi dementse vanainimesega kokku puutunud.

#3040117:

Jah vaatan peeglisse, kodust pole saanud kaasa midagi, oleks siis õppinudki, aga no pole pead, teen füüsilist tööd ja elatan oma pere sellega. Mida olen õppinud on see, et alkoholi suu sisse I ei pane, suitsu ei kannata, mustust vihkan, alati koristan enda järgi. Iialgi ei taha, et mu lapsed peaksid mõnitust kuulma, et nende vanemad sellised jne jne, iialgi ei peaks mu laps koolilapsena talutama oma purjus vanemat poe juurest koju, või jooksma kiirelt bussi peale ja paluma, et juht ootaks, sest isal jalg väsinud, ta jõaub aga palun oodake. Minu lapsed ei pea mõtlema, et kas kuu viimased 2 nädalat midagi süüa on kodus. Kuidas varjata teiste eest, et teil lülitati kodus võlgade pärast elekter välja, et keegi koolis ei teaks siis on veel rohkem häbi. Et kas tuttav vanamemm lubab mul enda aiast must ja punasõstraid korjata, tal põõsaid palju ta ise ei jaksa ja ei tarbi nii palju, aga meil käis buss ja ostis marju, sain müüa ja suve lõpus endale mõne riide seems kooli jaoks osta ja keka riided, vihikuid… Lõpmatuseni võin siin kirjutada, kuid minu lapsed selliste asjade pärast muretsema ei pea. Ja oleks mu isa siis lapseD teinud, tal vaid mina, kui ehk olekski õde või vend mul, oleks ehk kergem, keegi saaks arugi minust ja oleks nagu pool muret või nii…

Nii kurb on seda lugeda. Kallistused sulle ja küllap tulevikus paistab jälle päike ja maailm muutub kaunimaks. Mõnikord paraku pole kannatustest pääsu, aga sa oled tubli ja tugev ning saad kõigega hakkama.

Mis te, keskealised, arvate selle kohta kuidas elada ülejäänud elu? 40aastaste kohta saab lugeda veel hõiskeid, et elu alles algab. ega 50aastase elulgi pole viga. aga kas pensionieas saabub aeg reisimiseks või kulub raha ravimitele? kas peaks reisiraha jätta raiskamata ja koguda seda hoopis hooldaja tasuks, et saaks ikka võimalikult kaua kodus olla.
äkki on eestlasel üldse raskem minna hooldekodusse, kui mõnel muul rahvusel. eestasele on tema kodu nagu pühapaik, kuhu kutsutakse vaid valitud inimesi. ja üldse oleks parem, kui naabrid ka oleks kuskil kaugemal. on seda siitki palju loetud. see pole vaid need seinad. aga kui jääd vanaks pead oma kodust ära minema, sest ise hakkama ei saa ja lastel ega lastelastel pole aega ja raha, et võimaldada olla elu lõpuni kodus. elad seal teiste vanakestega koos, keda sa teovõimelisena isegi mitte eriti enda lähedale, naabrina ei tahtnud.

huvitav, kui meie jääme nii vanaks, et peaks minema hooldekodusse, kas me tunneme ära, et toakaaslane oli me fb sõber, no üks neist sajast :S

Jah, see kirsturaha oli hea point. Vanasti kirsturahast piisas, sest meditsiin oli kehvem ja pooleaastase, kõige rohkem aasta-paarise hooldamise järel sai inimene oma vaevast priiks. Tänapäeval potitatakse ja keeratakse ja söödetakse sondiga kasvõi aastakümneid, iga kuu makstakse sadu ja sadu eurosid põetamise eest või siis põetab oma pereliige, kes ei saa seetõttu tööl käia ja kaotab rahaliselt veelgi rohkem. Ja jälle uued ravimid sisse ja vegeteerimine jätkub… Õudne.

#3040251:

#3039903:

Ka eakas inimene on inimene. Ta ei taha minna kuhugi hooldekodusse, täiesti võõrasse keskkonda, võõraste inimeste sekka. Suurem osa vanainimesi ei saa sellega vaimselt hakkama. Kindlasti ongi inimlikum, et ta saab jääda koju ja lähedaste sekka. Kui hooldaja peab ühtlasi ka tööl käima, siis muidugi on vaja, et tal oleks rahaline tugi, et oleks võimalik palgata ka inimene, kes päevasel ajal vajadusel käib vanainimest abistamas jne. Aga öelda, et saatke kõik oma eakad sugulased hooldekodusse ja käige tööl, olge efektiivsed ühiskonna liikmed, ilma et arvestaks sellega, et ka eakas tunneb ja mõtleb, tahab olla oma kodus, on liig, mis liig.

Kui nii väga tahad Skandinaaviast eeskuju võtta, siis loe veidi ka selle kohta, kui palju inimesi sureb seal üksinduses, ilma et keegi nende vastu huvi tunneks, kuna lapsed on võõrdunud või polegi lähedasi. Arengu pahupool. Meie oma mahajäänud elukorralduses oleme mõneski mõttes isegi paremad, me hoolitseme ise oma lähedaste eest, st side säilib. Jah, puudu on sealjuures rahast ja riigi toest, et saaks mõlemat – tööl käia ja lähedast hooldada, aga peresidemed on meil siiski tugevamad.

Minu vanaema ja vanaisa surid oma kodus ja oli näha, et nad olid selle üle väga õnnelikud, et said elu lõpuni olla oma kodus. Vanaema suurim hirm oli minna hooldekodusse surema. Minule arusaadav, mõnele ilmselt mitte.

Sa vist pole kunagi ühegi dementse vanainimesega kokku puutunud.

Kahjuks olen. Emapoolsel vanaemal (sellest, kellest kirjutasin, et ei tahtnud minna kodust ära surema) oli paremaid ja halvemaid päevi. Viimastel aastatel oli päevi, kui ta ei tundnud meid ära, kui süüdistas enda näljas hoidmises, siis jällegi olid selged hetked, kui mõistus töötas. Ilmselt tõesti ei olnud kõige hullem variant ja ema, minu ja õe tööga sai nii klapitada, et terve tööpäeva ta üksi ei olnud, et oleks endale ohuks või maja põlema pannud segadusseisundis vmt. Mõistuse hääbumine oli minu jaoks isegi hirmsam kui füüsilised hädad.

#3040547:

#3040530:

Ilmselt tõesti ei olnud kõige hullem variant ja ema, minu ja õe tööga sai nii klapitada, et terve tööpäeva ta üksi ei olnud, et oleks endale ohuks või maja põlema pannud segadusseisundis vmt. Mõistuse hääbumine oli minu jaoks isegi hirmsam kui füüsilised hädad.

A nüüd kujuta ette, et oled sellisega üksinda. Teisi pereliikmeid ei ole. Nagu mul oleks isaga, kui ta oleks mul kodus.

Igaühel oma kogemus. Ma ei kirjutanudki kõigi eest, et kõik peaks perekondlikult hooldama, et peakski nii olema raudselt igal juhul, et pere kohustus. Tahtsin siia teemasse tuua mõtte, et vanainimene on siiski ka samasugune inimene nagu temast paarkümmend või rohkem aastat nooremgi, oma tunnete ja mõtetega, sest osad selle teema esimestest postitustest olid sellised, et tundus, et vanainimest ei tajutagi enam isiksusena, nagu asi, mis tuleb siia või sinna ära paigutada, kellel enam endal nagu polekski võimalust oma elu ja olukorda kontrollida.

#3040551:

vanainimest ei tajutagi enam isiksusena, nagu asi, mis tuleb siia või sinna ära paigutada, kellel enam endal nagu polekski võimalust oma elu ja olukorda kontrollida.

Mul on kahju ja kurb seda öelda, aga see ongi ju nii.

Mõneti vanurid lõikavad eluõhtul seda, mida nooremana külvasid. Ise ma olen täiesti teadlik, et minu saatuse vanurina otsustab minu praegune tegevus emana. Mina näiteks kavatsen oma ema kätel kanda, kui temaga midagi juhtub. Vanaema aga mitte. Minu ema on empaatiline inimene, kes on mind läbi elu vajadusel aidanud, vajadusel rahule jätnud. Vanaema on aga alles nüüd väga vanana aru saanud, mis on hellus ja mis on elus tõeliselt tähtis. Kogu tema elu saatis kritiseerimine, temaga koos elamine oli ja on võimatu, sest on ainult üks õige arvamus tema arvamus. Meeletult negatiivne, kõigi poegade-tütarde elukaaslasi rääkis pidevalt taga ja siunas. Pole midagi teha, ta on üle 90 aasta vana aga elab üksi, lapsed ei taha teda enda juurde võtta, ta on väga raske inimene. Hooldajad maksame kinni aga külas käime harva. Loomulikult on ta vana ja emotsioonidega ja mul on temast kahju aga paraku ei soovi ma meie pere sisekliimat rikkuda vanaema enda juurde kolimisega, viie inimese harmoonilise elu säilitamine on olulisem kui ühele viletsa iseloomuga inimesele elu lõppu lähedaste keskel pakkuda. Paraku nii ma tunnen.

ja mina olen üks selline, kes ise tahaks vanana vanadekodusse. Loodetavsti tervis lubab ja on mõni selline tore asutus, kus ei ole ainult voodihaiged, vaid lihtsalt kõbusad vanainimesed, kellega lobiseda, kaarte mängida, õues jalutada, teatris käia. Keegi teeb söögi valmis, lihtsalt lähed ja sööd. Keegi mõtleb õhtuks toredaid üritusi, lihtsalt lähed ja teed kaasa. Ma ise kujutan ette, et see võiks olla midagi sellist nagu vanasti pioneerilaagris – peaasi, et tervis lubab!
Mis selles oma kodus nüüd ikka nii erilist on, et just kindlasti kodus peab olema/surema ja kuskil mujal elamine ei tule kõne allagi.

Mina hooldasin ca aasta eakat sugulast. Jah, meil juhtus kõike (asjade hävitamine, kakamängud jne).
Siiski arvan, et peaks olema rohkem paindlikkust ja valikuvabadust. Et need, kes soovivad kodus hooldada ja põetada, saaks seda teha (hooldajale tagataks normaalne toetus ja sotsiaalsed garantiid). Need, kes soovivad hooldekodusse – saaksid selle koha ja enda soovitud ajal (mitte nii, et peab aasta-paar järjekorras ootama) ja võimalikult kodu lähedale (olgem ausad – kuhugi teise Eesti otsa saadetud sugulast ei hakka keegi eriti külastama).
Kes aga soovib elu lõpuni oma kodus olla, saaks vajalikud tugiteenused (koduõe visiidid, abiline, kes tooks süüa/ravimeid, kütaks, aitaks kõikide toimingutega).
Hetkel on see kõik utoopia. Hooldajad peavad õhust ja armastusest elama (sest hooldatava sissetulekut tegelikult kasutada ei tohiks), paljud ootavad hooldekodu järjekorras (enne sureb hooldatav ära kui nad selle koha saavad). Inimesed ei taha oma kodust lahkuda – kui on ikkagi 50 ja enam aastat armsaks saanud kohas elatud, siis elu lõpul sealt lahkumine kiirendab kindlasti ka lahkumist teise ilma.