Ma pole oma 40 eluaasta jooksul ühtegi eluasemesse nii sügavalt kiindunud, et vanadekodu mingi katastroof tunduks. Loodan, et minu hoolduvajadusega ajaks tuleb ka Eestis moodi eakate kortermajad, kus siis muidu hakkama saavad vanurid elavad nagu kodus, aga majas on 24/7 kättesaadav õeteenus ning sotsiaaltöötaja. Korralikud liftid ja korteris hädaabinupp ühendatud õega. Väga paljud vanurid ju rohkemat ei vajagi. Uk-s ostetakse sellisesse majja oma korter ja saab vanuri lahkudes edasi müüa. Niimoodi on vanuritele odavam ka teenuseid pakkuda, kuna ollakse ühes kohas, mitte hajali.
Kui ma aga juba peast dementseks kisun, siis pole enam vahet, kus ma olen. Niikuinii on kupu all kõik sassis. Minu ämm oli hooldekodus ja süveneva dementsusega. Eriti trikke ei teinud, aga isiksus muutus. Oli väga kuri. Ja elas ikka väga omas maailmas. Kord oli hooldekodu tal põrgu ja siis säherdune häärber, mis tema pojale kuulub. Kaheksa vannitoaga ja puha.
Mulle on palju olulisem, et mu pere jõuaks õigel ajal ära tabada, kui mul isiksus hakkab muutuma. Varajase dementsuse diagnoosi puhul saab õigel ajal raviga alustades seda mõnikord pea kümme aastat edasi lükata. Ja pere ei pea taluma kurja vanainimest, kel muidu tervis korras nagu raudnael. Dementsus võib ligi hiilima hakata juba 60+, ilma et aru saaks. 70aastaselt aga on memm juba peast soe ja siis on juba hilja.
