Esileht Ajaviite- ja muud jutud Vananemisest ja surmast

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )

Teema: Vananemisest ja surmast

Postitas:
Kägu

Hing on haige ja midagi teha ei oska. Ma tean, et perekool ka ei oska aga ikkagi saab siit häid mõtteid ka. Minu isa on elanud pika, raske ja ka huvitava elu, ta on oma naise matnud ja kümmekond aastat nüüdseks üksi elanud. Jah, nii lapsed kui lapselapsed on olemas, enamus telefonikõne kaugusel ja vajadusel tulevad kohale aga ma näen, kui väsinud ta sellest elust juba on. Sugulased, kes tema aastakäigust pärit, on kõik surnud, kolleegid tööajast on surnud, temavanused ja ka nooremad naabrid on surnud. Tema kohaliku ajalehe lugemine algab surmakuulutustest ja nentimisest, et nüüd läks ka .. aga mind surm ei taha.
Isal on tervis juba vilets, jah ta liigub, aga tundub, et päev, mil ta enam voodist ei tõuse, on juba lähedal. Ta elab oma majas, kodus, kus on möödunud ta pikk elu, tal on koer ja kass ja paar kana. Jah, meist keegi võiks sinna elama minna, majas oleme elutingimused kaasaegseks teinud juba sel ajal kui ema veel elas, nii et olmeprobleeme ei ole aga isa jaoks on olukord, kus ta võiks voodihaigeks jääda, väljakannatamatu. Ta on kinnitanud, et tapab enda siis ära. Ta ei taha hooldust, jah , ise ka ei tahaks ja ma ei taha, et ta sureb, ma pole ema surmastki veel päriselt üle saanud, aga ma ei tea ka, kuidas edasi.
Ta mõistus on korras ja hooldekodusse me teda ei pane, tahaks öelda, et mitte kunagi aga ma ei tea, kuidas olukord edasi läheb. Ema suri operatsiooni ajal haiglas ja vanavanemad on ka nö. jalapealt läinud. Mõtlen, et selline surm oleks ilus, kui heidad magama ja hommikul enam ei ärka, aga sellist surma pole paljudele antud. Mismoodi saada hakkama vaimselt, kui isa jääb voodisse? Raha suudame me lastega ikka kokku saada aga kogu see praktiline pool, mähkmed ja muu selline, kuidas te sellega toime olete tulnud?

Miks peab see vanaks saamine nii kole olema, inimese väärikuse hävitama, ta on olnud suurepärane inimene, hea sõber, hea isa ja vanaisa, ta on oma elu jooksul aidanud väga paljusid inimesi ja meil tema lastel, on selle võrra lihtsam elada olnud aga miks ta nüüd niimoodi peab kannatama. Ma lihtsalt ei mõista seda ja see, et ta ise ütleb, et surm on praegu parim, mis temaga veel juhtuda saab, selle mõttega on raske leppida.
Jah, me käime tal külas ja helistame aga kui ma täna sealt ära tulin, hakkas endal sees nii pagana valus ja see ei lähe enam üle.

Mismoodi saadakse vanaks? Ma olen juba ise pensionikka jõudmas ja paratamatult pean mõtlema ka sellele, mismoodi ma oma laste jaoks vanaks saades koormaks muutuda võin.

+43
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu isa tegi enesetapu samal põhjusel. Nüüd on ema sellises seisus, lisaks veel dementne. Oleme sama olukorra juures. Tean, et ema ei tee enesetappu, aga tema enda väärikuse huvides tahaksin, et ta oleks selleks võimeline. Nii kurb on vaadata, kuidas inimese väärikus kaob… Kõige hullem on see, et ta ise sellest ka aeg-ajalt siiski aru saab. Oleks, et ta ise ei taipaks.

+25
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keegi teist ehk peakski sinna elama minema – siis oleks isal seltsi, tal poleks nii palju aega ja põhjust kurbi mõtteid heietada, mis üksinduses paratamatult tulevad, ta oleks osaline oma pereliikmete igapäevaelus, saaks ilmaasju arutada, argiaskeldusi kellagagi jagada jmt. Olen kogenud, et selline elumuutus võib vanainimesele täiesti uue hingamise anda ja terviski läheb justkui paremaks.

+24
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pole mõtet ette mõelda, tuleb mis tuleb. Elus on nii, et kui vaja, saab kõigega hakkama. Ka lähedase mähkmevahetamise ja süstimisega. Peab saama kui teist võimalust ei ole ja teisiti ei taha. Tead, mingis mõttes on pika haiguse pealt minek parem- aitab ennast ja lähedasi olukorraga leppida. Jala pealt minek võib olla hullem, alles ta oli olemas…
Aita isa jaoks olukorda talutavamaks teha. Veeda temaga aega ja anna talle mingit tegevust, mis mõtted mujale viiks. Pange näiteks kirja sugupuu ja mäletsused esivanematest. Tema enda elulugu, las jutustab lapsepõlvest jne. Kirjutage kõikidele perefotodele nimed taha. Mälestused surevad koos temaga, pärast on väga raske pilte tuvastada. Ühesõnaga, proovi leida midagi, mis talle teistsuguseid mõtteid ja tegevust annaks.

+33
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pole mõtet ette mõelda, tuleb mis tuleb. Elus on nii, et kui vaja, saab kõigega hakkama. Ka lähedase mähkmevahetamise ja süstimisega. Peab saama kui teist võimalust ei ole ja teisiti ei taha. Tead, mingis mõttes on pika haiguse pealt minek parem- aitab ennast ja lähedasi olukorraga leppida. Jala pealt minek võib olla hullem, alles ta oli olemas…

Aita isa jaoks olukorda talutavamaks teha. Veeda temaga aega ja anna talle mingit tegevust, mis mõtted mujale viiks. Pange näiteks kirja sugupuu ja mäletsused esivanematest. Tema enda elulugu, las jutustab lapsepõlvest jne. Kirjutage kõikidele perefotodele nimed taha. Mälestused surevad koos temaga, pärast on väga raske pilte tuvastada. Ühesõnaga, proovi leida midagi, mis talle teistsuguseid mõtteid ja tegevust annaks.

Aitäh! see fotodele kirjutamine kes ja millal on väga hea mõte. Proovin leida sellise suurema kausta, kuhu pildid vahele panna ja teksti juurde kirjutada. Tal on nii hea mälu veel.

+22
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Raha suudame me lastega ikka kokku saada aga kogu see praktiline pool, mähkmed ja muu selline, kuidas te sellega toime olete tulnud?

Ema on surnud? Võid üsna kindel olla, et mähkmeid jt hooldust ei võta isa laste käest vastu. Aga kui raha pole probleem, siis on parim palgata professionaalne hooldaja koduhooldust tegema.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Raha suudame me lastega ikka kokku saada aga kogu see praktiline pool, mähkmed ja muu selline, kuidas te sellega toime olete tulnud?

Ema on surnud? Võid üsna kindel olla, et mähkmeid jt hooldust ei võta isa laste käest vastu. Aga kui raha pole probleem, siis on parim palgata professionaalne hooldaja koduhooldust tegema.

Jah, ma tean, et ta ei võta, senini püüab ta oma pensionist ja säästudest pigem lapselapsi toetada, mitte et nad otseselt toetust vajaks aga me saame aru, et seda on isale endale vaja enesetunde jaoks ja püüame talle selle raha kuidagi teistmoodi tagasi anda. ostame talle uue kodumasina valetades selle maksumuse osas jms. Ja ma ei usu, et ta võõra inimese endale koju mähkmeid vahetama lubab. Ta on tunnistanud, et oleks oma elu juba varem lõpetanud, kohe peale ema surma, aga ei taha, et lastest keegi teda sellisena leidma peaks.

Maapiirkonda ei ole ka suure summa eest professionaalset koduhooldajat võtta. Ümberringi aga elavad ta sõprade tuttavate lapsed, kes on samamoodi peaaegu perekonna liikmed ja kellelt sellist abi ta ka vastu ei võtaks. Meditsiiniasutusi meie kandis lähedal ei ole, oskustega inimesi lihtsalt pole võtta. See Eesti mehe uhkus ja jonn on vist ainsad, mis jäävad, kui tervis ja sõbrad juba kaovad.

+9
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aita isa jaoks olukorda talutavamaks teha. Veeda temaga aega ja anna talle mingit tegevust, mis mõtted mujale viiks. Pange näiteks kirja sugupuu ja mäletsused esivanematest. Tema enda elulugu, las jutustab lapsepõlvest jne. Kirjutage kõikidele perefotodele nimed taha. Mälestused surevad koos temaga, pärast on väga raske pilte tuvastada. Ühesõnaga, proovi leida midagi, mis talle teistsuguseid mõtteid ja tegevust annaks.

Aitäh! see fotodele kirjutamine kes ja millal on väga hea mõte. Proovin leida sellise suurema kausta, kuhu pildid vahele panna ja teksti juurde kirjutada. Tal on nii hea mälu veel.

Midagi sellist ehk sobiks ka täitmiseks https://www.apollo.ee/vanavanemate-album.html

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Isa on üksik vanainimene, jõudu jääb iga päevaga järjest vähemaks, tema teekaaslased on kõrvalt kadunud. Probleem ongi selles, et pere tuleb küll kõne peale kohale, kuid isa ei ole igapäevaselt ühegi pere osa.
Et mismoodi saadakse vanaks… Meie kultuuriruum on individuaalne ja isetum suhtlus, ka ühise katuse all elamine vanade või noortega, ei ole moes. “Maalt” minnakse “linna” juba puhtpraktilistel põhjustel – õppima, tööle. Muidugi on see kurb. Teemaalgataja olukorras ma ilmselt kaaluksin kodutallu tagasi kolimist päris tõsiselt, eriti kui olme on juba nüüdisaegne. Pensionieelikuna minnakse sageli “juurte juurde” ja isa leiaks perre integreerituna ilmselgelt elurõõmu.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Iga asi omal ajal. Hetkel isa liigub, nii et lähtu sellest, mis hetkel on. Helista, räägi, suhtle. Mida annab see, et mõtled igasugu lugusid valmis ajaks KUI… Jah veidi võib mõelda, aga on asju, mida saab siis otsustada kui need käes on. Hetkel on suvi, kas peaksime kõik kartma talve, et ÄKKI tuiskab kõik nii täis ja ma ei saagi liikuma. Tuiskab, siis vaatab, mida teha saab. Nii sinu isaga ka. Räägi kõik need jutud ära, praegu saad veel uurida tema mälestusi, praegu saad veel meenutada koos enda lapsepõlve. Kas tema mälestused on jäädvustatud. Kas oled tema häält salvestanud, tema lugudega. Sul on hetkel võimalik luua midagi sellist, mis jääb su järglastele reliikviaks. Keskendu sellele.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Isal on tõenäoliselt depressioon. Ta tunneb end üksikuna ja kasutuna. Kui keegi lastest elaks seal, siis ta tunneks ennast vajalikuna, kui lapse pere taipab talle anda rolli ja vastutuse.

+15
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üksindus on see, mis teeb kurvaks. Ta võiks ju elada kellegagi koos? Peresisesed kohustused hoiavad normis. Vaatan, kuidas meie naabrimees peab oma lapselapselast aiast ära tooma igapäevaselt. Milline rõõm on seal mõlemapoolne! Ühel on aega maa ja ilm ja teisel on küsimusi nii palju. Parim paar.
Minu isa elab ka üksi, kuid on endale nii suure majapidamise korraldanud, et tal ei jätku aega isegi kõigi tööde jaoks. Rõõmu valmistavad aed ja mets ja lugemine. Kuid tegemisi on tihti nii palju, et kurdab, et ei ole jõudnud jälle ajalehti läbi lugeda.
Ma usun, et su isal on depressioon, kuid vaevalt ta selle vastu midagi ette võtab või üldse sellest rääkida laseb.
See ei ole nii, et kõigil vanainimestel on kurb ja üksik olla. See sõltub juba ka sellest, milline sa oled nooremana olnud. Mõni rõõmustab rahu ja omaetteoleku üle.
Ja ette ei saa muretseda selle üle, et kui ta voodihaigeks jääb jne. Tuleb see siis, kui tuleb.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mismoodi saadakse vanaks?

Mida selle küsimusega mõeldud on? Täiesti arusaamatu küsimus.

+1
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saan murest hästi aru. Minu vanaema on 92 ja täie mõistuse juures ning saab endaga hakkama. Vahepeal on ikka väikseid tagasilööke, aga on palju juttu sellest olnud, et iial ei tahaks teiste kaela jääda hooldada. Ta on küll elurõõmus inimene, aga samamoodi on peaaegu kõik tema inimese surnud. Sõbrad, kolleegid, tuttavad, koorikaaslased jne. Meie side temaga on väga tugev ja oleme pigem nagu sõbrannad, kuigi vanusevahe on üle 50 aasta, samuti suhtlevad temaga palju ta tütred, teised lapselapsed pisut harvemini. Aga ikkagi tunneb ta end üksildasena, kahjuks ei suuda meie asendada talle neid oma aja inimesi, muidugi on meist palju abi, aga see pole päris seesama asi. Ma ise ei suuda ettegi kujutada olukorda, et mu ümber pole enam sõpru, kellega olen aastakümneid olnud lähedane ja kes tunnevad mind läbi ja lõhki ja hoopis teisel tasandil kui pereliikmed. Vanadus on tõesti kurb.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saan murest hästi aru. Minu vanaema on 92 ja täie mõistuse juures ning saab endaga hakkama. Vahepeal on ikka väikseid tagasilööke, aga on palju juttu sellest olnud, et iial ei tahaks teiste kaela jääda hooldada. Ta on küll elurõõmus inimene, aga samamoodi on peaaegu kõik tema inimese surnud. Sõbrad, kolleegid, tuttavad, koorikaaslased jne. Meie side temaga on väga tugev ja oleme pigem nagu sõbrannad, kuigi vanusevahe on üle 50 aasta, samuti suhtlevad temaga palju ta tütred, teised lapselapsed pisut harvemini. Aga ikkagi tunneb ta end üksildasena, kahjuks ei suuda meie asendada talle neid oma aja inimesi, muidugi on meist palju abi, aga see pole päris seesama asi. Ma ise ei suuda ettegi kujutada olukorda, et mu ümber pole enam sõpru, kellega olen aastakümneid olnud lähedane ja kes tunnevad mind läbi ja lõhki ja hoopis teisel tasandil kui pereliikmed. Vanadus on tõesti kurb.

inimeseloom on ikka kummaline küll.
ei taha me enne teisi surra ja ei taha ka teistest kauem elada.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üks vanainimene elas üle 100a. Tema oli ka maainimene, aga tasapisi 80-tes loobus väljas töötegemisest ning hakkas rohkem lugema raamatuid ja kuulama (ooperi) muusikat. Tuli küll kasutada suurendusklaasi ja muusika panna valjuks, aga hakkama ta sai. Ettemuretsemisest püüdis hoiduda, elas rohkem päeva ja nädala kaupa. Maailmaasjade ja sugulaste elu vastu tundis huvi. Väljas istus vahel niisama ja vaatas loodust. Esialgu elas omaette ja laps tõi 1x nädalas toidu koju, seejärel (et nojaa, koos oleks ikkagi vast parem ja lapsel kergem ka, kui ei pea enam kaugelt sõitma) nõustus nö. hülgama oma kodu (võttes kaasa osa tuttvat mööblit- asju) ja kolima lapse majja üle.

Teine aga muutus üsna depresiivseks, kui väljas tööd teha enam ei jaksanud. Laps elas küll samas majas, aga see ka väga tuju ei tõstnud. Ei leidnud endale enam ajatäidet ja korrutas, et kui midagi enam teha ei saa, tulgu siis surm. Loobus telekast ja raadiostki – ei, teda ei huvita. Tervis halvenes poole aastaga kiiresti ja eks ta isutusse (ei tahtnud enam midagi süüa) ja mingisse vereringehäiresse suri.

Ehk siis on nii jah… Meie tööusku ühiskonnas paljud usuvad, et niisama olemas olemine on kurjast. Sest inimene peab ju ometi mingit TÖÖD tegema. Ilma tööta nad ei leia enam õigustust olemas olemisele – lihtsalt lille ja liblikat imetleda või muusikat kuulata tõsisel inimesel justkui ei sobiski, see oleks nagu kerglane või nii. Teise inimese teeneid, hoolitsust vastu võtta nagu ei sobi. Ja kahjuks kõik see teeb asjad nii nende enda kui ka nende lähedaste jaoks raskemaks.

Siiski, kellegi koos elamine (kui laps/lapse pere kolib majja või võtab oma elamisse) on sellises olukorras pisut parem, kui täiesti üksi kurvastamine. Enamus inimesi on siiski sotsiaalsed ja kasvõi kuulmine, kuidas omainimene majas kobistab (tõuseb üles, keedab teevett jne), loob voodis olevale inimesele turvalisema, hubasema ja pingevabama tunde. Mõnele seltskondlikumale sobib hästi “vanainimeste lasteaed”: igal tööpäeva hommikul viib laps vanainimese päevakeskusesse, kus too hooldajate valve all omasuguste “kolleegidega” juttu ajab ja malet mängib, õhtul ja nädalavahetuseti on aga lapse pere juures. Kuid muidugi, seda elukorraldust harrastada saab eelkõige linnades, päris maal enamasti mitte.

Vähesed on “tõupuhtad” üksikud hundid, kellel üksi ja voodis olles sisemise turvatundega üldse probleemi pole, pigem ei taha teiste hääli jne.

Teemaalgataja: mis sa teha ise teha saad, on see et harjutad ennast mõtteviisiga, et ilma tööd tegemata olemas olemine ei ole patt ja hoolitsuse vastuvõtmine (enda poputada laskmine) ei ole ka patt – kui seda pakutakse, võta vastu. Püüa arendada endas kohanemisvõimet – mängida mõttega, et kui on praktilisetel põhjusel vaja vahetada elukohta, mis nippidega luua enda jaoks kodutunnet kuskil mujal (sest selline: “Mind viiakse siit majast ainult jalad ees!” võib jällegi olla kaasinimeste jaoks küllaltki problemaatiline). Muud asjaolud (milliseks tervis täpselt kujuneb jne.) ei ole niikuini enda teha – ette muretsemine ei muuda mitte midagi.

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Räägi kõik need jutud ära, praegu saad veel uurida tema mälestusi, praegu saad veel meenutada koos enda lapsepõlve. Kas tema mälestused on jäädvustatud. Kas oled tema häält salvestanud, tema lugudega. Sul on hetkel võimalik luua midagi sellist, mis jääb su järglastele reliikviaks. Keskendu sellele.

Ma ei jõua ära kahetseda, et ma oma vanaema jutte ja mälestusi ei salvestanud. Ta rääkis oma armsa häälega alati nii innukalt, et see, et ma tema lugusid juba sadu kordi kuulnud olin, polnud üldse oluline. Ta teadis ise ka, et need on juba räägitud jutud ja küsis vahel, kas ma ikka viitsin kuulata, aga ütlesin alati jaa, sest see oli lihtsalt nii tore ühine tegevus. Kõige kurvem on aga see, et kuulamist nautides keskendusin oma haugimäluga liiga vähe meelde jätmisele ja nüüd ongi suurem osa olulisi detaile kas meelest läinud või moodustavad peas mingi sasipuntra. Nii et kellel vähegi võimalust – lindistage!

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Midagi pole vaja teha. See on tema elu ja valikud/saatus. Kui vaatad net on täis üksikuid kauaelavaid vanemaid prouasid, kes vaevlevad jutukaaslase puuduse all, tutvugu, käigu teatris, turul, mis iganes. Lõunamaades on kombeks olla inimeste keskel ja suhelda, see põhjamaade eraklus on nii haige värk ja koormav ka hästikasvatatud lastele, peab nagu süütunne tekkima,miks??

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lõunamaades on kombeks olla inimeste keskel ja suhelda, see põhjamaade eraklus on nii haige värk ja koormav ka hästikasvatatud lastele, peab nagu süütunne tekkima,miks??

Jah, seal on nagu vähem seda süütunnet selle pärast, et oi, ma ei tee ju enam tööd ega midagi kasulikku. Leitakse, et isegi kui ei jaksa enam rügada, on ikkagi õigus olemas olla, suhelda.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru vanainimestest, kes ütlevad, et ei lähe mingil juhul vanadekodusse. Mina küll olen öelnud, et lähen, kui põduraks jään. Mis muu variant olekski – jääda laste kaela peale? Oodata, et keegi lastest oma elu seisma paneks, et mind hooldama hakata? Kes suudaks nii egoistlik oma laste suhtes olla? Mina küll ei suudaks.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru vanainimestest, kes ütlevad, et ei lähe mingil juhul vanadekodusse. Mina küll olen öelnud, et lähen, kui põduraks jään. Mis muu variant olekski – jääda laste kaela peale? Oodata, et keegi lastest oma elu seisma paneks, et mind hooldama hakata? Kes suudaks nii egoistlik oma laste suhtes olla? Mina küll ei suudaks.

seda sa räägid praegu. Vaata kas siis kui sa oled oma armsas, paljudel omaehitatud kodus aastakümneid elanud, kõigega ise toime tulnud ja siis äkki enam ei suuda. Oled saanud umbes 75 või rohkem, kas siis ka veel nii kebjalt nõus oled kuhugi minema. Umbes 30-aastasena olin mina ka kindel, et muidugi lähen kui vaja. Nüüd mulle see mõte nii loomulikuna enam ei tundu. Muidugi ei tea praegu kuidas ajad muutuvad. Võibolla siis on kõik juba täiesti teistmoodi.

Teemast ka. Meie kolisime peale minu ema surma praktiliselt kohe tagasi lapsepõlvekoju. Isa oli juba ka vana, tervis logises mitmest kohast ja oleks väga üksi ja nukraks jäänud. Jah, ta sai veel kõigega hakkama, aga ta elul kadus nagu eesmärk.
Laste ja lastelaste tulek, osasaamine nende elust tegi talle rõõmu ja andis elurõõmu tagasi. Isegi terviseprobleemidest mõned taandusid. Ta oli heameelega valmis alati lapsi hoidma kui tahtsime kuhugi kahekesi minna. Mõlemad lapsed vaatasid koos vanaisaga telekast neid saateid mis vanaisale meeldisid. Mõlemast said innukad uudistevaatajad:). Vanaisa vaatas koos nendega multikaid. Tal oli nende jaoks alati aega juttu ajada ja jalutama minna. Lapsi lasteaeda viima ja neid tooma. Nad mõlemad eelistasid vanaisaga käimist kuigi siis pidi bussiga minema ja jala kõndima. Meiega oleks autoga saanud. Isa pakkus alati ennast süüa tegema ja kui majas oli vaja mingeid töid teha oli ta kohe hakkamas. Ta elas 12 aastat veel täisväärtuslikku elu ja läks praktiliselt jalapealt, ilma vaevlemata.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru vanainimestest, kes ütlevad, et ei lähe mingil juhul vanadekodusse. Mina küll olen öelnud, et lähen, kui põduraks jään. Mis muu variant olekski – jääda laste kaela peale? Oodata, et keegi lastest oma elu seisma paneks, et mind hooldama hakata? Kes suudaks nii egoistlik oma laste suhtes olla? Mina küll ei suudaks.

Nojah, eks asi on ka selles, et sellised hooldekodudusid, et tüüpiline hooldekodu on ju selline, kus tuleb olla haiglapalati taolises ruumis teise vanainimesega koos… Talvel ja varakevadel kuulutatakse seal välja veel gripihooaeg, kui võõraid ei taheta ehk kuude kaupa (kuni aprilli või maini) ei pruugi üksi lähedane sinna külastama ka saada. Neid hooldekodusid, kus on eraldi tuba ja saab mööbli kaasa võtta, on vähe ja need on kallid. Või siis nn. vanurite kommuuni tüüpi hooldekodusid (Viljandimaal on üks selline, aga no kohti on seal kindlasti vähem kui nende kohtade vajajaid).

Maja osas võiks muidugi ilmutada paindlikkust ja see õigel hetkel kasvõi nooremale sugulasele ära kinkida, aga küsimus on selles, mis asemele tuleb. Kui tuba tütre/poja kodus, siis see on selge mõistusega inimesele küllap vastuvõetavam kui tüüpiline hooldekodu. See’p see on, miks paljud hooldekodusse ei taha. Häda on aga selles, kui laps ei taha põlvkondade koos elamist või elab isegi pead-jalad koos. Mu ema võttis vanaema, kui tal pea vereringehäired (pearinglus ja mälu puudulikkus) tekkisid, 2 -toalisse elutoa diivani peale, kuhu aeg-ajalt tulid ühikast koju käima ka üliõpilastast lapsed (siis ööbis elutoas 1 ja magamistoas 3 inimest) ehk paras segasumma, aga hakkama sai. Suurim mure oli see, et tööl oleku ajal diivanil mingit trükist sirviv või tukkuv vanaema näiteks maha ei kuku (läks õnneks, ei kukkunud).

Rohkem võiks olla seda “vanurite lasteaia” varianti, kus inimest ei peaks päris asutusse ära andma, aga tööl käimise ajaks oleks koht. No nagu pidevat järelvalvet ja hoolitsust vajavat väikelast ei anna pered ju kohe lastekodusse ära, vaid viiakse hommikul rühma (kus laps on valvatud, söödetud, hooldatud, tegeletud) ja tuuakse õhtul koju tagasi.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Vananemisest ja surmast