Teema: Vanast peast välismaale lapsehoidjaks?

Vahi vanainimest! Sa vaatad ikka ettepoole ka, ma loodan. Pool elu alles ees ju :D. Ma võtaks su oma lapsi hoidma(suured lapsed aga vajavad koolist koju toomist ja trenni viimist, koroonapuhangu korral koduõppes motivaatorit ja keegi võiks süüa ka teha vahel mõnel õhtul), aga olen hetkel küll töötu ja ei ela Ameerikas ka. Ameerikasse on keerulisem ilmselt natuke, kui sa just Eesti perekonda ei leia, kes su enda juurde võtab hoidma, sest Au-pairina sa minna ei saa. FB-s on eestlased Ameerikas grupp. Neid Ameerika hoidja otsimisi olen vähem näinud, aga neid on olnud kohe päris kindlasti. Uuri sealt grupist, mis kanaleid pidi eestlased hoidjaid otsivad endale. Hollandis on iga mingi aja tagant mõni pere hoidjaotsingul näiteks. Enamasti elab hoidja 6 kuud või natuke kauem pere juures ja siis hakkavad uut otsima. Põhjuseks on koduigatsus, sest ega kaua ei viitsi elada võõra pere juures, olgugi et tingimused on okeid ja pere tore. Otsi fb-s gruppe eestlased Brüsselis, eestlased Saksamaal, eestlased hollandis jne. ja kuuluta seal oma soovist.

Ka mina eelistaksin verinoortele tüdrukutele hoopis sellist naist, kellel natuke rohkem kogemust ja oma lapsed suured jne. Miks mitte, millal siis veel. Praegu oled sina samas seisus kui need au pair noored- Eestis ei hoia hetkel miski kinni.
Mõtle, kuhu tahaksid minna, siis saad edasi otsida kontakte, expati gruppe, eestlasi mõnes kindlas usa linnas vms, kuidas on viisade ja töölubadega jne (selles suhtes on eu lihtsam). Koroonaga tuleb muidugi arvestada, et mine tea, kuidas on sinnasaamine ja kas Eestisse nii köima niipea saaks jne.

Au-pair vahetusprogrammis oli vähemalt aastaid tagasi vanusepiir ja ei mäletagi mille alusel nad au-paire valisid. Saatsid vist tutvustava info, pildid peredele, tegid keeletesti, võtsid kopsaka vahendustasu vastu ja panid ootele. Lähisugulane ootas pikalt, äkki pool aastat? ja lõpuks väsis ära, pidevast helistamisest ja uurimisest, kaugel asjadega ollakse. Agentuuris tegelev isik olevat olnud aeglane, ükskõikne ja ei näidanud välja, et ta viitsiks au-pairide peredesse paigutamisega tõsiselt tegeleda. Tal ei õnnestunudki passiivse töötaja tõttu USA-sse jõuda ja selle asemel läks Euroopasse õppima. Tänapäeval peaks olema lihtsam, sest ei pea vahendusfirma peale lootma jääma.

“Vanast peast”. Kui minul oleks veel väikesed lapsed ja vöiksin pakkuda lapsehoidjale täieliku ylalpidamise, siis vötaksin palju meelsamini 45+ inimese kui noore alles kooli löpetanu. Tahaksin, et minu lapsehpidjal oleks ka mingit isiklikku kogemust lastest. Edu sulle. Kui koha saad räägi siin ka kuidas läks.

Praegu ei ole takistuseks see, et sa ennast vanaks nimetad, vaid see, mis maailmas toimub. Vaata, missugune tants siin meilgi käib võõrtööliste ümber. Eestis koroonanakkuse kordaja muudkui kasvab, riigile võidakse panna punane tuli, et ei sellest riigist me ei võta kedagi sisse.

Nii et veidike tasuks ikka selle peale ka mõelda, missuguses maailmas sa praegu elad. Nüüd on palju keerulisem kuskile välismaale tööle minna, eriti kui sa ei ole mingi tippspetsialist, vaid tahad midagi lihtsalt natuke katsetada. Igas riigis on praegu omagi töötuid jalaga segada.

Kui Belgia ka sobiks, siis Brüsselis Euroopa Parlamendi ja Komisjoni juures töötavate eestlaste pered võtavad tihti Eestist lapsehoidjaid, kes siis seal nendega koos elavad.

#3529370:

Olen keskeakriisis vaevlev 45-aastane naine, mehest ammu lahus, lapsed kodust väljas, lapselapsi ei ole. Töö on ära tüüdanud ja tahaks suurt muutust. Mõtlesin, et mis oleks, kui üüriks oma maja välja ja läheks aastaks-paariks välismaale, nt Ameerikasse. Mis te arvate, kas võetakse?

Edit: inglise keel on ok, saksa keelega saan hakkama.

Eeldusel, et Ameerika = Ameerika Ühendriigid.
Sinna riiki ei saa lihtsalt niisama tööle minna. Sulle ei anta tööluba. Mustlt saad ka muidugi töötada, aga neid mustalt töötajaid on seal niigi palju. Lisaks puudub sel juhul ka igasugune sotsiaalne kindlustatus. Mida sa peale hakkad kui arstiabi vaja?