Teema: vanavanemad ja lapselapsed

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu ämm on samasugune vastik nõid, kes lastel vahet teeb. Tütre lapsed on ees ja taga aga poja lapsed on teisejärgulised. Ise küll ei suudaks oma poja ja tütre lastel vahet teha.[/tsitaat]Kust sa seda praegu tead, et sa ise ei suudaks?

Kas sa arvad, et sinu ämm sinu vanuses olles mõtles: nonii, kui mu väike poeg ja tütar tulevikus lapsed saavad, siis ma hakkan küll tütre lapsi hoidma, aga poja lapsed – vaat neid ma ei taha nähagi!

Sellel, et asjaolud nii kujunevad, on tavaliselt mingid põhjused. Ka sina ei suuda neid põhjuseid praegu oma ämmaksolemise ajaks ette näha. Kui sulle ikka tulevikus näiteks minia kohe üldse ei meeldi, ja tema lapsed tunduvad võimatult kasvatamatud, küll hakkad ka ise siis vahet tegema. Kuigi praegu sa seda ei usu.

[small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu ämm on samasugune vastik nõid, kes lastel vahet teeb. Tütre lapsed on ees ja taga aga poja lapsed on teisejärgulised. Ise küll ei suudaks oma poja ja tütre lastel vahet teha.[/tsitaat]

Alati ei pruugi olla asi ämma erinevas suhtumises poja ja tütre lastesse. Tihti suhtlevad naised (tütred, minijad), kel oma vanematega lähedasem suhe, oma vanematega lihtalt rohkem.
Kuigi mul ei olnud alguses ämmale/äiale midagi ette heita suhtumises, siis ka minul oli \”parem\” veeta puhkuseks mõni päev oma vanemate juures, kui ilma meheta (mees tööl)mehe vanemate juures või \”lihtsam\” jätta beebi natukeseks oma vanemate valvata, kui mehe vanematelt seda paluda. Ometi on mehe vanemate juures suuremosa lapsepõlve veetnud tema tütre lapsed, aga ka teise poja laps on suuremosa ajast olnud oma emapoolsete vanavanemate juures.
Minu lemmikvanaema oli isapoolne vanaema. Ei mäleta, et ta minuga (kõigi lastelastega) päeval tohutult tegeles, tal olid omad toimetused. Ometi õppisin ma seal suvel olles lugema, tema \”varjuteatri\” nippe õpetasin oma lapselegi, tema kõrval \”õppisin\” kuduma, tema pliidile sooja jäetud \”kartulipilgud\” on kõigi lastelaste mälestuses ka 30 aastat hiljem jne.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kust sa seda praegu tead, et sa ise ei suudaks?

Kas sa arvad, et sinu ämm sinu vanuses olles mõtles: nonii, kui mu väike poeg ja tütar tulevikus lapsed saavad, siis ma hakkan küll tütre lapsi hoidma, aga poja lapsed – vaat neid ma ei taha nähagi!

Sellel, et asjaolud nii kujunevad, on tavaliselt mingid põhjused. Ka sina ei suuda neid põhjuseid praegu oma ämmaksolemise ajaks ette näha. Kui sulle ikka tulevikus näiteks minia kohe üldse ei meeldi, ja tema lapsed tunduvad võimatult kasvatamatud, küll hakkad ka ise siis vahet tegema. Kuigi praegu sa seda ei usu.[/tsitaat]
No tuligi välja, minia lapsed. Kui mulle minia ei meeldi ega siis laps pole süüdi. Laps on ju minu poja laps ka. Poeg on mul täiskasvanud ja ausalt ma väga ootan, et ta mu vanaemaks teeks.Tütar on mul ka olemas, kuigi ta alles väike.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No tuligi välja, minia lapsed. Kui mulle minia ei meeldi ega siis laps pole süüdi. Laps on ju minu poja laps ka. Poeg on mul täiskasvanud ja ausalt ma väga ootan, et ta mu vanaemaks teeks.Tütar on mul ka olemas, kuigi ta alles väike.[/tsitaat]Selles, missugusteks lapsed kujunevad, on nende emal ikka tunduvalt suurem roll. Ema annab edasi elupõhimõtteid, ema laulab (või ei laula) unelaulu, ema kujundab lapse emotsionaalse olemuse. Kas sul on üldse kahtlusi, et lapsed on rohkem oma ema perekonna väärtushinnangutega kui oma isa omadega?

Seepärast ongi nii, et kui mees ja naine tulevad väga erinevatest ja kokkusobimatute väärtushinnangutega peredest, siis jäävad mehe perele lapsed võõraks, kuna nad on oma ema sarnased.

Minu jaoks üsna kummaline sellist asja kuulda, kuigi usun, et tõesti nii võib olla ja tõetsi inimest ei muuda. Meil on nii, et ükskõik, kas läheme minu ema, isa, mehe vanemate või minu vanaema juurde, igal pool on laps nagu magnet, kelle ümber kogu elu keerleb(kõik elavad ka kaugel meist). Kurb, et teil nii.

Nagu siin ka mainiti oleks lahenduseks, kui ise läheksid välja, kas jalutama või külla kellelegi, jätaksid vanavanemad lastega vähekeseks ajaks, küll nad siis tegelevad ja suhtlevad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma veel ei ole vanaema, kuigi laste vanuse poolest võiksin seda vabalt olla. Oleme abikaasaga varastes 50-ndates, esimene laps juba üle 30. Võimalik, et kui oleksin nt 70-ndates aastates ,suhtuksin vanavanemaks olemisse hoopis teisiti. Praegu aga ütlen ausalt, et ei oskaks võimalikest lapselastest mingit ülevoolavalt rõõmu tunda. Meil on abikaasaga pea 15 aastat pensionini ja soovime oma raha ja aega nüüd lõpuks ometi kulutada oma tuleviku kindlustamiseks, kõrgema pensioni teenimiseks, sh välismaal, kuivõrd siiani läks kõik raha oma laste kasvatamiseks ja ellu aitamiseks. Samuti soovime nüüd lõpuks ometi reisida, tegelda tunduvalt enam oma hobide ja vaimselt arendava meelelahutusega, milleks ei jagunud piisavalt ressursse oma laste kasvatamise kõrvalt. Lapselastega suhtlemine ei pakuks erilist huvi, sest oma lapsed ju olid alles väikesed. Kui oma laste puhul oli huvitav jälgida nende arengut, siis lapselaste puhul oleks see nö ringi korduse taasläbielamine. Paraku ei ole laps täiskasvanule võrdne suhtluspartner ja täiskasvanu on ikka sunnitud lapse tasemele laskuma, mis ei ole teisel ringil enam kuigi huvitav. Samuti tunneksime end häiritult, kui lapselapsel oleks komme ärgata nt pühapäeva hommikul kell 7.Töötavale vanavanemale on tema väljamagamise päevad haruldased ja seega kallid. Te võite öelda, et aga siis jäätegi oma lapselastega kaugeks ja võõraks ja nad ei aita teid edaspidi. Kuid elus kogenuna teame, et see, et püüad anda oma lastele head, millest ise lapsena nii puudust tundsid, ei anna mingit garantiid, et omad lapsed oskaksid vanemate panust hinnata, rääkimata lapselastest, kes enamasti soovivad olla vaid saajad.[/tsitaat]
Kurb ja jube on su juttu lugeda.
Varastes 50-ndates, esimene oma laps juba üle 30 ja 11 aastat vanaemana, tänaseks kolmekordse vanaemana, kohe eriti masendav.
Sinu suhtumise puhul ei saa tõesti loota, et lapsed tingimata oskaksid su panust hinnata, lastelastest rääkimata. Kui sa näed oma järeltulijates ainud saajaid, siis ei olegi midagi imestada kui nii lähebki.

Minul endal oli üks supervanaema ja teine oli selline kauge ja ükskõikne. Minu lapsel on kaks väga head vanaema. Minu ema elab linnas ja näeb mu tütart rohkem, nad suhtlevad pidevalt ja ema võtab teda sagedasti hoida. Maa vanaemaga eks lapse isapoolse vanaemaga suhtleb laps ka suhteliselt tihti ja käib maal alati hea meelega. Kuna vahemaa on pikk, siis sinna saadan ta korraga kohe nädalaks nii kolme-nelja kuu tagant. Suvel on ta maal kokku ühe kuu. Laps saab suvel nüüd neljaseks. Oleme kõik heades suhetes ja lähedased. Laps jääb mõlema vanaemaga hea meelega alati ja mingit koduigatsuse jonni ei ole.
Sõbrannadel on mul samas sellised emad, kes ei võta oma lapselapsi sedasi hoida- hoia veel eest, kui neid peaks kaks või rohkem olema. Ei viitsita tegeleda lihtsalt. Minu ema sagib jälle 3 lapselapsega vanustes 3,6 ja 9 meelsasti.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ei tea kas minu minia ka nii mõtleb. Ma ei tea, olen justkui ise hea suhtleja ja mini muidu väga tore inimene, armas, sõbralik, hea kokk ja mu pojale hea naine ning tema lapsele hea ema, aga ma lihtsalt ei tea, miks me ei leia sellist sooja ühisosa. Ta on kuidagi nii tõrjuv, nii et ma eriti ei julgegi talle läheneda, äkki siis peab mind jälle imelikuks. Kui nad pojaga koju käima tulevad, siis muidugi suhtleme, aga ma ei julge väga pealetükkiv olla. Ja ma küll ütlesin, et tooge poja mulle ja nautige mõni tund või päev omaette olemist, aga kahjuks rohkem ei julge küsida. Ei tea isegi miks.[/tsitaat]
Selge see, et kõik inimesed ei peagi üksteisega klappima. Leides endale elukaaslase saad ju temaga kaasa ka tema suguvõsa ja see ei tähenda, et peaks kõigiga kohe klappima. Elus on ju tegelikult nii vähe inimesi, kellega tekib side.
Kuid kas sina vahel oma pojaga sel teemal ei suhtle? Ei helista ja ei küsi, et kuidas neil läheb, kuidas lapsel? Kui miniga pole klappi tekinud, siis oma pojale ikka võiksid vahel pakkuda, et tooge laps meile vms.

Ei ole midagi alati viga lastes. Just nii ongi, et kõik pole lastelembesed. Mul oli mehel supervanaema (on siiani ja no kindlasti üks parimaid inimesi, keda ma elus kohanud), aga mehe vanemad e minu laste vanavanemad on kõvasti alla keskmise vanavanematena. Nemad elavad elu endale. Ja meie lastega nad ei suhtle (mina ei meeldi). Teha polegi midagi, aga päris kindel on see, et suhted on aastatega üsna olematuks jäänud. Mehe vanemad kasutasid omal ajal kõvasti oma vanemaid lapsehoidjatena, aga mulle öeldakse, et ärgu ma ahistagu vanainimesi. No mina leian olgu või raha eest vanainimesi, keda võib \”ahistada\”, aga need raha- ja ajaressursid tulevad nende arvelt – nende kaotus. Tegelikult minu enda parim vanaema oli üldse üks kena inimene, kellel polnud meiega vähimatki veresidet. Ka nii võib minna.